Rünno Lahesoo juunis 2026.
Harri Rospu foto
Oleme Rünnoga tuttavad olnud kindlasti üle kümne aasta ja teinud koostööd parasjagu. Nii mõnegi artikli olen ma enne avaldamist saatnud Rünnole lugeda, et ta sinna sobivad pildid teksti täiendama leiaks. Muidugi oleme ka nähtud lavastuste üle muljeid vahetanud. Sina peal oleme olnud vist kohe algusest peale.
Rünno, sind tuntakse praegu eelkõige eduka balletifotograafina ja üks su edu aluseid, kui nii võib öelda, on asjaolu, et oled ise olnud balletitantsija. Kuidas sa tantsuni jõudsid?
Tantsu juurde viis mind ema, kes oli noorena õppinud Vanemuise balletistuudios ja isegi tantsinud Vanemuise laval, kuigi tantsijat temast trauma tõttu ei saanud. Ma sündisin Tartus, aga kui ma olin viieaastane, kolis pere elama Viljandi külje alla Tänassilma. Käisin algul aasta peotantsu ringis, aga see oli üsna tülikas, sest pidin bussiga Viljandisse sõitma — trenn oli poolteist tundi, ja siis bussiga tagasi. See läks juba ajaliselt keeruliseks. Ühe korra jagasin võistlustel esimest-teist kohta. Peotants oli mulle natuke igav, selles mõttes, et seal oli veel rohkem kordamist kui balletis. Ühte liigutust lihviti ikka väga palju. See ei olnud päris minu jaoks. Ja siis viis ema mind Tallinna Koreograafiakooli katsetele ning ma sain sisse. Meil oli suhteliselt suur poiste klass, kokku seitse poissi. Tegime kõike seda, mida poisid ikka teevad: mängisime palli, lõime aknaid katki ja korraldasime igasuguseid muid seiklusi.
Kes olid sinu õpetajad?
Kõige rohkem on mind õpetajana mõjutanud ehk Vjatšeslav Maimussov, ta oli meie juures umbes aasta. Maimussov oli õppinud Leningradis koos Mihhail Barõšnikoviga ja pärast seda, kui Barõšnikov Nõukogude Liidust „ära hüppas”, välismaale jäi ega naasnud Nõukogude Liitu, muutudes sellega riigireeturiks, Maimussovi enam välismaale ei lastud. Ta oli hästi avatud ja mõnus inimene ja teadis väga täpselt, kuidas tehnikat õpetada. Ta võis öelda: „Viska jalg sinna, pane käsi sinna, keera ennast kaks korda ja maandu niimoodi.” Siis tegid selle järele ja see toimis. Temaga oli väga hea õppida.
Enne Maimussovi õpetas meid ka Frunze Stepanjan. Tema oli väga konkreetne. Tehnikat õpetas vähem, aga keskendus kehahoiule ja lavalisele kohalolule. Ka see oli tegelikult väga kasulik.
Pärast Maimussovi tuli Enn Suve. Ta andis õpilastele ruumi areneda. Need, kes tahtsid tööd teha, tegid seda, kes ei tahtnud, ei teinud. Siis tuli Juri Jekimov, kes oli täielik vastand Maimussovile. Ega ta suurt midagi ei seletanud, aga näitas väga hästi ette, ja kui sa teda jäljendasid, said hakkama. Jekimovi klassis ma 1992. aastal balletikooli lõpetasingi. Tagasi vaadates oli meil päris hea kombinatsioon õpetajaid: üks seletas lahti, mida teha, teine näitas ette, kuidas see välja peab nägema, kolmas õpetas, kuidas ennast laval hoida.
Jekimovi ajal hakkasin ma juba teatris rolle saama, mis sobis mulle väga hästi. Tantsisin „Pähklipurejas”, „Luikede järves” ja muudes lavastustes väiksemaid soolosid ja kolmandal kursusel sain juba päris arvestatavaid ülesandeid. Pärast lõpetamist läksin Estoniasse tööle ja sain seal kohe rolle, nagu Pas de trois „Luikede järves”, „Hiina tants” „Pähklipurejas” ja üks kahest sõdurist „Armastuse muinasjutus”.
See oli aeg, mille üle võib praegu juba naerda, aga kohati oli see naljast kaugel. Paljud mehed käisid hommikuti ehitusel raha teenimas, tulid õhtul teatrisse etendust andma ja pärast läksid jälle ehitusele tagasi… See oli päris karm aeg võrreldes sellega, kuidas hiljem elati ja töötati.
