„Morten”. Film põhineb Reeli Reinausi romaanil „Morten, Emilie ja kadunud maailmad”. Režissöör: Ivan Pavljutškov. Stsenaristid: Reeli Reinaus, Katrin Ruus ja Marian Vridolin. Produtsent: Anneli Ahven. Kaasprodutsent: Živile Gallego. Operaator: Ants Tammik. Heliloojad: Titas Petrikis ja Lauri Kadalipp. Helirežissöör: Jonas Jocys. Peakunstnik: Ketlin Kasar. Kostüümikunstnik: Neoon Must (pseudonüüm). Monteerija: Ričardas Matačius. Osades: Morten — Tõru Kannimäe, Miia — Helena Maria Reisner, Emilie — Emili Rohumaa, Henri — Konrad Kose, Andreas — Mairo Libba, Urmas — Andres Mähar, ema Ulvi — Külli Teetamm, Kertu — Aimei Zuo, Alex — Oskar Kröönström, direktor — Gert Raudsep, fotograafiaõpetaja Tiit — Priit Loog jt. Mängufilm, kestus 101 min. ©Kopli Kinokompanii. Kaastootja: ©Fralita Films (Leedu). Esilinastus Eestis: 4. IX 2016.
„Morten”, 2026. Režissöör Ivan Pavljutškov. Miia — Helena Maria Reisner ja Morten — Tõru Kannimäe.
Uut eesti noortefilmi „Morten” on juba enne Eesti kinodesse jõudmist saatnud edu mitmel rahvusvahelisel filmifestivalil. See on režissöör Ivan Pavljutškovi esimene täispikk mängufilm ja põhineb Reeli Reinausi noorteraamatul, kes ka filmile stsenaariumi kirjutas. „Morten” põimib noortedraamasse maagilise realismi elemente, käsitleb üsnagi tumedaid teemasid, nagu väljapressimine, kodu- ja seksuaalvägivald, ja on eelkõige ühe poisi, Morteni, lugu. Tegelasi kehastavad nii juba tuntud noored näitlejad, nagu Tõru Kannimäe ja Helena Maria Reisner, kui ka paljud, keda esimest korda kinolinal näeme.
On selge, et film resoneerib välismaa noortega: Itaalias toimunud Giffoni filmifestivalil võitis „Morten” kolm auhinda, neist olulisima valis rahvusvaheline noortežürii. Filmi temaatika on kahtlemata päevakohane kõigile tänapäeva noortele, kuid eelkõige räägib film ikkagi eesti noortest ja tutvustab nende maailma rahvusvahelisele publikule. Kodumaal on samuti lootust, et „Morten” kutsub noori kinno ja vahest ka Reinausi raamatut „Morten, Emilie ja kadunud maailmad” lugema.
„Morten”. Miia ja Morten on ette võtnud seikluse — nad lähevad tegema grafiteid, et võidelda kliimaprobleemidega.
Tõru Kannimäe kehastatud Morten on tagasihoidlik viieteistaastane poiss, kes tunneb end oma pere olukorra tõttu klassikaaslastest eraldatuna. Ta elab kitsastes oludes oma alkohoolikust onuga, ema käib Soomes tööl, Morten näeb teda harva. Poisi pelgupaikadeks on fotograafiahobi ja kodu lähedal asuv raba. Filmi peamine antagonist on Morteni klassivend Henri (Konrad Kose), kes ähvardab koolis avalikustada Morteni viletsad elutingimused. Henri väljapressimisskeemi tõttu saadab Morten korda mitmeid pahategusid, mis teda aina sügavamale valede rägastikku mässivad. Samal ajal kohtub ta koolis tulihingelise kunstniku Miiaga (Helena Maria Reisner) ja rabas müstilise Emiliega (Emili Rohumaa).
