Alo Kõrve näitlejaelu sai alguse Jõgeva kooliteatrist Liblikapüüdja, nagu muide ka Hele Kõre-Kõrve lavatee. Linnateatri hingekirjas on ta aastast 2002, esimesed osad aga mängis lavakooli XX lennu tudengina aastal 2000. Diplomilavastuses „Burattino” (lavastaja Elmo Nüganen, 2000) olid Hele ja Alo uljas kelmipaar: rebane Alice ja kass Basilio.
Hetkel on tal koduteatri mängukavas kaks erilise sündmuskaaluga rolli: pastor Paul — „Uskuja” ja Danny — „Orvud”. Neid rolle vaadeldes on põhjust mõelda Alo Kõrve senisele põnevale näitlejateele, mida siinne lühike kirjatükk ei suuda ega üritagi ära sõnastada. On ju tal veerand sajandiga kogunenud lavarolle üle poolesaja.
„Uskuja”: ei ole olemas põrgut
Abipastor Elias: Näita mulle.
Näita mulle.
Näita mulle, et ei ole olemas põrgut.
Pastor Paul: Ma ei saa näidata sulle millegi olematust.
Olen endalt küsinud, miks Linnateatri lavastus „Uskuja” nii vahetult hinge puudutab. Ja leidnud vastuseks tunnussõnu: väärikus, ligimesest lugu pidamine, kujundliku maailmataju usaldamine. Lucas Hnathi näidendit, originaalpealkirjaga „The Christians”, annaks küllap tõlgendada ka sootuks teisiti, n-ö nüüdisaegsema irooniateravikuga, aga lavastaja Märt Pius on valinud elutõsiduse nõudlikuma tee. Hnathi tekst on liigendatud otsekui luuleridadeks, olustikust puhastatud lakoonilisust, rütmilist rangust järgib lavastus täpselt.
„Uskuja” teljeks on peategelane, pastor Paul. Alo Kõrve osalahenduses, väliste väljendusvahendite poolest nõnda kitsis, näib Paul peaaegu isikupäratu. Mis omakorda loob võimaluse, lausa vältimatuse, keskenduda tema sisemaailma mõtestamisele. Ja nimelt see on tohutult huvitav.
Korraks justkui üllatusin, et Kõrve rolli välisjoonis on niivõrd napp, et näib staatiline. Misjärel üllatusin iseenda üllatumise üle. Sest Kõrve lavaeludes kohtab kontrastseid väljenduslaade: elavhõbeda võbelust, nähtavat närvlikkust, viskuva vedruna pingul olekut, liikuvust nii hääles kui füüsises, aga ka sissepoole pöördunud, süüvivat vaatlejaolemust. Näiteks Indrek Paas. Kuigi „Tõe ja õiguse” kolmanda osa Indrek „Wargamäe Wabariigis” mängib kaasa revolutsioonimängegi, sulgub ta Vargamäel ikkagi endasse, nutab oma valu üksipäini välja.
Kõrve mitmepalgeliste lavaelude ühisosaks võiks ehk olla graafiline rollijoonis. Ja mis kõige olulisem, mõistatuslikkus. Saladuse hoidmise tarkus — kui vaistlik või kalkuleeritud, ega see olegi tähtis. Kõrve ei ole (lava)natuur, kes südant peopesal ulataks, avalalt avaneks. Tema sarmis helkleb salapärane miski, mida ei anna määratleda või ahendada hinnangu sildiga. Nuutrumi lavastuse „Venus karusnahas” kavalehel sõnastab Alo Kõrve ise nii: „Ma loodan, et me ei näita näpuga ei pahale ega heale. Ju me elud on veidi peenekoelisemad, et seda saaks kohe mõista või hukka mõista.” See tõdemus tabab tema lavaelude olemust.
„Uskuja”. Paul — Alo Kõrve ja Elizabeth — Külli Teetamm.
