23. I 2026 esietendus järjestikku kolm koosloomelavastust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide magistriõppekava ehk CPPMi tudengitelt. Et koosloomelavastuse kui nähtuse olemus ei vääri läbiarutamist mitte üksnes tudengite, vaid ka ülejäänud teatrimaastiku lõikes, kutsus õppekava juht ja kaasaegsete etenduskunstide juhtiv professor Jüri Nael kokku viieliikmelise seltskonna, et pidada esietenduste õhtul EMTAs maha avalik arutelu pealkirjaga „Mis on koosloomelavastus ja kuidas seda süüa?”. Tõsi küll, söömiseni me ei jõudnudki, ent vähemasti sai läbi valgustatud valmistamise faas. Vestluspartneriteks väga erineva taustaga kunstnikud ja kuraatorid — Alissa Šnaider, Nicolette Kretz, Sandra Küpper ja Mart Kangro —, rääkisime vastutuse jagamisest, konfliktide lahendamisest, usalduse loomisest ja kõigest muust keerukast, mis koosloomelavastusi ümbritseb.
Karin Allik, Alissa Šnaider, Nicolette Kretz, Sandra Küpper ja Mart Kangro.
Jüri Naela foto
Palun tutvustage lühidalt ennast ja oma kokkupuudet koosloomelavastustega.
Alissa Šnaider: Ma olen dramaturg, koreograaf ja visuaalkunstnik, kes leiab end sageli töötamast koosloomelavastustega. Mind huvitab nende juures võimalus siseneda protsessi hoiakuga, et ma ei tea veel, kuhu see meid viib.
Nicolette Kretz: Ma olen parajasti Tallinnas proovides; olen koos Eero Epneriga dramaturg Mart Kangro lavastusele „Meedium”. Aga see ei ole sugugi minu loomulik keskkond — ei Tallinn ega ka proovisaal. Ma olen pärit Bernist Šveitsist ja töötan rahvusvahelise teatrifestivali „auawirleben” kunstilise juhina, mille programmi kuuluvadki peamiselt koosloomelavastused. Enne seda oli minu elus ka periood, kus keskendusin hoopis näitekirjandusele — osalesin ühes riiklikus näitekirjanike programmis, mul oli isegi agent ja inimestele meeldisid mu tekstid. Aga sain seda tehes aru, et see ei ole see teatrivorm, mis mulle päriselt meeldib, nii et loobusin näidendite kirjutamisest.
Sandra Küpper: Mina olen siin eelkõige kui CPPMi tudengite vanemlektor, kes aitabki mõtestada, mida koosloomelavastuste loomine tähendab, ning need kolm lavastust, mis täna õhtul esietenduvad, sündisid minu ja Giacomo Veronesi juhendamisel. Oma taustalt olen ma dramaturg ja kuraator mitmele rahvusvahelisele etenduskunstide festivalile, nagu „Theater der Welt” ja „Lessingtage Hamburg”. Aastate jooksul olen seega saanud töötada paljude kunstnike ja truppidega.
Mart Kangro: Ma olen etenduskunstnik ja oma karjääri jooksul olen liikunud kõikidel etenduskunstide valdkonna territooriumidel: teinud soolosid, grupitöid, tellimustöid… Aga üks asi, mis neid kõiki ühendab, on see, et mitte kunagi pole ma töötanud materjaliga, mis on juba enne lavastusprotsessi algust olemas. Nii lavastaja kui ka mis tahes muu lavastusmeeskonna liikmena on see mul ikka nii käinud, et tuleme kokku, hakkame koos mõtlema ja sellest lavastus sünnibki.