Ivan Pavljutškovi „Morten” on eelkõige noortevahelisi suhteid käsitlev draama, erinevalt Reeli Reinausi raamatust, mille keskmes on Morteni sisemaailm ja seda peegeldav maagiline realism. Kuigi paljud tegelased ja üldine toimumispaik kattuvad, on filmil täiesti uus fookus ja toon. Kahtlustan, et adaptatsiooniprotsessist tulenevadki „Morteni” suuremad puudujäägid. Kokkuvõtlikult saab neid kirjeldada sõnaga „kahevahelolek”, mis väljendub nii kõhklemises kui ka otseselt kahe asja vahel olemises. Olin „Mortenit” esimest korda vaadates pidevas pingeseisundis, sest kui film kõhkleb, tekitab see vaatajas umbusaldust. Pärast Reinausi raamatu läbilugemist läksin uuesti kinno ja sel korral meeldis „Morten” mulle rohkem, vähemalt pingestus taganes, tundsin, et mõistsin teose kavatsusi paremini. Laias laastus on tegu filmiga, milles leidub palju sümpaatset ja mitmeid potentsiaalselt huvitavaid jooni, kuid mis jääb tervikteosena ebalevaks.
„Morten”. Emilie — Emili Rohumaa, Morten ja raba.
„Morteni” koolinoortevahelistele konfliktidele keskenduv süžee on paljuski kaasahaarav, kuid alatasa tekib tunne, et tegelaste käitumine on ebaloogiline. Olen mitmelt inimeselt kuulnud, et Mortenile on raske kaasa tunda, kuna tema tegudel pole piisavat ajendit ja vaevu mingeid tagajärgi. Morten valetab oma kaaslastele, kuritarvitab nende usaldust, on vihaseisundis homofoobne oma parima sõbra vastu ja pildistab poolalasti teadvusetut Miiat — kõike seda, et varjata fotot, kus tema joodiku välimusega onu ta nägu pühib. Parema seletuse kui „noored inimesed lihtsalt käituvadki mõtlematult” leidsin Reinausi raamatut lugedes, kus antagonist on nõmeda klassivenna asemel vägivaldne onu. Raamatu Morten on läbinisti oma keskkonna ohver, kelle peamine puudus on see, et ta ei suuda abi otsida, ja kellele ei lange seetõttu sama moraalne vastutus mis filmitegelasele. Pole loogiline, et filmi lõpus tarvitseb Mortenil vaid vabandust paluda ja kõik laheneb, nagu midagi poleks juhtunudki. Teisalt sobib Urmase tegelaskuju muutmine filmi hästi — raskest alkohoolikust lapsepeksja asemel on Urmas küllaltki sümpaatne napsumees, kes teeb küll vigu, kuid on lõppkokkuvõttes arenguvõimeline ja hoolib Mortenist. Pavljutškov ise mainis, et tahtis muuta lugu vähem vägivaldseks, ja Andres Mähar Urmase rollis toob „Mortenisse” nüansirohket südamlikkust.
„Morten”. Rabas saab ilmale puhtama pilguga vaadata.
Kuna film võtab eesmärgiks kajastada noore eesti inimese elu katsumusi ja varjukülgi, on kiiduväärne, et julgetakse käsitleda ka seksuaalvägivalda. Loomulikult tuleb tundliku kõneainega kaasa suur vastutus ja siinkohal põhjustab „Morteni” kahevahelolek filmi suurima eksisammu. Terve filmi vältel vastandub Morten Miia poiss-sõbrale Alexile (Oskar Kröönström), kes on algusest peale nõme tüüp, uimastab Miia peol korgijoogiga ja plaanib teda vägistada. Alex on halb poiss, Morten aga hea poiss, kes ennast kokku võtab ja Miia Alexi käest päästab. Kodus teeb Morten Henri käsul ja vastumeelselt teadvuseta Miiast poolalasti pildi, mida ta küll õnneks Henrile ei saada. Miia saab hiljem pildist teada, on vihane, kuid kui ta lõpuks nõustub Mortenit ära kuulama, annab ta poisile andeks, ilma et Morten väljapressimist isegi mainiks. Morten palub vaid vabandust ja kinnitab, et ei plaaninud pilti kellegagi jagada. Filmi suhtumine mõjub naiivselt, kuna jätab mulje, et Morteni tegu on umbes samaväärne tagarääkimise või sõbra karika varastamisega. Tahtmatult võib Miia reaktsioon Morteni teo tõsidust vaataja silmis pehmendada viia ohtliku järelduseni, et seksuaalne ärakasutamine on kergemini andestatav, kui tegemist on toreda poisiga, kes muidu ju sellist asja ei tee. Ma olen kindel, et see polnud tegijate eesmärk, kuid tahan sellegipoolest juhtida tähelepanu, kui oluline on tõsiste teemade puhul põhjalikult läbi mõelda, milline sõnum (noore) vaatajani jõuab.