Sama hõlpsasti võib omadega rappa minna, kui katsuda kõrvutada või koolutada või kallutada Kõrve rolle žanripiiride järgi. Kahtlemata on ta andekas, peen koomik. Toon mõne näite tema vaimukatest ja naljakatest rollidest. Elvise-šnitiga elumees Tolen („Nõks”); ärahellitatud väike nähvits, lordivõsuke Bentley („Mesallianss”); kentsakalt lõnkuvail jalgeil sammuv ja pidevalt naeratlev junkur Risbiter („Vürst Gabriel ehk…”); sinivereline Nikoli Einbach kui hiromant Pastelli sugulashing („Kalaranna 28”). Ja muidugi võrratu Raivo telesarjas „Papsid”, kus just Kõrve kompab papside kvartetis kõige stiilsemalt komöödia piire. Raivo on oma isekas-abitutes reaktsioonides ühtaegu paradoksaalne ja mehelikult oi kui loogiline, ärritav ja kaastunnetki äratav, naljakas, aga omajagu kurblik — eluline inimene, aga samas vallatult hüperboliseeritud nähtus.
Kõrve rollidele on tunnuslik tragikoomika. Tema majesteet tragikomödiant, oma isikupärase teatraalsusega. Sest mõelda vaid, milline kolmainsus: Hamlet — Chaplin — Viiding!
Alo Kõrve Hamleti-tõlgenduses vaimustas Hamleti ootamatu muundumine Charlie Chapliniks. Tõepoolest, seda maailma eksistentsiaalseimat kurvasilmset tragikomödianti kõnetab Hamlet-Kõrve kinoekraanil kui iseenda teisikut, mispeale äsja poksiringis naljakas-armutult klobida saanud Chaplin tõstab pilgu ja vaatabki vastu juba Kõrve-Hamleti silmadega. Teatri- ja Muusikamuuseumis, Variuse lavastuse „Laborant Viiding” terav-tundliku nimiosalisena vaatab aga noor laborant Juhan tõtt maaliga, millel Viiding on Hamleti rollis. Variuse teatris on Kõrve ka lavastanud, õnnestunult, Heidi Sarapuu näitemängu „Lennud” (2017), noore ja vanema Lennart Meri kohtumise stiilse fantaasialennu.
Tragikoomika variatsioone võimaldas Kõrvele noore näitlejana Jerry osa Albee lühinäidendis „Loomaaialugu”, lavastajaks tookord veel tudeng Uku Uusberg. Jerry saabus pingile rotikostüümis ja maskis, veiderdava ja õrritava olevusena, kes meeleheitlikult kontakti otsis — kont-akt, toonitas ta silphaaval suhtlemise vajadust üdini välja; loomarüüd kõrvale heites muutus Jerry aina kaitsekihitumaks, enne noa otsa viskumist puges kostüümikesta tagasi.
George, rafineeritud vaimuilmaga tegelane, unistuste roll Albee tippnäidendist „Kes kardab Virginia Woolfi?”, paotas ekstra vahedalt Kõrve intellektuaalset sarmi. Ülikooli õppejõud, tõe ja illusiooni piiridel tõsimeeli mänglev aja ja lähisuhete diagnoosija. Sel George’il on oma Hamleti monoloog, teravdatud kaasajatajuga, isiklike ja üldistusjõuliste põrguallüüridega, „Dies Irae” kärgatuse aimuses-ootuses. George’i on paslik nimetada vundamentrolliks, tema juurde naasen veel seoses Dannyga lavastuses „Orvud”.