Ja siis tuli Saksamaa. Kuidas sa sinna sattusid?
Saksamaale minek oli tegelikult üsna suur improvisatsioon. Sõitsime 1993. aasta suvel külla Jane Raidmale, kes töötas tollal Saarbrückeni teatris. Sõit lõppes sellega, et tagasi Estoniasse ma enam ei tulnud, sain lepingu Krefeld-Mönchengladbachi teatrisse Saksamaal ja jäin suvel juba järgmise hooaja etendust õppima. See pakkumine tuli mulle üllatusena: neil oli kiiresti inimest vaja ja nii ma jäingi sinna kohe rolle õppima. Vahepeal pidin ainult selleks Eestisse tagasi tulema, et saada viisa, sest tol ajal tuli viisa taotleda Eestis asuvast Saksa saatkonnast.
Sa ütlesid „sõitsime”. See oli siis koos Ingrid Iteriga, sinu abikaasaga? Olite siis juba paar?
Jah. Me saime kooli ajal mingil jõulupeol kokku ja sealt see lugu arenes. Nii-öelda käima hakkasime vist siis, kui ma olin juba teisel või kolmandal kursusel. Aga koos me ei tantsinud.
Teil on väga pikk kooselu ja… mitu last?
Neli. Eestisse tulime tagasi seetõttu, et tahtsime kindlalt, et lapsed õpiksid Eesti koolis.
Kuigi see pole meie jutuajamise põhiteema, küsin ikkagi: mis on nii pika kooselu saladus?
Ma ei teagi. Eks see ole igaühel erinev. Ilmselt tuleb võtta teist inimest sellisena, nagu ta on. Võib-olla peab lihtsalt õigel ajal õige inimesega kokku sattuma. Ja siis ongi koos hea olla. Saksamaal Mönchengladbachis elasime kaksteist aastat, 1993–2005. Ingrid lastega tuli pisut varem Eestisse, minul oli vaja seal veel kool lõpetada.
Räägi natuke oma tantsijakogemusest Saksamaal.
Krefeld-Mönchengladbachi teatri tantsutrupp ei olnud küll väga suur, aga sealt saadud kogemused olid väga väärtuslikud. Näiteks oli seal selline töötempo, mida meie inimesed võib-olla enam ette ei kujuta. Meil oli ka kaks teatrimaja kahes eri linnas. Ühel õhtul mängisid ühes, järgmisel teises. See õpetas väga hästi oma jõudu ja aega planeerima. Aeg-ajalt tegime kolme nädala jooksul umbes kümme etendust nädalas. Magasin kahe etenduse vahepeal kusagil lava peal ja läksin siis järgmisele etendusele. Mõned lavastused tulid lausa plokkidena järjest. Nii et see meenutas natuke Ameerika süsteemi. Üle saja etenduse aastas ei olnud mingi erand. Sellise tempoga harjud ära, kuigi ma läksin lõpuks ikka 2001. aastal nii katki, et lõpetasin lavakarjääri.
Traumad ja vigastused on tantsija argipäeva osa. Kuidas sul on nendega olnud?
Üldiselt olin ma üsna traumavaba. Balletikooli teisel kursusel väänasin hüppeliigese välja ja mu parem jalg on siiani natuke paksem kui vasak. Aga selliseid asju juhtub kõigil. Eks tuleb lihtsalt peaga kaasa mõelda; on mõned põhimõtted, mida tuleb järgida. Lõpuks sain aga ühe esietenduse ajal seljatrauma. Seljaga on keeruline — kui see ikka tõsiselt tunda annab, siis võid küll proovida edasi teha, aga enamasti ei tule sellest midagi välja. Mina proovisin ka, aga lõpuks enam ei saanud. Siis läksingi üle IT-valdkonda, kus ma tänini töötan.
Otsisid midagi senisest erinevat?
Jah, tahtsin midagi, mis oleks tantsust võimalikult kaugel. Nii jõudsin infotehnoloogia ümberõppeprogrammi juurde. Tegelikult oli mul juba balletikooli ajal arvutitega kokkupuude. Sattusin Noorte Tehnikute Majja ja õppisin seal programmeerimiskeelt BASIC. Tagantjärele mõeldes on see päris naljakas. Hiljem, kui olin Saksamaal, õppisin balleti kõrvalt samuti programmeerimist. See oli minu hobi ja meeldis mulle väga. Kui ma enam tantsida ei saanud, siis tegingi oma hobist töö.
