„Loodusjõud” on haruldaselt täpne pealkiri meie olulisimale muusikafestivalile, XVI Pärnu muusikafestivalile aastal 2026. Loodusjõud on teatavasti vääramatu jõud, vaatamata inimkonna armetutele katsetele seda endale omakasupüüdlikult allutada. Minu klassifikatsiooni järgi on siiski ka inimlik talent loodusjõudude üks alaliik, mis samuti ei allu käskudele ja survestamisele. Siinkohal on paslik tsiteerida Friedrich Nietzschet tema raamatust kõigile ja eikellelegi „Also sprach Zarathustra”, kus ta kõneleb nii: „Seal, kus lõpeb riik, seal alles algab inimene, kes pole ülearune. Seal algab paratamatuna laul”.
Festivali kunstiline juht, vaieldamatult suur talent Paavo Järvi on imetlusväärse täpsusega iseloomustanud käesoleva, XVI festivali kava tema erinevate aspektide kaudu. Ta alustab kronoloogiliselt, Järvi Akadeemiast, mille vaim kasvab jätkuvalt teda inspireerival moel. Kui möödunud XV festival tuletas meelde, kui tugevat vastukaja tekitab eesti muusika maailmas, siis tänavune ammutas inspiratsiooni maastikust, millel tuleb liikuda traditsiooni ja avastamise vahel.
Neeme Järvi Akadeemia sümfooniaorkester (14.–20. aastates noored) andis tooni Elleri, Schuberti ja Dvořáki loominguga. Kristjan Järvi projekt „Pööripäev” Nordic Pulse’iga tõi Pärnusse talle omase, žanripiire hägustava lähenemise. Eesti Festivaliorkestriga sukelduti Carl Nielseni ja Ludwig van Beethoveni maailma. See toimus koos niisuguste maailmanimedega nagu Kristine (viiul) ja Margarita Balanas (tšello), Rudolf Buchbinder (klaver) ja Alice Sara Ott (klaver). Sel festivalil kõlas aga ka neli maailmaesiettekannet eesti heliloojatelt: Märt-Matis Lillelt, Tõnu Kõrvitsalt ja tänavustelt festivali fookusheliloojatelt Liisa Hõbepappelilt ja Evelin Sepparilt.
Kammermuusika loob meie festivalil ruumi intiimsusele, spontaansusele ja muusikutevahelisele koostööle. Festivali kunstiline juht on toonitanud siin vendade Aavikute, Hans Christiani (viiul) ja Henri Christoferi (dirigent) osa uue põneva eesti muusikute põlvkonnana. Kunstiline juht loodab, et kuulajad nii saalis kui Festivali TVs ja Klassikaraadios naudivad festivali — seda väärtuslikku aega, mil kuulata, mõtiskleda ja ennekõike kogeda koos esitatavat muusikat.
Järvi Akadeemia Tallinna Jaani kirikus ja Arvo Pärdi keskuses, 6. ja 7. VII: Theodor Sink (tšello), Järvi Akadeemia Sinfonietta ja Järvi Akadeemia kursuslastest dirigendid
Alustame siis väärt soovituse järgi „soojenduskontsertidest” Tallinna Jaani kirikus ja Arvo Pärdi keskuses Lohusalus. Kuna Järvi Akadeemia alustab reeglina enne festivali algust, on need kontserdid kursuslaste juhatada ja baasorkestriks on seal Järvi Akadeemia Sinfonietta. Kavad on erakordselt mitmekesised ja sisaldavad ilmtingimata ka eesti muusikat. Mõlemad paigad on väga hea akustikaga ja seda eriti väikese, s.o sinfonietta koosseisu jaoks. Kontserdil Tallinna Jaani kirikus (6. VII) esineti järgmise kavaga: Arvo Pärt, „Für Lennart in memoriam” (2006); Heino Eller, „Prelüüd g-moll” (1917); Joseph Haydn, Sümfoonia nr 83 g-moll „La poule” („Kana”, 1875); Franz Schubert, Sümfoonia nr 6 C-duur (D589; 1818).
Lennart Meri tellimusteos tema enda matusteks kõlaski esiettekandes president Meri matusetalitusel Tallinnas Kaarli kirikus. Käesoleval kontserdil Jaani kirikus aastal 2026 juhatas seda akadeemia kursuslane Jack Damon (USA). Ma olen aastaid imetlenud Järvi Akadeemia Sinfonietta keelpillikoosseisu ideaalini viimistletud kõla — nii oli seegi kord tulemuslikult tööd tehtud. Pärdi õpetaja Heino Elleri peaaegu üheksakümmend aastat noorem „Prelüüd” tšellole ja orkestrile valmiski autoril esmalt tšellole ja orkestrile. Alles aastaid hiljem (1933) tegi ta sellest kammerliku versiooni tšellole ja klaverile. Tänu sellele on see teos hästi tuntud ja kuulub peaaegu iga eesti tšellisti repertuaari. Kindlasti poleks see nii läinud, kui teosest oleks olnud ainult orkestriversioon. Seda toredam oli kuulda populaarset teost algversioonis Theodor Singi ja Šveitsi dirigendi John Rabbi Lumagbasi esituses. Theodor Sink on Eesti Pillifondilt saanud kasutamiseks prantsuse meistri Auguste Sébastian Bernandeli (Père) hinnalise tšello (1842), mille omanik on Aare Kaarma. Veel toredam on siis, kui see esitus on ka Klassikaraadio ülekandena salves või jõuab sinna.