Ka skaalal positiivne-negatiivne, olgugi need väga lihtsustatud mõisted, leidub Kõrve näitlejateel igasugust. Üks ta varasemaid rolle, tänagi salvestust vaadates uhke mõjuväljaga ja hämmastavalt küps osatäitmine, on kirglikult kättemaksule pühenduv Mordaunt („Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”), musketäride kohtuotsusega hukatud Mileedi poeg. Nõtke, vabaõhulavastuse tõstetud mängureeglite kohaselt efektne punapäine deemon, kes mõrvab joobunud hasardiga, kuni tema enda surm Athose (isa)käe läbi, pateetilises ristilöödu poosis, annab aimu ka alistuvast ja ainsast pääseteest — põrgust ära või põrgusse?! Hoopis teistmoodi ulakat saatanlikkust kiirgas punasel rolleril kimavast ja sarvilist kiivrit kandvast Korraldajast „Nõiutud kevades” Palamusel.
Püsitu, dünaamilise, vedruna pingul välisjoonise musternäidiseks sobib Satin lavastuses „Põhjas”, ilma et väline ilmekus lahjendaks sisulist tähendusrikkust. Uku Uusbergi lavastuse elu algas Põrgulaval 2018. aastal. (Ei raatsi siinkohal jätta mainimata, et Linnateatri uues majas on Põrgulavast loobutud ja kuis sellest on kummaliselt kahju…) Tookord, esietenduse paiku peetud vestlusringis „Põhjas. Kuidas jääda inimeseks?”1 rääkis Alo Kõrve, et kui lavastaja küsis, mis saab Satinist edasi, andis tema vastuse, et Satin, kes ilmselt pole ammu kirikus käinud, igatahes vähemalt kuulab pärast seda hullumeelset ööd kiriku akna taga muusikatki… See vastus tähendab, tähistab valguskiirt. Satini roll on meeldejääv, muu hulgas kahe vägagi erineva Lukaa (alguses Aleksander Eelmaa, aastast 2021 Indrek Sammul) väljendusrikka ja sisutäpse imiteerimisega, mis etenduste jooksul aina täiustus. Kummitama on jäänud üks lavaviiv, mil Satin pärast viina lonksamist järsku justkui hullub, pöörasena väänleb, kargleb, huilgab — ma ei saanudki sotti, miks ja mida-keda ta sel momendil osatas, pilkas-pelgas, mille-kellega tõtt vaatas, aga see inimese saladus vangistab meeli praeguseni.
Tagasi „Uskuja” juurde. Pastor Paul alustab oma senise elu kõige olulisemat jutlust. Kas ongi vaja teda kirjeldada? Mustas ülikonnas keskealine mees, kõhn, sportlik, silmad prilliklaaside taga vaatlemas teisi osalisi, laulukoori, ühtaegu mõtlik ja terav pilk kaasamas publikut kogudusena. Omajagu võib see mõjuda ka lavastaja pilguna, Pauli tekst sisaldab ju rollist väljuvaid, n-ö remarkrepliike.
„Kes kardab Virginia Woolfi?” Martha — Carita Vaikjärv, George — Alo Kõrve ja Nick — Nils Mattias Steinberg.
Alo Kõrve on ise lavastanud, on ka lavastajaid mänginud. Tema lavastustest on eredalt meeles Harold Pinteri „Sünnipäevapidu” (2023), mille fantaasiaküllane absurdipilgar suvelavastusena Rehe Küünis (Saku vallas Üksnurme külas) päriskontakti oma õige publikuga vist ei kogenud, vähemalt mitte nii sügavalt, kui võinuks. Kõrvel on hetkel mängida kaks lavastajarolli, kumbki isemoodi distantseerumise ja koomikakraadiga: grotesksem vennike Lukas Viks („Esietendus”) ja peenekoelisem Thomas („Venus karusnahas”). Eks introvertsemad rollid võimaldagi teatud lavastajalikku kõrvalpilku, mis sobib Alo Kõrvele hästi.
Pastor Pauli hääles ehk kuuldub mõni värahtus, sest jutlus on niivõrd murranguline. Radikaalse muutuse tuum on veendumus, et kedagi ei oota põrgutuli, sest ainus põrgu on siinsamas maa peal, inimeste endi loodud kurjuses. Laval mõjub Pauli tõeotsing kompromissitu ja põhjani ausana, ülemana võimutaotlusest või intriigist.
