Jevgeni Gribi lühiballett „Läbi/paistev”/„Almost Air” Béla Bartóki ja Sander Möldri muusikale.Lavastaja ja koreograaf: Jevgeni Grib.Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost.Dirigent: Aleksandr Brazhnyk.Lava- ja kostüümikunstnik: Tanel Veenre.Muusikaline kujundaja: Sander Mölder.Videokunstnik: Alyona Movko-Mägi.Valguskunstnik: Priidu Adlas.Repetiitorid: Nanae Maruyama ja Jelena Karpova.Osades:Luna— Irina Pähn,noor Luna — Ana Maria Gergely või Selma Strandberg,Torm—Alain Divoux või Bradley Howell. Vanemuise balletitrupp ja sümfooniaorkester.
Edward Clugi ballett „Kevadpühitsus”/„The Rite of Spring” Igor Stravinski muusikale. Lavastaja ja koreograaf: Edward Clug (Sloveenia Rahvusteater Mariboris). Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost. Dirigent: Aleksandr Brazhnyk. Kunstnik: Marko Japelj (Sloveenia). Kostüümikunstnik: Leo Kulaš (Sloveenia). Valguskunstnik: Tomaš Premzl (Sloveenia Rahvusteater Mariboris). Valguskunstniku assistent: Priidu Adlas. Lavastaja assistent: Gaj Žmavc (Sloveenia Rahvusteater Mariboris). Repetiitorid: Nanae Maruyama ja Matthew James Jordan. Osades: Väljavalitu — Caroline Maquignon või Sayaka Nagahiro.Naised: Selma Strandberg, Mariko Ackermann, Natalie Barbis, Sarah Ross ja Malika Aithala või Elena Troisfontaines, Ana Maria Gergely, Ilona Voloshko, Aino Louhivaara ja Maria Engel. Mehed: Akihito Shimogata, Hodaka Maruyama, Benjamin Kyprianos, Benjamin Newman, Gustavo Pedro ja Isaac Calstar-Fisher või Jack Fielding, Alain Divoux, Yuta Irikura, Bradley Howell, William Halton ja Max Jones. Vanemuise balletitrupp ja sümfooniaorkester. Esietendus Rahvusteatris Vanemuine 14. III 2026.
„Läbi/paistev”
Jevgeni Gribi ühevaatuseline, abstraktses võtmes uudisteos on inspireeritud Doris Lessingi romaanist „Suvi enne pimedust”. Siret Campelli libreto ja Jevgeni Gribi koreograafia on loonud romaani baasil täiesti uue, iseseisva teose Béla Bartóki ja Sander Möldri muusikale. See on lugu üksi jäänud vananevast naisest, milles vaadeldakse tema elu jooksul omandatud kogemusi läbi emotsionaalse prisma. Miski on läbi ja miski on paistev, nii mineviku kui tuleviku mõttes. Inimelul on lõpp ja algus ning lavastuse fookuses on kogemuslik kulgemine nende kahe punkti vahel. Koreograafiline kehakeel on balletis kujundlik ja voogavalt orgaaniline. Tantsukeele plastiline voolavus ja pehmus loob sooja ja mõistva suhte laval toimuvaga. Gribi koreograafiline kehakeel on nüüdisaegne ja loomulikkust taotlev ning tegelastel omavahel tihedalt põimunud. Vanemuise balletitrupi esitus on kaastundlik ja õrn ning loob seosed peategelase kulgemisega oma mälestuste tulvas, aktsepteerides inimelu ajalikkust ja pidevat muutumist. Gribi ballett puudutab üldinimlikku, aegadeülest teemat, inimese arengut noorusvärskusest kuni sügava küpsuseni, ja see ei peaks jätma külmaks ühtki vaatajat. Bartóki muusika vastab õhustikule; lavastuses kõlavad kaks orkestriteost, „Neli pala orkestrile” op. 12 (1912/1921) ja „Orkestrikontsert” (Sz. 116; 1943/1945). Nende vahele on lisatud Sander Möldri elektroonilised heliinstallatsioonid, püüdes luua muusikas terviklikku sümbioosi, ent üleminek Bartókilt Möldri loodule on selles üldiselt leebes lavateose kulgemises siiski liiga järsk.
Balletiõhtu „Kevadpühitsus”: Jevgeni Gribi ballett „Läbi/paistev”. Rahvusteater Vanemuine, 2026.
