Mis mind tagasi hoiab? Miks ma ei suuda alustada millegagi, mis mind tegelikult huvitab ja elevust tekitab? Vastamiseks pean korraks iseenda pähe sukelduma.
Kui mul tekib idee animatsiooniks, tundub alguses kõik lihtne ja tehtav, kuid siis ma hakkan mõtlema. Mitte lihtsalt mõtlema, vaid üle mõtlema. Mängin peas läbi uue animatsiooni iga võimaliku detaili — kuidas see peaks välja nägema, kuidas see liigub, kas idee on piisavalt hea, kas see on huvitav ja kas ma saaks hakkama.
Sealt saab alguse omaette nõiaring. Ma istun ja mõtlen, mõtlen ja mõtlen, kuni see idee paisub hoomamatult suureks. See ei ole enam midagi, mida saan lihtsalt alustada, vaid muutub millekski, mida kardan rikkuda.
Eelmainitud harjumus üle mõelda ei tekkinud niisama, vaid on jäänuk põhikoolis külge kleepunud mustritest. Ei, ma ei olnud laisk ega rumal, kuid mulle absoluutselt ei sobinud sealne äärmiselt kvantitatiivne hindamissüsteem. Kartsin pidevalt valmistada pettumust ja olla teistest halvem; mingil tasandil kardan seda siiani. Nii vanematest, õpetajatest kui ka niisama ükskõik kellest, kellel võis arvamus olla, oli mul põhikooli lõpuks tekkinud pähe ettekujutus, ja need ettekujutused olid kibedad ja kurjad.
Sellest hoolimata ma üritasin: üritasin olla perfektne õpilane, et saada neljasid ja viisi, et olla uhkelt õpilasesinduses. Proovisin isegi alustada maleklubi, aga sellest ei saanud midagi, kuna huvilisi ei olnud piisavalt. See kõik tundus oluline, sest tahtsin vastata mingile standardile, mille ma ise endale seadsin. Põhikooli lõpuks olin ma lootusetult läbi põlenud, ilma et ma saanuks päris täpselt aru, mida see läbipõlemine endast kujutab. Ma ei suutnud leida endast enam jõudu taluda lõputut rapsimist, millele lisandus pealekauba hirm läbikukkumise ees.
Ühel hetkel gümnaasiumis avastasin enda jaoks animatsiooni. See ei olnud lihtsalt kohustus, vaid päris huvi, ehk isegi kirg — miski, mida ma tahtsin päriselt teha ja tõsiselt võtta. Seetõttu muutus ka see hirmutavaks. Kui asi päriselt loeb, siis tundub, et eksimine loeb veel rohkem.
Siin tulebki mängu kõigist mõttepildis elavatest õpetajatest ja muudest kibedatest tegelastest kokku kasvanud sisemine hääl: see äärmuslik perfektsionist. See ei karju, ei ole agressiivne, kuid on äraütlemata veenev. See ütleb mulle: „Ära alusta veel, sa ei teeks seda piisavalt hästi; kui sa praegu proovid, rikud sa selle ära.” See kõlab nagu keegi, kes tahaks mind kaitsta välise kriitika eest, seda ennetada, aga mida rohkem ma seda kuulan, seda vähem ma tegelikult teen. Selle hääle kuulamine hoiab mind lihtsalt tagasi.
Kas parem on teha siis halb asi või mitte midagi? Is it better to speak or to die? Olgem ausad, tegemine on siiski parem kui mittetegemine. Vaja ongi üle saada hirmust, ja sellel teemal kirjutamine on minu esimene hüpe, et eelmainitud mustreid välja juurida. Peaasi, et hüpped, mida teen, on minu enda, mitte teiste jaoks.
Eneseületamisel on mulle inspiratsiooniks Avo Paistiku animatsioon „Hüpe” (1985). Kui ma vaatan tagasi eesti animatsiooni algusaegadele, siis tekib mul tunne, et seal oli midagi, mis mul endal on praegu puudu. Mitte oskus, vaid suhtumine.
Näiteks Elbert Tuganovi filmidest on näha, et ei püütud alustada ideaalsest lahendusest, vaid hakati lihtsalt tegema. Filmis „Peetrikese unenägu” (1958) olid nukud tänapäeva mõistes ebaharilikult suured. Tänapäeval tehakse nukke tihti umbes 15–25 cm suurusena, aga selleks filmiks meisterdatud nukud olid peaaegu kaks korda suuremad. Ka võtteplats pidi järelikult olema kaks-kolm korda suurem. See ei olnud kõige mugavam ega efektiivsem lahendus, see oli katsetus. Kõik ei pidanudki olema optimeeritud või „õige”.
„Peetrikese unenägu”, 1958. Režissöör Elbert Tuganov.
Tuganov eksperimenteeris ka filmis „Põhja konn” (1959), kus prooviti animeerida päris tuld. See ei olnud ohutu ega lihtne, tekitas isegi kahjusid, aga töö ei jäänud teadmatuse või hirmu taha seisma. Vastupidi — tundub, et risk oligi osa protsessist. Ja lõpptulemus oli selle aja kohta midagi täiesti erakordset.
Kui ma sellele mõtlen, siis tekib küsimus: kas nemad ei kartnud eksida või neil lihtsalt ei olnud luksust seda karta? Tollane animatsioon ei sündinud perfektsuse otsimisest, vaid katsetamisest. Animatsioon oli alles oma titeeas — eksimine ei olnud läbikukkumine, vaid kuulus õppimise juurde. Võib-olla seetõttu ongi eesti animatsioon nii äratuntav, et ta ei püüa olla sile ega korrektne, vaid aus nii oma protsessis kui ka väljundis.
Siin tekib minu jaoks terav kontrast. Mina istun ja mõtlen, kuni ma ei julge alustada, sest ma kardan, et tulemus ei ole piisavalt hea, aga nemad alustasid enne, kui asi sai üldse „piisavalt hea” olla. Probleem ei ole selles, et ma ei oska. Probleem on selles, et ma ei luba endal eksida samamoodi, nagu nemad lubasid.
Kokkuvõtteks… Incipit vita nova.