Annan endale aru, et ma ei oska ega suudagi „Uskuja” sõnumit vaagida religioosse inimese vaekaussidel. Aga nagu öeldud, lavastus ei vastanda ega mõista hukka, see on haruldane ja hingele tervendav me sõgedas ajas.
Mõnel viivul näeme Pauli pinget või pingelangust paotavaid viive: ta võtab prillid eest ja hõõrub väsinud silmi, võtab pintsaku seljast ja lõdvestub veidi, rüüpab sõõmu vett — et taas pingestuda dialoogides nelja partneriga. Põgusaid leevendavaid huumorinoodikesi pakub kahekõne kogudusevanemaga; Allan Noormetsa muigamisi sõnarõhud ja karamellkommi hammustamine on toredad ega pühi minema teema tõsidust. Kõige pinevamaks, omajagu siiski rivaliteedimaiguliseks, kisub sõnaduell abipastor Eliasega — Simo Andre Kadastu on ses rollis aina mõttetäpsem. Kõige mõistetavam, Pauli kvintessentstekst, on selgitus koguduseliikmele Janele, kelle suurt südamemuret Ursula Ratasepp siiralt vahendab. Paul ütleb: „…ära palun saa minust valesti aru, aga ma ei mõista, miks peaks taevas olema ettekujutatav. Mina oleks pettunud, kui taevas oleks midagi, mida mina suudan ette kujutada, sest see, mida mina suudan ette kujutada, on igav, see on ee… kujutatav. Ma tahan taevast, mida ma ei suudaks oma mõistusega haarata, mis oleks parem, kui minu inimaju suudab ette kujutada.”
Isiklikumad hetked on Paulil koos abikaasa Elizabethiga, tundlikus ja hoolivas partnerluses Külli Teetammega. Korraks küsib Paul naiselt midagi üsna ootamatut: „Kas ma… olen sinu meelest endiselt kütkestav?” Mehe hääles puudub edevus, pigem kuuldub murepelgu, kas pole side abikaasaga katkemisohus; ometi jääb publikule siin võimalus vargsi naeratada. Kui naine jaatab ja omakorda küsib: „…kas mina…?”, vastab Paul: „Loomulikult.” Ja see intonatsioon, koos silmavaatega, hõlmab kogu abielu, armastust, usaldust. Üksainus sõna, aga vähemasti sama tähtis kui kõik põrgu olematuse käänulised mõtterajad kokku.
Ühel „Uskuja” etendusel, 27. veebruaril 2026, üllatab Alo Kõrve improvisatsiooniga, mille isiklikkust taipan alles tagantjärele. Kui Paul kirjeldab, kuidas ta nägi esimest korda oma tulevast naist, pillab ta kolm korda sõna, mida tekstis ei ole: „Hele, hele, hele… roosas pükskostüümis…” Sisemine naeratus lendleb lavaruumi kohal, otsekui püüdmatu liblikas.
„Orvud”: kojutulek otsejoones põrgust
Dennis Kelly „Orvud” on üpris karm, lohutu näidend. Mäletan, et kui Hobuveskis lavastati sama autori „Armastust ja raha”, kus Alo Kõrvel oli peaosa, ei suutnud ma selle räigust vastu ega teemat omaks võtta; vaimustas üksnes Külli Teetamme jultunult särav roll, võimukas karjäärinaine Val. „Orvud” oma vägivalla teemaga pole lihtne vaatamine, kummatigi pääseb see lugu hingele ligemale. Markus H. Ilvese lavastuses mängib tasavägine, tugev näitlejatrio: õde ja vend Helen ja Liam, kes lapsepõlves kodutuks jäänud ja katkised, on Evelin Võigemasti ja Jan Ehrenbergi mõjuvad rollid. Kuidas kellelegi, ent mulle annab isiklikuma samastumisvõimaluse Alo Kõrve Danny, Heleni mees. Danny taust ja kasvatus, lastetuba on teistsugune, turvalisem kui ta naisel ja naisevennal, ja nii ei saagi ta neist päriselt aru. Ilmselt pole ta intellektuaal nagu George, pigem ärimees, suhteliselt edukas. Saame teada, et Danny on kord kodu lähedal läbi pekstud, et temas puudub agressiivsem vastuhakutarve — seegi võimendab kontrasti ebastabiilse Liamiga, kes õemehe mullis elamist osatab, kadestab, põlgab. Kui kuuleme, et väike poeg on Danny ema juures, aimub mehe side oma koduga.
