Kohalolu ja ansamblimängu aasta
Numbritest esimesena. 2025. aastal jõudis sõnateatri žürii nimekirja 128 uuslavastust. Kui spekuleerida, et ühes lavastuses on keskmiselt viis tegelast, teeb see 640 rolli. Neist parimate valimine ei ole tegelikult keeruline, kui tead, mille alusel hindad ja aktsepteerid oma paratamatut subjektiivsust. Hoopis žürii ühise väärtusruumi kujunemine on see, mis aega võtab ja peabki võtma, sest see väärtusruum on selle konkreetse seltskonna parim püüdlus objektiivsuse suunas. Ühised otsused on ju alati keerulisemad kui isiklikud.
Siin ja praegu kirjutan isiklikult kogetust ja lavastaja perspektiivist. Ning ma ei taha piirduda nominentide ja laureaatide õigustamisega. Püüan just nimelt hoomata tervikut ja sõnastada üldisemalt, lootuses, et positiivset äratundmist on sel moel rohkem.
Lisaks pean vajalikuks rõhutada, et tänu žüriiaastale armastan teatrit veel tugevamalt. Kindlasti ei ole nii, et siin edaspidi mainitud „head” omadused olid vaid nominentidel ning ülejäänud lavastused ja rollid jätsid ükskõikseks. Kõige imelisem oligi vast kogeda kollegiaalset kokkuhoidmist ja üksteisest inspireerumist kogu aasta vältel. Ent valiku peab ju tegema.
Meil tehakse väga palju päris head teatrit. Ja see ongi elementaarne. Sest nagu kõik teisedki, peame ka meie oma ametit nii hästi pidama, kui oskame. Päris heaks võib lavastuse muuta mõni selle osis üksinda, lavastaja või dramaturgi selge otsus või näiteks elevust tekitav trupp. Ja on ka selliseid lavastusi, mille kõik osised üksteist täiendavad, aga mille mõjuvus kogu aasta lõikes on sellegipoolest „päris hea”.
Mis on elementaarne?
Teatripedagoogika areneb pidevalt edasi. Möödas on ajad, kui piisas lausest „Sul kas on see miski või ei ole”. Talent pole enam ammu jumalik puudutus, vaid pigem head eeldused just selle konkreetse töö tegemiseks. Teatrikunst ei ole efemeerne tunnetus, mida tajuvad vaid väljavalitud. Teatri loomeprotsess on aina rohkem mõõdetav ja sõnastatav. Ma arvan, et see on väga hea.
Sellest lähtuvalt saab mulle üha selgemaks, kui oluline on käsitööoskus. Et kohalolu, juhuslikkuse ja terviku kunstilise puudutuse taga on teadlikkus. Sest ma näen, kuidas sõnateater võib jääda oma definitsiooni — „peamine väljendusvahend on sõna” — vangi. Tullakse, kantakse tekst info korras ette ja minnakse edasi, unustades toimunu. Jah, ma tajun saalis ka seda, et erialaväline publik tahabki lugu ja naudib humoorikaid sõnamänge, esitamata näiteks misanstseenidele erilisi pretensioone, aga selge on see, et lavastused ja rollid, mis meeldivad nii „neile” kui ka „meile”, on teadliku ja pühendunud, tekstist sügavamale kaevuva käsitöö tulemus. Dialoog on ainult pinnavirvendus.
Misanstseenid saaksid olla läbimõeldumad ja tähenduselt rikkamad. Kas need on lihtsalt selleks, et saaks teksti nähtavalt esitatud, või on need siiski tegelaste sisetegevuse ja situatsiooni kokkupuutepunkti väljendus? On need siiski asendamatud loo jutustamise vahendid?
Näitlejate kehad saaksid olla aktiivsemad ja loetavamad, see tähendab reaktiivsemad. Tegelaste tahted võiksid olla visuaalselt loetavamad.
Karakter on ju samamoodi maskide vahetamine — isegi kui tegelane kannab tervikus mingit kindlat väärtust, ei saa ta reageerida kõigele ühtemoodi (välja arvatud väga stiliseeritud teatri puhul, mis muudab selle omaette väärtuseks).
On lavastusi, mis jäävad ühe nivoo, ühe tempo peale pidama. Stseenid, pausid ja üleminekud venivad ühepikkuseks. Või kehtestab lavastus mingi kunstilise võtte (absurd, grotesk jms) üsna ruttu, aga nii totaalselt, et sellel pole ruumi kuhugi kasvada. Ja nii muutub see algselt intrigeeriv võte iseenda korduseks.
See kõik on selline spetsiifiline ABC, aga vahel ma igatsen seda.
Mis ületab elementaarse?
