Giuseppe Verdi ooper „La traviata” Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost. Dirigendid: Aleksandr Brazhnyk ja Martin Sildos. Lavastaja: Samuel Harjanna (Soome). Kunstnik: Peter Ahlquist (Soome). Kostüümikunstnik: Tinja Salmi (Soome). Koreograaf: Jack Johansson (Rootsi). Valgus- ja videokunstnik: Toni Haaranen (Soome). Vastutav kontsertmeister-repetiitor: Toomas Kaldaru. Peakoormeister: Kristi Jagodin. Osades: Violetta Valéry — Perrine Madoeuf (Prantsusmaa) või Elena Brazhnyk, Alfredo Germont — Raimonds Bramanis (Läti RO) või Heldur Harry Põlda, Giorgio Germont — Jānis Apeinis (Läti RO)või Rauno Elp (RO Estonia), Flora Bervoix — Karmen Puis või Rael Rent, Annina — Pirjo Jonas või Grete Oolberg, Gastone de Letorières — Rasmus Kull või Hisatoshi Nezu, parun Douphal — Simo Breede või Janari Jorro, markii d’Obigny — Taavi Tampuu (külalisena) või Simo Breede, doktor Grenvil — Kristjan Häggblom või Märt Jakobson jt. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester. Esietendus Rahvusteatris Vanemuine 11. IV 2026. Nähtud etendused 11. IV ja 18. V 2026.
Pealkirja „Kas te armastate teatrit?” kannab 2010. aastal Eesti Teatriliidu välja antud Natalja Krõmova artiklite kogumik, mille koostas Lea Tormis. See pealkiri meenus mulle pärast Giuseppe Verdi ooperi „La traviata” esietendust 11. aprillil 2026 Vanemuises. Etenduselt saadud muljed tegid mu veidi nukraks, mulle jäi arusaamatuks lavastuse kontseptsioon.
Tänu Verdi kirjavahetusele on teada tema isikliku elu seosed Dumas’ noorema romaani „Kameeliadaam” põhiprobleemiga, milleks on seisuslikele ja religioossetele veendumustele tuginevast ühiskondlikust moraalist tulenevad vastuolud inimestevahelistes suhetes. Verdi on seda oma muusikas kujutanud väga emotsionaalselt ja värvikalt. Käesolev lavastus aga tundus käsitlevat ooperi süžeed äraspidiselt.
Toon näite lavastusest, mida on võimalik huvilistel Youtube’i kanalilt jälgida. Tegu on Willy Deckeri 2005. aasta Salzburgi festivali ikoonilise lavastuse proovi salvestusega [kunstnik Wolfgang Gussmann, dirigent Carlo Rizzi, osades Rolando Villazon (Alfredo Germont), Anna Netrebko (Violetta) ja Thomas Hampson (Giorgio Germont)]. Deckeri julgele ja omanäolisele lavastusele lisandub siin väga mõjuv visuaalne külg. Vaatajale on antud võimalus jälgida lavastuse kujunemisprotsessi, seda, kui kirglikud vaidlused olid lavastaja ja esitajate vahel ja kui sügavuti lahati tegelaste omavahelisi suhteid. Itaallasest dirigent Carlo Rizzi pöörab suurt tähelepanu itaalia keele väljenduslikkusele jms. Üks ülioluline mõte kõlab selles lavastuses Alfredo osa täitnud Rolando Villazonilt: Alfredo on noor mees, kes on esmakordselt armunud ning armastab kogu oma hingejõuga Violettat, kelle paranemist rängast haigusest ta on oodanud ligi aasta. Kogu selle tunde vaieldamatu tõestus on kirjas Verdi muusikas.
Miks ma seda näidet Vanemuise lavastusega seoses eriti oluliseks pean? Kui lavastaja on toonud ooperi tegevuse 20. sajandi kahekümnendatesse aastatesse, siis tuleks tal loobuda ka 19. sajandi poolilmas valitsenud kommete järgimisest, mis aga ei anna talle õigust loobuda Verdi muusika olemusest, belcanto põhimõtetest, seda nii Alfredo kui Giorgio Germont’i vokaalpartii puhul. Vanemuise lavastuse esietendusel kõlasid Giorgio Germont’i aariad ja duetid, nii Violetta kui Alfredoga, kahjuks veel sellises kvaliteedis, et riivasid kõrva — Germont seeniori ülbe kõrkuse ja räiguse andis bariton Jānis Apeinis edasi tuimalt ja isegi ootamatult mustalt intoneerides. Olen kuulnud Apeinist varem Vanemuise laval mitmes rollis ja olnud vaimustunud tema professionaalsest ja mehisest baritonikõlast. Mulle jäi ka arusaamatuks, miks oli vajalik Alfredot kujutada kerglase õnneotsijana. Meenutasin kahjutundega aastaid tagasi Tartus Kassitoomel toimunud suvekontserdil kuuldud äärmiselt sümpaatset ja heakõlalist tenorit Raimonds Bramanist. Ka tema toonane vokaalne kvaliteet oli nüüd kuhugi kadunud. Häirivalt mõjus tenori lahtise tooniga vokaliseerimine, liigne forte’s laulmine ning, mis peamine, tema esitusest puudusid noore mehe kirglikud tunded, mida õhkub Verdi muusikast.