Juba teose alguses viitab lavastaja selgelt, et tegemist ei ole lineaarse jutustusega. Lavale on toodud üheaegselt nii minevik kui tänapäev, nii noor kui ka eakas peategelane. Noore ja vana Luna tihedalt põimunud ning emotsionaalne käteplastika väljendab peategelase tugevat sidet oma noorusajaga. Luna vaatleb oma elu erinevaid etappe läbi emotsionaalse prisma: sügavast kurbusest elurõõmuni, heldimusest vintsutusteni, elades uuesti läbi oma minevikku. Teda täidab igatsus noorena kogetud armastuse ja füüsilise läheduse järele, kuid ka hirm parasjagu kogetava üksinduse ja ebamäärase tuleviku ees. Luna tundlik tagasivaade oma elule on justkui valgustunud inimese helge teekond, mis suubub kahetsuseta leppimisse vananemisega. Koreograaf Jevgeni Grib on loonud peategelasele erinevates tempodes liikumise: hetkiti aeglane, keskendunud ja vaatlev, kuid seejärel koreograafiline sidusus noore Luna, armastatud Tormi ja sõpradega, keda tantsib balletirühm. Nii peategelastel kui balletirühmal on tantsida palju ja on näha, et nad teevad seda naudinguga. Lavastuse kehakeel on nüüdisaegselt tihe ja plastiline, kõik oleks justkui seotud kõigega. Grib kasutab oma tantsukeeles — liikumises põrandal ja mitmesugustes tõstetes — erinevaid ruumilisi lahendusi ja ruumitasandeid. Kehakeel mõjub hoogsalt, nooruslikult ja värskelt, liikudes unisoonis tundliku muusikaga. Lavastuse pehmet koreograafiat toetavad suured vertikaalsed, ülipehmelt voogavad kiled, mis liiguvad kaasa tantsijate lainetava plastikaga, seda võimendades. Aeg-ajalt ilmuvad kiledele inimnäod, peegeldades suures plaanis tegelaste emotsionaalseid seisundeid ja läbielamisi. Voogavat koreograafiat toetavad ka hõljuvad, kaasa lendlevad, oma ihuvärviga kehalisust toonitavad kostüümid. Lisaks kiledele on laval kujunditena kasutatud abstraktseid ülisuuri tilgakujulisi kiikuvaid elemente, mis kannavad mitmekihilist sõnumit: vesi algelemendina on elu allikas, kuid emotsionaalses plaanis ka pisar, mis väljendab nii kurbust kui ka heldinud rõõmu mälestuste taaselustamisel ning mis võib samas kujutada ka embrüot. Koreograafiliselt lisavad need elemendid lavastusele kiikuvat ja libisevat, kehakeelt rikastavat liikumist.
Luna — Irina Pähn ja Torm — Alain Divoux.
Irina Pähna loodud Luna on sügav, soojust ja elutarkust kiirgav naine, kes astub ühest eluetapist teise, uuele tasandile. Pähna saadab kogu lavastuse vältel küpse naise sisemine leek ja sära, mis väljendub nii tema silmavaates kui kehaplastikas. Armastus on see, mis kannab ja hoiab küpset inimest isegi siis, kui ta on sunnitud tunnistama oma keha vaikset hääbumist.
„Kevadpühitsus”
Aastatel 1909–1929 toimusid Pariisis vene kunsti- ja teatrikriitiku, metseeni ja rühmituse Mir Iskusstva ühe asutaja, balletiimpressaario Sergei Djagilevi (1872–1929) organiseeritud „Vene hooajad” tema loodud trupiga Ballets Russes. Pariisi „Vene hooaegadeks” tellis Djagilev Igor Stravinskilt spetsiaalselt kolm lühiballeti: „Tulilind”, „Petruška” ja „Kevadpühitsus”. 29 mail 1913 Pariisi Champs-Élysées’ Teatris toimunud „Kevadpühitsuse” („Le sacre du printemps”) esietendusest kujunes ootamatu revolutsiooniline pööre balletimaailmas. Eesriie langetati juba esietenduse keskel, sest publik naeris selle lavastuse välja ja hakkas saalis mässama. Pariisi publik pidas Stravinski muusikat ja Wacław Niżyński lavastust barbaarseks ja metsikuks, sest see ei suhestunud tol ajal valitseva arusaamaga meloodilise muusikaga balleti esteetikast. Kuid juba aasta pärast, kolmandal etendusel, rehabiliteeris publik „Kevadpühitsuse”. Vaatamata publiku leppimisele ei püsinud see oma ajast tugevasti ees, väga radikaalne ja avangardistlik lavastus kaua repertuaaris — ta pidas vastu vaid kaheksa etendust. Stravinski originaalne, dissonantne ja rütmikas helikeel ning tolle aja kohta tavatu lavastuslik ülesehitus (teos polnud tavapäraselt jutustav) võitis publiku südame tasapisi, pika aja jooksul.
