EESTI MUUSIKA PÄEVAD 2026

Koorikontserdid

Tütarlastekoor Ellerhein 11. IV Tallinna Jaani kirikus

Selle aasta Eesti muusika päevadel oli eriline koht koorimuusikal, millele keskenduti kolmel väga erineval kontserdil. Neist lihtsakoelisim oli festivali avakontsert tütarlastekooriga Ellerhein. Mõjuv oli kuulda, kuidas mineviku muusika tänapäeval ellu ärkab. Selle konteksti kujundas Mart Saare looming. Tema 1924. aastal valminud „Looduse tervitus päikesele” (muusikast näidendile „Kadunud printsess” Julius Oro sõnadele) on nagu tavatult kromaatiline hümn, mis on ühendatud rahvaviisitaolise väljenduslaadiga (teatavasti oli Saar noorena rahvaviiside koguja). Seejärel tuli meister Veljo Tormis oma triptühhoniga „Suvemotiivid” (I–III) tema 1969. aastal valminud, neljale aastaajale pühendatud kooritsüklist „Looduspildid” Aleksander Suumani sõnadele. Koor tõi nauditavalt esile selle I osa unenäolise, pehme ja pingevaba atmosfääri (vastavalt pealkirjale „Põuailm”) enne liikumise elavnemist järgnevas osas „Äike”. Tempo võttis tuure ja viis rahu, kuni tekstuurid purunesid ja ilmus totaalne rütm, mis pani meloodialiinid liikuma. Triptühhoni viimane osa „Suveöö” kõlas nagu proto-Whitacre, kuid samas hingega, täites Jaani kiriku säravate klastritega.

Minus tekitas hämmingut, kui palju „taaskasutati” Tormist kahes järgnevalt esiettekandele tulnud teoses. Mariliis Valkoneni „Kus elupuul puhkes mäluleht” (2026, Mats Traadi sõnadele) keskendus laulmisele, gruppides või ühtse koorina hoketeerides. Teose valdavalt harmooniline helikeel pani mõtlema, kas siin, nagu Tormiselgi, on sõnad  olulisemad kui muusika. Kindlasti mõjus järgnev Valkoneni teos oma ideid toetavate rütmimustritega otsese viitena Tormisele („Suvemotiivide” eelnev kuulmine tegi selle üsna ilmseks). Alles kulminatsioonil tutti’s eemaldus Valkonen pisut lihtsamast helikeelest. Sama kehtis veelgi enam Kristo Matsoni tsükli „Mis oli enne mind?” (I „Olles vihmana teel”, II „Viies põlv”, III „Ma tahan uskuda”; 2026, Viiu Härmi sõnadele) mõtteviisi kohta. Kuigi tema inspiratsiooniallikas võis olla erinev, oli teos siiski veelgi silmatorkavamalt sarnane Tormise „Suvemotiividega”. Kaks viimast osa Matsoni tsüklist, „Viies põlv” ja „Ma tahan uskuda”, olid oma pehme ja aeglase, peamiselt leelutava kulgemisega ja kohati ülemiseks ja alumiseks kihiks jagunedes ilmselgelt Tormise loomingust inspireeritud. Oli raske aru saada, mis oli Matsoni eesmärk selle komponeerimisel (ja see küsimus käib mõneti ka Valkoneni kohta). Mis oli selle mõte? Mis see pidi olema? Austusavaldus? Pastišš? Odav jäljendus? Üksnes tsükli esimeses osas „Olles vihmana teel” tuli esile midagi originaalsuselähedast. See oli üsna ilus aeglane meditatsioon, igas mõttes õrn ja valulikkusele vihjav. Teos lõppes üllatavalt efektse vihmasaju imiteerimisega, mida tekitati sõrmenaksudega ja käteplaksudega vastu keha.

Mis puutub ülejäänud kavasse, siis Arvo Pärt („Peace upon you, Jerusalem”/„Rahu olgu sinuga, Jeruusalemm”, 2002, sõnad psalm 122) kõlas nagu Arvo Pärt ikka — in aeternam… Samas, kadunud Urmas Sisask oli esindatud tohutult pompoosse teosega „Benedicamus Patrem” („Kiitkem Isa”, 2003, sõnad Taanieli raamatu kiituslaulust) — algusest lõpuni õõnes ja kohmakas teos, mis pidevalt paisudes oma õõnsust üha selgemini paljastas.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Cantoque Ensemble 16. IV Tallinna Jaani kirikus