See oli aeg, kui kõik, kes natukenegi koodi kirjutada oskasid, võeti kohe tööle. IT-sektor kasvas kiiresti ja see tundus kuidagi väga loogilise järgmise sammuna. Lisaks oli see teatrist ja tantsumaailmast täiesti erinev valdkond.
Miks sa tahtsid just midagi sellist, mis oleks tantsust võimalikult kaugel?
Kui sa oled olnud väga kaua mingis valdkonnas tegev, siis kipud sinna kinni jääma. Mõtled kogu aeg sellele, kui hea sa oled kunagi olnud, ja elad minevikus. Mina ei tahtnud niimoodi kinni jääda. Mingil hetkel tuleb endale lihtsalt öelda, et see etapp on läbi ja et maailmas on veel palju huvitavaid asju, mida teha. Aga lõpuks jõudsin ikkagi ringiga tagasi teatrisse. See võis olla umbes 2002. või 2003. aastal.
Siis juba fotograafina?
Jah. Läksin ühel päeval poodi ja nägin seal väga ägedat fotokaamerat. Ostsin oma esimese digikaamera ja mõtlesin, et prooviks sellega midagi teha. Läksin siis oma endise trupi juurde ja küsisin, kas neid häiriks, kui ma mõnes proovis pilte teeksin. Selgus, et ei häirinud sugugi. Hakkasin seal vaikselt pildistama. Teatris oli muidugi oma väga hea fotograaf olemas, tema lähenemine oli lihtsalt natuke teistsugune kui minul. Mina vaatasin asju endise tantsija pilguga, tema mitte. Samas oli temalt väga huvitav õppida just tehnilist poolt. Saksamaal olid fotograafial ka üsna ranged reeglid. Kui tahtsid oma pilte avaldada, ei pidanud luba küsima mitte ainult teatrilt, vaid ka tantsijatelt ja teistelt osapooltelt. Autoriõigustesse suhtuti väga tõsiselt.
Aga pildistamine ise oli põnev. Inimestele meeldisid need fotod. Neid küll väga laialt ei jagatud, aga minu jaoks oli see suurepärane võimalus harjutada. Kui Eestisse tagasi tulin, ei pildistanud ma mõnda aega peaaegu üldse. Üllataval kombel selgus, et keskkonnavahetus on keeruline isegi siis, kui tuled välismaalt tagasi koju.
No ikkagi kaksteist aastat ära oldud.
Just. Paar aastat kulus sellele, et elu uuesti paika saada. Harjud jälle tööl käima, lapsed käivad koolis, kogu igapäevaelu tuleb uuesti üles ehitada. Siis sattusin Tallinna Balletikooli lõpuetendust pildistama. Sealt edasi hakkasin pildistama ka muid asju, näiteks Eesti Tantsuagentuuri tegemisi. Käisin väga palju etendustel, vaatasin ja pildistasin uut tsirkust, tantsulavastusi ja muid projekte. Mingil ajal pildistasin üles peaaegu kõik Tallinna Ülikooli lõpuetendused. Ühel hetkel hakkas aga aega nappima. Samal ajal tuli järjest rohkem pildistamiskutseid. Nii Estonia kui Vanemuine hakkasid mind üha sagedamini kutsuma etendusi pildistama. Vanemuise puhul meeldib mulle eriti see, et nad saadavad kohe hooaja algul enam-vähem kogu aasta pildistamise kuupäevad ette. Nii saan oma aega planeerida: tean juba varakult, millal minna, ja saan rahulikult oma tegemised selle järgi sättida.
Räägime siis balletifotodest. Ma tean, et su tantsukogemus tähendab seda, et oskad tabada hetke, mis on tantsija vaatepunktist oluline.
Balletti on fantastiline pildistada sellepärast, et seal teevad inimesed asju, mida proovides tavaline inimene end tõenäoliselt katki teeks. Minu jaoks saavad balletifotol kokku inimese füüsis, liikumine ja fotograafia tehniline pool. Kui õigel hetkel õiget nuppu vajutada, sünnib midagi täiesti erilist. Tsirkust on samuti lahe pildistada, aga see on natuke teistsugune maailm. Tsirkusel on oma koht ja tantsul oma koht. Viimasel ajal meeldib mulle väga näiteks Folie tsirkusestuudio. Nemad teevad etendusi, kus lisaks trikkidele on olemas ka lugu, läbiv mõte ja emotsioon. Sellisel juhul ei pildista sa enam lihtsalt sooritust, vaid midagi palju enamat. Tegelikult on see ka balleti puhul sama. Hea pilt ei ole kunagi ainult tehnilise soorituse tabamine.