Edward Clugi ballett „Kevadpühitsus” Igor Stravinski muusikale. Vanemuise balleti meesrühm ja Väljavalitu — Caroline Maquignon.
Folkloorile ja paganlikule rituaalile toetuvas lavastuses peab noor neitsi end kevadjumaluse lepitamiseks rituaalse ohverduse käigus surnuks tantsima.1 Tänapäeval on „Kevadpühitsusest” saanud balletimaailma kultusklassika, mida on aastate jooksul püüdnud tõlgendada paljud koreograafid [Léonide Massine (1920), Mary Wigman (1957), Maurice Béjart (1959), Kenneth MacMillan (1962), Natalia Kassatkina ja Vladimir Vassiljev (1965), Pina Bausch (1975), Martha Graham (1984), Mats Ek (2022) jt].
Edward Clugi versioon „Kevadpühitsusest” esietendus Sloveenia Rahvusteatris Mariboris 2012. aastal. Clugi lavastus, mis nüüd ka Rahvusteatri Vanemuine lavale jõudis, on osalt inspireeritud küll 1913. aasta Niżyński lavastuse originaalkoreograafiast, kuid loodud siiski lavastaja isikupärase, ainulaadse liikumiskeele ja mõtestatusega. Kui algupärand kasutas ohtralt kõikvõimalike amplituudidega ringtantse, siis nüüdne lavapilt on ruumiliselt palju mitmekesisem. Tegemist on suurejoonelise, mitmeid ruumilisi tantsujooniseid sisaldava, minimalistliku teosega. Kui balletiõhtu esimene teos „Läbi/paistev” on, nagu öeldud, pehme, voogava plastikaga, siis „Kevadpühitsuses” näeme juba esimesest hetkest alates pingestatud inimkehi. Minimalistliku liikumise teeb kõnekaks just nimelt koreograafia intensiivsus ja pingelisus. Valgustuses on olulisel kohal kontrastsus, mis kehadele langedes laval kummituslikke varje tekitab. Selline osaline füüsiline varjutatus muudab inimkeha loomalikult ürgseks. Koreograafia on pigem nurgeline, katkestatud, lõppedes järsult pingestatud poosides. Osa käte liikumisi, mis oleksid justkui tantsija kontrolli alt väljas, on vaataja silmale tabamatult ja ärritavalt kiired, kuid mõjuvad trupi esituses ülitäpsena. Üsna esimestest hetkedest on võimalik tajuda, kes on Väljavalitu, ometigi peitub ta veel trupi ehk ühiskondliku kogukonna ühisesse liikumisse. Tema rolli tähtsuse kasv on algul tajutav vaid tänu minimalistlikele koreograafilistele vahenditele, kuid tasapisi hakkab ta teistest eralduma. Tantsutrupi kohati vägagi jõhker ja vägivaldne liikumine viib kogukonna, aga ka Väljavalitu ekstaatilisse seisundisse, ületades inimlikke piire. Väga jõuliselt mõjub oma minimalistlikus liikumises meesrühm. Meeste kehades väljendub intensiivne ürgne jõud.
Väljavalitu — Sayaka Nagahiro ja Vanemuise balletirühm.
Edwar Clugi versioonile „Kevadpühitsusest” lisab veelgi mõjuvust selles kasutatud vesi, mis langeb lavastuse keskel vihmana lavale: vihm kui igavene elu allikas, loodusjõud, mis paneb kevadel elu liikuma ja tärkama. Vesi on taassünni sümbol, lisaks aitab vee kasutamine luua omapärase liugleva koreograafilise liikumise, võimendades liigutuste ruumilist amplituudi ja sujuvust ning moodustades põrandal võimsaid koreograafilisi kujuneid. Eriti meeldejäävad on balletitrupi sünkroonsed liikumised stseenis, kus naistantsijad libisevad kaua aega selili mööda lavapõrandat, pööreldes ümber neid jalgadest keerutavate meeste, tekitades vaatajates müstilise, hüpnootilise seisundi. Ülimalt mõjuv on ka Väljavalitu pikk, staatilises poosis liuglemine vees.