Selleks vestluseks valmistudes märkasin erinevust kahe keele vahel: kui ingliskeelne termin „devised theatre” mõjub konkreetsemalt ja osutab ühisele leiutamisele, siis eestikeelne „koosloomelavastus” viitab üldsõnalisemale koosloomisele. Aga arvestades et teater on oma olemuselt kollektiivne kunst, võiks ju öelda, et koosloomine toimubki igas lavastusprotsessis, kus osaleb rohkem kui üks inimene. Niisiis: kuhu tõmbaksite teie piiri, et eristada koosloomelavastusi ja mis tahes muud teatrit, mis on samuti oma loomult kollektiivne? Kas erinevus seisneb üksnes selles, et koosloomelavastuse prooviprotsessi alguses pole tegijatel teksti, koreograafiat ja/või partituuri ees, või milleski veel?
Nicolette Kretz: Ma eelistan mitte tõmmata selles küsimuses konkreetset piiri, vaid mõelda pigem skaalast, mille ühes otsas on koosloomelavastus, teises aga klassikaline lavastusmudel, kus on protsessi algusest peale olemas näidend, lavastaja, näitlejad ja tehniline personal. Nende kahe vahele mahub terve rida asju. On väga palju viise, kuidas ka olemas olevat teksti lavale panna — kas lavastada kogu näidend või kasutada seda ühe materjalina.
Sandra Küpper: Ma lisan, et koosloomelavastusi iseloomustab ka kaasautorlus. Minu jaoks on see väga erinev, kas meil on alustuseks materjal, mida hakata interpreteerima, või me loome midagi täiesti uut. Ja nagu igas loomingulises protsessis, on siin palju riske — oluline on leida selles koosluses enda täpne roll.
Mart Kangro: Ma ei mõtle prooviprotsessi käigus kunagi sellele, kuidas seda lavastust nimetama hakatakse, kui see välja tuleb. Ja ma ei mõtle enda loomingust ka koosloomelavastuse mõiste kaudu — ma tõtt-öelda isegi ei tea, mida see päriselt tähendab. Aga olen nõus Sandraga, et sellistes protsessides on oluline aru saada, milline on sinu roll. Me loome igal juhul koos, aga kes on juht ja kuidas me vastutust jagame? Protsessides, kus mina olen vastutav, on mul vedanud, et näitlejad on mind usaldanud. Samas, osaledes mõnes teises protsessis etendajana, pean endale meenutama, et see ei ole siin praegu minu asi, ma peaksin järgima… Need küsimused on mulle huvitavad: mida minult oodatakse, mis vastutuse ma võtan, kui kaugele ma saan sellega minna?
Alissa Šnaider: Mõtlesin ka erinevate vastutuste artikuleerimisele prooviprotsessis ja sellele, kuidas vastutus ei peaks olema identiteedi küljes kinni — kui ühel hetkel on vaja vastutust ühelt inimeselt teisele liigutada, peab see paindlikkus olemas olema. Samamoodi on mulle oluline see, kuidas tullakse protsessis toime konfliktide ja pingetega: kas need lahendatakse, võetakse tagasi või jäetakse tähelepanuta. See on selline teadmine, mis tekib alles koosloomelavastuse protsessis — seda ei ole olemas enne, kui me sellesse ruumi siseneme.
Mul on hea meel, et tõite sisse rollide jaotuse ja vastutuse, sest enamasti on ka koosloomelavastuse meeskonnas rollid jaotatud, endiselt on alles lavastaja, dramaturg, etendajad või näitlejad. Aga lavastustes, mida täna siin näeme, on kõik etendajad ka autorid ja lavastajad. Kas teie meelest on võimalik sellises lavastusprotsessis vastutust võrdselt jagada?
Alissa Šnaider: Ma arvan, et ei ole. Ka mu enda kogemuse põhjal tundub, et sageli klammerdutakse väljendite külge, nagu „võrdsus”, „hool” ja „vastutuse jagamine”, ehkki praktikas need hüljatakse.
