Eesti filmiajakirjandus elas 1970– 80-ndatel jätkuvalt Nõukogude Liidus raudse eesriide taga, partei ja valitsuse hoolsa jälgimise all, täpselt nii nagu ka filmikunst. Ehkki 1960-ndatel, nn Hruštšovi sula ajal, täheldati mõningast, varasemast suuremat vabadust, oli eesriie endiselt kindlalt paigas. Kuskilt pragude vahelt immitses veidi infot mujal maailmas toimuva kohta, maailma filme näidati siin-seal kinnistel seanssidel.
Tegutsema hakkasid filmiklubid, millest tuntuim oli Tallinna Polütehnilise Instituudi ehk TPI filmiklubi, mis tegutses 29. novembrist 1966 kuni 1993. aastani.1 See alustas kinos Partisan (Paldiski mnt 25A) ja alates aastast 1968 tegutses TPI aulas, kus oli üle 500 koha, kogudes üha populaarsust. Lisaks Eesti ja Nõukogude Liidu filmidele jõudis siin ekraanile maailmafilmi klassikat, lääne väärtfilme. Klubis käis külalisi, sh Andrei Tarkovski, Vilgot Sjöman jt, toimusid arutelud, tegutsesid filmiamatöörid, algatati telefilmide festival. Klubil oli üle tuhande liikme ja selle panus eesti filmikultuuri kandis vilja kaua aega. Ligi kolmekümne aasta kestel oli klubi filmisõprade majakas, kriitilise mõtlemise innustaja ja ainulaadne kultuurisild okupeeritud Eesti ja vaba maailma vahel.
TPI filmiklubi oligi üks neid pragusid, mille kaudu info mujal maailmas toimuvast Eestisse jõudis ja teiste hulgas ammutasid sealt inspiratsiooni mitmed tulevased filmiajakirjanikud.
Kuulsad kriitikud maailmas
Maailma filmiajakirjandus- ja kriitika arenesid omasoodu. Filmikriitikas valitses 1960-ndatest alates teatud mõttes kuldaeg. Kriitikast sai parimatel hetkedel omaette kunstivorm, kriitik oli suure mõjuvõimuga, tark ja karismaatiline isik, kelle arvamust võis usaldada.
Prantslane André Bazin (1918–1958) andis tõuke Prantsuse Uue laine ja autorifilmi teooria arengule, olles selle looja, samuti oli ta mõjuvõimsa ajakirja Cahiers du Cinéma üks käima lükkajaid. See ajakiri sai Prantsuse Uue laine kasvulavaks. Umbes samal ajal sai Ameerikas tuntuks kriitik Pauline Kael (1919–2001), kes töötas The New Yorkeri juures — terav, julge ja kirglik sõnaseadja, legendaarne kriitik, kellest oli võimatu mööda vaadata. Ta lõi filmikriitikast täiesti omaette kunstivormi, mis mitte mingil juhul polnud lihtsalt kuiv analüüs. Ja muidugi Roger Ebert (1942–2013), samuti ameeriklane, kes tõi filmikriitika massidesse, kirjutades ajalehes ja esinedes populaarses telesõus. Tema arvustused olid selged, kergesti mõistetavad ja keskendusid eeskätt sellele, mida film vaatajale pakkus. Tema suurim tugevus oli see, et ta suutis kaasata lugejaid tähenduslikesse aruteludesse filmi üle, õpetades sedasi publikut filmikunsti hindama. François Truffaut (1932–1984) on aga näide teravast ja kompromissitust kriitikust, kellest endast sai filmitegija. Koos kaaslastega, kes olid samuti kriitikutest režissöörideks saanud — Godard, Rohmer, Chabrol ja Rivette —, tõestas Truffaut, et kriitika võib olla revolutsiooniline, inspireerides uut filmitegijate põlvkonda.