Haydni sümfoonia g-moll (Hob. I:83), hellitava nimega „Kana”, I osas imiteerib oboe tõepoolest kana, aga edasi läheb kõik viisakuse piires — helilooja taktitunne on paigas. I osa juhatas Zibo Yuan (Hiina, USA), II osa Linda van der Spaa (Holland/Rootsi), III Wojciech Terech (Poola) ja IV osa Gabriel Pernet (Šveits). Ettekande koondtulemus oli hea — erakordselt hea nii ansambli kui sisulises mõttes, mis on produktiivse professionaalse õpetuse tulemus.
Pärast vaheaega oli järg Schuberti „väikese suure” Sümfoonia C-duur, nr 6 (D 589) käes. „Väikeseks suureks” sümfooniaks on seda kutsutud sellepärast, et 8. sümfoonia C-duur on autoril kirjutatud mõõtmetelt veel suuremana ja sellest sai siis „suur suur” Sümfoonia C-duur. Muusikaliselt on Schuberti teos muidugi aega ja kogemust nõudev, ent ka siin sai dirigendinelik oma ülesandega juhendajatele vääriliselt hakkama. Teose tõid ettekandele osade järjekorras: Mauro Mariani (Itaalia/Šveits, Saksamaa), Mojca Lavrenčič (Sloveenia/Šveits) ja Tania Mazzetti (Itaalia/UK), Finaali juhatas Julia Claver (Poola/Prantsusmaa). Kõik kümme dirigenti olid korralikud profid, kuid „suurt dirigenti” ma neis esialgu veel ei avastanud. Tulemuseks oli siiski nauditav sümfooniakontsert ja see ongi ju eesmärk. Eriline tänu Järvi Akadeemia Sinfoniettale — suurepärane orkester!
Sama kontsert toimus Arvo Pärdi keskuses (7. VII) kahe erinevusega kavas: „Für Lennart in memoriam” tuli ettekandele kaks korda ja nende esituste vahele mahtus keskuse töötaja Hele-Mai Poobuse sisukas ingliskeelne ettekanne teose loomisloost. See on keskusepoolne täiendus juba mitmendat korda ja tuleb tunnistada, et heakskiitu väärt lisa. Sellel kontserdil esines seitse dirigenti; neist kahes oli teatavat sugestiivsust ja ennäe, see oli ka kuuldav esitatavates teostes. Üks neist oli eelmiselt kontserdilt juba tuttav Zibo Yuan (Hiina/USA), kes nüüd, pärast Poobuse ettekannet juhatas Pärdi teost „Für Lennart in memoriam”, ja teine Nandingua Bayarbaatar (Mongoolia/Šveits), kes hoidis ohjes Haydni sümfoonia IV osa. Seega on laval käinud viisteist kursuslast ja kaks päeva hiljem Pärnus toimunud galal lisandusid neile veel mõned.
Mul on korraldajatele üks ettepanek. Teost tutvustav ettekanne Arvo Pärdi keskuselt on suurepärane mõte. Olen jälginud ja püüdnud aru saada, mis keeles publik omavahel vestleb, ja jõudnud järeldusele, et enamik teeb seda eesti keeles. Kuid kas ei võiks ettekande eestikeelne tekst joosta (seista) ekraanil: las külalised kuulavad, aga omad vaatavad. See ei peaks liiga tülikas olema.
Festivali avakontsert, 8. VII: Järvi Akadeemia Sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi
Laval on Järvi Akadeemia Sümfooniaorkester — mis kollektiiv see siis on? Teatavasti toimuvad peale noorte dirigentide kursuste festivalil veel meistriklassid noortele keel-, puhk- ja löökpillimängijatele, mida juhendavad kõigi erialade rahvusvahelised tipud, professorid, kes osalevad Festivaliorkestri töös või on kutsutud solistid. Nende meistrikursustel osalejatest koosnebki see täiemõõduline sümfooniaorkester, keda naudingu ja vaimustusega juhatab maestro Neeme Järvi. Maestro kava koosnes Elleri (sümfooniline poeem „Koit” ja sümfooniline pilt „Videvik”), Dvořáki (kontsertavamäng „Looduses”), Smetana (sümfooniline poeem „Vltava”), Griegi („Kevad” op. 34 nr 2) ja Fibichi (sümfooniline poeem „Videvik”) „loodusjõududest” ehk loodusest inspireeritud poeemidest, piltidest ja avamängust. Seda kontserti tuleks esitada ja kuulata iga päev. Orkester, mille mängijad on vanuses 14–20 aastat, oli tõepoolest haruldane instrument suure meistri kätes. Kõik funktsioneeris absoluutselt laitmatult ja Neeme Järvi oli suurepärases vormis — see on ime, mida me ikka ja jälle kogeme, kui kontserdisaalis on puldis Järvi. Siinsel kontserdil lisandus talendile veel üks vääramatu loodusjõu komponent — armastus. Armastus väärt muusika vastu ja suure talendi armastus noorte kirglike muusikute vastu, kes särasilmi ja meisterlikult järgisid iga maestro antud vihjet. Lisaks mängiti Fibichi „Poeemi” ja siis veel Tšaikovski „Lillede valssi” balletist „Pähklipureja”. Viimases teoses näitas Järvi, mida paindlik noorteorkester võimaldab nii dünaamiliselt (ppppp-st kuni fff-ni) kui agoogiliselt, kahandades tempo kord nulli, siis jälle kiirendades viie sekundiga nullist sajani. Särasilmsed noored ainult naeratasid ja täitsid meisterlikult maestro kõik soovid. Nii käivitus XVI Pärnu muusikafestival.
