„Sõltumatu tantsu festivalil” esietendunud Henri Hüti lavastus „Pühendusega” esitas vaatajale suure väljakutse. Lavastus oli kummardus erakordsele ballettmeistrile Mai Murdmaale. Lavastaja valis mõned koreograafiakatked erinevatest Murdmaa lavastustest, mida taasesitasid laval Tallinna Ülikooli noored tantsutudengid Maarja Tosina ja Georg Eller. Muusikat esitas kitarril Murdmaa poeg Rainer Jancis ja imelise peegelpõrandaga ruumi kujundas lapselaps Cloe Jancis. Nemad olevat olnud ka idee autorid.
Veel enne pileti ostmist muutus kõige põletavamaks küsimuseks, kas tõesti tuleb 86-aastane Mai Murdmaa ise lavale. Tegijad lubasid, et tuleb. Kahtlejatele andis julgust mõte, et ju see toimub ikka video vahendusel; oli ju välja reklaamitud lausa kaks etendust ühel õhtul. Mõneks hetkeks korüfee tuligi ja tantsis koos noortega. Kui Murdmaa osalemine oli kindel, loobusid nii mõnedki lavastuse vaatamisest põhjendusega, et sotsiaalporno ei ole nende lemmikžanr ja et nad ei taha näha laval väidetavalt juba ammu koha- ja ajataju kaotanud eakat koreograafi. Mälestus Murdmaa aktiivsetest aegadest on niivõrd võimas, et nad tahavad mäletada teda just sellisena.
Pärast etendust koju kõndides tabasin end kahtlemast, kas Murdmaa ikka oli laval, kas ta on üldse olemas. Mäletan võimsat atmosfääri, sooja ja turvalist õhkkonda, kus video, muusika ja tants olid dünaamilises suhtes ja liikumises. Nii laval kui minu mälestustes oli lavastus veidi uduses vines. Peagi selgus ka minu kahtluste põhjus: etendusel, mida mina nägin, ei tulnud Murdmaa kummardama. Teistel kordadel olevat ta toodud aplausi nautima. Sellise väikese seiga tõttu võib tervikmulje olla sootuks teistsugune.
Muidugi võib lavastaja Hütti süüdistada vanainimese ärakasutamises. Mis on üldse noorel performeril Henri Hütil pistmist ballettmeister Mai Murdmaaga? Isiklikku suhet tal ilmselt ei ole, aga üldine muutub paratamatult isiklikuks. Üheksakümnendatel, kui etenduskunsti skeene hakkas alles arenema, kõlasid laused, et meie ei vastandu balletile, meie teeme oma asja. See, et kummardus Mai Murdmaale tehti just nimelt Sõltumatu Tantsu Laval, näitab selgelt, et iga totaalne katkestus ehitab edasi kestust.
Käesolevas ajakirjanumbris tõdeb Jānis Garancis intervjuus Heili Einastoga, et Mai lavastused nõudsid alati näitlejameisterlikkust ja et see saab tulla vaid tantsijast endast. Tänapäeva tantsukunst on julgelt kaasanud erinevate kehadega ja erinevas vanuses tantsijaid. Eesmärgiks ei ole friikide demonstreerimine, vaid vana hea mitmekesisus. Me kõik elame siin maamunal omal viisil, ehk on aeg hakata tõsiselt võtma slogan’it „Erinevus rikastab”. Minu hinnangul oli tegemist kunstiteosega, kus tavapärane moraal ja eetika ei kehti. Kui Kim Noble kaasab oma etendustesse oma eakad vanemad või toob lavale surnud rebased ja me kiidame teda taevani, siis miks tekitab nii palju küsimusi eaka kunstniku osalemine etenduses? Intervjuus Keiu Virrole ütleb etenduskunstnik Dan Daw, et ta on leppinud oma „räpase” kehaga, aga ta ei taha leppida olukorraga, et puudega inimesed peavad pidevalt olema inspiratsiooniks puueteta inimestele. Hütt astub sammu edasi ja püüab mõista ka east tulenevaid takistusi. Nii nagu noorus ei ole puue, pole seda ka vanadus.
KAJA KANN
Viide: Keiu Virro 2024. Etenduskunstnik Dan Daw: puudega inimesena peaksin olema justkui pidevaks inspiratsiooniks puueteta inimestele. — Eesti Ekspress, 23. X.