Kunstimuuseumis lähen ma muljetavaldavatele maalidele nii lähedale kui võimalik, et pintslilööke näha. Et näha, millised kihid on all, millised nende peal. Teisisõnu, kujutada ette, kuidas kunstnik mõtles, kuidas ta maali tehniliselt komponeeris, et see niimoodi mõjuks. Ma tahan teada, miks see maal mulle meeldib. Ja muljetavaldavate lavastuste puhul tunnen sama tungi. Mind hämmastab see, kui ma tajun, et laval on orgaanilise mittemillegitegemise ja pelgalt reageerimise taga tehnika. Kui ma näen, et ettekirjutatud tekst sünnib hetkes tänu usaldusele. Kui lavastusmeeskond on panustanud mingi näitlejatehnilise kvaliteedi väljatöötamisse. Kui minnakse kaugemale sellest, mis on kirjas. Ja eriti lahe on siis, kui ma uurin pingsalt neid trupi pintslilööke, nina vastu etendust, ja näen, et need on teadlikud, aga ei suuda siiski ette kujutada, kuidas nad sellise tulemuseni jõudsid. Selline puhas elamus saavutatakse ainult kindlate otsuste toel, see ei sünni ehku peale.
Elementaarse ületab alusmaterjali, loomingulise seisukoha, käsitööoskuste ja näitlejate uudishimu kokkumäng. Halastamatu pühendumine. Kõigi osapoolte sisemine inimlik vajadus teha seda, mida nad teevad.
Tsiteerin taaskasutuse korras iseennast möödunud teatriaasta kokkuvõttest Sirbis: „Näitleja kas esitab rolli või lihtsalt on. Ma ei pea silmas afektset eneseunustamist, vaid paberil kirjutatu inimlikustamist rollile ainuomase mõttetäpsuse ning füüsiliste detailidega, muutes need nii orgaaniliselt enda omaks, et laval pole enam konkreetne näitleja ega ka ettekirjutatud tegelane, vaid nende kahe sümbioos. Miski, mis ületab teatri valelikkuse ning on kaasahaaravalt päris.”1
Just nimelt seda valelikkuse ületamist on võrratu kogeda. Mida ma teatri valelikkuse all mõtlen? Seda, et sõnateatri puhul on valdavalt tegu kellegi teise kirja pandud mõttekonstruktsioonide esitamisega. Valetamisega, et need on minu sõnad ja et ma olen hoopis keegi teine kui see, kes lõpus kummardama tuleb. Samamoodi võidakse valetada, et me pole praeguses ajas või riigis. Mu teatrifilosoofiline lemmiktsitaat on ilmselt Peter Handkelt: „Lava on koht, kus iga tool teeskleb, et ta on mingi teine tool, ja kus isegi valgus on heledus, mis teeskleb, et on mingi teine heledus.”2
Ja kui võrratu on sellest mitte hoolida! Kui võrratu on lasta end petta. Sest paradoksaalsel moel õnnestub säärane petmine ainult läbi aususe. Läbi selle, et näitleja on oma partneri ja laval toimuva vastu aus, rõhutamata midagi, mida päriselt ei ole. Või kui näitleja on teinud õpitud sõnad, žestid ja misanstseenid endale nii omaseks, et need kaotavad tehislikkuse. Kui tekst lihtsalt juhtub. Kui etendus lihtsalt juhtub. Sellist juhtumist võimaldab omakorda lavastaja, kes toetab sellist loomemeetodit. See on põhjaliku analüüsi ja pühendumise tulemus.
„Bambusmets Rakvere teatris”. Charlotte — Ülle Lichtfeldt ja Eva — Anneli Rahkema Eva Kolditsa „Sügissonaadis”. Kalev Lilleoru foto
Näitleja kohalolu on nakkav. Siis on ka publik kohal ja avatud, valmis koostööks. Olla näitlejana tõeliselt kohal tähendab täita oma tegelase eesmärke vankumatult, jätmata samas ühtki juhuslikku detaili märkamata. Konstantselt kohaneda. Olla publikuna tõeliselt kohal on täita need augud lavastuses, mis sinna teadlikult jäetud on, oma elukogemuse ja kujutluspildiga. Panustada terviku loomisesse, mitte pelgalt tarbida toodet. Aga seda ei saa publikult nõuda, kui trupp seda iseendalt ei nõua.
On imeline, kui näitleja on autor. Kui tal on oma isiklik suhe sellega, millega ta laval tegeleb (mis võiks siiski ühtida ka lavastuse tervikteemaga). Kui ta lisaks oma töö tegemisele läheb lavale, et inimesena millegi eest seista või inimesena mingit lugu jutustada. On näitlejaid, kes on autoritena julgemad, ja on ka näitlejaid, keda on (loodetavasti teadvustamatult) õpetatud oma ainulaadset autorsust mitte usaldama. Ja on ka neid, kelle fookus ongi mujal.