Festivali avakontsert, 8. VII: Järvi Akadeemia Sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi. Tõiv Jõulu foto
Järvi Akadeemia gala, 9.VII
Kava oli ikka sama (vt eespool) mis Tallinnas ja Lohusalus, aga juhatasid seda hoopis teised dirigendid. Küllap valiti galale juhatama need, kes juhendajatele rohkem silma või kõrva hakkasid. Hea oli siiski näha tubli eesti mehe Kaur Pennerti dirigeerimismaneeri: ütleksin selle Schuberti sümfoonia I osa ettekande kohta klassikaliselt: pole paha! Pennertil paistab olevat nii atribuutikat kui ka oskusi, et oma tulevikule panustada. Silma jäi veel kreeklane Konstantinos Vallios sama teose viimase osaga. Galakontsert tervikuna oli konkurentsivõimeline sama kava Tallinna kontserdiga.
Heal asjal on sees ka üks tõrvatilk. Festivali TV ülekannete tekstides oli Pärdi keskuse kontserdi esimeseks dirigendiks nimetatud Kaur Pennertit, aga seal juhatas siiski Julia Claver. Neid on päris raske omavahel segi ajada: esimene on tubli 110-kilone mehemürakas, teine vähemalt poole õhem graatsiline daam — tõsi, mõlemad on dirigendid. Järvi Akadeemia avakontsert oli hea töö, mis väärib ainult kiidusõnu. Oodata oli veel akadeemia lõppkontserti.
„Pööripäev”: Kristjan Järvi ja orkester Nordic Pulse, 10. VII
„Pööripäev” on etendus, kus dekoreeritud laval on orkester Nordic Pulse. Need on Kristjan Järvi kirglikud jüngrid, kes ei pea raskeks peast mängida: improviseerida ja ilmestada oma liidri sugestiivsel eeskujul kogu tegevust liikumisega. Järvi teos „Midnight Sun” ja orkestri kujundatud Sibeliuse looming peaksid olema toimuvale muusikaline tüvi. Lavalolijatest täitis nii mõnigi solisti rolli, kahjuks tuvastasin mina neist ainult kaks: Elina Nechayeva, kelle hääl on sedavõrd isikupärane ja domineeriv, et seda pole võimalik mitte märgata, ja ansambli Sviata Vatra kunagine solist, virtuoosne trombonist ja laulja Ruslan Trochynskyi. Ülejäänud solistide identifitseerimiseks jäi minu kogemusest lihtsalt puudu, mis aga ei takistanud mul nautimast laval toimuvat. Muide, seekordne üldine helitugevus soosis minu naudingut ka ilma pakutavate kõrvatroppideta. Kordan veel kord, et suuri sündmusi täis festivalil on selline etendus absoluutselt omal kohal: Järvi tuumalaeng on meeletu ja „Kesköö päikese” vägi ja maagia vägagi mõjuv.
Eesti Festivaliorkestri I kontsert, 11. VII. Tõnu Kõrvitsa Vioolakontserdi „Salaaed” esiettekanne: Amihai Grosz, EFO ja dirigent Paavo Järvi.
Eesti Festivaliorkestri (EFO) I ja II kontsert, dirigent Paavo Järvi, 11.–12.VII
EFO esimene kontsert oli väga oodatud, sest maailma esiettekandele tuli Tõnu Kõrvitsa Kontsert vioolale ja orkestrile „Salaaed”. Esitajaks ei vähem ega rohkem kui Berliini Filharmoonikute vioolarühma kontsertmeister Amihai Grosz, maailma juhtfiguur omas valdkonnas. See aga pole veel kõik. Tema kätte on erakogust usaldatud eluaegseks kasutuseks haruldane instrument sünniaastaga 1570(!), Brescia koolkonna kuulsama meistri Gasparo da Salo (1540–1609) töö.
Kontserdikava algas Gabriel Fauré (1845–1924) orkestrisüidi „Pelléas ja Mélisande” op. 80 erakordselt kaunikõlalise esitusega, millele järgnes eelmainitud maailmaesiettekanne. Vioolakontserdi, alapealkirjaga „Salaaed”, kolmel osal on ka sama müstilised ja poeetilised alapealkirjad: I „Tuule laul”, II „Valguse laul” ja III „Öö laul”. Tuleb tunnistada, et vioola oma salapäraste tämbrivärvidega ongi instrumendina tulvil müstikat. Autor on avaldanud, et kasutas nende pealkirjade leidmisel ka luuletaja Doris Kareva soovitusi. See ulatuslik teos on absoluutse garantiiga lisaväärtus niisuguse erakordse instrumendivaldajate repertuaaris.
