Marko Post mais 2026.
Tunneme sind põhiliselt visuaalefektide stuudio FrostFX kaudu, millega oled toimetanud viimased kaheksateist aastat. Aga mida sa enne seda tegid? Kas tulid samast valdkonnast?
Mulle väga meeldib visuaalne kunst. Arvan, et sellest saigi kõik alguse, kuna enne FrostFXi töötasin mõnes ettevõttes animaatori ja videorežissöörina. Ja enne seda olin umbes kuus aastat ka disainivaldkonnas kasutajaliideste ja veebikujunduste peal. Seal tekkis mul ka meeskond, kellele tööd suunasin, aga mulle endale hakkas mingil hetkel 3D väga meeldima ning sellest FrostFX välja kasvaski.
Kui nüüd FrostFXi loomise hetkele tagasi vaatame, siis milline visuaalefektide maastik tol hetkel Eestis ja rahvusvaheliselt oli? Kas kodumaal teile üldse oli konkurentsi?
Eestis konkurentsi ei olnud. Mõned ettevõtted olid, aga need olid pigem mugavustsoonis. Meie alustasime kohe suure kirega: juba esimesel aastal tahtis üks Soome ettevõte meid ära osta, aga me ei tahtnud müüa, kuna tundus, et nad tahavad meile lihtsalt kehva tööd saata ja odavalt asjad ära teha.
USA tundus tol hetkel nii kauge, alguses ma mõtlesin ikkagi Soome, Rootsi, Läti ja Leedu peale. Tegin lihtsalt kõnesid, saatsin e-kirju, alguses keegi ei vastanud. Millalgi Soome poole pealt vastati; nendega läkski lihtsamalt, Rootsiga oli keerulisem. Käisime seal mingitel ettevõtetel külas, vastu võeti väga ilusti, aga saime kohapeal aru, et nad isegi ei mõtle sellele, et ka Ida-Euroopas midagi tehakse, see oli nende jaoks üllatus. Rootsiga polegi mingit koostööd tekkinud.
Minu enda kõige suurem arenguhüpe tuli siis, kui Cannes’is käisin, umbes 2014. ja 2015. aastal, ning seal eri inimestega suhtlesin. Olin ise väga uudishimulik, küsisin inimestelt, milline nende turg on ja kuidas nemad otsivad partnereid, kellega koos animatsiooni või visuaalefekte teha. Läbi selle tekkis mingi arusaam.
Esimene kord, kui Cannes’i läksin, oli eesmärk võimalikult palju visiitkaarte saada. Ühe õhtuga saingi 60–70 visiitkaarti, rääkisin lihtsalt väga paljude inimestega. Teisel korral juba mõistsin, et sain küll palju visiitkaarte, aga midagi sellest eriti ei juhtunud, seega edaspidi rääkisin inimestega, et lihtsalt sõprussuhteid luua. Lood suhted teise poolega ja sealt kasvab võib-olla välja ka äritegevus. Alguses mõtlesin, et kõigepealt tuleb äri ja siis kasvab sealt sõprus, aga peagi sain aru, et tegelikult on just vastupidi.
Soomlased tahtsid teid kohe ära osta. Kas praegu ka soovijaid on?
Hetkel enam mitte… Tõsi, vahepeal oli küll üks ettevõte, kes oli huvitatud. Aga ma arvan, et kui ise pakkuma minna, siis kindlasti keegi kuskilt tahaks ära osta, kas või Indiast, nad saaksid lihtsalt läbi Euroopa brändi endale rohkem kliente.
Mulle tundub, et hetkel eriefektide valdkond ei kasva, pigem pannakse suuremad ettevõtted kinni. Paar nädalat tagasi ka üks suur USA ettevõte Ingenuity Studios pani päevapealt uksed kinni ning neid kukub tegelikult aasta-aastalt järjest ära.
Kui palju teie meeskond kahekümne aastaga kasvanud on? Kui suur oli tiim alguses ja kui suur on see praegu?