Kuulamise mõttes üsna väsitav kontsert, mille neljast ettekandele tulnud teosest olid kolm põhimõtteliselt problemaatilised. Esiteks, hoolimata teose väidetavatest eelistest ei sobi Frank Martini 1922. aastal kirjutatud „Missa kahele koorile” eesti nüüdismuusika festivali kavasse. Teiseks, Hugi Guðmundssoni motetitsüklil „Kolm Maarja antifooni kahele koorile” (esmaettekanne) puudus lihtsalt igasugune originaalsus: selles korrati liigselt töödeldud troope ja kaeti need ülevoolava magususega ning tekst oli seatud muusikasse ilma mingi mõtteta. Kolmandaks, Helena Tulve väga pikka, kolmekümneminutist teost „Laul kõigile olenditele” (2026, esiettekanne, tekst Joanna Macy, Chögyam Trungpa Rinpoche õpetuste põhjal) oli väsitav kuulata. Selle tohutu tekstimass oli muusikasse pandud paatosliku süllaabilise retsitatsioonina nagu jutlus, mida esitatakse verbaalsete tekstilõikude kaupa. Teos tugines kõiges harmooniale, olles samas rütmiliselt, dünaamiliselt ja dramaatiliselt tasapinnaline. See oli nagu tungiv, isegi manitsevalt pealetükkiv, vagadusele kutsuv palve ja see on küll üks väheseid kordi, mil ma tean Tulvet olevat sellise kontseptuaalse vea teinud. Mulle meenub üks tema eepilisemgi teos, „Kitsas tee sügavale Põhja” („The Narrow Road to the Deep North”) Matsuo Bashō tekstile 1694. aastast (esiettekanne 2019), mis kestis koguni 40 minutit, kuid jättis mind igatsema veel enamat, sest kõneles hoopis teistmoodi kui nüüd ettekandele tulnud teos. Ma ei kahtle, et Tulve püüdis tabada teksti esitamise olemuses teatud pseudo­spirituaalset mõtteviisi, kuid see kahjuks ei toiminud.

Kontserdi säravaks tipphetkeks oli Riho Esko Maimetsa lühike avateos „Sest tahan appi hüüda” (2026, esiettekanne). Maimets on kavalehel üsna selgelt väljendanud oma viimaste aastate olulisi programmilisi ja tähenduslikke muutusi ellu ja loomingusse suhtumisel, mida on kõige muu hulgas mõjutanud üleüldine olukord maailmas. Näib, et see on viinud ta laiemale publikule meeldivast konservatiivsusest oluliselt muljetavaldavama loomingulise vabaduse poole.

Teoses „Sest tahan appi hüüda” on ta loonud osaliselt kattuvate liikumistega tekstuuri, kõik selles jäi väikese tertsi ulatusse: üles liikudes, laskudes, kordudes, võnkudes, libisedes. Kui alguse piiratud materjal edasi arenes, muutus see intervall (väike terts), varasema liikumisviisi jätkudes, üha mõjuvamaks, kõlades üha jõulisemalt, muutudes agressiivseks, tohutuks hüüete seinaks, kus helikõrgus küll ei kadunud, kuid oli nüüd oma tähtsuse kaotanud, sest toores kõla vallandas kõik olulise. Teose lõpumomendid polnud sugugi vähem võimsad, hääled laskusid tagasi madalaks suminaks, mitte kaugeltki väsinult, vaid palavikuliselt, vaikselt vahutades. See mõjus täieliku kontrastina kogu ülejäänud kontserdile — oma realistliku „jalad-maas-olekuga”, ilma religioosse paatose või moraliseerimiseta oli see üks vahetumaid ja mõjuvamaid kooriteoseid, mida ma viimasel ajal kuulnud olen, isiklik, terav ja valus.

Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel
11. IV Estonia kontserdisaalis

Festivali kolmest koorikontserdist kõige ebatavalisem tõi kokku Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi (EMA) ansambli õhtu raames, mis oli täis uut ja vana, mõnikord üheaegselt. Keegi ei esita Veljo Tormist nii nagu RAM. Nende vitaalne võime muutuda ühe hetkega vintis purjutajatest lüürilisteks lauljateks, transis šamaanidest võitlushimulisteks rusikavõitlejateks teeb nende Tormise dramaatilise muusika ettekanded unustamatuks. Seda võimendas veelgi Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli liitumine kooriga, mis meenutas mulle Chapman Brothersi Goya-käsitlust¹ — see ei seisnenud mitte ansambli ettevaatlikus asetumises ümber koori, vaid pigem sellele projitseerumises. See ei kõla ehk mitte väga artistlikult, kuid tulemus tõestas täiesti vastupidist: elektroonika võimendas draamat,  toetas ja kaunistas Tormise hiilgavat vokaalset tulevärki. Kõige paremini tuli see esile kuulsas „Pikse litaanias”, kus koor ja elektroonika olid ideaalses kooskõlas,  kanaliseerudes paralleelselt ning samas teineteist toore ja määramatu, täiesti ohjeldamatu jõu demonstreerimisel haaravalt täiendades.

Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli kontsert 11. aprillil Estonia kontserdisaalis.

Ja kuigi kontserdi ülejäänud teosed (kõik esiettekanded) asusid energiaspektri vastaspoolel, jätsid mõned neist veelgi sügavama mulje. Ülo Krigul, kes on üks ettearvamatumaid eesti heliloojaid, töötas ümber oma 2008. aasta teose „*.ram”(2008/2026) meeskoorile ja elektroonikale, et uurida mälu aspekte. Sisaldades arhiivisalvestisi mitmesugustel arhailistel formaatidel — sealhulgas üks pikk loop magnetlindilt, mis ulatus täies pikkuses üle kogu Estonia kontserdisaali —, kujutas see teos endast hauntoloogiliste scrap’ide ja võimaluste rägastikku. Mõnda aega narrisid need justkui õhku, lahutamatu substantsi osiseid, sulades lõpuks kokku millekski pooleldi eristatavaks, hõljuvalt koorilaadseks. Siis astus lavale RAM, kelle tekitatud helid segunesid nüüd koori ajalooliste eelkäijate omadega, fragmenteerusid ebasünkroonseteks osadeks ja kogunesid uuesti kokku, defokuseerudes ja jõudes uue, pooleldi fokuseeritud akordilise selguse juurde, mida elektroonika õrnalt hägustas. „*.ram” oli sügavalt isikupärane teos, mis käsitles ajalugu ja mälu kui vigast, kuid sellegipoolest erilist, isegi püha asja — midagi pühitsetut, millega tuleb ettevaatlikult ümber käia. See mõjus nagu armastuslaul minevikule tänapäeva keeles.

Ülo Krigul tänamas Eesti Rahvusmeeskoori dirigenti Mikk Üleoja oma teose „*.ram” ettekande järel.

Alisson Kruusmaa kasutab oma uues teoses „nüüd me räägime” (2026, esiettekanne) Tom-Olaf Urbi vaikselt kirglikku teksti, mis toob esile vajaduse julge kõne ja laulu järele. Kruusmaa muusikaline lähenemine sellele jäi kusagile korra ja korratuse vahepeale, libisedes selguse ja ebaselguse vahel, saavutamaks kerget dramaatilist efekti. Teose toon oli mõnusalt mitmetähenduslik: selle soojus polnud lõdvestav, vaid pigem nagu haavas tekkiv põletik, ja tõusvad akordid teose lõpupoole mõjusid peenelt valusana.

Kõige rabavam oli aga Georg Jakob Salumäe (möödunud aasta noore helilooja konkursi võitja) teos „Päikese lill”. Tema Blake’i teksti seade algab sulnilt, madalas registris miasmidest, arenedes lüüriliseks, aga ka tihedaks ja kontsentreeritud helikangaks. Kuigi see tundus esmapilgul lihtne, segunes siin keerulisus vabalt millegi lihtsamakoelisega, mis samas osutus täiesti isepäraseks. (Kohati meenutas see mulle Thomas Adèsi teost „Gefriolsae me”.) Teose lõpp oma taandumisega madalas registris hääbuva võnkumise juurde oli suurepärane. Loodetavasti antakse Salumäele 2027. aastal võimalus täita veelgi suurem „lõuend”.

Orkestrikontserdid

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester 17. IV Estonia Kontserdisaalis

Dirigent Olari Elts, Hans Christian Aavik (viiul), Heili Rosin-Leivategija (pikoloflööt), Sara d’Amico (harf)

Mitut selle aasta Eesti muusika päevade kontserti võis vaadelda orkestri formaadis. Neist ulatuslikem toimus festivali lõpus, mil esines Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) Olari Eltsi dirigeerimisel.