Pärnu on olnud alati ka koht, kus publik saab kuulata nüüdisaegseid heliteoseid. Nii ka seekord. Erandina järgnes nendele lisapala, J. S. Bachi Prelüüd Süidist soolotšellole G-duur, mis nägi ilmavalgust umbes sada viiskümmend aastat hiljem, kui valmis vioola, millel Grozs seda esitas.Kulus veel kolmsada aastat, kuni kõlas Kõrvitsa „Salaaed”.
Kontsert jätkus taani helilooja Carl Nielseni (1865–1931) Sümfooniaga nr 3 op. 27, alapealkirjaga „Sinfonia espansiva” (1910–1911). Nielsenit on meie kultuuriruumis nimetatud üheks Põhjamaade kolmest suurest sümfonistist (teised on Sibelius ja Tubin), aga Eestis on tema loomingut kahe teise suurmehega võrreldes siiski kahjuks vähem esitatud. Nielseni Kolmas on üks tema žanripiire lammutavamaid teoseid (nagu pealkiri ütleb: „avardav”). Ma kaldun arvama, et selle taga on meeletu emotsionaalne laeng, mis lammutab kõik varasema oma teel. Sama tegi ka EFO koos Paavo Järviga, see esitus jääb meelde aastateks. Nielseni 3. sümfoonia kahe esitusega (seda korrati ka järgmisel õhtul) sai Järvi EFO 2026. aastal minu lemmikorkestriks, vähemalt sel sajandil kuuldute hulgas. Selles oli olemas kõik, mida võib oodata suurelt sümfooniaorkestrilt, ükskõik mis aspektist seda hinnata.
Braavo!
Kuna „ekspansiivse” Nielseni kohtamul paljurohkemlisada pole, peale selle, et järgmisel õhtul oli esitus veelgi nauditavam ja mõjuvam, siis jätkan 12. juulil toimunud EFO II kontserdi esimese poolega. Kõigepealt oli kavas taas maailma esiettekanne eesti autorilt Liisa Hõbepappelilt (1994). Kontserdi avateosena kõlas Hõbepappeli „Piove”. Umbes kümneminutine „vihmahoog” suurele orkestrile: huvitavas madalas registris, tumedates värvides, ühe tehnilise võttega läbi viidud põnev teos. Ei osanud arvatagi, et ühes paduvihmas võib nii palju värve olla ja et see võib nii palju mõtteid tekitada. Igatahes tekkis mul suur huvi autori järgmise teose, kammerooperi „Põrmuline” (2025) esituse vastu, mis toimub Ukuaru muusikamajas.
Helilooja Liisa Hõbepappel, Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester „Piave” esiettekande proovis. Kaupo Kikkase fotod
Kontserdi teise teosena esitasid õed Kristīne (viiul) ja Margarita Balanas (tšello) Philip Glassi (1937) Topeltkontserdi viiulile ja tšellole (2010) — päris värske teos ju! Õed Balanased on kõrgmeisterlikud läti päritolu keelpillimängijad, kes on oodatud maailma tipplavadele. Glassi Topeltkontsert on aga teos, mida pole veel kuigi paljud esitajad käsile võtnud. Gidon Kremer oma Kremerata Baltica leedulannast tšellopartneri Giedrė Dirvanauskaitėga muidugi on. Teose esiettekanne oli 2010. aasta aprillis Hollandis Haagi Het Residentie Orkestiga, solistid Cecilia Bernardini (viiul) ja Maartje-Maria den Herder (tšello), juhatas Jurien Hempel. Vaatamata mõnetisele kõlalisele lihtsusele on seda teost keeruline esitada: üle 30 minuti kestev komplitseeritud rütmiga teos — nagu Glassil kombeks — paneb proovile nii solistid, orkestri kui dirigendi ansamblitaju ja lisaks veel solistide füüsilised võimed. Pärnus toimunud esitus EFO 2026-lt, Paavo Järvilt ja õdedelt Balanastelt oli vapustavalt hea ja publiku nõudmisel esitasid õed samasuguse marulise energiaga lisapalaks Margarita Balanase seatud Vivaldi „Suve” „Aastaaegade” tsüklist.
Eesti Pillifondi gala, Pärnu Linnaorkestri öökontsert „Loomine”,, 13. VII
13. juuli tundus oma tiheduselt olevat festivali kulminatsioon, sest sel päeval toimus vähemalt kuus kontserti: kell 11.00 kuni 15.00 täitsid Eliisabeti kirikus kolm kontserti end meistrikursustel täiendanud instrumentalistid; kell 19.00 toimus kontserdimaja suures saalis Eesti Pillifondi gala; kell 20.30 oli Eliisabeti kirikus meistrikursuste õpetajate kontsert ja 22.00 kontserdimajas öökontsert, mille sisustasid Pärnu Linnaorkester, solistid Maarika Järvi ja Monika Mattiesen erinevatel flöötidel ja dirigent Henri Christofer Aavik. Teatavasti on inimvõimetel, sealhulgas ka muusika nautimisel piirid, seega otsustasin paika mitte muuta ja veetsin küllaltki pika õhtu kella seitsmest keskööni Pärnu kontserdimajas. Kõigepealt Eesti Pillifondi muusikutega ja seejärel Pärnu Linnaorkestriga, kus esiettekandena oli kavas Märt-Matis Lille Kontsert flöötidele „Towards the Bottomless Sea”. Aga kõigest järgemööda.
