Anu-Laura Tuttelberg. Virge Vierteki foto
„Töö oleks igav, kui poleks väljakutseid,” sõnab animafilmilavastaja ja nukumeister Anu-Laura Tuttelberg, kellel võttis viis aastat, et valmis saada poeetiline 11-minutine nukufilm „Linnud läinud”, mis on teine film tema aastaaegade triloogias. Vestleme režissööriga enne, kui ta suundub mainekale Locarno filmifestivalile Šveitsis, kus toimub filmi esilinastus.
„Talv vihmametsas” võeti üles džunglis. Triloogia teine osa „Linnud läinud” on filmitud Eestis talvise Läänemere ääres, osaliselt ka Senja saarel Põhja-Norras. Filmimisolud on seega nagu öö ja päev. Kas filmimisprotsess erines sinu jaoks ka emotsionaalselt?
Jah, nendel filmidel on väga erinev meeleolu. Džunglis filmimine oli täpselt niisugune nagu film ise, ülevoolav ja lopsakas. See protsess oli täielik kaos: talumatu palavus, sääsed, vihmahood, üleujutav jõgi. Ma ütleksin, et mõnes mõttes oli seal keerulisem filmida kui talvises Eestis, sest kui sa just lörtsiga filmima ei lähe, ei saa talvel õues kunagi päris märjaks. Vihmametsas oli keeruline just vihmaga toimetulek. Panin tehnika üles, nukud paika ja siis hakkas sadama. Mõnel päeval saingi kaamerad ja nukud üles panna ainult selleks, et need siis jälle kokku pakkida. Teisel päeval katsin varustuse hoovihma ajaks kinni, panin üleriided vihmakeebi alla ja läksin ujuma. Ootasin, kuni vihm üle läks, ronisin veest välja ja hakkasin uuesti tööle. Džunglis olemine on midagi muud kui idee džunglist. Pildi peal tundub see mõnus, soe ja värviline. Kohapeal on lisaks palju muud. Ritsikad undavad öösel nagu autoalarm, niiskuse tõttu on keha kogu aeg kleepuv ja higine.
Tundub, et „Linnud läinud” oli filmimise mõttes täielik vastand. Nägin kunagi sotsiaalmeedias fotot, kuidas te võtete ajal Salvo kelguga kaameraid ja muud tavaari mere äärde vedasite.
(Naerab.) Jaa, aga see ei ole Salvo kelk, need on talikalameeste kelgud. Ma avastasin „Linnud läinud” tegemise käigus täiesti geniaalsed töövahendid. Käisin jahindus- ja kalastuspoodides varustust otsimas, sest need on mõeldud just nendeks olukordadeks, kui pead õues kaua paigal olema. Õues filmimine ei ole spurt. Pigem kükitad nagu kalamees järvel jääaugu ääres, varbad külmast lillad. Sellepärast olid ka kalameeste kelgud ideaalsed töövahendid. Filmitehnika on väga raske: filmikaamera, arvuti, statiivid, nukud, igasugused riided ja termos supiga. Ma ei oleks jaksanud seda läbi lume seljas tassida. Kelguga oli lihtne — paned oma tavaari kelgule, tõmbad katte peale, et lumi sisse ei läheks, ja hakkad sumpama.
Õues filmimine ei ole nukufilmi puhul tavaline. Miks selle kasuks otsustasid?
Ma ei näinud oma esimese filmi „Kärbeste veski” (2012) võtete ajal pool aastat päevavalgust. Olin kogu aeg pimedas stuudios ega teadnud, mis väljas toimub — on seal päev või öö, talv või suvi. See tundus kuidagi vale lähenemine elule. Ja kuna me töötame suure osa oma elust, tuleb töö viia keskkonda, kus sa tahad olla. Sealt tuli otsus töötada päevavalguses. See algas filmiga „Teisel pool metsa” (2014). Filmide „Talv vihmametsas” ja „Linnud läinud” tegemise ajal astusin sammu kaugemale ja läksin juba õue filmima.
Filmimine võttis mitu talve?
