Johannes Richard Sepping septembris 2026.
Harri Rospu foto
Kas sul tuleb lapsepõlvest meelde mingeid hetki, pilte, kohtumisi, mille puhul ise arvad, et need on mõjutanud su valikut näitlejaks saada?
Kui mu vanaema käis meil Väike-Maarjas külas, siis ta võttis mind vahel oma sõbrannade juurde kaasa ja presenteeris, et näete, Johannes teeb nüüd pulli. Ma olin kuue-seitsmeaastane ja ütlesin, et kui saan suureks, siis saab minust pilli- ja pullimees. Ja siis ma tegingi pulli, näiteks mister Beani paroodiat, seda, kuidas mister Bean dirigeerib nähtamatut orkestrit. Sellega pälvisin kõigi vanatädide heakskiidu.
Üritasin lapsena jäljendada multika- või sarjategelasi, jutustasin lugusid. Teater ei pakkunud erilist huvi, ma tahtsin rohkem omaette legodega mängida, oma lugusid välja mõelda ja nende sees mängida. Perekonnas või tutvuskonnas ühtki hullu teatri- või kunstimeest küll ei olnud, kelle kohta võiks öelda, et ta oli suureks teenäitajaks teatriilma. Eks see oli perekonnas ka pigem üllatus, et ma sellise erialavaliku tegin.
Millal sa pilli õppima hakkasid?
Kolmandas klassis pandi mind flööti õppima. Flööt oli vanemate valik. Mulle tundub, et see, mis pilli sa mängid, defineerib sind kuidagi inimesena ja loob sulle mingi imidži. Ma mängisin ka orkestris ja kui me läksime laulupeole, siis ma vaatasin ringi ja ei näinud ühtegi teist meessoost flöödimängijat. Pillilaagrites olid ka kõik flöödimängijad tüdrukud. Ma nii häbenesin, et ma mängin flööti, mulle tundus, et ma olen ka nagu plika, kõik teised poisid mängivad trompetit või saksofoni või tuubat… Tuubat mängisid tavaliselt sellised suuremad poisid, sest tuuba ise on ka suur. Aga mina olin kleenuke ja natuke naiselik ja tegelikult mulle väga hästi sobis flööt, see oli vanematel väga hea valik, aga mul endal oli nii piinlik. Eks mind muidugi kiusati ka, et „mängid naistepilli ja oled naistega koos”. Kolmandas-neljandas klassis oli häbiasi tüdrukutega koos olla.
Pärast üheksandat klassi, kui ma flöödi eriala lõpetasin, mõtlesin, et nüüd võiks midagi mehisemat ette võtta, ja hakkasin saksofoni õppima. Praegu ka, kui teatris vahel küsitakse, mis pilli ma mängin, ja ma loetlen, et klaverit, natuke kitarri, flööti, saksofoni, siis saksofon on see, mis läheb kõigile peale, see tundub nii lahe, sellega saab nii palju asju teha. Kui ma ütlen, et oskan flööti, siis öeldakse, et ei tea, seda ei ole vist vaja.
Pärast lavakooli lõppu (2018) läksid koos kursusekaaslastega (näitlejad Kirill Havanski, Ursel Tilk ja Joosep Uus ning lavastaja Jan Teevet) Paidesse oma teatrit rajama. Mis see oli, mida te püüdma läksite?
Ühest küljest oli see nagu jätk lavakunstikoolile. Päris paljudel on vist kooli lõpus tunne, et tahaks samade inimestega koos edasi minna, tekib ühiste huvidega kamp. Kusjuures mulle paistab, et kooli lõpus tekkinud trupid kestavadki tavaliselt kaks kuni neli aastat kuni esimeste lagunemisteni. Inimesed arenevad ikkagi eri suundades.