Vahepeal kasvas kohalik meeskond kõvasti, aga mingil hetkel võtsin suuna, mida praegugi järgin, et meeskonnad on projektide peal ainult distantsilt — üle Euroopa laiali ja isegi Indiast — ja tööd jagatakse neile olenevalt ülesannetest. Kogu projekti manageerimine toimub siiski Eestist.
Kas eelistad seda selleks, et leida paremaid tegijaid, või on nii lihtsalt odavam?
Ma arvan, et esimene variant. Tundsin esialgu, et projektid olid meil küll töös, aga juurde ei saanud võtta, sest polnud töökäsi. Ma sain aru, et ainus viis, kuidas riske maandada, on suunata tööd välismaal elavatele artistidele.
Praeguseks, mulle tundub, on see normaalsuseks muutunud. Suuremate projektide peale pole me võtnud enam üksikuid artiste, vaid on meeskonnad, kellele suuname mingid ülesanded laiali. Sellega hoiab riskid madalad ja ei juhtu olukorda, kus teatud inimestele jääb liiga palju tööd.
Möödunud aastal oli teil tõesti suur triumf, kui tegite sarjale „The Penguin” eriefekte ja võitsite selle eest ka Emmy. Kui oluline võit see ikkagi ühe visuaalefektide valdkonnas tegutseva ettevõtte jaoks on?
See on ääretult oluline tunnustus, mida ma üldse ei osanud oodata. Mu eesmärk pole kunagi olnud auhindu taga ajada, see lihtsalt läks nii. Seda projekti tehes ei mõelnud ma ka kordagi, et pingutame nüüd rohkem, siis saame auhinna. Tegime lihtsalt nii hästi, kui vähegi suutsime.
Seal oli kindlasti ka väga palju õnne ja järgmisel aastal seda korrata oleks päris keeruline. Vaja oleks leida sarnase kaaluga projekt, kus kõik asjad ilusti kokku lähevad. Tegelikult on neid projekte, mis auhindu saavad, väga vähe, just võrreldes tootmismahuga, sellega, kui palju filme ja seriaale toodetakse.
Kui palju uksi see Emmy teile avas? Või äkki vastupidi, ei avanud üldse?
Mulle on see USAs uute inimestega suhtlemise väga palju lihtsamaks teinud. Kui mainin, et meil on Emmy auhind, ei olegi palju rohkem vaja tõestada, mida ma olen teinud või kes ma olen.
Viimase aasta jooksul olen kindlasti tundnud, et projektide kinnitamine on kõvasti lihtsam.
Ütlesid, et Ameerikas on nüüd lihtsam uusi kontakte leida, aga kas teie jalg või vähemalt varvas on nüüd Hollywoodi ukse vahel?
Praegu teen koostööd Foxiga. Väga detailidesse veel minna ei saa, aga see on sisu tootmine voogedastusplatvormide jaoks, kuid mitte traditsiooniliste eriefektide mõttes, vaid AI suunal.
Kui jätame praegu tootmise kõrvale, siis sa oled uurinud ka meelelahutustööstust laiemalt. Millised tendentsid sinu arvates praegu rahvusvahelist meelelahutustööstust iseloomustavad?
Praegu on väga tugev killustumine erinevate platvormide vahel. Asi, mida kõige rohkem taga aetakse, on tarbija tähelepanu, seda üritatakse igal võimalikul moel saavutada. Inimese päev on jagatud juppideks: mida ta hommikul, tööle sõites ja õhtul enne magama jäämist meelelahutuseks tarbib. Mina ütleksin, et sellest mudelist lähtuvalt olekski praegu kõige mõistlikum tootma hakata, sest tänu sellele hakkad aru saama, millise sisu järgi on nõudlus kõige suurem.
Kui paljude voogedastusplatvormide tellija sa ise igakuiselt oled?