See oluliste ja hinnatud kriitikute nimekiri on muidugi palju pikem, aga küsime hoopis, kas meil Eestis on oma Roger Ebert või Pauline Kael või kedagigi, keda nende tippudega võrrelda annaks. Jah, on. 1960-ndatel tõusis Tartu Ülikoolis majandust õppinud ja oma ajakirjanikuteed Eesti Raadio noorte- ja meelelahutusaadete toimetuses alustanud Jaan Ruus Tallinnfilmi dokumentaalfilmide toimetajaks. 1938 sündinud ja 2017 meie hulgast lahkunud Jaan Ruusi isikust on saanud filmivaldkonnas legend. Ta oli kahtlemata Eesti üks erudeeritumaid ja silmapaistvamaid filmikriitikuid, et mitte öelda ainus selline. Ta on avaldanud üle kahe tuhande filmikirjutise nii eesti kui maailma filmist nädalalehes Eesti Ekspress, aga ka ajalehtedes Sirp ja Postimees ning ajakirjas Teater. Muusika. Kino.
1968. aastal ilmus Õhtulehes tollal Tallinnfilmis dokumentaalfilmi toimetajana leiba teeninud Ruusi artikkel „Teine kivi seisvasse vette”, mida ta on ise pidanud oma avaakordiks filmiajakirjanduses. „Kaks aastat tagasi püüdis Valdeko Tobro eesti filmidokumentalistika tiigis laineid tekitada. Ta avaldas oma programmartikli „Kivi seisvasse vette” 15. märtsil 1966 Rahva Hääles. Kivi kukkus ja vajus põhja. Lainetust ei järgnenud,” kirjutas Ruus artiklis „Teine kivi seisvasse vette”.
Tagantjärele ei leidu tõestust, et ka Ruusi visatud teine kivi mingit suuremat virvendust oleks suutnud tekitada. Aga märk oli maha pandud.
„Tallinnfilm oli niivõrd sumbuurne ja identiteeditu asutus, et direktsioon ei julgenud või ei riskinud etteheiteid teha isegi neile, kes samas asutuses leivakirjas olid. Tallinnfilm oli sel ajal eesti kultuuris üks lemmik peksupoiss, käibis üleüldine arvamus, et stuudiot peab otsustavalt muutma,” tunnistab Ruus üle kolmekümne aasta hiljem, 1996. aastal, intervjuus Tarmo Tederile Eesti Päevalehes.
Filmiajakirjanik Jaan Ruus
Jaan Ruus ei pidanud ennast mitte niivõrd kriitikuks kui filmiajakirjanikuks, sest „kriitik on üks kummaline amet või seisus. Palju on häid operaatoreid ja režissööre, hoopis vähem filmikriitikuid”. „Olen ise selle sõna ka tekitanud. 1975. aastal anti välja „Nõukogude Eesti: entsüklopeediline teatmeteos” ja isikunimede registris järgnes inimese nimele elukutse ja ma ristisin enda filmiajakirjanikuks,” ütles ta.2 Sõnaloomes proovis ta kätt ka hiljem, tema loodud on eestikeelsed terminid „märulifilm” ja „kobarkino”.
Ruus on öelnud, et tahab, et ka filmi režissöör leiaks tema arvustusest seda, mida film vaatajatele ütleb, aga mille peale ta ise poleks tulnud: „Hea kriitik annab vaatajale võimaluse võrrelda enda arvamust ühe aruka vaataja arvamusega.” Ta on sõnastanud mõned olulised kriitikuks olemise põhitõed, küsides, mis ülesandeid peab täitma filmikriitika.
On kunstiteos, on vaataja ja on vahendaja. Kriitik on vahendaja. Nagu Janus — üks nägu publiku, teine kunstniku poole. Ennekõike on ta publiku esindaja. Kuid ta peab kunstist aru saama. Alati tuleb arvustada kunstiteksti, kunagi ei tohi olla isiklik.
Kriitik võiks endale vahel lubada ka mängulisust. Kriitika ei pea tingimata olema surmtõsine, surmigav või, mis veel hullem, prohvetlik. Kriitik võib ka narriks jääda, kuid ta ei tohi seda karta.
Arg ei tohi kriitik mitte iialgi olla. Kriitik peaks olema ennekõike aus ja mitte mingil juhul pahatahtlik. Ta ei tohi publikule valetada ega publikut segadusse ajada.