Mind huvitas sel hetkel rohkem postdramaatiline teater ja mulle istub väga ka trupitöö. Kui kooli lõpetasime, oli NO-teatri trupp ainus, kes selliste asjadega tegeles, aga nemad ei võtnud kedagi juurde. Seega tundus Paide täiusliku võimalusena: minna juba tuttavate inimestega ja teha sellist teatrit, mis sulle meele järele on. Meie suund laperdas alguses siia-sinna, otsisime oma teed. Meid oli neli poissi, me olime just lavaka lõpetanud, kõigil veri vemmeldas ja tahtsime igaüks teha endale meelepärast teatrit. Siis oli Jan, kes tahtis teha kõrgkultuuri, ja Harri Ausmaa, kes pidi seda kõike teatrijuhina ohjes hoidma. Mitte et meie poistega ei oleks tahtnud kõrgkultuuri teha, aga meil ei olnud vist nii suurt kunstilist ambitsiooni. Või ei osanud me lihtsalt Janiga samades sfäärides mõelda, ei tea. Kui esimesed lagunemised olid ära olnud ja lavastusdramaturg Oliver Issak juurde tuli, siis ta oli Janile väga oluliseks tugisambaks ja aitas mõtestada, milline see teater peaks olema.
Mis on Paide ajast sinu jaoks kõige olulisemad hetked?
Just hiljuti nägin Rakvere teatris üht vanemas keskeas Paide paari, Evet ja Valevit. Nad käivad kõiki mu töid vaatamas ja saadavad alati lavale paki. Nad ütlesid, et enne kui me Paidesse läksime, ei käinud nad peaaegu üldse teatris, aga meie sütitasime neis justkui teatripisiku ja nüüd nad käivad kolm-neli korda kuus eri linnades etendusi vaatamas. See vist ongi kõige olulisem, et me oleme enda teadmata mõne inimese elu natuke muutnud.
Kuidas sa praegu sõnastaksid, miks teie trupp 2022. aastal Paides lõpetas?
Ühest küljest kindlasti sellepärast, et me saime aru, et linn ei väärtusta meid nii, nagu me tahaksime. Me tundsime, et ei suuda enam selle linnaga võidelda.
Linn tähendab siis linnavalitsust?
Jah. Ma arvan, et selleni, et linn kui inimesed meid omaks võtaks, hakkasime lõpuks jõudma. Esimestel aastatel oli ikkagi morjendav näha, et meie etendustele oli müüdud näiteks kakskümmend viis piletit, aga kui Rakvere teater tuli Paidesse etendust andma, siis oli suur saal täis, rõduni välja. Aga lõpuks hakkasime inimesteni jõudma.
Kõik, mida me laiali minnes meedias rääkisime, oli tõsi. Me ei jaksanud tõesti enam teatrit teha sellistes oludes, kus sa ei tea, mida tulevik toob. Kairi Mändla oli äsja tulnud meile teatrijuhiks ja siis tuli linnavalitsuselt rahastuse vähendamise otsus. Me olime just astumas sammu edasi, aga meile tõmmati justkui vesi peale. See solvas ja tegi nõutuks. Niisugustes tingimustes ei saa tööd teha.
Teisalt ma ei tea, kui kaua oleks Maria Paiste, Kirill või mina seal trupis jätkanud, kui kõik oleks samamoodi edasi läinud. Ma ei usu, et me oleksime kauaks jäänud. Me olime ju väike kamp, kuus-seitse inimest, neist kolm näitlejat. Me rääkisime kogu aeg võrdsusest ja püüdsimegi teha mingeid asju võrdselt, aga ikkagi tekkis eristus. Suures teatriinstitutsioonis on normaalne, et teatud otsused tehakse ülemisel korrusel. Paides olime kõik samal korrusel, samas kontoriruumis, ja rääkisime, et oleme võrdsed kunstnikud, aga jutt ja reaalsus ei läinud alati kokku, see morjendas. Võib-olla olekski olnud loogiline edasiminek, et see ei olegi teater, kus on oma trupp, vaid kasutatakse külalisi. See teater tegeles ju muude asjadega, see ei olnud näitlejapõhine teater. Meil olid oma näitlejaambitsioonid, mida me tahtsime saavutada, aga võib-olla me hoidsime tegelikult teatri arengut tagasi. Kui Paide teater sai läbi, siis said Jan ja Oliver teha neid asju, mida nad tahtsid, küll ilma teatri kui institutsioonita, aga ka ilma
näitlejateta.