Giuseppe Verdi „La traviata”. Rahvusteater Vanemuine, 2026: Violetta Valéry — Perrine Madoeuf ja Alfredo Germont — Raimonds Bramanis.
Selle õhtu täheks oli Perrine Madoeuf Violetta osas. Tema täiemahuline võluva tämbriga sopran andis lauljale võimaluse rohketeks kõlavärvideks. See, et ta hääl ei kuulu koloratuursoprani liiki, andis Violetta rollile isegi lisaväärtust. Kahjutunne tekkis vaid ansamblite puhul, kus lavastuse kontseptsioon vajutas kõigele oma pitseri ega andnud ei osalistele ega kuulajale võimalust nautida Verdi oskust tuua esile inimhäälte hunnitut kooslust. Ei päästnud seda ka dirigent Risto Joosti peaaegu alati veenev ja köitev musikaalsus.
Lavastuse teist koosseisu õnnestus mul näha 18. mail. On uskumatu, et tänapäeva ooperilavastuses võib veel kogeda midagi sellist nagu „La traviata” teise koosseisu etenduses nimetatud kuupäeval. Tegelasteks: Violetta — Elena Brazhnyk, Alfredo Germont — Heldur Harry Põlda, Giorgio Germont — Rauno Elp (kõik RO Estonia lauljad) ning Flora — Rael Rent, Annina — Pirjo Jonas, Gastone de Letorières — Hisatoshi Nezu, parun Douphal — Janari Jorro, markii d’Obigny — Simo Brede, doktor Grenvil — Kristjan Häggblom jt (kõik Vanemuise lauljad). Sellel etendusel tundus, et ma mitte ainult ei kuule, vaid ka näen kõike esmakordselt.
Esmalt haaras mind hinge põhjani Violetta rolli täiuslikkus Elena Brazhnyku esituses, kelle kellukesena helisev hääl leidis igale Verdi nüansile väljenduse. Imelised olid nii tema fraaside hingestatud voogamised, lummavad pianissimo’d kui vokaalne suveräänsus. Tema sisemusest tulvav intensiivne musikaalsus sütitas ilmselgelt ka kõiki ta partnereid.
Heldur Harry Põlda lüürilise tenorihääle kõlale on lisandunud kandvust ja rikkalikke nüansse duettides. Ka teda on õnnistatud suure musikaalsusega, tema Alfredos oli kirgliku nooruki armastuse fluidumit koos äärmustesse paiskuvate emotsioonidega. Valusalt lummav oli viimase vaatuse Alfredo ja Violetta duett „Parigi, o cara…”, milles selgineb julm tõde Violetta saatusest.
Alfredo — Heldur Harry Põlda, Violetta Valéry — Elena Brazhnyk, Gastone de Letorières — Hisatoshi Nezu ja Vanemuise ooperikoor. Heikki Leisi fotod
Rõõmustavalt üllatas üle pika aja Rauno Elp Giorgio Germont’i osas. Lõpuks ometi oli talle usaldatud roll, mis on teda kui lauljat ilmselgelt inspireerinud, et taasavastada oma tegelik vokaalne pagas. Roll oli hästi vormitud: seisusliku jäikusega oli ka temal ilmselgelt keeruline hakkama saada. Kui midagi soovitada, siis lisaks äärmiselt suveräänsele kõrgregistrile võiks ta otsida kantileeni suuremat voolavust viimases aarias, sest duetis Violettaga kõlas ka tema hääl väga sugestiivselt.
Rael Rent on ilmselgelt suure tulevikuga laulja. Flora roll on Verdil kirja pandud väheste fraasidega, kuid Rael Rendi näol on taas tegemist äärmiselt intensiivse lavalise karismaga lauljaga. Teise vaatuse lavapildi avanedes peatus silm sõna tõsises mõttes peo perenaisel — Floral. Need napid fraasid, mis tegelasele on antud, täitsid kogu saali. Kõik kõrvalosatäitjad kõlasid sel õhtul samuti suurepäraselt, koor oli küllaltki intensiivne ja orkester Aleksandr Brazhnyku juhatusel igati vääriline partner laval esinejatele.