Et verisena õe koju pakku tormanud, ilmselgelt rööpast väljas venda kaitsta, manipuleerib Helen mehega, vahetades pidevalt taktikaid. Olukorda pingestab veelgi Heleni lapseootus, Dannyt üllatab ebameeldivalt, et naine nii värske ja veel hapra uudise juba oma vennale on usaldanud.
„Põhjas”. Satin — Alo Kõrve.
Psühholoogilise rolliloomena on huvitav, murranguline, vägev Alo Kõrve teise vaatuse stseen, tegelikult sisemonoloog, kuigi Heleni kuuldes. Danny on koos Liamiga ähvardanud ja piinanud ilmsüütut võhivõõrast meest, koju jõudes on ta šokis. „Ma ei ole söönud…” ütleb Danny ja toob endale võileiva, aga ei suuda süüa suutäitki, istub laua ääres, peaaegu liikumatult, ilme tardunud, räägib vaiksel murduval häälel, korraks kordab oma karjumist. Palub, et Helen hoiaks ta kätt, samas ei talu, kui naine puudutab ta õlga. Danny jagab oma vapustust, pihib, ent ta nagu näeks ja kirjeldaks äsja läbi elatut kõrvalpilguga, kellegi teisena, viimaks napilt nuttes.
„Ma ei ole enam argpüks,” tõdeb Danny kibedalt. Varem on Helen meest korduvalt argpüksiks nimetanud. Lavastuses on viiv, mil mees haavunult taandub, kõnekas misanstseenis, sõna otseses mõttes nurka surutult, piidleb altkulmu oma naist ja tolle venda. Kas kohanemine kurjusega, agressiivsus on tänase maailma ainuvõimalik normaalsus, mehelikkuse mõõt?!
Kui Liam naaseb, kui teda valdab raevuhoog, kahmab Danny laualt masinlikult veinipudeli, hoiab seda käes, pigem seda purunemise eest kaitstes kui vasturünnakuna. Aina ohtlikumaks paisuv pingeväli teiseneb hoobilt, kui teisest toast tuleb Heleni ja Danny väike unine poeg Shane (Johannes Kübar või Kait Kaljurand). Liam on sunnitud taanduma, kuuletub õele, Danny suhtleb temaga üksnes Heleni kaudu: „Ütle talle, et ta jätaks võtme siia.” Hiljem, koduvõtmeid peos hoides, kõlksatavad need Dannyl paar korda vastu pokaali — see heli on imelikult hirmutav.
Kus on „Orbude” valguskiir? Viimaks hoiab Danny süles uinunud last, see loob tunde, et ta ei suudaks perekonda hüljata. Helen pillab pidetuid lauseid tulevikust, et nüüd tahab ta last; Danny napid, imestunud vastuküsimused, milles pole enam emotsioone, peegeldavad olukorra absurdsust. Kusagil õhus vilksataks nagu happy end, mõni õhkkerge naerukahin saalis justkui ihkakski seda, aga klišee petlikkus selgineb jalamaid, kui Danny teatab Helenile, et tema ei taha enam last: „Proovi lahti saada sellest.” Varem on Danny väga teist last tahtnud, hoopis rohkem kui kahtlev Helen. „Ma tahan, et sa saaksid sellest lapsest lahti,” kordab Danny kindlalt.
„Orvud”. Danny — Alo Kõrve ja Helen — Evelin Võigemast.