Nagu laulja, nii ei tohi ka kriitik võtta valenoote. Paar valenooti ja sa oled diskvalifitseeritud.
Kriitik peab julmusega piirneva otsekohesuse ühendama viisaka taktitundega, vaimuka sära sisu äratabamisega, asjakohase eruditsiooni sellele sobiva rakendusega.
Hea kriitik on vilunud köielkõndija. Köietantsija, jah. Kriitik on sild kunstiteose ja publiku vahel. See kitsas purre peab olema alati valgustatud.
Ruus otsis ennast väljendades kujundeid ja püüdis anda oma arvamust alati edasi täpselt sõnu eritledes. Tal oli üsna laialdane eruditsioon, alati juurdlev ja uudishimulik meelelaad, oskus tähele panna ja öelda õigeid asju õigel ajal ning tema etteastetest ei puudunud paras annus teatraalsust. Ta mõistis väga hästi ka välise tähtsust, mida ta oli õppinud oma näitlejast isalt Aarne Ruusilt temaga näitlejate seltskonnas liikudes. Isalt, on ta tunnistanud, pärines ka tema tähelepanu pööramine oma väljanägemisele ja riietusele, detailide läbimõtlemine. Kõik see kokku andis tema isikule kordumatu sarmikuse. Eesti Ekspressi toimetuses, mis oli tema viimane töökoht, kutsuti teda valdavalt härra Ruusiks ja paljud inimesed teietasid teda. Miks, seda on raske seletada, aga ju tema isik siis niimoodi mõjus.
Tarmo Teder on püüdnud Jaan Ruusi isikuintervjuus lahti muukida ja jõudnud tõdemuseni: „Jaan Ruusi üle juureldes jõudsin järeldusele, et tema seifiuks on näha tahtjatele lahti, selle taga aga hulk igasuguseid lukustatud laekaid, kuhu omakorda palju võtmeid. Ta justkui pakuks teatraalselt oma alastioleku võimalust, kuid tegelik lahtikoorimine võib kujuneda üpris üle jõu käivaks ettevõtmiseks. Ruusi puhul võiks kujundina kasutada ka kihilise ja ninnalööva sibula metafoori, aga see on kulunud klišee. Kolmas võimalus on see, et Jaan Ruus on meie kaunite kunstide ja ühiselu väljal universaalne intellektuaalne trikster, loova innuga mänglev mees, kes ei tahagi eriti midagi oma olemusest varjata, vaid interaktiivses elukunstis igasuguste inimestega kontaktis olla, kõikses loovuse hoovuses kollektiivselt kümmelda.”3
Tarmo Teder ja Jaan Ruus Pirital, filmitegijate peol 2000. aastal.
Allikas: TMK fotonurk, Enn Säde fotoalbum nr 28.
Jaan Ruusi lahkumisega jäi meie filmikriitika väljale suur tühimik, mida seni pole õieti kellelgi õnnestunud täita. Muidugi on ka aeg muutunud, kriitika ees seisavad uued väljakutsed ning filmikriitikuks võib tänapäeval end nimetada peaaegu igaüks, kes mõne filmi ära on vaadanud ja sellest kirjutab või räägib. Kriitik või filmiajakirjanik ei seo end enam ühe konkreetse väljaandega, vaid jagab ennast enamasti mitme valdkonna ja kanali vahel, püüdes vastata erinevate formaatide nõudmistele, mis ei soosi just kriitiku isiku esiletõusu. Infot on tohutult palju, see on killustunud ja võimendunud sotsiaalmeedia kõlakambrites. Digiajastu kiirus ja pealiskaudsus ei võimalda eriti kujundlikku ja sügavalt mõtestatud kriitikat arendada, see jääb järjest harvemaks nähtuseks ja seda saab viljeleda peamiselt riigi toel ilmuvates kultuuriväljaannetes, mida on vähe. Aga see kõik on juba palju laiem teema, mida lahkame ehk edaspidi.