Alustan Pillifondi galast. Eesti Pillifond sai möödunud aastal kümneaastaseks ja muude märgiliste kokkuvõtete kõrval toimus ka fondi kollektsiooni ümberhindamine, mida nõuab eelkõige Londoni kindlustusfirma Aston Lark Europe Limited. Selle tegevuse käigus tõusis Pillifondi kollektsiooni — seitse viiulit, üks vioola, kolm tšellot ja üheksa poognat — koguväärtus tublisti üle kahe miljoni euro, mis on hea. Halb on see, et ka kindlustusmaksed tõusid vastavalt. Kogu see varandus oli korraga kontserdimaja laval ja selle liidriks oli kogu kava koostaja ja minimaalse ajaga ansambli tippvormi viinud kontsertmeister Hans Christian Aavik. Nii visuaalne kui auditiivne helipilt oli võimas ja Aaviku komponeeritud kava leide täis, seda nii teoste mõttes kui finessirikka esituse poolest. Kava koosnes suurepärasest eesti muusika plokist ja maailma muusika-varamu ühest tippteosest, Béla Bartóki Divertismendist keelpillidele (SZ.113; 1939). Eesti muusika esitati ilma katkestusteta, alustades Veljo Tormise tsükli „Sügismaastikud” osaga „On hilissuvi”, mille seade keepillidele on valminud aastal 2009. Loomulikult on see originaalis naiskooriteos koos Viivi Luige tekstiga väga mõjuv, aga mina paadunud keelpillimängijana nautisin ka seadet ja selle tähelepanelikku esitust suure tänutundega. Mulle on ka varem Tormise koorilaulude seaded (Rasmus Puur) väga meeldinud — need on tundunud justkui originaalist originaalsemadki. Igatahes on siin veel otsimist ja leidmist. Ettekanne läks vahetult üle Tõnu Kõrvitsa „Öömuusikaks” (2025), mida autori sõnul on inspireerinud prantsuse lauto-, theorbi-, kitarri- ja viola da gamba-mängija Robert de Visée (u 1655–1732/1733) „Chaconne’i” (Süidist a-moll) kuulamine mängituna theorbil. Teos valmis esitamiseks keelpillikvintetile. Ja siis tuli pauguga Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile op. 16 (1961), mis on arvatavasti üks enim esitatud eesti muusika teoseid nii originaalis kui ka seadetena. Rääts oli oma muusika esitajatele alati väga lihtne partner, ta andis muusikutele absoluutselt vabad käed nii tempode kui dünaamika osas ja see on esitustele ainult kasuks tulnud. Seekordne ettekanne oli üks filigraansemaid ja kõlamassiivsemaid, mida olen alates teose valmimisest kuni tänaseni kuulnud. Selle teose järgmiste ettekannetega annab veel eelmistele „ära teha”. Eespool mainitu ning kõik ülejäänud finessid oleks autor talle omase muigega absoluutselt heaks kiitnud ja nüüd müriseski esimene aplaus. Bartóki Divertisment on omas valdkonnas kindlasti üks tippe nii sisult, tehniliselt nõudlikkuselt kui ka, ja eriti, ansamblimängu mõttes. Kõik need esitusaspektid väärivad ainult kiidusõnu nii üksikult kui tervikuna ja nagu arvata võis, pani täissaali püstijalu aplodeerima. Lisapalaks oli Aavik leidnud haruldase taani rahvaviisi ühe väikesaare pulmakombestikust, mis oli kogu kontserdi särav puänt. Tuleb tunnistada, et Eesti Pillifond on suurim motivaator eesti tänase keelpillikultuuri „peas ja kehas”. Jääb loota, et tegijate, ja eriti investorite võim, vaim ja missioonitunne säilivad ja arenevad tõusvas joones — andeid meil leidub, nagu kuulsime.