Just siin libiseb läbi mänguruumi „Kes kardab Virginia Woolfi?” vari. George katkestas ja lõpetas neid Marthaga pikki aastaid saatnud lapse kasvatamise mängu. Aga see laps oli kujuteldud, välja mõeldud, selle abielu mängud tõe ja illusiooniga ülikooli keskkonnale kohaselt ka parasjagu intellektuaalsed. Kuigi George ja Martha (Carita Vaikjärv) on finaalis kuristiku veerel, on nad ometi koos.
Heleni ja Danny väike poeg on päriselt olemas. Nagu ka sündimata laps, veel on. Danny on omal nahal kogenud reaalset põrgut, siin, maa peal, kurjusena enda sees. Kogenud, et kellelegi haiget teha on kordades rängem, kui ise haiget saada. „Ma olen alati mõelnud, et kas selline asi tuleks mul hästi välja. Et kas ma naudiksin või… või nii, vaata, kui teha midagi sellist… Ja nüüd mul on… Mul on selline tunne, nagu ma mädaneksin.”
Kas ja kus on Danny jaoks kirik, mille akna taga muusikatki kuulatada? Danny viib magava poja voodisse. Helen jääb üksi, istub kössi tõmbunult, silmis heitumus ja hirm.
„Uskuja” finaalis aga on mees ja naine kahekesi. Istuvad ligistikku, hoides käest kinni. Mees vaatab üles. Naine vaatab meest. Orelimuusika muutub üha valjemaks, valgus aina heledamaks. Enne kui saabub järsk pimedus.
NAINE: Me ei pruugi igavesti koos olla.
PASTOR: Siis kas me ei peaks koos olema selle aja, mis me teame, et meil on.
NAINE:…
PASTOR: Ära murra selle üle praegu pead.
Pärast saame me kõigest aru.
NAINE:…
Vaatan neid ja näen ühtäkki Külli Teetamme ja Alo Kõrvet aastaid varem. Õe ja venna, Kay ja Alani rollis, Elmo Nüganeni lavastuses „Aeg ja perekond Conway”.
Minu lemmikstseen, teise vaatuse lõpp, Kay neljakümnes sünnipäev. Õde-venda on kahekesi, Kay on tugeva pinge all, Alan rahustab teda, algul William Blake’i luuletuse toel, siis oma sõnadega, argise tooni kohal vankumatu elu-usaldusega aega ja ajatust mõtestades.
Alan, see ilmetu ja märkamatu, üksik ja leplik, suletud siseilmaga mees on oma mõtetes vaba ja lennukas. Omal kombel õnnelik hing. Kõige tabavamalt iseloomustabki venda Kay, sest nemad on sugulashinged: „Alanil ei ole igavuse vastu ka midagi. Ma arvan, tal on peas kogu aeg mingid kohutavalt keerulised seiklused pooleli, millest keegi mitte midagi ei tea.”
Alan pakub õele kommi. Liigutav, lapselik, kodune hetk. Kui Alan ütleb, et „meil on aega”, vaatab ta samas kella… Aga see pole enam tähtis. Koos oldud aeg jääb alles.
Nagu teatriaeg, see kestev olevik. Nad on nüüdki siinsamas. Veel õige mitu olulist rolli, olulist partnerlust, olulist lugu. Nad saavad kokku näitelaval, vaatlevad üksteist ja silmitsevad saali, mõtliku mõistva pilgu ja sissepoole suunatud naeratusega.
„Aeg ja perekond Conway”. Kay — Külli Teetamm ja Alan — Alo Kõrve.
Siim Vahuri fotod
ALAN: Tead, ma usun, et pooled meie hädad tulevad sellest, et me arvame, et aeg võtab meilt kõik. Sellepärast me rabeleme ja ahnitseme ja teeme üksteisele haiget.
KAY: Nagu oleks me kõik uppuval laeval aru kaotanud.
ALAN: Jah, sedamoodi.