Eve Andre Tiit Helimetsa balletis „Aeg”. Rahvusooper Estonia, 2011.
Sinu piltidelt on näha armastust teema vastu, mida sa pildistad, olgu see tsirkus, ballett või muu tants. Ja austus pildistatava vastu on piltidelt tunda.
Tantsijate usaldus on mulle väga tähtis. Mingist hetkest alates on (tantsija vaatest) nii, et on parem, kui sinust polegi pilti, kui et sinust on halb pilt. Ja ma püüan alati seletada ka inimestele, kes pole tantsumaailmaga kursis, et ärge pange halba pilti välja, see hakkab elama oma elu. See, et „mind lubati pildistama” ei kaalu üles seda, et sa levitad halba pilti.
Hiljuti käisin balletikooli lõpetajaid pildistamas — grupifoto tegemine on alati nii lahe. See on traditsiooniline pilt, mis läheb igal kevadel rahvusooperis üles balletinäituse juurde. Seal oli kuus-seitse valikut ja ma mõtlesin, kas küsin enne või panen üles ja küsin hiljem. Ei küsinud. Pildil olijate hilisem kommentaar oli we love it ja see on mulle väga palju väärt.
Minul on sinuga samuti hea koostöö tekkinud: ma saadan sulle oma teksti (või tooriku) ja sa valid selle juurde pildid. Mulle on oluline, et teksti juures oleks õige visuaal. Mõnikord ei ole see võimalik, mõnikord otsivad toimetajad ise pildid, mõnikord tõstetakse järjekord ümber. Ükskord kirjutasin isegi sisse, kuhu pilti tahan, aga see tekitas küljendamisel segadust.
Hea on enne küsida, see näitab usaldust. Meil võib olla erinev arvamus, aga see on okei. Ja ma saadan tihti rohkem materjali, kui vaja, aga jätan ikkagi viimase valiku sulle. See ongi austus fotograafi vastu — et sa küsid, mis tema arvates on head kaadrid. Ma ise olin alguses väga kriitiline, mitte kunagi ei pannud välja pilti, mis oleks olnud lihtsalt „okei emotsiooniga”. Aga tegelikult ei ole ma kunagi saanud halba tagasisidet, kui emotsioon on õige. Valgus või väikesed tehnilised asjad ei mängi siis enam rolli.
Paraku on igal inimesel kuskil mingi nõrk koht, kas oma kehas või kuvandis, mida ta ei taha näha. Ja tihti ainult tema ise teab seda. Fotograaf peab olema natuke psühholoog: ta peab aru saama, mis tantsija peas toimub, kui ta ütleb, et see pilt ei meeldi talle, samas kui kõik teised vaatavad ja ütlevad, et see on väga hea pilt.
Tänapäeval tahetakse pilte sageli väga kiiresti kätte saada. Ma püüan võimalusel vastu tulla, aga vahepeal jätsin teadlikult isegi nädala vahele, enne kui pilte jagama hakkasin. Lihtsalt selleks, et etenduse emotsioon saaks minus settida. Need pildid, mida ma lõpuks jagan, räägivad etenduselt saadud emotsiooni uuesti lahti — minu vaatenurgast. Mulle ei meeldi jagada pilte, mis ei ole tehniliselt kvaliteetsed või mis ei kanna emotsiooni.
Kui ma tegin näituse „Eesti ballett, 100 aastat ilu ja emotsioone”, siis oligi mul see mõte, et asi pole ainult soorituses, vaid selles, et etendust näinud inimesel tekiks pilti vaadates äratundmine: „Jah, täpselt nii see oligi.” See on väga mõnus tunne.
