Kuidas sünnib animatsioon ja kunstiline kujund? Ennäe, kunstnik võttis tühja muna ja muutis seda otsekui võluväel. Munale ilmusid peenikesed käed ja jalad, lahked ja naiivsed silmad, naeratus ning, mis kõige tähtsam, krussis antennid, millega väljendada oma meeleolu. Nii asus uus kangelane Klaabu andeka animaatori, kirjaniku, lavastaja ja stsenaristi Avo Paistiku käe alt teele suurte seikluste maailma.
See esmapilgul üsna lihtne tegelane andis tõuke kolme animafilmi ja ühe raamatu sünniks. Esimene film, „Klaabu”, valmis 1978. aastal.
Klaabu on hämmastav olend, kes tuleb justkui eikusagilt: valge muna, kes filmist filmi läbi värvika maailma rändab. Teel kohtab ta sõpru ja satub naljakatesse olukordadesse. Raamat ilmub hiljem, 1983. aastal, ja täiendab animategelase lugu väga hästi, kuna tugineb visuaalselt üksnes animategelase motiividele, aga ei kopeeri neid — illustratsioonid lõi trükiväljaande jaoks kunstnik Kaarel Kurismaa. Lisaks selgitab raamatutekst toimuvat ja nii muutuvad animafilmide episoodid lastele arusaadavamaks. Nii see tegelane sündiski: lihtsast esemest animategelaseni, mida hiljem täiendati raamatuga.
Klaabu populaarsusel nii 1970.–1980. aastatel kui ka tänapäeval on palju põhjusi. Eelkõige on ta lihtne ja meeldejääv ja iga laps saab teda ka ise lihtsasti valmistada. Kuid selle kangelase lihtsus on ka petlik. Ta on elav, liikuv, pidevalt märkamatult kuju muutev, kasvatab oma kehast lonti ja muudab alatasa oma antenne. Ka animatsioonikeskkond, kuhu ta on paigutatud, on eriline: psühhedeelsed maastikud, õrnad värvikombinatsioonid ja detailide lummav graafika. Ümbritseva ruumi teatav sürrealistlik tühjus ja munakujuline kangelane toovad paratamatult meelde ka Ülo Soosteri kuulsad teosed. Eraldi maksab märkida sedagi, et „Klaabu” loos pole sõnu vajagi, tegevus on üldinimlikult mõistetav ja lugu rajatud üle aegade ulatuvale sümboolsusele. Muna ei sümboliseeri üksnes uue olendi sündi, see on ka uue maailma sündimise märk — see on maailma ja elu sümbol, ka surma võitmise sümbol.
Kõigis Klaabu-filmides on muusikal oluline roll. See on psühhedeelne, veidi rahutu ja tabamatu. Muusika loob avastuste meeleolu, mida kangelane maailma tundma õppides teeb. Loo lõpus leiab Klaabu endale sõbra Nipi ja nad asuvad koos, nagu Gilgameš ja tema ustav Enkidu, uute seikluste otsingule.
„Klaabu, Nipi ja Tige Kala” (1979) on sarja teine film. Kuri kala ilmub müütilise koletisena, kellega meie uus Gilgameš peab võitlema. Kuid kui kangelased kala sisemusse satuvad, meenub paratamatult piiblilugu Joonast vaala kõhus. Ka selles filmis on muusika — rõõmsatest džässirütmidest leinamarsini — tähtsal kohal, sest just muusika, naeru ja sõpruse abil koletis võidetaksegi.
Kristina Sofia Sidorenko temaatiline illustratsioon.
Triloogia viimane osa „Klaabu kosmoses” loodi 1981. aastal. Sõbrad satuvad ilmetule planeedile ning muudavad selle harmoonia, muusika ja sõpruse abil elust pakatavaks ja helisevaks maailmaks — see täitub värvide, viljade ja lilledega ning Klaabut austatakse sellel „maasikaplaneedil” kangelase ja kuningana. Kuid kuulsus on lühiajaline. Ilmub planeedi uus valitseja, seenekujuline koletis, kes hakkab kaunist maailma hävitama. Planeet muutub tühjaks ja elutuks. Kuid ootamatult, nagu eikusagilt, ilmub jällegi Klaabu, võidab kurjami ja lilled hakkavad taas kasvama. Klaabu turgutab elule ka oma sõbra ja piduliku meloodia saatel asuvad nad teele kosmilistesse kaugustesse. Selle loo apokalüptiline iseloom on ilmne.
Kas vilgas Klaabu ja tema lugu elavad edasi? Tundub, et jah, sest ajatuid lugusid ei saa hävitada.
