Üks piltnikest on siiski Hans, Hans Roosipuu. (Eraelus ikka ja jälle Roosipuu Ants. Näidake mulle tavaeestlast, kes hobust hhhobusena välja ütleb! Kui ta just professor Higgins pole.) Teine on sünnist saati ikka tõesti Ants, Ants Säde, minu vend.

Kirjatark Kätlin Kaldmaa on 2006. aastal, arvata 35-aastasena mõnevõrra kurjalt teatanud: „Sest on ju iidamast-aadamast vanade inimeste eelisõigus, et nad võivad üldsuse (ja noorte kodanike) huvist hoolimata pajatada ükskõik millisel neile olulisena tunduval teemal.” (Looming 2006, nr 10) Siinsed fotonurgad on tõepoolest kokku pannud äsja 85-aastaseks saanud vana inimene ja teemadki on ju äärest ääreni. Aga enamasti noortest ja ilusatest inimestest. Kuidas siis nüüd olla?

Kuidagi iseenesest tulid siia pildid teatrist ja muusikast ja kinost, aga peaaegu pole pilte filmikaameratest. Et rohkem näopildid või nii. Mõnikord olen tahtmatult otsekui delfi oraakel, kes portreteeritavate tulevikku ette teab.

Pilte Antsult Kunstiinstituudi kaaslastest (1956–1962), Hansult läbilõikelisemalt, alates tema Edasi-aegsest fotograafitööst ja hiljem filmioperaatori aastatest.

Kõiki ma ise ära ei tundnud, sestap suur tänu aitajatele: Ella Summatavet, Mare Henno, Maria Kalling ja Tartu poolt Toomas Jüriado ja Paavo Kivine.

 

Samal teemal

PERSONA GRATA MATTIAS MÄLK

„Esimesel sisseastumiskatsel animaõppesse sain null punkti, aga oli tore näha teisi omavanuseid noori sama asjaga tegelemas. Sain kohe aru, et…

ÖELDA VÕI MITTE ÖELDA

Kaljo Kiisa viimane film „Suflöör” (1993) on üks 1990. aastate mõtlemapanevamaid eesti filme. Mitte üheselt mõjuvamaid ja suurt publikuhulka kõnetavamaid, seda…

KALJO KIISK JA KOOLITUNNID

Kaljo Kiisa loomingut on aegade jooksul vaagitud üksjagu, tänuväärselt ja põhjusega. Andres Laasik kirjutab elulooraamatut „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast”…

KIISK KUI PRAKTIK JA LÄBIRÄÄKIJA —TEEKOND „HULLUMEELSUSENI”

Kaljo Kiisa filmiloomingut on võimalik mõista kui järkjärgulist loomingulist teekonda, milles lavastaja…
Teater.Muusika.Kino