Jah, esimene talv kulus ettevalmistusele ja töörütmi paika timmimisele: hommikul ärkad üles, pakid asjad, paned riidesse, soojendad suppi ja siis lähed metsa või mere äärde. Filmisime Meremõisas, produtsent Marianne Ostrati suvemaja lähedal. Mina animeerisin, Marianne sõidutas meid ringi, soojendas suppi ja hoidis kõike koos. Osa filmist sai purki, aga suur osa jäi filmimata. Enamiku filmisime teisel talvel Karepa külas Eesti põhjarannikul, mis on minu lapsepõlvemaastik. Seda randa külastasime perega kõige sagedamini. Üks lahke sõber lasi meie filmimeeskonnal talvel kolmeks kuuks oma suvilasse jääda. Suvila oli rannale väga lähedal, nii et hommikuti oli lihtne tööle minna.
Filmid endiselt filmilindile. Millest selline otsus?
Minu jaoks on film üks väljendusvahendeid. Maalima hakates mõtled, kas teha maal lõuendile või papile, kas maalida õli- või akrüülvärviga. Filmiga on samamoodi — valid, kas film on värviline või mustvalge, on ta teraline või hästi peeneteraline, nii et sa isegi ei näe neid väikseid terakesi… Film annab palju paremini edasi sügavust, atmosfääri, tal on oma meeleolu.
Kuna minu filmide puhul on oluline, mis materjalist on nukud ja kuidas materjalid käituvad, siis tundub loogiline, et ka film on materjalist. Digifotos ei ole füüsilist materjali — on pikslid, info. Ma tahtsin juba „Teisel pool metsa” filmilindile filmida, aga tol hetkel ei olnud mul võimalusi ja rahalisi vahendeid. See, et ma nüüd 16-mm filmilindile filmin, pole samuti juhuslik, vaid ainus võimalus ideed teostada. 35-mm filmilindile ei oleks saanud filmida, vähemalt mitte looduses, sest need vanaaegsed kaamerad on nii rasked, vähemalt 50 kg. Mu 16-mm kaamera on aastast 1963 ja kaalub umbes viis kilo. See on väga kompaktne ja seda on hea kaasas kanda.
Parajasti on sul mõttes aastaaegade triloogia kolmas film?
Jah, järgmiseks tuleb film kevadest.
Kas võttepaigad on juba olemas?
Seda peaks filmima varakevadises Eestis, kui lumi sulab ja vesi voolab. Ilmselt filmime jõe ääres või rabamaastikel. Sellest tuleb tõenäoliselt tehniliselt kolmas katsumus, mis õpetab, kuidas tüma maa peal filmida, kui statiivid vajuvad.
Filmi „Linnud läinud” produtsent on Marianne Ostrat („Savvusanna sõsarad”, rež Anna Hints, 2023). Kuidas te teineteist leidsite?
Hetkel, mil arendasin filmi „Talv vihmametsas”, ärgitas Peter Murdma mind Baltic Pitching Forumile projekti esitama. Tahtsin omaette töötada ja idee projekti avalikust esitlemisest ei tundunud ahvatlev. Tähtaja viimasel päeval helistas Peter uuesti ja kõne lõpuks oli ta mind ära moosinud. Tegin avalduse ja film osutus valituks. Kui Leetu kohale jõudsin, selgus, et jagan hotellituba Marianne Ostratiga. Seal me tutvusimegi. Kui pärast „Talve vihmametsas” lõpetamist uue projektiga alustasin, võtsin Mariannega ühendust. Marianne on minu meelest samuti kunstnik. Tema amet on produtsent, aga oma olemuselt on ta kunstnik.
Filmi „Linnud läinud” võtetel Karepal. Anu-Laura sätib kaadrit paika.
Daniel Irabien Peniche foto
Minu arvates on su filmid kirjeldatavad melanhoolsete muinasjuttudena. Kas need algavad kunstilistest valikutest või tuleb kõigepealt idee?