Jaan Ruus kuulub veel sellesse kuldsesse aega, mil parimad kriitikute hulgast olid tähelepanuväärsed isiksused, intelligentsed ja laialdaselt erudeeritud inimesed, kelle arvamust võis usaldada ja kellel oli ka mõjuvõimu. Leidub hulk asju, mida Ruus tegi Eestis esimesena. Näiteks 1993. aastal võttis ta esmakordselt Eestis kasutusele filmide hindamise punktisüsteemi, algul filmidele telekanalites, 1997. aastast ka Eestis näidatavatele kinofilmidele. Esilagu leidus sellele palju vastaseid, nii nagu ka Roger Ebertit kritiseeriti, kui ta kasutas arvustuste juures alla- või ülespoole osutava pöidlaga emotsioonimärki. Nüüdseks pole filmide punktitabelid enam midagi ebatavalist. Muidugi on punktide andmine subjektiivne, kuid paljude punktiandjate summast koorub ehk välja midagi objektiivsusele püüdlevat, mis lubab filme siiski reastada ja määrata nende koht teiste hulgas.
Artikli autor Annika A. Koppel ja Jaan Ruus PÖFFil 2007. aastal. Jaan ütles Annikale, et selle pildi teeme ajaloo tarbeks. Erakogu foto
Ruus pani koos teiste maailma filmikriitikutega punkte ka Cannes’i ja Berlinale filmifestivalide võistlusprogrammide filmidele, mis ilmusid Screen Internationali festivaliväljaannetes. Ta kaalus oma hinnanguid pikalt ja põhjalikult, vahel helistas veel viimasel hetkel enne ajakirja trükki minekut toimetusse ja palus oma punkte poole võrra ühes või teises suunas muuta. See ei olnud mingi poosetamine, pigem tajus ta vastutust ja juurdles tõsiselt filmide üle. Kui tead parimat filmi, siis on see nagu mõõdupuu. Kui spordis määravad sekundid, siis siin võib ka pool punkti oluliseks osutuda.
Jaan Ruusi eestvedamisel loodi 1993. aastal Eesti Filmiajakirjanike Ühing, mida ta juhtis väikese vahega 2015. aastani välja.
Ruusi kui kriitiku puhul räägib kõigi tema teenete ja saavutuste kõrval enda eest fakt, et ta on saanud omanimelise baari, mis asub Sõpruse kinos. See ei tähenda, nagu oleks Ruus olnud liialt alkoholilembene, ehkki heas seltskonnas hea veini juures filmide ja maailma üle arutleda talle meeldis. Omanimeline baar näitab pigem, et kriitik või filmiajakirjanik võib jõuda massideni, olla populaarne ja armastatud nii filmipubliku kui ka filmiprofessionaalide seas. Muidugi leidus ka neid, kes teda ei sallinud, aga eks medalil ole alati kaks külge. „Ambivalentne” oli Ruusi üks lemmiksõnu ja see käis ka tema enda kohta. Kuid valdavalt teda aktsepteeriti.
Moskva kooliga kriitikud
Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis (ÜRKI, venekeelne lühend VGIK) oli võimalik õppida ka filmiteadust ja sealt tulid õppinud kriitikud Enn Rekkor, Ilmar Taska, Tiina Lokk ja Lauri Kärk, kes asusid esialgu tööle Tallinnfilmi toimetajatena. Sama eriala lõpetas ka Vladimir Karasjov (Georg Orgussaar), kes suundus aga režiisse, hakkas filme tegema ja emigreerus pärast „Lindpriisid” Prantsusmaale. Teisedki positsioneerisid end hiljem filmimaastikul pisut teisiti: Rekkor filmiametnikuna, Taska filme produtseerima ja Lokk festivali tegema. Nendest neljast on Lauri Kärk jäänud tänaseni kriitiku, filmiteadlase ja õppejõu rolli.
Lauri Kärk.