Aga ausalt öeldes võtan ma ise pildistamist üsna lihtsalt: minu jaoks on see väga hästi iseendaga veedetud aeg. Kui ma pildistan, ei mõtle ma mitte millelegi muule. Vahel on küll veidi kahju, kui teen pildi, kus on olemas lava, valgus, ruum, värvid ja kogu atmosfäär, aga tantsija lõikab selle hiljem niimoodi ära, et alles jääb ainult tema ise. Siis tekib küsimus, mida see pilt tegelikult näitama peaks. Seda, et sa oskad ikka veel jalga tõsta? Kõik juba teavad seda. Et sa oskad hüpata? Seda teatakse ka. Kui jätad pildi tervikuks, siis näevad inimesed ka seda maailma, kus see hetk sündis: lavaruumi, värve, valgust, teisi inimesi.
Kuidas see hetke tabamine toimub?
Tänapäeva kaamerad pildistavad umbes 120 kaadrit sekundis. Kui keegi ütleb, et ma filmin, siis tegelikult ma ei tee seda — filmimine on liiga aeglane. Kaamera pildistab palju kiiremini. Ja siis ma saan valida sellest voost täpselt selle ühe hetke. Ja ikkagi — vajutada tuleb õigel ajal. Sest kogu etenduse „läbivalt” jäädvustamiseks ei ole lõputult ressurssi. Keegi tegi mulle hiljuti isegi komplimendi, et „sul on nüüd nii, et valid välja pildid, kus inimestel on silmside”. Ja see ongi tegelikult nii. Mul võib olla kolmkümmend kaadrit ja ma valin sealt selle ühe, kus kõik on paigas. Samas, kui laval seda hetke ei ole, siis ei aita ka 120 kaadrit sekundis mitte midagi. Kaamera ei saa luua seda, mida laval ei sünni. Ka võib isegi kaasaegne tehnika kohati pildistamist segada. Tänapäeval kasutatakse kaamerates palju tehisintellekti abi ja mõnikord see lihtsalt ei saa aru, mis laval toimub. Näiteks kui keegi on õhus, jalad spagaadis, käed laiali, võib tehisintellekt hakata otsima inimest, aga ei pruugi aru saada, et see ongi inimene, lihtsalt äärmuslikus asendis.
Ja järeltöötlus?
Pilti ei tohiks üle töödelda ega muuta millekski, mida see tegelikult ei ole. Tänapäeval tehakse palju tehisintellektiga, varem tehti Photoshopis käsitsi. Tehisintellekt on hea tööriist ja teatud olukordades võib generatiivne tehisintellekt ka midagi juurde anda. Mina seevastu tahan minna tagasi nii-öelda slow art’i juurde. Ma võtan oma pildid ja vaatan need ise ükshaaval üle. Ma ei taha, et mingi mudel valiks mulle automaatselt välja näiteks kakssada „parimat”. Kindlasti valiks see tehnilises mõttes väga hästi, aga mitte tingimata nii, nagu mina tunnetan. Üks minu õnnestunumaid pilte on näiteks hetk Marina Kesleri „Anna Kareninast” kardinaga, kus Kareninat tantsib Anna Roberta. Tehniliselt on see ebaõnnestunud pilt. Ma tahtsin kätte saada varju kardina peal, aga kaamera läks natuke lolliks: valgus tuli otse peale, projektor oli ees ja fookus jooksis valesse kohta. Ja siis see hetk lihtsalt juhtus möödaminnes. Kui ma mõtlen tehisintellektile, siis ilmselt oleks too selle pildi välja praakinud, sest tehniliselt ei ole see ideaalne. Aga töötab emotsionaalselt. Pärast sai natuke valgust ka maha tõmmata ja pilt hakkas elama. Teatris võib LED-valgus olla väga intensiivne. Ja vahel sünnibki parim pilt lihtsalt sellest, et kaamera „libiseb” või juhtub midagi ootamatut.
Anna Roberta nimiosas Marina Kesleri balletis „Anna Karenina”.
Rahvusooper Estonia, 2020.
Just see hetk jääbki vahel kõige rohkem meelde, muu jääb tagaplaanile. Oleme mõlemad olnud tunnistajaks hetkedele, kus sünnib midagi täiesti erakordset. Meenutan Eduri „Romeo ja Julia” esietenduselt Alena Shkatula ahastuskarjet Juliana. Või Anna Roberta esietendust Blanche’ina lavastuses „Tramm nimega Iha”, kus oli teatav toores, puhas närv ja toimus täiesti ootamatuid tõlgendusnihkeid.