Need protsessid toimuvad paralleelselt. Kõik filmiideed ongi sündinud eri huvide sümbioosina. Esimese filmi ajal oli mul huvi ajalooliste mänguasjade vastu. Alati on aga ka mingi koht, mis mind huvitab. „Kärbeste veskis” uurisin oma kodumaastikke. „Teisel pool metsa” tegemise ajal paelus mind Karl Burmani arhitektuur. Elasin ise sel ajal Tatari tänaval Burmani projekteeritud majas ja külastasin tema maju üle Eesti. Mul oli suur soov lavastada filmi mõnes tema majas. Kuidagi sattuski nii, et majas, kus elasin, pakuti üürida Ants Laikmaa endist ateljeed, kuhu pääses otse minu korterist. Kunagi toimusid seal maali- ja skulptuurikursused. Seal ei olnud sellest ajast midagi muudetud, enne minu tulekut ei olnud seal isegi radiaatoreid. See oli väga inspireeriv keskkond.
Mida rohkem sind kuulan, seda enam lööb sinus välja animadokumentalist.
Looduses tehtud filmid on kindlasti mingis mõttes dokumentaalid. Esiteks räägivad nad loodusest ja looduse rütmidest, teiseks olen mina ainult üks režissööridest, loodus on teine režissöör. Kui lähen oma nukkudega loodusesse filmima, siis võin nukke liigutada, aga kõik see, mis ümberringi toimub, ei ole minu kontrolli all. See on kas paratamatus või lisaboonus, kuidas kunagi. Mõnikord džunglis või mere ääres lihtsalt võitled, sest mitte miski ei mängi kaasa. Teinekord on jälle vastupidi, sätid kõik paika ja hakkad filmima ning loodus annab veelgi juurde — valgus tuleb õigel hetkel välja, tuul keerab täpselt õigesse suunda või hakkab lund sadama. Nendel hetkedel oled loodusega harmoonias ja tunned, et filmid täpselt õiges kohas.
Oled režissööritööde kõrval töötanud rohkem kui kümne filmi juures kunstnikuna. Muu hulgas näeme sinu kunstikutööd nii Ülo Pikkovi filmides (nt „Taaskohtumine”, 2021, „Tühi ruum”, 2016 ) kui näiteks „Vanamehe filmis” (rež Mikk Mägi, Oskar Lehemaa, 2019). Eelistad sa olla režissööritoolil või kunstniku rollis või on mõlemad protsessi vajalikud osad?
Mulle meeldib oma filme lavastada, aga aeg-ajalt on tore ka teistega koos töötada. Kunstnikuna on minu ülesanne vaadata, et lavastaja idee oleks kõige paremal viisil väljendatud. Minu töö ei ole teha oma kunsti. Väga hea, kui saan ka ennast väljendada ja võimalikult palju panustada, aga ennekõike on minu töö kindlustada, et film tuleks selline, nagu režissöör tahab. Enne oma esimese filmi valmimist tahtsin ainult oma asjale keskenduda, aga nüüd, olles olnud ka ise lavastajatoolil, oskan olla kord ühes, kord teises rollis, nautides mõlemaid.
Animatsioonil on ka teisi väljendusviise. Kuidas sa just nukufilmini jõudsid?
Õppisin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (praegune Pallas) fotograafiat. Fotograafiaõpingud oli minu elus oluline teekond, aga tundsin, et see on üksildane toimetamine. Tahtsin teha midagi koos meeskonnaga. Siis otsustasingi teatrit õppima minna ja läksin EKA stsenograafia osakonda filmi- ja teatrikujundust õppima. Pärast bakalaureusekraadi omandamist mõistsin, et minu jaoks on see jällegi teine äärmus. Teatrikunstniku töö on väga loominguline, aga palju oleneb klapist meeskonnaga ja mulle tundus, et inimsuhtlus võtab nii palju võhma ära, et loominguks jääb sellest murdosa. Siis taasavastasingi enda jaoks animatsiooni, eriti nukufilmi: Jan Švankmajeri, vennad Quayd ja teised. Otsustasin, et järgmiseks teen nukufilmi, ja läksin EKA magistrantuuri animatsiooni õppima. Nukufilmis kohtuvad minu fotograafi- ja stsenograafioskused. Natuke irooniline on, et jõudsin ringiga tagasi omaette toimetamiseni, aga eks film ole ikkagi hea kesktee — saan teha üksi, aga kui vaja, saan kutsuda täpselt nii palju abilisi, kui on sellel hetkel tarvis.