Eesti filmi andmebaas
„Eestimaal on ligi sada tuhat kõrgharidusega spetsialisti, diplomeeritud filmiteadlased-kriitikud võib aga rahumeeli ühe käe sõrmedel üles lugeda. Vähelevinud elukutse, kuid siiski mitte nii haruldane, et pidada praegust olukorda normaalseks. Järelkasv pole mitte ainult oodatud, vaid lausa hädavajalik,” kirjutab Lauri Kärk 1982. aastal.4 Ta loetleb põhjusi, miks see eriala on nii vähe populaarne: õppida tuleb kodust kaugel Moskvas, õppetöö toimub vene keeles, kardetakse tihedat konkurssi ja seda, kas üldse õppima pääseb. Samas määratleb Kärk ka kriitiku olemust: „Kriitik on inimene, kes ei suuda jääda ükskõikseks kunstielu suhtes, tunneb siin kaasarääkimise vajadust. Kuid ta on ühtlasi inimene, keda huvitab filmiprotsess tervikuna, kes on aldis aja närvile, kes tunneb vajadust kõike seda mõtestada, avastada üksiku kunstifakti taga üldisemat, näha üksikjuhtumit avaramates seostes, tabada tema minevikku ja ka võimalikku tulevikku, tajuda filmikunsti pidevas liikumises, elava filmiprotsessina.”
Saame teada, et VGIKi sisseastumiseksamid toimuvad kahes voorus: loominguline eelvoor ning eksamid kohapeal. Loomingulisele konkursile tuleb esitada vähemalt kahekümne masinakirjalehekülje ulatuses töid, milleks võivad olla filmiretsensioonid, loomingulised portreed, retsensioon filmialasele raamatule või artiklile, teoreetiline kirjutis. Neid, kes on loomingulise eelvooru edukalt läbi teinud, ootavad sisseastumiseksamid Moskvas. On kolm loomingulist eksamit: vestlus, mille eesmärgiks on välja selgitada üldised filmikunstialased teadmised; filmi retsensiooni kirjutamine ja filmikunsti käsitleva kriitilise töö kirjutamine (teemaks võib olla näiteks mõne meie kaasaegse ekraanikuju, lemmikrežissöör, noorsooprobleemid ekraanil jne.). Lisaks erialastele eksamitele toimuvad eksamid järgmistes üldainetes: vene keel ja kirjandus (kirjalik ja suuline), NSV Liidu ajalugu, võõrkeel. Soodustusena tuleb vene keelt ja kirjandust tunda üksnes rahvuskooli lõpetanute programmi ulatuses.
Pole teada, kas pärast seda lehelugu keegi ka Moskvasse filmiteadust õppima läks. 1982. aastal valitses umbne stagnatsiooniaeg, Eesti heitles Nõukogude Liidu venestamispoliitika küüsis, lootust ei paistnud kusagilt. Seda silmas pidades ei tundunud Moskva väga ahvatlev koht, kuhu minna. Aga novembris suri Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev. Läks aega, aga see sündmus, nagu nüüd teame, pani asjad liikuma.
Esimene ajakiri, kus film sees
1982. aasta on filmiajakirjanduse jaoks väga oluline seetõttu, et ilmuma hakkas kultuuriajakiri Teater. Muusika. Kino, Kultuuriministeeriumi, Eesti Heliloojate Liidu, Eesti Kinoliidu ja Eesti Teatriliidu väljaanne, esimene filmikunsti erialaajakiri, mitte küll
ainult filmile pühendatud, aga suur asi ikkagi. Ja ainsaks on ta jäänudki, tänaseni ei ole filmikunstil oma eraldi ajakirja.
TMK avanumbri juhtkirjas kirjutab EKP Keskkomitee sekretär Rein Ristlaan: „Sotsialistliku ühiskonna arengu üheks seaduspärasuseks on kultuurifaktori osatähtsuse järjepidev kasv. Üha enam kasvab nõukogude inimeste tung kunsti poole, üha avaramaks muutuvad võimalused loominguliseks tegevuseks, üha rikkamaks kujuneb meie maa paljurahvuselise sotsialistliku kultuuri sisu, tugevneb tema materiaalne baas. (…) Teater, muusika ja kino, nagu kogu muu kultuurivaldkondki, on praegusajal toimuva kahe maailmasüsteemi vahelise ideoloogilise võitluse üks kõige aktiivsemaid lõike. Loovisiksuste ande orientatsiooni probleemid selles võitluses on parteile ülimalt tähtsad.”