Õhtu jätkus Pärnu Linnaorkestri öökontserdiga. Jälle oli dirigendiks Aavik, seekord Henri Christofer. Väga põnev kontsert nii looduse- kui jõu-teemalise kavaga, pealkirjaks „Loomine”. Absoluutselt kõik teosed olid sellised, milliseid ma polnud varem kogenud, ja seda peale Coplandi ja Milhaud’ ka autorite mõttes — maailmas on, mida avastada ja ühise nimetaja alla paigutada. Kõige suuremaks üllatuseks oli mulle prantsuse baroki esindaja Jean-Féry Rebel (1666–1747), õigemini tema süit „Les élémens” („Elemendid”), millest esitati osa pealkirjaga „Le cahos” („Kaos”). Juba oma nimega viitab teos sellele, millest algab loomine: ikka kaosest. Veelgi rohkem üllatasid aga Rebeli väljendusvahendid: juba esimene akord, mis kõlas lausa klastrina, tekitas tõelise kaose nii kõrvus kui meeltes. Autoril õnnestus siiski see kaos korrastada ja vahetu üleminek Aaron Coplandi (1900–1990) teosele „The Lord’s Day” („Issanda päev”) balletisüidist „Appalachian Spring” („Apalatši kevad” 1944/45) mõjus nagu kahe naabri kohtumine. Märt-Matis Lill panustas aga loomisse tõelise instrumentaalteatriga. Tema Kontsert flöötidele „Towards the Bottomless Sea” („Põhjatu ookeani poole”) algas juba enne esitust, kui lavale tulid kaks lavatöölist sületäie flöötidega ja seejärel solistid Maarika Järvi ja Monika Mattiesen kahe kontrabassflöödiga, mis kõik kokku oli omaette etendus. Autor on oma mõtteid teose loomisel sõnastanud nii: „Olen viimasel ajal palju mõelnud meresügavusele erinevatel ajastutel. Kui maismaa muutused on meile, maa-asukaile üsna selgelt hoomatavad, siis tihtipeale ei teadvustata seda, kui palju on muutunud ka meresügavused. (—) Põhjatu meri hirmutab, köidab ja lummab meid ikka, nii unes kui ilmsi” (tsitaat kavaraamatust). Tõsi, just nii see lugu kõlaski ja kontrabassflöödid tekitasid hirmutavalt lummavaid helisid. Huvitav, kust need kaks habrast daami nii palju õhku leidsid, et need müstilised kolmemeetrised torud niimoodi huugama panna. Minu hinnang: hästi põnev muusikaline vaatemäng koos kõrgprofessionaalse esitusega nii solistidelt kui orkestrilt.
Öökontsert, 13. VII: Maarika Järvi ja Monika Mattiesen ning Pärnu Linnaorkester. Märt-Matis Lille teose Kontsert flöötidele „Towards the Bottomless Sea” esiettekanne. Taavi Kulli foto
Unsuk Chin (1961) Lõuna-Korea/Saksamaa — ei, ikka maailma tipphelilooja — on Beethoveni 250. sünniaastat tähistanud teosega „Subito con forza” (2020). See teos aimab järele Beethoveni dünaamilist dramaturgiat, aga teeb seda tänapäeva helikeeles. Teos on hästi kuulatav, efektne ja igati juubilari vääriline ning kõlas ka Pärnu Linnaorkestri esituses perfektselt.
Nüüd järgnes veel midagi, mida võiks seostada juba Gershwiniga, s.o Darius Milhaud’ teos „La création du monde” („Maailma loomine”, 1923) op. 81. Milhaud’le heideti ette, et teos on frivoolne ja paslik restoraniõhtusöögi taustaks, kuid pärast suurt publikuedu kontserdisaalides teatasid kriitikud, et „Maailma loomine” on Milhaud’ parim oopus. Ka Pärnu Linnaorkester sai oma „Loomisega” napilt enne päeva lõppu hakkama ja hästi — põnev oli.
Eesti Festivaliorkester ja noored talendid, 14. VII
14. juulil tuli EFO Pärnu kontserdimajas välja uues vormis kontserdiga, mille kavas olid ainult instrumentaalkontserdid. Paavo Järvi on ühe oma eesmärgina näinud noorte talentide toetamist, neile võimaluste loomist. Seekord toimuski üks selline kontsert; kolm noort talenti said suurel festivalil võimaluse ennast näidata. Esimene neist, 23-aastane Tähe-Lee Liiv (klaver) esitas Felix Mendelssohn-Bartholdy Klaverikontserdi nr 1 g-moll op. 25 ja esindas festivalil vapralt eesti klaveritalenti. Anaëlle Tourret (harf) on juba võitnud maailmamänedžeride usalduse ja on nüüd, 25-aastaselt istunud Hamburgi Elbphilharmonie’ orkestri kõige suurema vastutusega harfisolisti kohale. Tema esituses kuulsime Georg Friedrich Händeli Harfikontserti B-duur. Tõelise imelapsena alustanud viiuldaja Paloma So saavutas juba kümneaastaselt II preemia Wieniawski-nimelisel konkursil ja seilab sellest ajast peale maailma muusikamerel tippmuusikuna. Kõik noored talendid olid omas valdkonnas väga nauditavad ja ma loodan, et Paavo Järvi toel alustanud talentide paraad jätkub ka järgnevatel aastatel. Tänavustele esinejatele ennustan juba suurt tulevikku.