Materjal on nukufilmis märgilise tähtsusega. Oled oma viimastes filmides jäänud truuks portselanile. Mida see sulle sümboliseerib?
Materjal on mu filmides nukkude iseloomu väljenduseks. Mind on alati huvitanud ajaloolised portselannukud, aga see on töötamiseks keeruline materjal. See on raske, habras, aeganõudev. Sellepärast on see nukufilmis pigem haruldane. Oma esimestes filmides ei kasutanudki ma portselani, vaid disainisin portselannukkude kujundusega nukud. Hiljem Mehhikos filmifestivalil viibides sattusin aga väiksesse külla, kuhu üks ekstsentriline kunstimetseen oli rajanud sürreaalsete skulptuuride aia. Need olid neljakorruselise maja kõrgused betoonist ehitised, mis olid aastatega loodusega ühte sulandunud. Mõtlesin, et mu portselannukud oleksid looduses sarnase efektiga. Siis otsustasingi, et järgmise filmiga tahan vaatamata väljakutsetele portselaniga katsetada.
„Linnud läinud” (2024). Režissöör Anu-Laura Tuttelberg.
Mida portselannukkude valmistamine tehniliselt tähendab?
Selleks, et nukud saaksid liikuda, tuleb teha iga kehaosa eraldi ja need hiljem traadiga ühendada. Lisaks on minu nukud väga detailirohked. Protseduur on umbes selline, et alguses voolin plastiliinist detailid, mis peavad olema umbes kakskümmend protsenti suuremad kui planeeritud lõpptulemus, sest portselan tõmbub hiljem põletades kokku. Edasi võtan plastiliinist detailidest kipsvormid. Kui kipsvormid on kuivanud, valan vedela portselani vormi sisse. Umbes viie minuti pärast valan ülejäägi vormist välja, pärast mida jääb alles portselani koorik või õhuke kiht, mis tahkub. Edasi tuleb viimistleda detailid, näiteks silmaavad, iga detaili puhul tuleb lisada ka traadiaugud. Pärast kuivamist lähevad detailid ahju. Siis järgneb glasuurimine, misjärel tuleb detaile veel kord põletada. Glasuuritud detailide keraamikaahju panemine on nagu eraldi skulptuuri ehitamine, sest ükski glasuuritud pind ei tohi sattuda mingi teise asja vastu, muidu sulab ta põletamisel sinna külge. See kõik võtab kuid või isegi aastaid.
Ma olen alati mõelnud, et animatsioon on kannatlikkuse kunst. Pead sa ennast kannatlikuks inimeseks?
Kannatlikkus ja kannatus on kaks väga lähedast sõna ja vahel ongi filmitegemine tõeline kannatus. Trikk peitub selles, kuidas leida endale nauditav tööviis — minu jaoks on see looduses. Kui ma juba pean kannatama, siis vähemalt kannatan nauditavas keskkonnas. Samas, isegi kui lõdised talvel -15 kraadiga õues — kindaid ei saa ära võtta, sest käed jäätuvad ära, aga kinnastega ka ei saa olla, sest muidu ei saa seda väikest portselannukukest liigutada või fotoaparaadi nuppu vajutada… Ühesõnaga, on ebamugav, külm, mingi kaader ei tule hästi välja, kõik on väga raske. Aga tagantjärele vaadates mõistad, milline privileeg on veeta terve päev õues maalilises mererannas. Ma ei ole elu sees olnud nii palju rannas kui viimase filmi võtete ajal. Nii et minu jaoks on see ikkagi pigem selline meeldiv kannatus. Eesmärkide täitmine on naudingut pakkuv. Töö oleks igav, kui poleks väljakutseid. Iga järgmine film peab olema suurem eneseületus kui eelmine, muidu ei ole huvitav.
Intervjuu on varem ilmunud osaliselt Eesti Filmi Instituudi ingliskeelses väljaandes Estonian Film.
Vestelnud AURELIA AASA