Mul on mitmete platvormide tellimused, aga ega ma neid väga palju ei vaata. AI tellimusi on mul küll rohkem vaja; see tuleb jällegi minu isiklikust huvist selle valdkonnast vastu. Need on kõik mõnevõrra erinevad ja olen tahtnud neid väga testida ja proovida.
Kui palju sa eri platvormide peale kuus kulutad?
Ma arvan, et mul läheb iga kuu nende peale umbes 500–600 eurot.
FrostFXi kõrval peame rääkima ka sinu teisest ettevõttest Hyperworlds. Mis see on ja mida endast kujutab?
See sai minu jaoks alguse 2020. aastal, kui tundsin, et meelelahutusvaldkond on muutumas ja filmid ei ole enam ainuke meelelahutusviis. Sest sotsiaalmeedia oli selleks hetkeks juba väga tugevalt kanda kinnitanud. Kui selle ideega investorite juurde läksin, siis pakkusin, et kasutame inimnäitlejaid, vahetame nende näod deepfake’iga ära, hiljem muudame lihtsalt taustu ning saabki neid karaktereid näidata sotsiaalmeedias erinevatele brändidele. Aga siis oli tootmiskulu veel võrdlemisi suur, kuigi kontseptsioon inimestele iseenesest meeldis.
Kas 2020. aastal võeti seda juttu tõsiselt? Aktiivne tehisaru diskussioon tekkis laiemas avalikkuses ju alles 2023. aastal.
Mulle tundus, et see on tulevik, ja nägin, kui palju vabadust see loole annab, kui see pole ainult filmiekraani peal. Lugu ei pea kestma ainult poolteist tundi; see karakterimaailm võib iga päev jätkuda. Ning suhe karakteri ja vaataja vahel võib olla ka midagi muud kui lihtsalt monoloog, see võib vabalt olla dialoog.
Kui keelemudelid paremaks muutusid, siis nägin, et suhtluspoolt saaks lahendada nende abil. Kui pildimudelid arenesid, siis tundsin, et sisu saab ka sellega toota, ning naasingi selle idee juurde. Praegu tegelengi sellega USA turul: loon brändidele niisuguseid maailmu, mille läbi nad saavad oma tarbijaskonnaga suhelda. See ei pea alati olema äri eesmärgil. USAs on meil näiteks 50-aastane karakter, kes räägib naistele menopausist: kuidas nende sümptomitega paremini hakkama saada ja kuidas olla selles osas teadlikum.
Aga kas selliseid ettevõtteid nagu Hyperworlds ei teki praegu mitte nagu seeni pärast vihma?
See on hetkel kindlasti kasvav turg. Sotsiaalmeedia on ka nagu parasotsiaalsete suhete platvorm, kus platvormide tarbijad loovad influencer’itega ühepoolse suhte, jälgivad, kuidas nende sõber igapäevaselt elab, ning suhtlevad laikimiste ja kommentaaride kaudu. Aga tehisintellekti abil saab see suhtlus olla diskussioon. Kui vaadata samalaadseid AI-karaktereid, siis neid on juba praegu väga palju, pigem ongi küsimus selles, kui suureks või tuntuks mingi karakter saab. Kas seal tekib see, et igaühel on oma parim sõber, kellega päevast päeva suheldakse. Praeguseks on juba juhtunud, et keegi on oma AI-tüdruksõbraga abiellunud, ja see oleks katastroof, kui see tüdruksõber ära sureks.
Tunned sa ise veel ka traditsioonilise audiovisuaalse meedia vastu huvi? Kas sa tahad tarbida pooleteisttunnist filmi, kus mängivad näitlejad?
Loo jutustamine huvitab mind endiselt, ka lugude vaatamine ja kuulamine. See on inimlik ega muutu ilmselt kunagi. Mulle on huvitavam see, kuidas neid lugusid saaks teistmoodi jutustada kui ainult filmi kaudu. Et saaksime neis elada kauem või isegi rääkida selle maailmaga, kuhu tahame sisse minna. Kui võtame nähtusena kas või fännamise, mis mingite filmide ümber tekib, siis see näitab, et inimesed tahavad rohkemat kui ainult ühte filmi. Seega, miks ei võiks need karakterid olla inimestega iga päev kaasas?