Mart Kangro: Ma arvan, et minu kogemus on väga teistsugune kui tudengitel siin protsessis, sest kooli kontekstis ei pruugi sa inimesi nii hästi tunda. Või isegi kui tunned, olete ikkagi justkui jõuga kokku pandud. Minul on see võtnud aastaid, et koostööd tegema hakata, sest ma pean seda inimest tõesti mõistma — näiteks Juhan Ulfsakit tundsin ma kakskümmend aastat, enne kui hakkasime koos töötama. Samamoodi Christina Ciupke, Nik Haffneri või Xavier LeRoyga, samamoodi sloveenlastega [Branko Jordan, Katarina Stegnar, Primož Bezjak — K. A.], kellega võtsime kaua hoogu, enne kui otsustasime, et teeme koos lavastuse.
Mul on väga vedanud, et selleks hetkeks, kui oleme otsustanud koos lavastust tegema hakata, on ka kogunenud piisavalt ühiseid huvisid, millele seda ehitama hakata. Mind huvitab küsimus, mis etenduskunst saaks olla ja mida ma saaksin selles ruumis teha nende kehadega, kellega ma töötan. See suunab mind kõigepealt kaardistama, mida me tahame teha ja saavutada, ja siis leiutama algupärast materjali. Kui plaan on selge, siis ei teki ka hierarhiat. Ma pole seni leidnud põhjust kasutada juba olemas olevat dramaturgiat, kui mõned tsitaadid ja viited välja arvata.
Sandra Küpper: Kinnitan ka oma kogemusest, et algusest peale peaks olema selge, mis rollis ma lavastusprotsessi sisenen ja milline on meie ühine eesmärk. Kui see ei ole selge, muutub töö üliraskeks — selline kogemus on mul ka olnud.
Kas sellises olukorras, kus ühist eesmärki tegelikult pole, ongi võimatu esietenduseni jõuda?
Sandra Küpper: Sõltub. Vahel on see tõesti võimatu, vahel õnnestub siiski leida uus idee, mis inimesed kokku toob.
Alissa Šnaider: Mina vastaksin Mardile, et see, millest sa räägid, on läbipaistvus ja usaldus. Ma usun sügavalt, et see ongi valem, millega koosloomelavastusi teha. Teinekord võib see ka justkui valuutaks muutuda — kell 19.30 on tarvis haavatavust, kell 19.45 usaldust — aga nii see ei tööta.
Eero Epner, Juhan Ulfsak, Mart Kangro ja Katarina Stegnar lavastuses „Fun fact”.
Ivian Kan Mujezinovići foto
Milliseid tingimusi on vaja, et teha hea koosloomelavastus? Kas midagi veel peale oma koostööpartnerite tundmise?
Mart Kangro: Aega ja ruumi. Inimesed peavad saama pidevalt kohal olla, mitte nii, et teinekord on ja siis jälle ei ole. Kui keegi jääb millestki ilma, tekivadki sageli pinged. Ma olen teistelt kuulnud, et probleemiks võib osutuda ka see, et kõik tahavad laval rohkem tähelepanu saada. Võib-olla on see sellepärast, et ma teen ka soololavastusi, kus saan oma edevust rahuldada, aga tähelepanuvajadust pole mul kunagi olnud. Lavastust tehes lähtub minu kui etendaja roll ikkagi eelkõige lavastuse eesmärgist. Kui asusime Juhani ja Eeroga lavastuse „Kas te olete oma kohaga rahul” materjaliga tööle, saime aru, et me ei saa seal kolmekesi vaheldumisi seletada nagu „Workshopis”. Nii ma istusingi esimesed nelikümmend minutit rahumeeli vaikides.
Sandra Küpper: Mida suurema grupiga töötada, seda keerulisemaks läheb. Ka CPPMi tudengitele seda ülesannet andes teadsime, et see on riskantne, aga samas on siit väga palju õppida. Eelmise ülesandena said nad teha soololavastuse ning kokku tuligi kuusteist väga erineva suuna ja hoiakuga teost. Aga nüüd tuli neil leida üles punkt, kus nad suudavad kokku tulla. Asja lihtsustamiseks andsime neile vähemalt ette teema „poliitiline liikumine”, et neil oleks midagi, millele reageerida — kas siis teemaga kaasa minna või sellele vastu töötada.
