Käesolevas ajakirjanumbris annavad Reet Neimari nimelise teatriauhinna mulluse žürii liikmed Margot Visnap, Helen Kannus, Keiu Virro, Meelis Oidsalu ja Tambet Kaugema põhjaliku ülevaate meie teatrikriitika hetkeseisust. Toimetaja ja kriitikuna saan väga paljuga sellest arutelust nõustuda. Seda, millega ei saa, ei soovi samuti arutlejaile ette heita. Olles ka ise korduvalt erinevates žüriides olnud, olen hakanud üha rohkem väärtustama žüriiotsuste subjektiivsust: žürii ei saa demokraatliku keskmise hääletustulemuse kaudu kehtestada ja kinnitada objektiivset tõde, vaid parimal juhul võiks väljendada mingit hoiakut, sõnumit, anda manifesteerivalt mõista, mis nende meelest oli sel teatriaastal kõnekas ja mida see võiks öelda meie teatripildi kohta.
Võime ju soovida, et otsused mõjuksid konsensuslikult, kuid mu meelest pole midagi halba ka selles, et kõnealune arutelu toob välja erimeelsused: kui ootame teatritegijailt ja kriitikutelt enamat poleemikat, siis on žüriil endal väga kohane ise eeskuju näidata ja debatikohad nähtavaks teha.
Kas tunda kurbust või mitte, kuid ilmselt ei saa me enam kunagi tagasi olukorda, kus teatav auväärne kriitikkond (vt Margot Visnapi loetelu) suutis hallata kogu teatripilti, sõnastada väärtused ja hindamiskriteeriumid. Eestlase teatriarmastus on väärtus omaette, kuid mida rohkem on erinevat teatrit, seda rohkem nõuab see ka erinevaid hindamiskriteeriume: see, et suur osa teatrist liigitubki tarbekunstiks, pole ju negatiivne hinnang, vaid samasuguse pilguga vaatame ka keraamikat või raamatupoes raamatuid.
Huvitava mõttena hakkaski silma see, et kriitikas tuntakse puudust vormi- ja žanriküllusest. Muidugi saan ka sellest aru, kõike võiks alati olla palju rohkem. Kuid see ei peaks mõjuma õhkamisena: „Igav on, härrased!” Ma ise muretsen rohkem selle pärast, et üha rohkem hägustub teatrite turundustekstide ning need sisendina vastu võtnud toimetajate ja kriitikute loodud retseptsioonimaastik. Ma ei arva, et kriitika peab olema negatiivne ja lammutav, kuid ka konstruktiivsus saab lähtuda teatavast „kriitilisest” distantsist. Olen jõudnud lausa mõtlema hakata, et võib-olla tulebki loobuda kurtmisest sellise analüütilise kriitikasuuna vähesuse üle: kui nii publik kui ka kriitikud väärtustavad eeskätt seda, et kõike toimuks palju, peaasi et igav ei oleks, siis võib see tänases julgeolekuolukorras olla olulisem kui mõne gurmaani soigumine, et teater ei uuri elu kujundi kaudu, vaid lööb teemade ja reklaamlausetega. Kui olen seni arvanud, et osa teatrit võiks oma eelarveraha saada mitte kultuuri-, vaid näiteks sotsiaal- või kaitseministeeriumilt, siis üha rohkem lepin mõttega, et võib-olla peab kultuur kunsti tähenduses hakkama otsima rahastamisallikaid muudest kohtadest.
Kirjutan seda teksti elektrikatkestuse ajal, lootuses, et arvutiaku veel natuke kestab, ning lubadusega, et homme lähen ja ostan lõpuks generaatori. Vaevalt seegi aeg tagasi tuleb, kus teatrikriitikat käidi lugemas raamatukogus, tellides hoidlatest endale aastakäigu Sirpi või Postimeest. Peame ka kriitikutena kohanema olukorraga, kus n-ö tähelepanumajandust suunavad algoritmid ja telefonisõbralik font.
MADIS KOLK