Meil oli žüriis korduvalt kasutusel fraas: „Kas ta pani rolli taha inimese või mitte?” See võtab mu mõtte kompaktsemalt kokku. Kas näitleja ehitab rollikaare üles hetkedele, mis puudutavad teda ka inimesena, või ei ületa ta teatri valelikkust ja kujutab kedagi või midagi endavälist.
„„Tagasiside” esimesed 15 minutit”. Juhan Ulfsaki „Tagasiside”.
Iris Kivisalu foto
Käputäis on ka selliseid lavastusi, mille puhul lugu või teema kaotab oma olulisuse, sest näitlejate sooritus on see, mis lööb pahviks. Nende pühendumine. Mis viitab omakorda kogu meeskonna pingutusele.
See juhatab sisse kvaliteedi nimega ansamblimäng. Ma aiman, et see tendents on hoogu kogunud juba mõned aastad, aga olles nüüd just sõnateatri žüriis ja hinnates näitlejaid eraldiseisvalt, paistab see tendents mulle eriti eredalt silma. Nimelt — ansamblimäng ületab rollid. Ma väga loodan, et see tendents kogub veelgi rohkem hoogu, sest see teeb žürii töö keerulisemaks, mis tundub igati tervislik. Mida teha siis, kui ansambel on nii hea, et kedagi sealt eraldi välja tuua oleks ebaaus? Siis tuleb ainult ringi käia ja suusõnal kiita, sest ansamblipreemiat ei ole. Aga kindlasti kiita, sest need etenduskogemused olid ühed aasta meeldejäävaimad.
Paratamatult eeldab nõnda võrdne ja eriline ansamblimäng spetsiaalselt selleks loodud dramaturgiat — klassikalise näidendi puhul on selle saavutamine väga haruldane, sest üldjuhul on näidend ühe või paari tegelase lugu. Selleks et seitse või lausa kümme näitlejat võrdselt esile tõuseksid ja eristava hindamisprotsessi rikki ajaksid, peab lavastusprotsessis olema ilmselt suur osa koosloomel. Ning see peab olema lavastaja kindel siht (või lausa protest?). Ma olen ülitänulik neile, kes selle kvaliteedi arengule kaasa aitavad, sest see rõhutab ju veelgi, et teater on kollektiivne ettevõtmine. Seda on teater ka siis, kui on selged pea- ning kõrval- ja miks mitte ka väikerollid, aga sellise klassikalise hierarhia sees võib teatri olemuslik tõde tuhmuda. Üha rohkem luuakse lavastusi, mille teemaks on kokkutulemine, kokkuhoidmine, individualismi ja killustatuse tagasipööramine.
Meil on ansamblimängu vaja. Eksistentsiaalselt.
„Rasmus Kaljujärve Konrad Mäe käsivarred”. Priit Strandberg, Lena Barbara Luhse, Rasmus Vendel ja Rasmus Kaljujärv Tiit Palu lavastuses „Palavik”.
Maris Saviku foto
Mis jääb 2025. aastast meelde?
Rasmus Kaljujärve Konrad Mäe käsivarred; „Juulikuu lumel” kogetud võrratu piinlikkustunne; bambusmets Rakvere teatris; „Kangelase” monumentaalsus imeväikses saalis; vaikus pärast „Jumalaid”; „Kosjakaskede” võõritusefektid; „Tagasiside” esimesed 15 minutit ja tramp stamp Kristina Preimani alaseljal; isad ja pojad Rummu karjääris; Drusilla julgus mängida seljaga saali; Grete Jürgensoni orgaaniline haprus ja Sander Roosimäe karjed Tapa raudteejaamas; aegade- ja teadmisteülene argipoeetika Tartu Keskpargis.
Lõpetuseks
Ma ei ole teoreetik, ma olen ikkagi praktik. Seega vastutan oma sõnade eest oma tegudega. Ma ei väida, et mu enda lavastused ideaalsed oleksid. Ma ei kuuluta eelmainitud väärtusi kuidagi ülevalt alla, vaid otsin neid jätkuvalt ja jõuan vahel lähedale, vahel mitte. Ja oleks ka üsna igav, kui siin välja toodu oleks kõigi ideaal.
Peaasi, et oleks ideaal. Et püsiks püüdlus.
Otsigem ideaali. Sest mida muud?
Viited:
1 Johan Elm 2026. Eesti teatri auhindade žürii esimeeste kommentaarid. — Sirp, 10. IV.
2 David Z. Saltz 2006. Staging Philosophy. Intersections of Theater, Performance, and Philosophy. Koost. David Krasner, David Z. Saltz. Michigan: University of Michigan Press, lk 204.