Mart Kangro: Oluline on alustuseks teada ka struktuuri. Muidu võibki jääda laua taha ideid pakkuma, aga struktuur nõuab, et hakkaksid midagi praktiliselt tegema.
Alissa Šnaider: Mina nimetaksin kolm peamist tingimust: esiteks eetiline tasand ehk see, kuidas otsuseid tehakse, teiseks struktuurne tasand ehk see, millest Mart rääkis — aeg, ressursid ja vastutuse jagamine — ja kolmandaks esteetiline tasand ehk see, missugust mitteteadmist me võimaldame. Märkisin üles ka mõtte: ilma struktuurita muutub avatus väsitavaks.
Aga kuidas üldse luua prooviprotsessis ruum, kus saab tekkida avatus ja tunne, et kõik võivad end vabalt väljendada?
Alissa Šnaider: Ma ütleksin jälle, et võti on usalduses ja läbipaistvuses, samuti vastutuse sõnastamises ja kokku leppimises, kuidas konflikte lahendatakse.
Sandra Küpper: Jah, sul peavad olema selles ruumis reeglid ja kokkulepe, kuidas sa konfliktidega tegeled. Konfliktid on prooviprotsessis absoluutselt vajalikud, sest konflikti vältimine ja pidevalt ülejäänud grupiga nõustumine ei aita lavastuse loomisel edasi — lavastuse tuum tekibki konfliktide ümber. Minu kogemuses on juhtunud, et prooviprotsess on ülikeeruline, aga lõpuks kasutab lavastus neid konflikte teemadena. See võib niimoodi väga huvitavaks kujuneda — sest oli grupp inimesi, kes pidi teada saama midagi, mida nad enne ei teadnud.
Mart Kangro: Asjade läbi rääkimine sunnib ka sind ennast selgemini sõnastama, mida sa tegelikult tahad saavutada. See on teinekord väga kasulik, sunnib mõtlema, kas midagi on ikka õige teha või mitte.
Nicolette Kretz: Kõige hullem on see, kui protsessis hakkavad tekkima mitteametlikud hierarhiad, sest need on palju halvemad kui sõnastatud, ametlikud hierarhiad. Sõnastatud hierarhiatele saad vähemalt vastu vaielda, aga kui me teeskleme võrdsust, ehkki me tegelikult ei ole võrdsed, on sellega palju raskem hakkama saada. Ja seda juhtub suuremates meeskondades väga sageli, sest mõni inimene on lihtsalt karismaatilisem või võtab rohkem juhtpositsiooni — kuigi see näib esialgu kasulik, on see minu meelest väga libe tee.
Kuidas leida koosloomelavastust tehes tasakaal kõigi asjaosaliste ideede arvestamise ja ühise fookuse hoidmise vahel?
Nicolette Kretz: Selles peitubki kogu kunst.
Alissa Šnaider: Minu jaoks on see küsimus solidaarsusest erinevuste vahel — sellest, kuidas hoida ruumi nii enda kui ka teiste kehade jaoks. Igas protsessis saab see erineva vastuse ja sellest tekib uus teadmine, uus hoolepõhine praktika. See mind huvitabki.
Mart Kangro: Uudishimu inimeste vastu, kellega ma töötan, paneb minu jaoks kõik paika. Kui ma olen inimesed juba kokku kutsunud, on mul järelikult nende vastu äärmiselt suur huvi, nii et ma kuulan, mis neil öelda on. See on minu enda huvides — sellepärast ma ju nendega koos töötangi. Nad inspireerivad mind.
Täna esietenduvad lavastused koonduvad pealkirja alla „Poliitiline liikumine”. Kas koosloomelavastustes on teie meelest midagi olemuslikult poliitilist — mitte tingimata sisult, vaid just töömeetodilt?