Vahetult enne Paidest lahkumist tegid sooloprojekti „Übermensch”, mis koosnes monolavastusest ja mokumentaalfilmist. Miks nii vähe inimesi seda filmi näinud on?
Mulle väga meeldib mokumentaalfilmi žanr ja ma mõtlesin, et kui me räägime, et Paides on kõik võimalik, siis miks mitte teha Paides mokumentaalfilmi. Ise kirjutasin stsenaariumi, ise mängisin peaosa, niisugune egotripp. Režissööriks kutsusin Rauno Polmani. Film rääkis sellest, kuidas ma tahan saada stand-up-koomikuks. Võtsin eeskuju mokumentaalfilmist „I’m still here”1, kus Joaquin Phoenix üritab saada räppariks. Filmivõtted said tehtud ja pool aastat hiljem tuli välja lavastus, millest oleks pidanud saama selle projekti teine osa: kui oled ära vaadanud mokumentaalfilmi, kus minu tegelasest ei saanud stand-up-koomikut, siis lavastusest selgub, kuhu ta tegelikult selle kogemuse käigus jõudis ja kuhu ta veel võiks jõuda. Aga kuna pärast filmivõtteid tuli linna kärpeotsus ja meie trupp otsustas lõpetada, siis sai sellest lavastusest minu Paide aja kokkuvõte ja hüvastijätt. See ei olnud enam nii otseselt mokumentaalfilmi narratiiviga seotud. Filmi monteerimine ja lepingute sõlmimine võttis arvatust kauem aega, nii et saime filmiga välja tulla alles 2023. aasta lõpus. Kõik meie lepingud on sõlmitud Paide teatriga, see tähendab Paide linnaga, kellele kuuluvad ka praegu kõigi Paide teatri tööde autoriõigused. Me tegime ühe linastuse Paides ja teise Rakveres, aga Paide linn tahtis selle eest raha saada, nad ütlesid, et on sellesse nii palju investeerinud, et kui film on valmis, siis nad hakkavad seda ise levitama ja selle pealt teenima. Nad ei ole seda mitte üheski kinos näidanud! Ja nüüd see seisab kuskil kõvakettal ja keegi sellega midagi ei tee, keegi seda vaadata ei saa. Kui viimati Rakvere teatriga Paides mängimas käisin, siis läksin direktori juurde ja palusin tal asja uurida. Filmi valmimisest on varsti kolm aastat möödas, Paide teatrit kui institutsiooni ei ole enam olemas, äkki ma saaksin nüüd selle filmi õigused tagasi? Ta ütles, et uurib, aga ma pole sellest pool aastat midagi kuulnud.
Paljudel näitlejatel ei ole sellist kogemust nagu sinul: kuuluda ühte truppi selle algusest kuni lõpuni. Mida see sulle andnud on?
Ma arvan, et tajun paremini inimeste erinevaid vajadusi. Meil kõigil on ju inimeste ja kunstnikena erinevad soovid, aga kuna meid oli Paides nii vähe, siis üritasime nii palju kui võimalik kõigiga arvestada. Ma nägin nende nelja ja poole aasta jooksul, kuidas inimesed arenesid edasi, muutusid enesekindlamateks ja neil tekkis selgem visioon, millist teatrit nad tahavad teha. Osaliselt need visioonid kattusid, osaliselt muidugi mitte. Ma arvan, et Paide teatri leinast olen ma nüüd üle saanud, ma ei igatse seda enam taga. Aasta või kaks pärast laialiminekut oli ikka kurb sellele tagasi mõelda, enam nii väga ei ole.