Järvi Akadeemia lõppkontsert, 15.VII
Kui esitusele hakkavad tulema kontserdid, mille pealkirjas on sõna „lõpp”, hakkab ka festivali lõpp tõepoolest paistma. Esimesena, 15. juulil, lõpetas Järvi Akadeemia. Laval oli kaks orkestrit ja üks solist, Triinu Piirsalu, Eesti keelpillimängijate konkursi võitja ja kolme eriauhinnaga pärjatud viiulikunstnik. Dirigendipuldis oli kümme dirigenti, kes osutusid kahekümne osavõtja hulgast vääriliseks dirigeerima lõppkontserdil. Tuleb täpsustada, et neljal dirigentide akadeemia kontserdil said end realiseerida kõik kakskümmend kursuslast, neist nii mõnigi korduvalt. Kava esimeses pooles oli laval Pärnu Linnaorkester ja nende kavas oli kaks teost. Erkki-Sven Tüüri „L’ombra della croce” („Risti vari”, 2014) on inspireeritud ühest Gesualdo moteti algmotiivist ja pühendatud ECM Recordsi peaprodutsendile Manfred Eicherile. Teost juhatas Jack Damon. Damon on põnev noormees, kes õpib Harvardis matemaatikat, lingvistikat ja muusikat. Teise teosena kõlas Pärnu Linnaorkestrilt Mozarti Viiulkontsert nr 5 A-duur (KV 219; 1775). Solist, nagu öeldud, oli Triinu Piirsalu, kes oli kõige paremas mõttes artistlikult avatud ja pälvis kuulajate tähelepanu rohkem kui dirigendid. Mis on ka loomulik, sest dirigent ongi ju saatja rollis ja nad kõik, Claudia Jablonski (Suurbritannia/Rootsi), Tania Mazzetti (Itaalia/Suurbritannia) ja Kacper Staniak (Poola), olid ülimalt meisterlikud ja tähelepanelikud. Triinu Piirsalu lisas, vähemalt viimase osa kadentsile, põhjamaist värvingut, ilmselt norra pärimusest. Ta valdab Hardangeri viiulit, nagu oleme juba ka kuulda saanud. Kontserdi teises pooles oli lava täis Järvi Akadeemia sümfooniaorkestrit (vähemalt sada liiget), kavas Ferenz Liszti poeem „Mazeppa” (1851–54) ja Robert Schumanni Sümfoonia nr 1 B-duur op. 38, alapealkirjaga „Kevadsümfoonia”. „Mazeppat” juhatas Gabriel Pernet ja tegi seda väga hästi, selles mehes on sisu. Schumanni algust ja lõppu juhatasid eesti mehed: I osa Kasper Joel Nõgene ja viimast Kaur Pennert, II ja III osa vastavalt John Rabbi Lumagbas ja Zibo Yuan. Kõik kursuslased said oma ülikeerulise ülesandega kenasti hakkama. Absoluutselt teenitud aplausiga nõutati orkestrilt välja lisapala Julia Claveri juhatusel ja siis veel ka Neeme Järvi juhatusel, millest kujunes kursuste finaali suurepärane šõu. Kolm Järvit ja Leonid Grin on teinud aastate jooksul fantastilist tööd, ja seda mitte ainult dirigentide kasvatamisel, vaid ka nii akadeemia sümfooniaorkestri kui EFO kasvuhoone hooldamisel.
Pärnu muusikafestivali gala, 16. VII: Florian Donderer ja Benjamin Baker. Tõnu Kõrvitsa teose „Bagatellid” kahele viiulile ettekanne. KULO foto
Pärnu muusikafestivali gala, 16. VII
Kavas Tõnu Kõrvitsa „Bagatellid” kahele viiulile, 3 osa Geoff Warreni teosest „Duetting” flöötidele, 2 osa Alexander Zemlinsky Keelpillikvartetist d-moll, Maurice Raveli „Introduktsioon ja Allegro” harfile, flöödile, klarnetile ja keelpillikvartetile, Aaron Coplandi „Quiet City” inglissarvele, trompetile ja keelpillidele, Lauri Metsvahi seade Eduard Tubina Süidist balletist „Kratt” ja Ludwig van Beethoveni Septett Es-duur op. 20.
Muusikafestivali galakontserdil, s.o EFO muusikute kolme poolega mammutkontserdil, käis laval 37 artisti, kes trumpasid üksteist üle nii ootamatu repertuaari kui ülimeisterliku esitusega. Isegi üks igavamaid Beethoveni teoseid, kuueosaline ja peaaegu 45 minutit kestev Septett Es-duur op. 20, esitati nii meisterlikult, et kui autor oleks kuulnud, punastanuks ta arvatavasti heameelest. See kontsert on igal aastal olnud omamoodi võistumängimine ja ka saalist kuulates väga nauditav.
Pärnu Muusikafestivali I ja II lõppkontsert, 17. ja 18. VII:
EFO, dirigent Paavo Järvi, solistid vastavalt Rudolf Buchbinder ja Alice Sara Ott
Veel on jäänud festivali kaks lõppkontserti, mille kohta võib öelda: viimased, aga kõige tähtsamad. I lõppkontsert avanes suure ja piduliku tseremooniaga, kus Jaapani suursaadik Eestis Nakamura Koichiro andis Paavo Järvile üle Jaapani keiserliku autasu, kuldkiirte ja kaelapaelaga „Tõusva päikese” ordeni. Paavo Järvi oli ju aastatel 2015–2022 Tokio NHK sümfooniaorkestri peadirigent ja nii tänati teda tulemusrikka töö eest. Sellise keiserliku autasu on saanud ka Wolfgang Sawallisch, Herbert von Karajan, Mstislav Rostropovitš ja Herbert Blomstedt, kui rääkida vaid dirigentidest.
