Juulius Vaiksoo juunis 2026.
Harri Rospu foto
Kuidas sa tantsu juurde jõudsid?
Kuni 14-aastaseks saamiseni tegelesin kergejõustikuga — kaugushüpe ja pikamaajooks. Tänu mu pikkusele tahtsid treenerid mind ikka kõrgushüppe juurde suunata, aga mulle ei sobinud, ei tea, selg kuidagi ei paindunud tahapoole. Siis tundsin, et vajan midagi loomingulisemat. Läksin OMAtsirkusesse. Tsirkus mulle meeldis, aga mingi hetk sain aru, et ikka tants on minu asi. Võtsin julguse kokku ja läksin ETA Tantsukooli katsetele.
Mida sa kartsid?
Enda arvates olin tantsu jaoks natuke puine ja tundus ka imelik alles 14-aastasena tantsuga alustada. Nüüd saan aru, et see on normaalne. Paljud on tantsu juurde veel hilisemas eas jõudnud. Tegelikult on see mulle isegi kasuks tulnud. ETAs olid mu kursusejuhendajateks Eliisa Sirelpuu ja Rūta Ronja Pakalne. Siis algas ka koroonaaeg, põhimõtteliselt tegin tööd online. Alguses olin hullult uudishimulik, vaatasin videoid, lugesin raamatuid, uurisin kõike kaasaegse tantsu kohta, võtsin osa töötubadest, pidin teistele järele jõudma.
Seejärel kandideerisid Islandi kunstiülikooli, kus lõpetasid kaasaegse tantsu eriala. Miks just see kool?
Teadsin, et tahan minna välismaale õppima. Esialgu oli raske aru saada Euroopa tantsukoolide erinevustest. Katsetel sain aru, et selle kooli atmosfäär sobib mulle. Kuna nad teatasid minu vastuvõtmisest juba veebruaris, siis teistesse koolidesse ma ei kandideerinudki. SNDO, kus paljud eestlased on õppinud, tundus mulle sobimatu, sest sinna minnakse juba iseenda välja töötatud praktikat edasi arendama. Mina alles otsisin enda omapära. Sellepärast sobiski mulle Islandi kool rohkem.
Eestlased on näinud kogu teie kursust ka Sõltumatu Tantsu Laval. Kuidas te sinna sattusite?
See oli minu idee. Mul olid kursusekaaslased igalt poolt Põhjamaadest. Rääkisime omavahel, et küll on hea, kui on kõikjal kontakte, aga tegelikult neid eriti ei kasutanud. Oluline oli ka kodustele näidata, millega ma need kolm aastat koolis tegelenud olin. Me esinesime Rootsis, kahes Soome linnas. Mul polnud varem olnud produtseerimise kogemust. Lihtsalt hakkasin taotlusi kirjutama. Saime majad üsna kiiresti nõusse, leidsime ka rahastuse. Sel aastal lõpetas noorem kursus, kus õppis ka Mari Ann Valkna. Ma organiseerin ka neile tuuri nende kodulinnas: Oslos, Helsingis, Tallinnas. Nii saab kohtuda koolikaaslaste peredega ja saab ka üldiselt aru, millisest keskkonnast õpilased pärit on.
Miks sina neid tuure korraldad?
Mind tõmbab, kui saan mingit probleemi lahendada. Produtsenditöö on väga põnev. Viimasel ajal olen seda vähem teinud, olen rohkem laval. Saan aru, millise joovastuse sealt saab. Siiski plaanime koos kooliga neid tuure jätkata, normaalse rahastusega ja igal aastal.
Kuidas sulle Islandi keskkond sobis?
Ma sobitusin sinna päris hästi. Kõik arvasid, et ma olengi islandlane. Esiteks on nimi islandipärane, näen islandlase moodi välja ja ka aktsent on sarnane. Õppisin ka islandi keele enam-vähem ära. Mul ei olnud kultuurišokki, aga mida kauem seal elasin, seda rohkem mõistsin, mis on minu jaoks ja mis mitte. Nüüd olen tagasi, sest Eesti etenduskunsti maastik on palju intrigeerivam ja mitmekesisem kui Islandi oma. Siin on mulle väga palju tööd pakutud, Islandil lihtsalt pole nii ohtralt võimalusi.
Võrreldes Islandiga võib see nii olla, aga kui võrrelda muu Euroopaga, kuidas siis?
Kooli ajal käisin ka Berliinis ja Pariisis praktikal, olen osalenud Brüsselis erinevates töötubades. Ma ei mõtle enam nii, et ainult Eestis saab tantsijana töötada. Hoian kogu aeg silmad lahti. Kusagil ei ole raha liiga palju, see mure on kõikjal sarnane. Eestis ma ei virise selle üle, et jälle raha pole. Euroopas on konkurents lihtsalt palju suurem.