Nii väikeses kollektiivis töötamine annab teistsuguse vaatenurga teatritegemisele. Kui tulime Lauraga Rakverre2, siis esimestes prooviprotsessides inimesed imestasid, miks me aitame pärast proovi lõppu rekvisiite ära panna. Me olime harjunud, et teeme kõike ise, paneme lava üles, asjad valmis ja korjame hiljem kokku. Alguses käis see mulle Rakveres natuke pinda: miks ma ei saa aidata, miks ma ei või rekvisiite kokku panna? Aga ma saan aru, et see ongi inspitsiendi töö ja ta peab asjad oma käe järgi ära panema.
Mis sind praegu rohkem huvitab, kas postdramaatiline või loopõhine teater?
Kui Eva Koldits käis meile lavakas tundi andmas, siis ta rääkis, et iga kord, kui teed postdramaatilist või koosloomemeetodil sündivat teatrit, siis mõtled, et oh, tahaks nii väga mängida mõnes näidendis, see oleks nii palju lihtsam. Ja kui siis oled näidendiga proovisaalis, mõtled, et tahaks ise midagi välja mõelda, mul on endal nii palju lahedaid ideid… Mina olen praegu just selles kohas, et tahaks teha midagi postdramaatilist, sest olen mänginud järjest valmisdramaturgial põhinevates lavastustes. Tunnen isetegemisest puudust. Samas ma ei ütleks, et kõik need rollid, mida olen viimastel aastatel teha saanud, on olnud klassikalised psühholoogilise teatri rollid. Võib-olla kõige psühholoogilisem oli „Lõputu suvi”3, aga Elevantmees4 ja Pardike5 ja Hop6 — muidugi on neis psühholoogiat ka, aga need on ikkagi pigem füüsilise teatri poolelt, karakter on tekkinud läbi füüsise. Üldiselt olen ma Rakveres olnud nagu või sees, mul on olnud ainult head lavastusprotsessid, mõnusad proovid kogu aeg. Ma olen siin kõrvalt näinud ka raskeid protsesse, kus inimestel on igasugu kõhklusi, aga minul on olnud kogu aeg nii tore. Ma ei tea, millega ma olen selle ära teeninud…
Võib-olla on asi sinus, äkki sa ise lood enda ümber head prooviõhkkonda?
Võib-olla…
Sa kehastad ajaloolistel sündmustel põhinevas „Elevantmehes” Joseph Merrickut, kes põdes arvatavasti neurofibromatoosi. Kui palju sa oled mõelnud, kas ja kuidas tohib laval kujutada füüsilise eripäraga inimest, kui sul endal samasugust eripära pole?
Mu emapoolne vanaema töötas Porkuni koolis, kus käisid ka puuetega lapsed, ja kui ma väike olin, käisin päris tihti nendega mängimas. Hiljuti olin Vohnjas algklasside kooliteatri festivali žüriis, seal tuli üks naine minu juurde ja ütles, et „tere, ma töötasin teie vanaemaga kümme aastat koos, ma käisin „Elevantmeest” vaatamas, mulle väga meeldis, mis te tegite, ja mulle tuli meelde, et meil oli Porkunis üks tüdruk, kes liikus täpselt samamoodi. Ma tahtsin lihtsalt huvi pärast küsida, kas te tegite oma rolli tema pealt?” Ma pidin talle kahjuks ütlema ei, ma ei mäleta seda tüdrukut… aga ma arvan, et see kokkupuude teistsuguste lastega on kuskil kuklas.