Jah, see kõik käis ajastu juurde. Filmikunsti tähtsust mõistis juba Lenin.
Ajakirja filmiosakonna toimetajaks saab Jaan Ruus. Esimese numbri filmiosas ilmub Tiina Loki „Filmikangelase evolutsioonist”. See on huvitav kirjatükk, kust saame muu hulgas teada järgmist: „Üleliidulises Filmikunsti Teadusliku Uurimise Instituudis tehtud sotsioloogilised uuringud näitasid, et igas neljandas filmis on peategelased vastamisi oma sisemise minaga. Keskne dramaturgiline konflikt — „kangelane — kangelane” või „kangelane — kollektiiv” — on kandunud üksikisiku sisemaailma. Märkame, et enamiku filmitegelaste käitumismotiivid pole enam nii kõrgelennulised kui varematel aegadel. 24% kangelastest juhinduvad isiklikest stiimulitest (heaolu, kasusaamine, karjäär jms.), 15% kangelastest paneb tegutsema sisemine rahulolematus.”5
Tiina Lokk Pirital, filmitegijate peol 2000. aastal. Enn Säde foto
„Paljudes 1970. aastate filmides võime kohtuda sümpaatse, erudeeritud, sotsiaalselt aktiivse, jõulise isiksusega, kes siiski kannab endas sisemist konflikti, mis sageli, sõltuvalt karakterist, kandub üle ka väliskeskkonda. Esimesel pilgul ekstravertne inimene osutub tegelikult introvertseks, kes sisemise hermeetilisuse, teatava kommunikatiivsuse tõttu on asetatud kriitilisse konfliktsituatsiooni iseendaga töös või argielus.”
Ja veel: „1970. aastail tabas vaatajat perekonna- ja olmeprobleeme käsitlevate filmide tulv. Sel ajal sündis ka nn. naisprobleemfilm. Filmikunst (nagu ühiskondki) huvitus sellisest komplitseeritud nähtusest, nagu on emantsipatsioon. (…) Ekraanile ilmusid erinevad naised, keda ühendas hingeline rikkus, jõulisus ja — üksindus.”
Veel avaldatakse ajakirjas üleliiduliste festivalide auhindu saanud filmide nimekirju ja tõlketsitaate üleliidulises ajakirjanduses ilmunud retsensioonidest eesti filmide kohta. Jaan Ruus teeb kokkuvõtte filmiaastast 1981, tuues välja põlvkonnavahetuse, mis vormistas end juba 1977 filmikassetiga „Karikakramäng”.
Ruus kirjutab: „Kõige eredamana jääb silma muidugi Peeter Simm. „Ideaalmaastik” on tema lavastajadebüüt täispikas filmis. Simm on komödiograaf (keda pole eesti filmis veel olnud). Juba diplomitöös („Võsakurat”, 1976) olid peidus kõik tema järgnevate lühikeste ja pikkade mängufilmide kunstivõtted. Säilib sama kompositsioon: keskseks kujundiks on tee (pikareskne romaan), keskseks tegelaseks inimene teel (sageli otseselt), kus kohatakse ilmekaid tüüpe ja ootamatuid situatsioone.”
TMK 15. sünnipäeva tähistamine Guitar Safaris aprillis 1997. Kinotoimetajad Jaak Lõhmus ja Sulev Teinemaa. Jaagust vasakul kirjanik Juhan Saar, Sulevist paremal režissöör René Vilbre.