Niżyński originaallavastuses on Ohver valitud juhuslikult, ta on sõõris naisrühma tantsus justkui nõrgim lüli, kes ei pea tantsuhullusele vastu ja kukub. Ta on kogukonnast välja heidetud, hirmunud tütarlaps, kes seisab hangunud poosis, põlved värisemas, käed rusikas. Edward Clugi balletis on Väljavalitu teose alghetkedest peale oma ülesandele pühendunud, ohverdades end taassünni nimel. Carolin Maquignoni esituses jõuab Väljavalitu tugeva hingelise erutuse ehk afektiseisundini, kogudes vett kui taassünni elementi oma kehasse ja minnes looduse kutse, aga ka kogukonna dikteeritud vooluga kaasa. Muutunud teadvusseisundis laieneb tema identiteeditunnetus, kuni reaalsuse piirid kaovad. Ta tunnetab ürgset kutset, ühtekuuluvust loodusega, ja pühendub müstilisele transformatsioonile. Edward Clugi sügav filosoofiline lähenemine looduse aastaringile ja samas ka inimelule räägib energia jäävusest: iga lõpp on uue algus, transformatsioon, mis kannab endas teadmist ja veendumust elu ja energia igikestvusest. Clug oskab väga väheste vahenditega luua sugestiivset tunnetuslikku intensiivsust, milles väljendub vaimsus ning pingutus kasvada ja väestada uue aastaringi taasloomist.
Väljavalitu — Caroline Maquignon ja Vanemuise balletirühm.
Rünno Lahesoo fotod
Ballett kui tantsusüsteem on nüüdseks juba sajandeid vana ega vaja enam oma olemasolule õigustust. Aja jooksul on see aina täienenud ja avardunud nii oma tantsutehnilise pagasi kui ka lavastuslike võtete poolest, sidudes endaga uusi vahendeid ja võimalusi. Nii sügavate traditsioonidega kunstiliigi puhul on kõik praegu loodav eelnenu ümbertõlgendus, mis sisaldab varasemate lavastajate mõtteid ja kogemusi. Teekond inspiratsioonist interpretatsioonini on vahel lühem, vahel pikem, vahel pinnapealsem, vahel otsingulisem. Tihtipeale võib laval näha laene varasematelt lavastuslikelt võtetelt ja koreograafiliselt keelelt, mis on uude
teosesse üsna üheselt üle kantud. Võib-olla ei mäleta koreograaf enam tõepoolest, kus ta midagi on vaadanud ja näinud, ja kannab varem nähtu vahetult üle oma lavastusse. Niinimetatud loominguline unustamine, mis on kas alateadlik või siis tahtlik protsess, on tänapäeva balletilavastustes üsna sage nähtus. Koreograaf, kes otsib uusi, värskeid lahendusi, peaks olema teadlik eelnevast, et vältida teiste koreograafide tahtmatut kopeerimist. Samuti ei tohiks ta langeda klišeedesse, kindlalt töötavatesse võtetesse ja kätteõpitud nippidesse.
Jevgeni Gribi puhul on õnneks tegu noore lavastaja oma käekirja otsinguga. Ta tegeleb just konkreetse lavastuse koreograafilise sünteesi, sünergia ja kujunditega ning võib julgelt väita, et see on tal igati õnnestunud. Tema teekond inspiratsioonist interpretatsioonini on viinud teda endale lähemale. Gribile omane abstraktne, erinevaid kunstilisi vahendeid sünteesiv lavastajakäekiri on vaatajale huvitav, nüüdisaegselt orgaaniline ja aus.
Edward Clug toob lavale oma „Kevadpühitsuse”, toetudes küll Niżyński originaalkoreograafiale, kuid jõudes täiesti iseseisva ja isikupärase lõpplahenduseni. Tema oskus luua minimalistlike vahenditega üha kasvava pingega lavateos on muljetavaldav. Tema teekond inspiratsioonist interpretatsioonini on olnud sugestiivne, koreograaf on loonud tänapäeva publikut kõnetava jõulise lavateose.
Tervikuna võib lugeda lühiballettide õhtu igati õnnestunuks ja meeldejäävaks.
Kommentaar:
1 Vt ka Heili Einasto 2013. Minevik nägemusena tulevikust: „Kevadpühitsus”
100 aastat tagasi. — Teater. Muusika. Kino, nr 9.