Proovide alguses oli tõesti ka moraalne dilemma, aga saime Taago, Vootele ja trupiga rääkides aru, et kui ma teen seda rolli täie tõsidusega, siis ei ole see moraalselt väär ega alandav. Ja see tohutu füüsiline koormus, mis mu kehale langeb, teeb selle mõnes mõttes lihtsamaks. Ma pean olema kogu aeg oma kehaga kontaktis ja hoidma teda pingestatud olekus. Niipea kui lasen oma käelabal või reielihasel puhata, laguneb keha, laguneb roll ja laguneb lavastus. Ja päris Merrick pidi ju iga päev palju hullemaid valusid taluma, tema ei saanud oma kehast välja tulla. Misasja mina siis siin vingun, et oi-oi, mul on nii raske. See tekitab austust ja kui suhtuda oma tegelasse täie tõsiduse ja austusega, siis ei teki ei minus ega publikus tunnet, et puudega inimest laval alavääristatakse.
Sa oled osalenud mitmes ühiskondlikke teemasid käsitlevas lavastuses, seda nii Paide teatris kui Mustas Kastis, viimati Rakvere „Lõputus suves”. Kas ühiskondlikult aktuaalsete teemadega tegelemine on sinu jaoks teatris oluline?
Jaa, mulle väga meeldib, kui saan ise proovide käigus mingi teema kohta uurida, ja see pole ainult see, et huvitav, mis küll seal 18. sajandil juhtus ja kuidas inimesed sel ajal elasid, vaid see on päriselt seotud meie ümber toimuvaga. Ma olen enda meelest päris hästi uudistega kursis. Võib-olla on see isegi viga, et ma nii hästi kursis olen. Hommikul vaatan põhilised meediakanalid läbi — kõigepealt ERR, Postimees, Delfi, siis välismaa uudisteportaalid —, et teada, mis maailmas toimub. Aga see pidev uudistevoog on pigem lämmatav ja rusuv.
Mulle tundub, et me peame teatris rääkima asjadest, mis toimuvad siin ja praegu, peame olema tänases päevas. Rakveres seda väga palju ei ole. Jah, muidugi, kõik teemad on kuidagi tänase päevaga seotud, me ei võta ühtegi materjali lihtsalt sellepärast, et jutustada mingit lugu, aga… Võib-olla ma olen ise lihtsalt nii loll, et mulle ei meeldi kogu aeg aluskihte otsida, ma tahan, et mulle öeldaks mingid asjad otse välja. Vahepeal on vaja rääkida otse, mitte metafoori kaudu.
Miks on tähtis, et nii väikestes linnades nagu Paide ja Rakvere oleks oma teater, oma trupp? Miks ei piisaks näiteks sellest, et väikeses linnas on lava, kus Tallinna ja Tartu teatrid käivad iga kuu mängimas?
Ma arvan, et oma teater lisab kohalikele inimestele eneseuhkust. Ma usun küll, et Rakvere inimestele on tähtis, et see on meie teater ja need on meie inimesed, kes siin mängivad. Kaks tänavat eemal elab see va Rästas7 ja vahel sõidab Anneli8 mulle rattaga vastu ja nüüd nad on lava peal… see pakub inimestele rõõmu. Paides oli seda suhtumist isegi rohkem tunda: „Issand, kas tõesti tehakse siin ka selliseid asju? Äkki siis meie mõtted on ka sama olulised nagu tallinlaste omad? Kui meie juures tehakse sellist kunsti, äkki siis oleme me ise ka olulised?” Võib-olla on see ka ääremaastumise vastumürk. Raha jääb vähemaks, inimesi jääb vähemaks, aga kui kultuur väikestes kohtades elab, siis ehk ei muutu need nii kiiresti ääremaaks.
Novembris esietendub su teine lavastus ja sa lähed seal taas üksi lavale. Mis see on ja miks sa seda jälle üksi teed?