Allikas: TMK fotonurk, Teater. Muusika. Kino 40 aastat Harri Rospu pilgu läbi
„Erialaajakiri iseenesest seab teistsuguseid nõudmisi kui päeva- või nädalaleht ning on seega kaasa aidanud põhjalikumate käsitluste ilmumisele,” tõdeb Ruus neli aastat pärast TMK esimese numbri ilmumist, 1986. aastal intervjuus Jaak Lõhmusele ajalehes Edasi.6. Tartu Ülikoolis rahvaluulet ja soome-ugri keeleteadust õppinud Jaak Lõhmus sisenes filmikriitikasse 1984. aastal. Ta töötas Tallinnfilmis režissööri abi ja assistendina. Samal aastal alustas ka ajakirjanikutööd ja sai ajakirja Teater. Muusika. Kino filmitoimetajaks.
Samast Ruusi intervjuust saame aga teada, et 1980. aastal ilmus eesti ajakirjanduses keskmiselt kakskümmend filmikirjutist kuus. Kirjutiste arvu mõjutavad välised suursündmused. Sellesse aastasse langes I Nõukogude Eesti filmifestival. 1981. aastal ilmus kuus keskmiselt kuusteist kirjutist (mõjutajaks Eesti Kinoliidu V kongress), 1982 — kakskümmend kaks kirjutist (XV üleliiduline filmifestival Tallinnas), 1983 — seitseteist, 1984 — kolmteist kirjutist kuus. Seoses Teater. Muusika. Kino ilmuma hakkamisega laienes 1982. aastast küllalt oluliselt trükipind ja kasvas kirjutajate arv.
See oli muidugi hea, kuid arenguvõimalusi jagus rohkemgi.
„Filmiraamatuid ilmub meil aastas vaevalt üks, mõnel aastal kolm, siis jälle mitte ühtki, filmiteaduslike uurimuste trükki toimetamisest oleme veel väga kaugel (puudub isegi Eesti filmi ajalugu). Meie filmikriitiliste kirjutiste paremikust on kaante vahel saadaval esialgu üksnes V. Tobro „Teater ja film”.”
Valdeko Tobro. Tema kriitikakogumik „Kirjandus ja film” ilmus 1972. aastal, kriitikakogumik „Teater ja film” 1982. aastal.
Valdeko Tobro oli filmikriitikas innustunud autodidakt, kellest Ruus väga lugu pidas. Paljud filmiarvustajad ongi iseõppijad; see on mõnevõrra olude sund. „Mõistagi oleks parem, kui filmiajalugu, -tehnikat jne õpitaks vastavas kõrgkoolis, ent ega seal õppiminegi pruugi alati anda kõige paremaid tulemusi,” nendib Ruus. Filmiteadusest rääkides toob Ruus välja, et varem oli Eestis kaks koosseisulist filmiteadlast, V. Grossschmidt ja T. Elmanovitš. Praegu on üksainus — T. Elmanovitš TA ajaloo instituudis.
Tatjana Elmanovitš.
Eesti filmi andmebaas
Kriitik on kriitiline ka kriitika suhtes: „Kesised filmiga töötamise võimalused tingivad impressionistliku ja pealiskaudse kriitika. Olukorras, kus ei jälgita ega analüüsita üldist protsessi ja kus asjatundlikke kirjutajaid on napilt, saavadki võimalikuks kõrvalttulijate ahhetavad hinnangud. Peale selle — kuna kriitik paratamatult mängib kaasa üldises kultuuripoliitikas, oleks tema üks ülesandeid ka filmi protsessi mõjustada nende asutuste ja instantside kaudu, kes korraldavad filmiloomingut ja tarbimist, kes seda protsessi juhivad. Just seda on meie filmikriitika suutnud äärmiselt vähe teha.”
Kuna valdavalt kurdetakse, et kriitikuid on liiga vähe, siis kuidas noori filmikriitika juurde tuua? Oleks ju üpris huvitav analüüsida, kuidas kellestki on kriitik saanud. Kunstiprotsess peab olema avatud, inimesed võivad sellesse keerlevasse rattasse astuda või sellest väljuda oma tahtmist või suutmist mööda.