KAY (vennale naeratades): Aga sina niimoodi ei tee — õnneks.
ALAN: Ma arvan, et ilma on lihtsam — kui võtta pikk perspektiiv.
KAY: Kui mõelda, nagu oleks me — surematud?
ALAN (naeratades): Jah, ja tohutu seikluse peal väljas.
Alo Kõrve rollid, nimetatud siin kirjutises:
Paul, pastor — „Uskuja”, autor Lucas Hnath, tõlkija Roos Lisette Parmas, lavastaja Märt Pius. Tallinna Linnateater, 2025.
Danny — „Orvud”, autor Dennis Kelly, tõlkija Jim Ashilevi, lavastaja Markus H. Ilves. Linnateater, 2026.
Indrek — „Wargamäe Wabariik”, A. H. Tammsaare/Urmas Lennuk, lavastaja Elmo Nüganen. Linnateater Vargamäel, 2008.
Thomas — „Venus karusnahas”, David Ives, tõlkija Kristiina Jalasto, lavastaja Jaanus Rohumaa. Teater Nuutrum, 2024.
Tolen — „Nõks”, Ann Jellicoe, tõlkija Kristjan Jaak Kangur, lavastaja Priit Võigemast. Linnateater, 2007.
Bentley Summerhays — „Mesallianss”, George Bernard Shaw, tõlkija Anne Lange, lavastaja Roman Baskin. Teater Kell Kümme, Ohtu mõisas, 2012.
Junkur Hans von Risbiter — „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”, Eduard Bornhöhe/Diana Leesalu, lavastaja Diana Leesalu. Linnateater, 2018.
Nikolai Einbach — „Kalaranna 28”, autor ja lavastaja Uku Uusberg, Linnateater, 2022.
Raivo — „Papsid”, stsenarist Ott Sepp, režissöör Anna Stepanova. Teleseriaal, Kanal 2 ja Elisa, 2023.
Hamlet — „Hamlet”, William Shakespeare, tõlkijad Georg Meri, Doris Kareva, Anu Lamp, lavastaja Priit Võigemast. Linnateater, 2012.
Juhan Viiding, teatriosakonna laborant — „Laborant Viiding”, autor ja lavastaja Heidi Sarapuu. Teater Varius, 2014.
Jerry — „Loomaaialugu”, Edward Albee, tõlkija Lydia Mölder, lavastaja Uku Uusberg. VAT Teater ja EMTA Lavakunstikool, 2007.
George — „Kes kardab Virginia Woolfi?”, Edward Albee, tõlkijad Lydia Mölder, Triin Sinissaar, lavastaja Andrus Vaarik. Skene Katus Kunstile, Jaanihanso Siidrivabrikus, 2024.
Mordaunt — „Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”, Alexandre Dumas vanem/Elmo Nüganen, tõlkija Henno Rajandi, lavastaja Elmo Nüganen. Linnateater, 2001.
Korraldaja, õpetaja Laur — „Nõiutud kevade”, Toomas Suuman, lavastaja Madis Kalmet. Palamuse muuseum, 2012.
Satin — „Põhjas”, Maksim Gorki, tõlkija Ernst Raudsepp, lavastaja Uku Uusberg. Linnateater, 2018.
Lukas Viks — „Esietendus”, John Cassavetes/Diana Leesalu/Kaarel Väljamäe, lavastaja Diana Leesalu. Linnateater, 2023.
David — „Armastus ja raha”, Dennis Kelly, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Sander Pukk. Linnateater, 2014.
Alan Conway — „Aeg ja perekond Conway”, J. B. Priestley, tõlkija Anne Lange, lavastaja Elmo Nüganen. Linnateater, 2011.
Viide:
1 Põhjas 2018. Kuula: kohtumine lavastuse „Põhjas” tegijatega. Blogi. Tallinna Linnateatri koduleht, 28. III. — https://linnateater.ee/kuula-kohtumisohtu-lavastuse-pohjas-tegijatega/