Su isa on lastekirjanik Jaanus Vaiksoo, õde näitleja Johanna Vaiksoo, ka vend August Vaiksoo on osalenud Liisbeth Horni suurepärases lavastuses „Tõsielu laulikud”. Millega su ema tegeleb?
Ema on lasteaiaõpetaja. Ta elab meile väga kaasa. Vend August töötab Raamatukois. Ta on elukunstnik, loeb hästi palju raamatuid ja õpib hetkel flööti. Ta naudib elu täiega. Mulle tundub, et temal on õnnestunud oma südame häält kuulata ja selle pealt minna. Väga inspireeriv! Meil on see suur privileeg, et meie vanemad on väga toetavad, mitte mingit pinget pole meile peale pandud. Üldse on meil väga kultuurne pere. Teatris olen käinud juba lapsest saati. Ma isegi ei mäleta oma esimest nähtud lavastust. See kõik on loomulik osa elust. Kooli ajal lugesin tohutult palju. Esitasin õpetajale järjest uusi ja uusi raamatuid, mida olin lugenud. Mulle meeldisid kooli ajal ka geograafia ja matemaatika.
Millal valid raamatu lugemise ja millal teatri vaatamise?
Kirjandus on hetkel tagaplaanile jäänud. Loen, kui keegi soovitab midagi. Varem oleks olnud lihtsam sellele küsimusele vastata. Nüüd tegelen etenduskunstiga. Teater oli ehk rohkem võlumaailm, see tekitas alati tundeid. Etenduskunst on ju siin ja praegu, kohtumine inimestega. Kui etendan, siis tunnen alati, et annan midagi konkreetsele inimesele, kes on vaatama tulnud. Kuidagimoodi väljendub iga inimene minu kehalisuses. Mul ei ole vahet, kas saalis on kaheksa või sada inimest.
Kui palju sa lavastust tehes vaatajale mõtled?
Ma olen ikkagi olnud rohkem etendaja kui lavastaja. Tantsides meeldib mulle vaatajale silma vaadata, mitte võtta publikut massina. Sama asi on lavapartneritega — mulle meeldib, kui laval toimub päris kontakt ja muutus. Püüan mänguruumi avada, jätta ruumi kohaloluks ja reageerimiseks.
Erinevates teatrimajades ja kohtades on publik üsna erinev?
Püüan jääda iseendaks. Võtan nende erinevad reaktsioonid vastu, aga mina olen ikka mina. ETA Tantsukompaniiga käisime just Eesti tuuril: Kundas, Pajusis, mujal väikestes kohtades. Pärast etendust on ka kohtumine publiku ja tegijate vahel. Väga põnev on kuulda inimeste mõtteid. Sellel pole mingit vahet, kas on väike või suur koht. Ma lihtsalt näitan neile, kuidas mina laval olen. Väikestes kohtades on publik elavam, parem on aru saada, millal nad on vastuvõtlikud, millal mitte. Tallinnas on vaataja tuimem. Ise olen ka samasugune, olen vaadates mõtlikum ja vaiksem, lõpus ütlen, et vau, nii äge oli.
Mida te tuuril näitasite?
Meil oli kaks lühilavastust. Üks oli šoti lavastaja Anna Kenricki „Räägi välja” ja teine meie endi „LOOP”. „Meie” all pean silmas ennast ja koreograafe Daniela Privist, Mariann Onkelit ja Marko Reitalu.
Kuidas see demokraatlik lavastamine ja ühisloomine käib?
Alguses arutame koos, millest üldse lavastust teha. Kompromiss peab seal igal juhul sündima. Proove alustame juba ühiselt platvormilt. Samas oleme tantsijatena erinevad inimesed ja meil on erinevad arvamused, see kõik jõuab lavale. Ehk siis see, mida teeme, on kokku lepitud, aga kuidas seda teha, jõuab vaatajate ette. Ma ei ole ju ise seda lavastust näinud, aga tagasiside on olnud hea. Vahel igatsen konkreetset lavastajat, kes tuleks enda ideedega. STLis osalesin just Ungari koreograafi Julia Vavra lavastuses „Tähelepanuvõrk”. Temal oli materjal olemas, meiepoolset loomist oli vähe, aga muidugi tegi ta oma ettepanekud meie pealt. Vanema generatsiooni tantsija Tiina Mölder lahendas näiteks sotsiaalmeediasse suhtumise küsimust minust täiesti erinevalt. Vahel etendajana väsitab, kui peab kogu aeg ise stseeni välja mõtlema ja materjali looma. Aga mõlemad töömeetodid on põnevad.
Mis siis oli Julia idee, miks ta võttis vaatajalt selle tunnikese?