ERSO kontserdil tulid ettekandele  kaks puhtalt orkestrile loodud teost ja kaks kontserti solistidele ja orkestrile, kõik eesti heliloojatelt. Kava pikim teos oli Erkki-Sven Tüüri Viiulikontsert nr 2 alapealkirjaga „Ingli osa” („Angels Share”; 2018), mille solist oli Hans Christian Aavik. Aavik on salvestanud selle kontserdi Odense Sümfooniaorkestriga koos Max Bru­chi Viiulikontserdiga nr 1 ka heliplaadi albumile (dirigent Gemma New; Or­chid Classics, 2025).² Selles kontserdis oli esiplaanil lüürilisus, rütmilisemad episoodid mõjusid justkui kõrvalepõigetena, mis on iseloomulik ka Tüüri muusikale üldisemalt. Siiski oli selgelt tunda dirigent Olari Eltsi taotlusi neid kahte poolt tasakaalustada, anda energilisele muusikale suuremat tähendust. Ühelt poolt toimis see küllaltki hästi, demonstreerides kontserdi omapärast, kuid mõjuvat segu rütmiliselt liikuvast ja mõtisklevast materjalist, mille tõi hiilgavalt esile Aaviku intonatsiooniliselt perfektne viiulimäng. Aja jooksul tundus aga, et dirigendi katse tasakaalustada kontserdi vastandlikke sisemisi jõude viis pidevalt kõikuva muusikalise mõtteviisini, mis polaarsustega liialdades ei leidnud veenvat lahenemisviisi. Selle tulemusel muutus muusika rütmiline impulss ärritavaks ja keset teose olulisemat materjali mõjusid need kõrvalepõiked  ülemäära pikana. Sellele vaatamata on see kontsert siiski väga tugev teos ja taas kord oli Aaviku esitus igas mõttes väljendusrikas ja elav.

Erkki-Sven Tüüri Viiulikontserdi nr 2 „Ingli osa” ettekanne Estonia Kontserdisaalis 17. aprillil: Hans Christian Aavik (viiul) ja ERSO, dirigent Olari Elts.

Oli ka kaks pettumust. Ettearvatavalt oli üks neist Lepo Sumera 2. süm­foonia — väsitav, repeteeriv teos, mis esmapilgul tundub väga energiline, kuid peagi selgub, et see ongi vaid liikumisele keskendunud. Filmilik ja sihitult hulkuv, langeb see ilma erilise põhjuseta pseudotaltsutamatusse möllu, eksides pelgalt toore jõu tugevusse ja varisedes lõpuks neoklassitsistlikuks nonsensiks. Selle viimane osa mõjus aga nagu melodramaatiline pealiskaudne filmimuusika.

Kaugeltki mitte sel määral, kuid siiski problemaatiline oli ka Riho Esko Maimetsa topeltkontsert pikoloflöödile ja harfile „Ecdysis”. Liiga suur osa selle muusikast mõjus ettevalmistavana, viidates tulevasele sisule, mida aga ei tekkinud. Selle asemel kasutas Maimets tuntud võtteid ja passaaže, kus solistidele loodu ei eristunud üleüldisest muusikast (mõjudes väga erinevalt teosest „Sest tahan appi hüüda”). Kõrvutades mitmesuguseid troope, muutus teos mõnevõrra kollaažilikuks. Kõige huvitavam oli see kontsert neis kohtades, kus orkester vaikis ja muusika keskendus vaid soolopillidele: pikoloflöödile ja harfile. Nende duett demonstreeris kaunist vastastikust empaatiat, materjal muutus kohe individuaalsemaks ja kujund­likumaks. Pärast seda aga tundus „Ecdysis” olevat justkui eksinud, nagu püüaks ta aru saada, mida edasi teha.

ERSO kontserdi tipphetkeks oli Liisa Hirschi teos „Rising Realms” („Tõusvad ilmad”, 2026, esiettekanne). Kõrva jäi muusika mitu kihti, mis liikusid vahel eraldi, vahel joondudes ja koordineeritult. See oli, nagu vaataks üles tohutule kaljuseinale, tundes end selle avarusest koormatu ja hirmutatuna ja kuidagi uskumatult väiksena, hoolimata sellest, et orkestris polnud midagi ilmselgelt ähvardavat. Järsku oli muusika läinud justkui tahkest olekust gaasiliseks, kaljusein muutus nüüd pilvetaoliseks, läbipaistvaks, säilitades siiski mingi poolfüüsilise pinna enne stratosfääris aurustumist.

Liisa Hirsch tänamas ERSOt ja dirigent Olari Eltsi oma teose „Tõusvad ilmad” esiettekande järel.