Järeldus saab kogu selle elamuse valgel olla vaid üks: ka äraspidine lavastus muutub heaks, kui laval on kirglikud, südamega oma rolle kujundavad ja hästi kõlavad lauljad!
Jacques Offenbachi ooper „Hoffmanni lood”
(„Les Contes d’Hoffmann”). Muusikajuht ja dirigent: Frédéric Chaslin (Prantsusmaa). Dirigent: Kaspars Ādamsons. Lavastaja: Aik Karapetian. Dekoratsioonikunstnik: Miķelis Fišers. Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka. Valguskunstnik: Eugenijus Sabaliauskas (Leedu). Koreograaf: Linda Mīļā. Osades: Hoffmann — Artjoms Sofranovs, Muusa/Nicklausse — Laura Grecka, Lindorf, Coppélius, Miracle ja Doppertutto — Richard Močanovskis, Olympia — Annija Kristiāna Ādamsone, Antonia — Inna Klochko, Giuletta — Dana Bramane jt. Läti RO ooperikoor ja sümfooniaorkester. Läti Rahvusooperi külalisetendus Rahvusooperis Estonia 7. IV 2026.
Ka selle lavastuse puhul võis näha lavastaja ja kunstniku isepäist kontseptsiooni ning erakordselt kõrget laulukultuuri, solistide väga head ansamblilist kooskõla orkestriga. Tandem koosseisus: dirigent Kaspars Ādamsons, lavastaja Aik Karapetjan, kunstnik Miķelis Fišers ja kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka on loonud askeetliku lavapildi, mis annab lauljatele kõik võimalused end täiel määral vokaalselt teostada. Muusa/Nicklausse’i humoorikas kujutamine peremehesse kiindunud kassina ja Hoffmanni unemaailmas eksisteeriva naise rolli lahendamine kolme eri persoonina oli alates nukk Olympia liigesteks lagunemisest ja Antonia traagilise teekonna lõppemisest kuni kurtisaan Giulietta värvirohke stseenini serveeritud vaatajale visuaalselt ülimalt ökonoomselt, jättes samas lauljatele avara tegutsemisruumi.
Jacques Offenbachi ooper „Hoffmanni lood”. Läti Rahvusooper, 2024.
See, et Läti on ajast aega olnud kuulus oma kõrge professionaalse tasemega lauljate poolest, tekitas minus huvi kõnealuse lavastuse vastu ning sellel etendusel kuuldu-nähtu täitis kõiki mu ootusi. Kuulda sai uusi ja omanäolisi andeid: Nicklausse’i rollis tihedakõlalise metsosoprani häälega Laura Greckat, Olympiana koloratuuride täpsuse ja särava kõlaga Annija Kristiāna Ādamsonet, Antoniana võrratult rikka tämbraalsuse ja imelise fraseerimisega sopranit Inna Klochkod, Giuliettana hästi kõlavat Dana Bramanet ja Hoffmannina vokalistina ilmselt veel poolel teel olevat tenorit Artjoms Sofranovsit. Ooperi võtmepersooniks oli täiuslikult kõlava ja tihedalt kontsentreeritud häälega bass Richard Močanovski saatanliku Hoffmanni elukaart määravas nelikrollis Lindorfi, Coppéliuse, Miracle’i ja Doppertuttona. Ansamblid kõlasid hingematvalt täiuslikult, nende vokaalne sulandumine ja fraseerimine koos orkestrist kõlavaga oli lummav, seda eriti 2. vaatuse imelises kvintetis. Selle tagas arvatavasti ühine mõttelaad, kus määravaks oli dirigendi muusikaline maitse. See lavastus oli hea näide sellest, kuidas lakooniline lavakujundus võib Estonia teatri problemaatilise akustika puhul lauljatele abiks olla: kõik stseenid toimusid lava eesosas, lauljatel polnud vajadust kasutada ülemäärast forte’t ja pianissimo kandus saali igasse soppi.
Jacques Offenbachi ooper „Hoffmanni lood”. Läti Rahvusooper, 2024. Hoffmann (vasakul) — Giorgio Berrugi, Olympia — Annija Kristiāna Ādamsone, Coppélius — Richard Močanovskis. Agnese Zeltiņa fotod
Lavastuse küpsemisest Bizet’ „Carmeni” etenduse näitel 3. mail 2026
Minu huvi oli seotud metsosopran Aule Urbi esinemisega selle ooperi märgilises peaosas pooleteiseaastase intervalliga. Olen varem jaganud päris sügavuti muljeid selle lavastuse etendusest 20. detsembril 2024.1 Rõõmustasin, et lavastus oli tublisti küpsenud: koos Aule Urbiga esinesid käesoleva aasta 3. mail Kadri Raalik (Micaëla) ja Raiko Raalik (Escamillo). Eriti mõlemaid Raalikuid silmas pidades tõdesin taas, kui oluline on rolli küpsemine.