Lisaks noortedraamale on „Mortenis” ka maagilise realismi tasand, mille keskmes on müstiline tüdruk, kellega Morten rabas jalutades kohtub. Rabastseenid on väga kaunid, Emiliet kehastav Emili Rohumaa ja Ants Tammiku kaameratöö loovad müstilise ja ajatu miljöö, mis on hea vastand digiajastu noortemaailmale. Filmi kuuluvustundega seotud temaatikat annab hästi edasi ka see, et visuaalselt sobitub Morten rabasse palju paremini kui koolikeskkonda. Siiski jäävad Morteni ja Emilie vestlused ja raba kui metafoor pigem tagaplaanile ega haaku piisavalt ülejäänud filmi tooni ja tegevustikuga. Emilie loos on nii palju potentsiaali ja maagiat, kuid vajaks rohkem aega ja tähelepanu, et ta roll Morteni loos oleks märkimisväärne ega mõjuks filmis üleliigsena.
Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad” räägibki peamiselt noore vaevatud poisi ja surnud rabatüdruku vahelisest suhtest. Loo atmosfääri keskmes on raba ja sellega seonduv folkloor. Emilie kehastab Morteni üksildust, lootusetust ja sidet minevikuga. Tüdruku vaim on aheldatud rabasse, ta on surnuna staatilises olekus ja võimetu appi hüüdma. Morten on sunnitud elama vägivaldses kodus ja ka talle näib abi otsimine võimatu. Tema teekond seisneb justkui selles, et saada vaimust inimeseks, kes võib oma saatust muuta. On tunda, et filmi teistsuguse rõhuasutusega süžeega oli maagilise realismi elemente raske siduda. Kahjuks ei suudeta luua raamatuga samaväärseid paralleele, mis võiksid filmile palju lisada. Ühte huvitavat metafoorset sidet märkasin aga küll, kui Miia filmi lõpus mahajäetud majas auku kukub — mis meenutab Emilie uppumist. Raamatus aitab Morten Emilie hinge rabast välja, filmis päästab ta Miia. Morteni suhe kummagi tüdrukuga võiks olla mõjuvaks sümboliks oleviku ja mineviku, tegutsemise ja halvatuse kohta. Emilie ja maagiline realism jäävad aga suuresti esteetilisteks elementideks ja potentsiaalselt huvitavad seosed Morteni looga olemata või pinnapealseks.
Vaatamata puudujääkidele oli filmis selgelt tunda sümpaatiat ja huvi eesti noorte vastu. Režissöör Ivan Pavljutškov rääkis kinos Sõprus toimunud filmijärgsel vestlusel, kuidas iseenda äratundmine Morteni tegelases tekitas temas soovi Reinausi raamat ekraniseerida. Näitlejad puhusid tegelastesse palju elu, eesotsas Tõru Kannimäega. Tema Mortenit vaadates käis mu peast mitu korda läbi mõte: „Ma tunnen seda poissi!” Õigupoolest võiks sama öelda kõigi tegelaste kohta. Noore eestlasena, kes vaid mõne aasta eest oli ise Morteni ja tema kaaslastega samavanune, on mul lihtne neis ennast näha ning on tore tõdeda, kui suure kaastunde ja soojusega „Morten” oma tegelasi kujutab. Samuti teeb rõõmu, et rahvusvaheliste filmifestivalide publik koges nähtavasti midagi sarnast, kui vaatas Tallinna koolilapsi turbulentse nooruseaga rinda pistmas. Esteetiliselt ja helikunstiliselt on film ilus ja terviklik ning toetab süžeed.
„Morteni” kahevahelolek peegeldab mõnes mõttes noorusiga ennast, kõhkleb nagu tema tegelasedki ja nagu noored inimesed üldiselt. Kaastundlikule pilgule, headele näitlejatele ja kaunile visuaalile lisaks vajaks film siiski konkreetsemat ja rohkem läbi mõeldud narratiivi. Eelkõige on „Morten” debüütfilm, mitte ainult režissööri, vaid ka paljude teiste jaoks. Tuleb loota, et selle parimad elemendid kanduvad rohkem lihvitud kujul edasi tulevastesse eestimaistesse noortefilmidesse .
MAIA MÄGI on Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna teise kursuse tudeng.