Tantsija ise ei pruugi laval alati tajuda, mis täpselt juhtus. Laval sünnivadki sellised erilised hetked. Hiljem võid need oma rollilahendusse kaasa võtta, kuid täpselt samal kujul need tavaliselt enam ei kordu. Samas, kui õnnestub fotol tabada see emotsioon, see hetk, siis on see suur asi. Mida parem tehnika, seda suurem on muidugi tõenäosus, et saad just selle hetke kätte, mida tahad.
Sul on olnud nüüdseks juba ka mitu näitust: riigikogus, Estonias, Vanemuises, Jõhvi kontserdimajas, balletikoolis ja MUBAs. Arvestades pildimaterjali rohkust, kuidas sa need pildid valid?
Kui ma teen näituse või mõne suurema valiku piltidest, siis tahan ikkagi mingit sõnumit edastada. Mitte poliitilist — ma olen üsna apoliitiline —, aga pigem oma tunnetuse ja rütmi mõttes. Mu esimene näitus oli 2015, väga huvitav ja natuke filosoofiline. Algas see sellest, et ma pildistasin balletikooli lapsi ja mul tekkis mõte: mis juhtub, kui panna need lapsed kõrvuti päris lavabaleriinidega. Ja siis tuli selline uurimuslik töö teemal, mida inimene tegelikult ilusaks peab, kui ta pilti vaatab. Selgus, et ilu ei ole alati see, mis on tehniliselt perfektne, vaid hoopis midagi muud. See oli mu esimene näitus ja see võeti väga hästi vastu.
Järgmine oli juba teadlik case study: pildistasin vana balletikooli maja ruume ja õpilasi-õpetajaid, uurides, kuidas keskkond mõjutab loomingulist arengut. See oli ka mõneti nostalgiline projekt. Aga samas pean ütlema, et puht tehniliselt võttes on kooli uus maja ikkagi palju parem — võimalused on täiesti teised. Suur saal, valgus, helitehnika, lava — kõike on rohkem. Mul on hea meel, et ma selle vana maja jäädvustasin, sest see oli vist ainus terviklik hetk sellest keskkonnast koos inimestega.
Näitust üles pannes vaatan enne, kust valgus tuleb. Ja siis hakkab peas tekkima muster — et seda tahaks sinna panna, seda tänna…
Ma mäletan, et keegi ütles mulle: „Kuule, sul on sellised pildid, nagu sa seisaksid ise laval.” Vastasin, et ma pildistan tegelikult viimasest reast, aga et Estonia arhitektid ehitasid teatri täpselt minu objektiivi järgi. Mul on üsna haruldane kahesajamillimeetrine objektiiv — sellega saab teha imelisi pilte Estonia parteri tagumisest reast. Ja kui Vanemuise jaoks oli vaja näitus teha, siis ostsin lühema objektiivi — nüüd on mul Vanemuise objektiiv ja Estonia objektiiv. Noh, see on naljaga pooleks, aga põhimõtteliselt on nii, et kui sul on õige tehnika ja natuke õnne, siis tulebki ilus asi.
Hea foto puhul on alati kaks osapoolt: fotograaf ja vaataja. Foto annab sulle aega mõelda, mis toimus enne pilti ja mis pärast. Pilt tuletab sulle meelde seda emotsiooni, mille sa etenduselt said, ja tõenäoliselt tuleb meelde ka rollilahendus, kui pilt on õigel hetkel tabatud. Nii et ma soovitan võtta aega, et vaadata pilti: seiske pildi ees natukene aega. Pilt ei ole tapeet. Sellepärast ma polegi pannud Estonia teatri lavastustest viimasel ajal üles rohkem kui kaksteist pilti. See on minu arvates maksimum, mis sinna Rahvusooperi esimese rõdu taha mahub, nii et üks pilt teist segama ei hakka.
Aga kui nüüd üldse rääkida tänapäeva balletist, mitte ainult Estonia või Vanemuise kontekstis, siis mis on sinu arvates praegu balletis tugev ja mis nõrk?
Tugevus on kindlasti see, et ballett on hästi mitmekesine. Riikliku rahastuse ja süsteemi mõttes ei ole enam nii, et tehakse ainult klassikat või ainult kaasaegset — siin on hästi lai spekter. Mulle meeldib väga, kuidas Vanemuise ballett on arenenud. Meil ongi kaks päris balletiteatrit, mis on väga suur asi. Aga negatiivse poole pealt — maailm kipub minema projektipõhiseks. Ometi on olemas sellised tippkunstid, mida ei saa teha projektipõhiselt: sa ei saa olla tipptantsija või tippmuusik projektina. On mingi piir, kus see süsteem hakkab murduma, ja kõike ei saa lihtsalt projektideks laiali tõmmata. Millalgi võib kätte jõuda aeg, kus meil on inimesed, kes ei ole kunagi näinud head asja. Kes ei teagi, mis on hea, ja on harjunud keskpärasusega.