Ta mängis publiku tähelepanuga. Olime viiekesi laval. Meile kui etendajatele oli väljakutse mängida seljaga publikusse, kuna publik istus mõlemal pool, või arvestada tervikuga, kui teised tantsijad tegutsevad grupis — et millal ja miks ruumis teine koht valida.
See oli siis teie eksperiment, et kuidas te saate hakkama publiku tähelepanu juhtimisega? Publikule te siis midagi väga öelda ei tahtnudki?
Nii ei saa öelda. Kaasaegne tants püüab selgete sõnumite asemel panna vaataja iseendalt küsimusi küsima.
Sa lõpetasid kooli kaks aastat tagasi, aga juba oled paljudel lavadel eredalt nähtav. Oled teinud Niguliste muuseumis „Elutantsud igavikule”, osalenud STLi lühilavastuste projektis „Koreograafia+”, kus kohtusid laval dirigent Hirvo Survaga, seejärel teinud ETA Tantsukompaniiga „Räägi välja” ja „LOOPi”, samal nädalal esietendus STLis Rūta Ronja Pakalne „Ruum, mis hoiab — kaugus, mis puudutab”, kuu hiljem tuli Kanuti Gildi SAALis välja sama lavastaja „Softpower”, millest kaks nädalat hiljem siis Julia „Tähelepanuvõrk”, ja kusagil seal vahepeal ka näituse „Haavatav jäljend…” performance. Seitse suurt asja kahe aastaga. Kas sa ei karda põleda heleda leegiga… läbi?
Mulle on öeldud küll, et kolm aastat oled popp, aga siis ei taha sind enam keegi näha. Uued ja põnevad tantsijad tulevad peale. Muidugi ei saa ma eeldada, et selline see elu olema hakkabki. Ma olen hullupööra tänulik, kui mind kutsutakse. Väga raske on ei öelda. Tasapisi õpin ka seda.
Kuidas praktiliselt käib kolme lavastuse korraga tegemine?
See on olnud kerge. Ma suudan oma peas projekte väga hästi eraldada ja ka vahetada. Muidugi on väsitav. Liiga palju probleeme pole ka tekkinud. Kui, siis vahel on raske graafikuid ühildada. Tantsukogukond on väga koostööaldis, kõik püüavad üksteisega arvestada.
Kas sinu keha on igas lavastuses ühesugune või erinev?
Tahaks loota, et minus on mitu tahku. Mulle on öeldud, et mul on oma välja kujunenud käekiri. Galeriis tahetigi näha minu stiili. Ju siis kutsujad arvasid, et projektis „Koreograafia+” tehtu ongi minu stiil. Seal olin minimalistlik. Ise tahtsin olla jõulisem, kasutada paljusid objekte, lõpuks tegin ikkagi väheste vahenditega. Julia ja Rūta lavastused tulid samal kuul välja, aga enda arvates olin nendes ikka üsna erinev. Proovides jooksen esmalt peaga vastu seina, hakkan kohe endale sinikaid tekitama. Julia oli mulle täiesti tundmatu koreograaf ja ka tema ei tundnud minu tantsukeelt. Valik toimus audition’i kaudu. Usun, et tänu sellele oli võimalik teistmoodi avaneda.
Näiteks kutsusin Hirvo Surva, kuna olen ise väga muusikakauge inimene. Huvitav on see hetk, kui dirigent tuleb saali ja kõik tõusevad aupaklikult püsti. Enamik minu koreograafiaid on loodud vaikuses. Mulle sobib keha juba iseenesest, sinna pole midagi muud vaja, üldiselt olengi väga minimalistlik inimene. Samas on mulle öeldud, et päriselus olen küll veidi rafineeritud, aga laval groteskne. Arvan, et ühekülgsus võib tekkida siis, kui töötada ainult koos sõpradega.
Kas Rūta on selline koreograaf, kellel on nii palju häid mõtteid, et ta lihtsalt peabki tegema kaks lavastust ühel hooajal, muidu ei saa?
Kuna ma tegin kaasa mõlemas tema lavastuses, siis saan öelda, et need olid väga erinevad tööd, vaatamata sarnasele stiilile. Eks see võib olla juhus, mis sõltus tööplaanide klapitamisest. Ega maja saa pidada kunstnikku terve hooaja ja öelda, et ta ei tohi teha lavastust teises kohas. Ma sõlmin ju lepingu ainult kaheks kuuks, ülejäänud ajaga teen, mida ise tahan. Kui meil oleks selline tantsumaja, kes maksaks terve mu aasta kinni, loomulikult koos tervisekindlustusega, siis ehk teeksingi tööd ainult ühes majas. Või ma ei tea — äkki ikkagi teeksin mujal ka. Ega ma raha pärast tööd tee. Raha lihtsalt kaasneb tööga.
Vabakutselisuse värk?