Nicolette Kretz: Ma ei oska öelda „jah” või „ei”, aga väga sageli küsitakse mult, milliseid lavastusi ma kuraatorina otsin. Enamjaolt ongi meie festivali programmis koosloomelavastused ja üks omadus, mida ma nende juures otsin, on tunne, et laval olevatel inimestel on mulle midagi öelda. Seda juhtub igat tüüpi teatris, aga koosloomelavastustes sagedamini, sest neis on lavalolijad asjaga isiklikumalt seotud. Ja selles mõttes on koosloomelavastused tõepoolest poliitilised, sest ma arvan, et oma arvamuse avalik jagamine on igal juhul poliitiline.
Sandra Küpper: Olen täiesti nõus. Kunstniku valik ennast avalikult kuidagi positsioneerida on kindlasti poliitiline samm.
Mart Kangro: Ma ei kujutagi tänapäeval ette midagi, mis ei oleks poliitiline. Ka see otsus, mida ja kuidas ma teen, on poliitiline. See, et ma olen vabakutseline ja sõltumatu, aga samas väga sõltuv rahastusest ja etendusasutustest, on poliitiline. Ja ka see on poliitiline otsus, kellega ma töötan, milliste produktsioonimajadega koostööd teen ja mis festivalidel esinen.
Alissa Šnaider: Kehade organiseerimine on alati poliitiline.
Taivo Lints (publikust):Koosloomelavastuse protsessis on palju ühist demokraatlike protsessidega ühiskonnas üldiselt. Kui palju te oma loomingus neid paralleele tõmbate, erinevatest demokraatiavormidest inspiratsiooni leiate? Või vastupidi: kas pärast nende loomeprotsesside läbimist olete täheldanud midagi, mida võiks ühiskondlikus demokraatias rakendada?
Mart Kangro: Ma seaksin selle võrdluse siiski küsimärgi alla. Ka see on demokraatlik protsess, kui lavastaja kutsutakse teatrisse tööle ja ta valib trupist endale näitlejad — samamoodi valib peaminister endale ministrid. Ma ei mõtle oma töös demokraatia peale, sest minu otsused põhinevad sellel, mida need teevad kontekstiga, kus ma parajasti viibin. Oluline on, et ollakse üksteisega avatud ja häirivatest nüanssidest julgetaks rääkida. Ma ei lavasta klassikalist dramaturgiat ka põhjusel, et ma ei lisaks sinna konteksti midagi uut — seda teevad juba teised inimesed ja mina ei teeks seda sugugi paremini.
Nii et milles seisneb minu oskus? Minu oskus seisneb selles, et ma tean, kuidas töötada näitlejatega olukorras, kus neid ei turva nende rolli sisemine dramaturgia ja struktuur, vaid nad peavad päriselt nägema inimesi, kes on neid vaatama tulnud. See on otsus ja ma loodan, et see tekitab publikus reaktsiooni, paneb neid nägema erinevaid võimalusi, kuidas teatrit lugeda ja kogeda. Ja ühte ruumi kokku tulemine, mis on tänapäeval üsna haruldane, on samuti poliitiline.
Sandra Küpper: Olemasoleva teksti interpreteerimine on samuti demokraatlik akt, aga selle eesmärk on pigem midagi koos mäletada. Koosloomelavastus avab seevastu võimaluse otsida formaate, mis puudutavad tänapäeva ja seda, kuidas me tänapäeval üksteisega suhtleme.
„CPPM Triptühhon. Poliitiline liikumine”: „WalkYourChair”, „EMIT” ja „Öötöö”.
Poliitilistel teemadel jätkates: kas vabakutselisus töötab pigem koosloomelavastuste kasuks või vastu? Kas poleks lihtsam kogu aeg töötada ühesama trupiga ja püsivalt rahastatud institutsiooni juures?
Mart Kangro: Minu jaoks mitte, sest siis peaksin selle trupi eest vastutama ja see hakkaks mind väga kiiresti piirama. Aga kui keegi soovib ansamblis töötada, siis loomulikult on sellel ka omad eelised.
Nicolette Kretz: Sellel on tõesti omad eelised, sest iga projektiga õpite üksteist jälle paremini tundma. Mart, sa oled ju ka korduvalt töötanud koos Juhani ja Eeroga, mitte valinud iga kord uut inimest, kellega end proovile panna.