Selma Strandberg (noor Luna) ja Irina Pähn (Luna) Jevgeni Gribi balletis „Läbi/paistev”. Rahvusteater Vanemuine, 2026. Rünno Lahesoo fotod
Sa oled käinud pildistamas ja vaatamas nii Estonia kui Vanemuise ballette. Kuidas sa neid kahte näed ja võrdled?
Ma ei võrdle neid, nad täiendavad teineteist. Mõlemas on olnud väga häid lavastusi. Mõlemas on ka neid, mis ei ole väga head, aga noh, kõik ei saagi väga hea olla. Mul on kahju, et see nii-öelda kaadrivoolavus tantsijate puhul nii jõhker on. Me saame aru, et raha ei ole, aga kui kogu su palk läheb söögile ja elamisele, siis kaua sa vastu ei pea ja lähedki ära. Vaid mõned üksikud lähevad endale mujale paremat repertuaari valima.
Tantsijate kaadrivoolavus teeb nukraks jah. Seda enam, et ma tahan näha tantsija arengut ja selles mõttes on oma kooli lõpetanud ikkagi kõige põnevamad. Mõnikord ma tunnen, et ei taha oma aega kulutada mõne „välismaa rändlinnu” jälgimisele.
Nojah, mina püüan oma elu hästi lihtsalt elada: kui ma lähen etendusele, siis vaatan seda etendust ja on tegelikult hästi lahe, et mul on olnud privileeg näha tantsijaid balletikooli lõpuetendusest kuni viimase etenduseni välja. Väga huvitav on olnud jälgida nende karjääri kujunemist. Ja kui tuleb keegi välismaalt, siis nii mõnigi on tegelikult olnud väga äge, mis sest, et tantsib siin ainult ühe hooaja. Nad ikkagi rikastavad meie balletimaailma. Kui nad püsiksid siin kauem või saaks neile siin midagi huvitavamat pakkuda, siis tõenäoliselt oleks seda rikastamist rohkem.
Sinu side tantsuga ei piirdu ainult fotomaailmaga. Sa tantsid jälle ise ka, nüüd küll rahvatantsu. Kuidas see tuli?
Kalev Järvelal on selline vahva rühm nagu Koidupuna, seal on päris palju endisi Tallinna Tehnikaülikooli inimesi ja muidugi ka teisi. Ühel hetkel kutsus ta mind neile klassikalise balleti tundi andma, öeldes, et vahelduseks oleks tore midagi muud ka teha. Siis me Ingridiga naljatasime, et tuleme kohale, aga lõpuks lohistatakse meid endid tantsima. Nii see läkski. Nüüd olemegi seal seltskonnas ja see on täiega lahe. Kaks tantsupidu on juba tehtud, nüüd lähme meeste tantsupeole ja nii edasi. Tegelikult on see väga tore, sest kui ballett on ikkagi töö, siis rahvatantsu tehakse suuresti sellepärast, et see on lõbus. Kui A-rühmad kõrvale jätta, kus asi on juba üsna sportlik, siis suurem osa rahvatantsust on puhas rõõm. Kõik teevad nii hästi, kui oskavad, ja see toimib suurepäraselt. Käisin hiljuti näiteks Pääsukest pildistamas. See oli nii vahva. Palju inimesi, kõik suhtlevad omavahel, käib elu ja melu. Pildistajana saad sellest tohutult palju kätte. Sa võid kogu sellest massist välja võtta kümneid väikseid lugusid: paarid, kes omavahel suhtlevad, inimesed, kes reageerivad üksteisele. Sellest sünnib väga palju pilte. Rahvatantsu pildistamine on tõesti äge. Üldse on tore, et maailm muutub kogu aeg ja kiiresti, nii et sa pead kogu aeg arenema. See kehtib nii tantsus, fotograafias kui infotehnoloogias.
Sellega on tore lõpetada, suur tänu vestlemast!
Vestelnud HEILI EINASTO