Meeldiv oli kuulda Austraalia päritolu tenorit Thomas Birchi José rollis, kes küll näitlejameisterlikkusega väga ei hiilanud, kuid paitas kõrvu suveräänse kõrgregistri valdamisega tenorite lakmuspaberiks kujunenud 2. vaatuse „Lilleaaria” (La fleur que tu m’avais jetée…) esituses.
Kõige rohkem aga rõõmustas mind dirigent Risto Joosti muusikalise maitse ja temperamendi määrav roll nii orkestri kui koori aktiivsel kõlamisel. Orkestri suurepärane esitus korvas ka seni lavastusest välja jäetud tantsunumbrid.
Aule Urb aga tõestas taas, kuidas südikus viib eesmärgile. Tema Carmenis olid peensusteni välja joonistatud kõik selle kapriisse karakteri omadused ja peaaegu kõik muusikas sisalduvad värvid. Kuulmismeeli köitis tema hääle tämbraalne ilu. Tahaksin loota, et teda ootavad ees uued väärilised rollid.
Mõned mõtted Vanemuise balletiõhtust „Kevadpühitsus”
Seoses lavastuse dramaturgiaga tahaksin jagada veel üht erakordset muljet, RT Vanemuine saalis nähtud lühiballettide õhtut „Kevadpühitsus”: „Läbi/paistev” ja „Kevadpühitsus” (etendus 19. aprillil 2026). Esimese balleti lavastaja ja koreograaf on Jevgeni Grib, libretist Siret Campell, kunstnik Tanel Veenre, muusika Béla Bartókilt ja Sander Möldrilt; Stravinski šedöövri, balleti „Kevadpühitsus” lavastaja ja koreograaf on Edward Clug (Sloveenia Maribori Rahvusteater), kunstnik Marko Japelj (Sloveenia).
Kuigi ma olen lapsest saadik olnud balleti kirglik austaja, ei kipu ma kindlasti lahkama koreograafia tehnilisi finesse. Kuid olen arvamusel, et lavastuse iva sõltub dramaturgiast ja režiist ning kindlasti on oluline ka teema, see millest lugu pajatab. Koreograaf Jevgeni Grib oskab tuua tantsuspetsiifika kaudu vaatajani igivana teema, vananeva naise siseheitlused, püüde leppida oma saatusega, nooruse kadumisega.
Tuleb olla tänulik koreograafile, et ta tõi lavale omaaegse särava baleriini Irina Pähna, kes oli oma sugestiivsusega noortele jõuline ja atraktiivne partner. Bartóki värvika ja teemadelt vaheldusrikka muusika kasutamine tuletas mulle meelde Mai Murdmaa kunagist erakordselt sugestiivset balletti „Võlumandariin” (1967/68), mis avas meie balletiajaloos uue ajastu. Julgen arvata, et Jevgeni Gribis on Mai Murdmaalt pärit maailmanägemist. Sander Möldri helikeele julge liitumine Bartóki muusikaga annab teosele sisuliste nüansside loomisel huvitava lisaväärtuse.
Õhtu teiseks teoseks oli Igor Stravinski muusikaga ballett „Kevadpühitsus”, millele omal ajal lõi vene folkloorile tugineva originaalkoreograafia Wacław Niżyńsky, tuntud vene antreprenööri Sergei Djagilevi asutatud trupi Ballet Russes erakordselt anderikas tantsija ja koreograaf. Käesolevale RT Vanemuine lavastusele on Stravinski helikeelde süüvides loonud midagi uskumatult mõjuvat maailma lavadel üliedukas sloveenia koreograaf Edward Clug. Lavapilt on taas askeetlik, tantsijad on ühtselt ihuvärvi trikoodes. Üdini intensiivne koreograafia toob tütarlapse ohverdamisel esile ürgse inimliku jõhkruse, eriti meeste suhtumises naistesse. Ja kui muusikas kasvava crescendo ajal hakkab laest jõulise pladinaga sadama kauaoodatud kevadvihm, tajub vaataja loodusjõudude vägevust. Sügav kummardus balletirühmale, kes oma keha täiusliku valdamisega suutis kinkida selles vetemöllus vaatajale uskumatu elamuse. Kindel lisaväärtus sellel etendusel oli elav ja hästi kõlav orkester, dirigendiks seekord Aleksandr Brazhnyk.
Viide:
1 Tiiu Levald 2025. Estonia „Carmenist” ja „Trubaduurist” enne ja nüüd. — Teater. Muusika. Kino, nr 3.