Üksi teen sellepärast, et ma kardan. Tõesti, ma kardan teiste näitlejatega lavastada, vähemalt praegu. Järgmist lavastust teeksin võib-olla juba teistega. Aga kuna ma veel päris täpselt ei tea, kuhu suunas tahan liikuda, siis mul on praegu lihtsam teha seda üksi. Mulle tundub, et mul ei ole Rakvere teatris veel piisavalt autoriteeti, inimesed on küll sõbralikud, aga ma olen näinud kõrvalt prooviprotsesse, kus lavastaja on ebakindel, mõtleb asju ümber ja näitlejad lähevad närvi. Kuna mina ei tea peaaegu mitte midagi, siis tuleb protsessi käigus ilmselt väga palju ümber teha. Ma kardan, et kui ma ei oska kohe vastuseid anda, siis minust sõidetakse lihtsalt üle. Ja ma ei ole üldse kindel, kas sellest tuleb hea lavastus. Kui ei tule, siis praegu vastutan selle eest ise, aga kui laval oleksid teised näitlejad, siis peaksid nemad seda mängima ja neile jääks halb maik suhu.
Aga millest see räägib? Infoühiskonnast ja ajaloolisest mälust. Kuna alusmaterjal, Patrik Ouředniki „Europeana”, on teemasid nii täis pikitud, siis pusisime Roosiga9 päris kaua, et leida see, mille peale hakata oma tervikut ehitama. Nüüd oleme leidnud oma sihi, me tahame rääkida inimlikkuse otsimisest keset kogu ebainimlikkust, mis meie ümber praegu on. Kui ebainimlikkust tuleb kogu aeg peale, siis kuidas mitte kaotada usku inimesse? Me räägime sellest 20. sajandi ajaloo, mitte praeguste sündmuste kaudu, sest mingeid teemasid on lihtsam analüüsida tagantjärele. See on võib-olla vastuolus sellega, mida ma just enne ütlesin, et ma ei taha rääkida ainult läbi kunstiliste kujundite… Aga „Europeanas” ei ole tegu kunstiliste kujunditega, vaid päriselt 20. sajandil juhtunud sündmustega, ja see teeb selle materjali väga õudseks ja mõjuvaks. Kui loen sellest raamatust lühikesi lõike selle kohta, mida juutidega Teise maailmasõja ajal tehti, siis mõjub see mulle palju hullemini kui näiteks „Eumeniidid”, kus on rohkem ilukirjanduslikkust.
Mind huvitab inimlikkuse kaotamise või hoidmise teema — kui oled pidevalt silmitsi õudse infoga, siis kuidas sa ennast selle eest kaitsed? Või muutudki selle suhtes tuimaks? Mina ka ei jälgi enam kõike, mis Ukraina sõjas toimub, vaatan põhilised pealkirjad ära, aga ma ei jõua iga päev lugeda, kui palju on keegi edasi liikunud, mitu inimest on surma saanud. Mind ei huvita see enam, ma ei taha seda teada. Iraani puhul samamoodi… Kuidas mitte muutuda tundetuks, aga kuidas selle kõige sees mitte hulluks minna?
See on praegu põhiküsimus jah.
Ega mul vastust ei ole. Võib-olla ei peagi olema.
Vestelnud PRIIT PÕLDMA
Kevad-suvi 2026
Viited:
1 Stsenaristid Casey Affleck ja Joaquin Phoenix, režissöör Casey Affleck, 2010.
2 Johannese elukaaslane Laura Niils töötas varem teatris Must Kast.
3 Autor ja lavastaja Priit Põldma, Rakvere teater 2026.
4 „Elevantmees”, autor Bernard Pomerance, lavastaja Taago Tubin, helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa, Rakvere teater 2025.
5 „Päkapikkude parim puhkus”, autor David Wood, lavastaja Robi Varul, Rakvere Teater 2025.
6 „Presidendi lustakas vastuvõtt ulakatele lastele”, trupi ühistöö, lavastaja Tarmo Tagamets, Rakvere teater 2025.
7 Näitleja Peeter Rästas.
8 Näitleja Anneli Rahkema.
9 Dramatiseerija Roos Lisette Parmas.