„Paraku on häda selles, et me ei kindlusta selliseid loomulikke ja vajalikke protsesse organisatsiooniliste abinõudega. Järelkasv ei paistagi kellegi mure olevat. Ilmselt tuleks korraldada konkursse, asutada mingi noortepreemia. Või korraldada filmikriitika seminar, regulaarsed koolid või sessioonid filmistuudio, ajakirja, Kinoliidu või kinokomitee eestvedamisel. Tuleb pakkuda võimalusi.”
Veel toob Ruus välja, et järelkasvust kõneldes kujutletakse tavaliselt noori. „Kuid kinematograafia ühendab paljusid kunstialasid ning arvestatavaid käsitlusi suudavad kirjutada üksnes need, kes lisaks heale kunstitundmisele on kodus üldprobleemides ja kellel on oma isikupärane analüüsimeetod. Verinoor inimene pole selleks võimeline, seetõttu ei peagi järelkasvu ootama keskkoolipingist.”
Kokkuvõttes võib öelda, et 1970–80-ndatel on filmikriitika orgaaniline osa filmielust, selle vajadust ei sea keegi kahtluse alla. Pigem analüüsitakse olukorda ja otsitakse arenguvõimalusi, sest kriitikat on vähe ja ka see valdkond peaks arenema.
1986. aastal peetakse Kinoliidu VI kongressi ja ajaleht Sirp ja Vasar refereerib Eesti Kinoliidu esimese sekretäri Kaljo Kiisa ettekannet, kus peatutakse ka filmikriitikal:
„Filmikriitikas nentis ettekande tegija stabilisatsiooni: ka paljude sel alal sagedasti esinevate stampide vähesust. Mängufilmid saavad enam arvustusi ja tutvustavaid kirjutusi kui ükski teine kunstiliik — tõik, mis tundub esmapilgul üllatavgi. Seoses ajakirja Teater. Muusika. Kino ilmuma hakkamisega on kasvanud trükipind 1982. aasta maist. Märkame vabariikliku ja üleliidulise filmikriitika sünkroonsust (erinevused vaid mõne ekraniseeringu ja multifilmi puhul). Lühifilmidele reageerib ajakirjandus üsna elavalt — põhjuseks arvatavasti meie dokumentaal- ja multifilmi kõrge maine.
Ometi on filmiarvustajaid praegu Eestis liiga vähe. Kas või üheainsa pideva filmi jälgija kaotamine või juurde tulek on ajakirjanduses kohe märgata. Jääb vajaka tõsimeelsest huvist filmielu pideva jälgimise vastu. Teaduste Akadeemia on filmiteadusele eraldanud üheainsa koha. Ometi nõuab tõsine filmiuurimus vaimset potentsiaali, aega ja tasustamist. Seetõttu jääb ebapiisavaks filmiprotsessi mõtestamine. Puudub Eesti filmi ajalugu, selle algusperioodiga tegeleb praegu Veste Paas. Edaspidi tuleb ka hoolt kanda selle eest, et kriitika ei muutuks ametkondade teenriks, ambitsioonide ja enesearmastuse teenindamise valdkonnaks. Kriitika peab alati säilitama laitmatu, eetilise palge.”7
Veste Paas.
Eesti filmi andmebaas
Viited:
1 Tiit Merisalu, Andres-Teet Merisalu, Kelli Luik 2024. Filmiklubi kui unikaalne kultuurifenomen. — TMK, nr 12.
2 Raul Ranne 2013. Härra Ruus. — Eesti Ekspress, 22. XI.
3 Tarmo Teder 2013. Võtmed Jaan Ruusi juurde. — TMK, nr 11.
4 Lauri Kärk 1982. Filmikriitikuks — ELKNÜ Keskkomitee häälekandja Noorte Hääl, 6. IV.
5 Tiina Lokk 1982. Filmikangelase evolutsioonist. — TMK, nr 1.
6 Jaak Lõhmus 1986. Eesti filmikriitikast. Intervjuu filmikriitiku, ajakirja Teater. Muusika. Kino filmiosakonna juhataja Jaan Ruusiga. — Edasi, 15. II.
7 1986. Uue lähenemise otsingul. Eesti Kinoliidu VI kongress. — Sirp ja Vasar,
28. III.
(Järgneb.)