EMTA sinfonietta, tudengite uudisloomingu kontsert 13. IV EMTA kontserdimajas, dirigent Toomas Vavilov

Nagu tavaks, esitles EMTA sinfonietta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kompositsioonitudengite uusi teoseid. Alati on huvitav kuulda, millega tudengid tegelevad ja kas taas jäävad mõned teosed silma. Dimitrios Konstantinos Rizos pöördus tagasi 20. sajandisse, ammutades oma teoses „Anamnesis” (2026, esiettekanne) inspiratsiooni vabast atonaalsusest, mis tekitas haarava efekti, kuigi kõlas kohati nii kujundite kui harmoonia mõttes pastišilikult, eriti lõpupoole, kus Rizos tugevalt Takemitsut imiteeris. Stiiliotsinguil läks ajas tagasi ka Erik Rauk, kasutades nii vaba atonaalsust kui posttonaalsust. Kuigi see andis tema teosele „Procession” (2026, esiettekanne) mõneti arhailise ja anakronistliku ilme, demonstreeris Rauk oma loomingus nii enesekindlust kui ka veendumust, pakkudes huvitavaid ideid — niisiis on minevikust laenamine ehk vahend eesmärgi saavutamiseks ning küllap tuleb aja jooksul esile ka tema enda „hääl”.

Kontserdi kõige edukam ja kahtlemata kõige originaalsem muusika tuli Sofiia Shcherbakovalt. Oma teoses „In a Heartbeat” (2026, esiettekanne) uurib ta haaravat narratiivi, mis kasvab välja pulseerivast trummipõrinast. Järsk lüürilisuse puhang muutis asjad kohe ebakindlaks; see töötas muusika kasuks, trotsides katseid defineerida muusika iseloomu, mis oli vaheldumisi kergemeelne ja tõsine, rõõmsameelne ja ärev, sugestiivne ja ükskõikne. Teos muutus keerulisemaks ja tihedamaks, mis ainult suurendas selle mitmetähenduslikkust; sooloflöödi ilmumisega tihedus hajus ja nüüd mängiti ette kummaliselt nostalgiline epiloog, vaid pooleldi mõistetav ja tabamatu, lõpuni enigmaatiline.

Kontsertetendus „Valguse sünd” 11. IV
klubis Hall (koostöös Tallinn Music Weekiga)

Teistmoodi enigmaatiline oli Tallinna Kammerorkestri kontsertetendus „Valguse sünd” Erle Kont-Vilsoni dirigeerimisel. Kontsert sisaldas vaieldamatult tänavuse festivali kõige vahetumat ja konfronteerivamat etendust, Liis Jürgensi teost „Lausuja. Päikesetempel” (2026, esiettekanne). Vambola Kriguli mängitud silmapaistva soolotimpanipartiiga teos kujutas endast teravat polarisatsiooni Kriguli lõputu pekslemise ja sellele vastandliku, hõreda, kauge ja kummalise muusika vahel. Seoste — või seosetuse alge — väljaselgitamine oli keeruline, see viitas rituaali ja meditatsiooni elementidele, Lääne ja Ida hoiakute vastandamisele või lihtsalt soovile uurida täiesti erinevaid helilisi käitumisviise.

Maria Rostovtseva lühike, kuid olemuselt ambivalentne teos „Kuldne muna” (2026, esiettekanne) jäi kõlaliselt kaugemale talle varem omasest muusikast. Keelpillid liikusid tihedates klastrites, kuigi mitte just mugavalt, kuni ootamatult tekkis üks eeterlik lõik. See oli piisavalt omapärane, tekitades ilmse õrritava tunde millestki märgatavalt valest sügaval tekstuuris, millestki määrdunust, ähmasest ja moonutatust. „Väntamine” jätkus, kuni muusika peatus — andis alla? — lühikese kõrge ohkega. Tundsin samamoodi: nii lahkun minagi Rostovtseva muusika kuulamiselt, soovides, et see oleks kestnud palju kauem. Ma pole kindel, kas teose kestus oli tema enda otsuse tulemus või tingitud tellimuse nõudest, aga ma ootan ikka veel päeva, mil ta loob midagi palju pikemat. Ma arvan, et me kõik oleme siis üllatunud ja võib-olla ka hämmingus.

Vambola Krigul ja Tallinna Kammerorkester kontsertetendusel „Valguse sünd” 11. aprillil klubis Hall. Rene Jakobsoni fotod

(Järgneb.)

Tõlkinud TIINA ÕUN

Viited:

¹ Christopher Turner 2006. „I’d like to have stepped on Goya’s toes, shouted in his ears and punched him in the face”. Jake and Dinos Chapman. — Tate, Issue 8: Autumn. — www.tate.org.uk/tate-etc/issue-8-autumn-2006/id-have-stepped-on- goyas-toes-shouted-his-ears-and-punched-him-face

² Album: Max Bruch: Violin Concerto No 1 in G Minor, Op. 26, Erkki-Sven Tüür: Violin Concerto No 2 „Angels Share”. Hans Christian Aavik. Odense Symphony Or­chestra. Gemma New. 2025. © 2025 Orchid Music Ltd. — 2025 Orchid Music Ltd. —