Jah. Praegu, kui mul on palju tööd, ma naudin vabakutselisust. Vahel tekitab stabiilsus hoopis hirmu. See annab võimaluse olla avatud. Tahan kõike proovida. Olen veel nii noor, et kuuetunnise magamisega suudan palju asju teha.
Estonia teater võiks ka sind kutsuda?
See oleks väga äge. Ootan kutset. Võib-olla Estonia polegi mind kutsunud sellepärast, et tahab eristuda.
Kellegi idee jääb ju alati esitlemata, kui igal pool pöörlevad samal ajal samad kunstnikud. Pilt muutub järjest üheülbalisemaks.
Olen isegi mõelnud, miks mina kõikides nendes lavastustes osalesin. Üks põhjus on see, et tahtsin. Ju mul on iha laval olla nii suur. Kui olen nähtav, siis kutsutakse veel ja veel. Panustan väga palju. Igal vabal hetkel püüan minna ka välismaale õpitubadesse, et ennast arendada. Aga äkki on minus ka midagi head? Vabalt võib juhtuda, et minu karakterile ei ole enam tantsumaastikul kohta. Sellepärast püüangi ennast kogu aeg tantsijana arendada.
Meil on hetkel mitu maja, kus tööd teha: Von Krahli teater koos elektron.artiga, STL, ETA, Kanuti Gildi SAAL, otsapidi ka VAT Teater. Kas sa samastad ennast mõne majaga rohkem kui mõne teisega?
Mul on iga majaga omamoodi armas suhe olnud. Nende kõigiga on side olemas. Ma hoolin tantsust üldiselt, mind huvitab, kuidas nendel majadel läheb, aga ma ei sea üht teistest ettepoole.
Veel üks tendents, mida olen tähele pannud, on see, et noori koreograafe huvitavad traditsioonid, aga need on kuidagi mädanemise mähisesse pandud. Millest see tuleb?
Nõus. Rahvakultuur ja pärimus on ka minu huviorbiidis. Me oleme lihtsalt sellised eestlased. Ka minule on vabariigi aastapäev aasta suurim püha. Sinimustvalge on kõige ilusam lipp maailmas ja eesti keel kõige ilusam keel. Islandil õppides märkasin, et teisi nii suuri patrioote meie koolis ei olnud. Meie rahvakultuuris on nii palju põnevaid tegelasi, neid on põnev uurida. Seda stiili poolt ei oska ma kommenteerida, ei tea, millest see mädanemise mähis tuleb. Võib-olla ka teiste kunstnike töödest inspireerumisest. Aga võib-olla tuleb see mäda kehalisusest. Tantsimine on ju kõige loomalikum tegevus. Ka tantsuõppes kasutame kõiki oma meeli: mida me kuuleme, näeme, kombime, haistame või tunneme. Ainus meel, mis on tantsides pidevalt välja lülitatud, on n-ö rääkimismeel. Ka mu lõputöö küsis küsimuse, miks inimene arvab, et ta pole loom. Teatrikunstis on kõik naturaalsed tegevused tagaplaanile jäetud ja varjatud. Selles aga ongi ehk just tantsukunsti eriline olemus.
Ütlen tihti, et tantsijad on kõige loomalikumad inimesed. Tants on väga lähedal meie natuurile. Kuna tantsus on meie rääkimisvõime n-ö ära võetud, siis peame hakkama saama muudmoodi. Laval (aga ka päriselus) olen teadlik end ümbritsevast: kus keegi parasjagu liigub; tean, kus on valgus; liigun helidega/helideta; pidevalt toimub väga sensoorne liikumine ja analüüs. Olen teadlik, kuidas mu keha end igas olukorras tunneb ja mida ta vajab. Ja ma kuulan oma keha. Kui loomad peavad sööma, nad söövad. Inimestena me oskame isusid taltsutada, dieeti pidada jne. Kui loomal on vaja keha kergendada, siis ta teeb seda. Ühesõnaga, inimene on väga teadlik, mis on personaalne ja mis sotsiaalne ruum ja norm. Tantsijana on mul tunne, et ma vahetevahel panen sotsiaalse ruumi normid proovile — kuna mu keha vajab (nagu iga inimese keha) pidevat liikumises olekut, siis ma luban endale mõnusaid ringutusi ja haigutusi igal pool, olenemata asukohast: teater, bussipeatus, presidendi vastuvõtt.
Ja kui me enne rääkisime mädanemise mähisest, siis küllap tuleb see sellest, et tantsijatena on igasugused kehalised reaktsioonid meile väga normaalsed. Ja kes siis muu seda laval näitama peaks kui mitte iga päev kehaga kontaktis olevad kunstnikud? Ma ei püüa šokeerida, küll aga meelde tuletada, kes me oleme — loomad.
Vestelnud KAJA KANN