Tehisaru lahendused on praegu kõigile lihtsasti kätte saadavad, mis on tekitanud ka olukorra, et kvaliteetselt toodetud sisu kõrval on meil ka väga palju ebakvaliteetset, AI abil loodud materjali, olgu need siis raamatukujundused või telereklaamid. Kuidas sina sellele vaatad? Kas visuaalset prügi on juurde tulnud?
Kui kunagi tulid esimesed filmid, siis osa inimesi vihkas neid, sest nende jaoks oli teater autentsem. Teatris olid pärisinimesed. Kuidas me vaatame võltsasja, kus polegi pärisinimesi? Tehisintellektiga on ilmselt samamoodi.
Kättesaadavus on kindlasti põhjus, miks praegu on hästi palju müra. Kui tulid esimesed digitaalsed kaamerad, mis olid odavad, siis kardeti samamoodi, et filmiinimesed jäävad tööta ja iga inimene hakkab kodus järgmist „Batmani” tegema. Aga tegelikult nii ei läinud. Kui film on tõepoolest hea, siis on seal väga palju loo jutustamise oskust taga. Kui võtame ka Youtube’i, Instagrami või TikToki sisu, siis need videod, mis seal paremini töötavad, on tehtud oskuslikult; seal pole seda, et teed mõne kliki või paned paar suvalist asja kokku.
Aga kui rääkida AI slop’ist [tehisaruga loodud rämpssisu — Toim.], siis ma ei muretseks, et sisu jääbki nüüd selliseks. Ühel hetkel läheb see kindlasti paremaks, sest kõige kiiremini võtsid selle tehnoloogia omaks arendajad, kellel puudus igasugune loo jutustamise oskus. Nad proovisid lihtsalt maksimaalselt seda olukorda ära kasutada. Aga kui millestki tekib üleküllastumine, siis hakkavad eristuma edukamad ja vähem edukad sisuloojad. Kui võtame kas või Youtube’i algusaja, siis enamik videoid olid halvad, aga praegu teenivad mõned meeskonnad Youtube’ist miljoneid.
Esialgu oli Youtube lihtsalt algeliste koduvideote platvorm?
Just. Praegu on Youtube’i parimad kanalid sellised, mille taga on põhimõtteliselt produktsiooniettevõte. See kõik on pidevalt kasvanud ja arenenud.
Marko Post mais 2026.
Harri Rospu fotod
Kas sa tunned, et Eesti audiovisuaaltööstuses suudetakse tehisaru juba hästi kasutada?
Eelmisel aastal tegin ühe nädalase AI-teemalise töötoa Eesti filmivaldkonna inimestele. See oli muidugi algtase ja hästi üldine, aga tundsin seal, et inimesed takerdusid tugevalt õiguste maailma: kuidas nüüd sellised mudelid eksisteerivad ja keegi ei küsinud meilt luba andemete kasutamiseks. USAs ei räägi keegi enam sellest, sest mõistetakse, mis on selle tööriista kasutegur. Seda enam kuhugi kasti tagasi ei pane, areng läheb kogu aeg kiiremaks ja kiiremaks, peale tulevad uued tegijad, kes suudavad neid tööriistu paremini kasutada.
Nagu sa ütlesid, seda enam kasti tagasi ei suru, aga kuuleme endiselt neid skeptilisi hääli, kes ütlevad, et tehisaru on mingi trendivärk ja paari aasta pärast keegi sellest enam ei räägi. Sa arvad, et see ei vasta tõele?
Kindlasti mitte.
Kas sul tehisaruga seotud hirme on?