Jaapani suursaadik Eestis Nakamura Koichiro annab Paavo Järvile üle Jaapani keiserliku autasu, „Tõusva päikese” ordeni.
Kontserdi muusikaline osa algas aga eesti helilooja Evelin Seppari teose „Tulv” esiettekandega. See on väga huvitavate orkestrivärvidega heliteos, millele ennustan suurt tulevikku. Küllap on kõigi kolme esiettekantud teose autorid õnnelikud, et nende loomingut on esitanud just EFO 26. Järgmiseks tuli lavale „Viini imelaps”, kohe 80-aastaseks saav Rudolf Buchbinder ehk Rudi, maailmanimi eelkõige Viini klassikute esitajana. See pianist, kes on oma pikast elust viibinud laval seitsekümmend aastat, on Beethoveni 32 sonaadi tsükliga mitmeid kordi ümber maakera reisinud ja aastal 2018 ka Eestisse sattunud, andes klaveriõhtu Estonia kontserdisaalis. Tema esitatud Ludwig van Beethoveni Klaverikontsert nr 1 C-duur op. 15 (1795–1800) andis tunnistust pianisti kõrgvormist ka kõrges vanuses, esitus oli kõlaliselt laitmatu ja iga fraas nauditav. Loomulikult nõuti jalgu trampides lisapala, mida ta ei lasknud kaua paluda. Ma ei mäleta, kas ta ka midagi ütles, aga kõlama hakkas Johann Straussi valss ülivirtuoosses seades. Arvasin, et tegu on Buchbinderi enda seadega, kuid tõsise uurimistöö tulemusel võin anda teada, et esitatu oli Straussi kaasaegse pianisti ja helilooja Alfred Grünfeldi (1852–1924) teos „Soiree de Vienne”. Midagi sarnast olen kunagi ammu kuulnud soome helilooja, pianisti ja dirigendi George de Godzinsky (1914–1994) esituses ühes meeldivas seltskonnas, aga mitte kontserdil. Kuid ka meil on, mida näidata Beethoveni-spetsialistidele. Paavo Järvi Beethoveni Sümfoonia nr 6 F-duur op. 68, alapealkirjaga „Pastoraalne”, väärib kõige kõrgemat hinnangut. See on üks meie muusikakultuuri tippsündmusi, mis tegi kindlasti ajalugu. II lõppkontsert lisab sellele beethovenianale veel avamängu „Die Weihe des Hauses” („Maja pühitsemine”) ja Klaverikontserdi nr 3 c-moll op. 37 (1803), mille esitaja oli tänapäeva tipptegija, 38-aastane Alice Sara Ott. Otti ema on Jaapani pianist ja isa saksa insener ning ta ise on sündinud ja elanud kogu oma elu Saksamaal. Ta on Deutsche Grammophoni lepinguline artist ja Spotify lehel on tal ligikaudu 1,8 miljonit igakuist kuulajat. Nii et ärge otsige Festivali TVst tema esitust Pärnus — ta on seotud mitmete lepingutega, mis seda ei luba (kuulata sai seda siiski paar päeva hiljem Klassikaraadio vahendusel). See oli võrratu esitus: jaapani kirglikkus pluss saksa täpsus annavad tulemuseks maksimaalse Beethoveni. Sellised võimsad sündmused toimuvad meil siin Pärnus!
Pärnu muusikafestivali I lõppkontsert, 17. VII: Rudolf Buchbinder.
Pärnu muusikafestivali II lõppkontsert, 18. VII: Alice Sara Ott, tagaplaanil EFO kontsertmeister Florian Donderer. Kaupo Kikkase fotod
Pärnu festival 2026 on lõppenud. Elagu Pärnu festival 2027, mis toimub täpselt samadel kuupäevadel!
Paigutan siia lõppu veel mõningad lisad ja täiendused, mida pean oluliseks.
Heliloojate Liidu esimees Märt-Matis Lill andis festivalil Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia üle helilooja Liisa Hirschile. Kultuuriminister Heidy Purga andis Paavo Järvile üle Eesti kultuuripreemia.
Heliloojate Liidu esimees Märt-Matis Lill, Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia laureaat 2026, helilooja Liisa Hirsch ja dirigent Paavo Järvi. Taavi Kulli foto
Mis puutub festivali vastukajadesse välismeedias, siis neid oli hulgaliselt. Kõigepealt tasub nimetada Madridi arvustaja Clara Molla Pagani üksikasjalikku artiklit Kaupo Kikkase piltidega väljaandes Diario ABC. Kui ta veel peaks Pärnut külastama, mida ta ilmselt teeb, siis loodetavasti orienteerub ta kaardil paremini ega nimeta Pärnut enam Balkani suvepealinnaks. Artikkel oli aga superlatiivides ja väga asjatundlik kiitus kõigele, mis meil siin toimus. David Nice ei ole Pärnus esimest ja ka kindlasti mitte viimast korda. Tema vähemalt sama laiaulatuslik artikkel ilmus Briti veebilehel The Art Desk. Londoni veebilehel Bachtrack ilmus Pärnu muusikafestivalist 2026 vähemalt kolm lugu. Me oleme maailmas tõsist tähelepanu pälvinud!