Mart Kangro: Kui nüüd järge ajada, siis tegelikult olen töötanud vägagi erinevates kooslustes ja kontekstides, aga nende inimeste ring, kellega mul klapib, ei ole lõputu. Ka selliselt oma tööelu korraldada on võimalik vaid teatud tingimustel. Kui mul oleks kolm last, siis õpetaksin ma arvatavasti koolis, mitte ei elaks nii heitlikku vabakutselise kunstniku elu.
Sandra Küpper: Ma arvan, et iga raamistus mõjutab koosloomelavastust, aga kunstnikuna üritad selle raamistuse sees vabadust leida — valida, kas lähed raamistusega kaasa või vaidled sellele vastu. Vastuvaidlemine on küllap riskantsem, aga see risk tasub ennast sageli ära — sellises lavastuses avaldub ka kunstniku teadlikkus sellest, kuidas ta oma aega ja raha kasutab.
Mart Kangro: Lisan veel, et riigi rahastatud teatrite kohustus on kõnetada laia publikut, hoida elus klassikalist dramaturgiat ja konservatiivset joont ja see jääb alati määrama nende institutsioonide otsuseid repertuaari valikul. Alternatiivsed projektid jäävad sellistele teatritele alati huvitavaks kõrvalepõikeks ega ole nende missioon. Seega, ükskõik kui head ajad on Eesti Draamateatril, ei hakka ta kunagi võtma riske sarnaselt Kanuti Gildi SAALiga, sest nende fookus on mujal.
Ma julgen väita, et meil ei oleks ei Renate Keerdi, Maria Metsalu ega Karl Saksa jt, kui see alternatiivsuse nišš oleks jäänud n-ö riigiteatritele. Kindlasti ei oleks mind. Nendel väikestel institutsioonidel nagu Kanut või Von Krahl on suur roll kanda, mida ei saa alahinnata — neil on oma roll ka selles, et Draamateatril läheb hästi. Ma isegi ei punasta seda öeldes. Tundub nii enesestmõistetav, aga kahjuks seda ikka veel ei mõisteta.
Ana Trif (publikust): Alissa, kuidas oled oma töös toime tulnud enda kirjeldatud olukordadega, kus sõnavara on alles, aga praktika on kadunud?
Alissa Šnaider: Needsamad kaks asja: usaldus ja läbipaistvus. Kui neid praktiseeritakse, saadakse ka pingetega hakkama.
Ana Trif: Aga kuidas sa usaldust ja läbipaistvust lood? Meil oli enda lavastusprotsessis [samal õhtul esietendunud CPPMi koosloomelavastus „EMIT” — K. A.] terminoloogiaga raskusi, sest iga sõnaga — näiteks „austuse” või „hoolega” — seostub meil kõigil midagi erinevat.
Alissa Šnaider: Rääkimise, jagamise ja päriselt teineteise kuulamise abil. Ma nimetan seda baasvajaduste lauale toomiseks. Ma kasutan oma praktikas palju kujutlust, et kui me töötame koos, on meie vahel laud. Me mõlemad toome midagi lauale ja räägime sellest, mis on laual, aga mina ei räägi kunagi otse sinust ega sina minust. Nii saame alati läbi rääkida.
Mart Kangro: Proovide käigus räägitakse sageli väga isiklikke lugusid, millega võib näitlejal tekkida tunne, et paljastatakse midagi väga privaatset. Aga kui aru saada, et see on vaataja silmis tegelikult materjal nagu iga teine, siis tekib ka oma isiklike lugudega distants. Kui seda laval räägitakse, ei tea keegi, kas see on tõsi või mitte. See aitab konsensust leida, sest ma jutustan laval palju lugusid, mis ei ole tõsi… ja lugusid, mis on tõsi, aga inimesed ei usu neid. On vaja aru saada, et me töötame materjaliga, mitte egodega.
Sandra Küpper: See tuleb koos kogemusega.