Arengu kiirus. Tehisaru areneb nii kiiresti ja küsimus on praegu pigem selles, kuidas end sellega kursis hoida. Ega tingimata peagi kõigega kursis olema, aga mulle endale lihtsalt meeldib see.
Aga seda sa ei karda, et tehisaru võtab maailma üle ja muutub inimesest targemaks?
Teadmiste hulga poolest on AI kindlasti inimesest üle. On palju ülesandeid, mida tehisaru suudab kõvasti kiiremini ja paremini teha kui inimene, aga meie roll on eelkõige ekspertkogemus ja oskus teiste inimestega suhelda. Seda tehisarul ei ole. Võib-olla see mingil hetkel tekib; ma näengi, et praegu puudub AI-l just see inimlik tunnetus, aga see on ka…
…aja küsimus?
Jah, uus turg võikski olla see, kus me pakendame oma kogemuse mingisse tootesse ja siis keelemudelid kasutavad seda, et lahendada probleeme.
Ma rääkisin eelmisel aastal ühe USA ülikooliprofessoriga, tutvustasin talle Hyperworldsi ja kuidas seda saaks kasutada erinevatel juhtudel. Aga tema ei tahtnud digitaalset karakterit, vaid soovis luua enda virtuaalse teisiku. Tema probleem oli, et ta ei jõua kõigi oma õpilastega tegeleda, aga samas tahaks ikkagi oma teadmisi jagada. Kui ta saaks luua endast digitaalse versiooni, kes tudengite küsimustele iga päev vastaks, siis oleks see super.
Kuidas me võtame pärisinimese teadmised, maitsed ja valikud ning pakendame need ära nii, et seda saaks kasutada? See on keeruline probleem.
Kui jätame sinu töö kõrvale, siis kas sa eraelus kujutad praegu ette, et ei kasutaks tehisaru?
Ei kujuta, sest seda saab kasutada kas või söögitegemiseks või vereproovide analüüsimiseks. Ma näen, et nendes mudelites on väga palju potentsiaali ka igapäevaseks eluks, sest inimene on oma loomult üsna nõrk. Kui sa lased inimesel kirjeldada, milline ta olla tahaks, siis võib ta väga ilusti seda öelda, aga kui sa küsid, kui palju ta selleks vaeva näeb, siis on teine asi. Kui palju sa käid trennis? Kui palju sa raamatuid loed? Kui õigesti sa toitud? Tänu tehisintellektile saame seda paremaks muuta. Mitte et tehisaru kontrolliks meid või otsustaks meie eest. Sõltub ikkagi sellest, kui palju sa lased teadlikult mõned otsused enda eest ära teha, sest kui sa ise need teeksid, oleksid need tõenäoliselt halvad otsused. Ma näen seda nii sageli, et inimesed teavad, millised otsused neile halvad on, aga teevad neid ikka. Vabanduseks öeldakse, et see on inimlik.
Sa arvad, et need mudelid võivad aidata mõne inimliku halva otsuse ära hoida?
Arvan küll. See tehnoloogia on meie kui inimkonna looming ja varem ma ei saanudki aru, miks sellele vastu ollakse. Meie inimestena lõime selle, samamoodi nagu me ise mõtlesime välja matemaatika, ise hakkasime maju ehitama ja toitu küpsetama, aga nüüd see meie loodud AI-tehnoloogia on järsku halb, seda peab vihkama. Aga veidi aja pärast mõistsin, et see on tavaline omaksvõtmise protsess, osa inimesi võtab selle omaks kiiremini, osa aeglasemalt.
Ma toon näiteks oma ema: ta on 71-aastane ja kasutab tehisintellekti kogu aeg. Ta tegi endale ühe konverentsi jaoks kodulehe ja kirjutab AI abil inglise keeles kirju. Ise ta inglise keelt kuigi hästi ei räägi, aga tänu sellele saab ta suhelda palju rohkemate inimestega.
Tänan vestluse eest.
Vestelnud KASPAR VIILUP
