Enne kui siirdume minevikku, alustaksin hoopis olevikust. Estonia viimane „Giselle’i” lavastus oli paljudele staažikatele balletitantsijatele paras ehmatus. Aga sulle?
Mulle meeldis, see oli loogiline ja veenev. Ehmatus oli see neile, kelle jaoks klassika on puutumatu, aga mulle on uusversioonid põnevad vaadata, isegi kui ma alati nendega nõus ei ole. Kindlasti on Michael Pinki „Giselle” hoopis traditsioonilisem kui Mats Eki ülistatud versioon. Huvitav oli näha Albrechti ja Hilarioni lahendusi, olen ju mõlemat rolli teinud.
Olen näinud Hilarioni — nõukogudeaegses versioonis Hans — ja mulle jäi sinu tegelast vaadates mõistatuseks, miks Giselle tal hukkuda laseb. Aga ma ei teadnud, et sa oled ka Albrechti tantsinud.
Albrechti, toona nimega Albert, tantsisin ma 1965. aastal Riia Koreograafiakooli lõpuetendusel, kus oli kavas „Giselle’i” II vaatus. Aitasin kooli tantsijaid teatriartistina, nii nagu teevad praegu ka Estonia meestantsijad meie balletikooli galadel.
Pinki lavastuses on igal artistil palju mängulisi võimalusi, seega tasub lavastust vaadata erinevate koosseisudega.
Kuidas sa balletini jõudsid?
Üsna juhuslikult. (Naerab.) Minu kodu lähedal oli kultuurimaja, kus käisin koos oma tänava lastega rahvatantsu ringis. Meil oli tore õpetaja, Zinaida Zelmate-Dondukova: mõnikord küll karm, kuid teinekord jälle kallistas. Ja nii ta saavutas selle, et kõik ringis osalejad pingutasid ja andsid oma parima.
Ta oli õppinud algul rütmivõimlemist ja läks 14-aastaselt Helena Tangijeva-Birzniece balletistuudiosse. Seejärel töötas ta nii ooperiteatris kui ka operetiteatris ja asutas 1946. aastal Riia Polügraafide Klubis laste tantsuringi. Kas sa käisid seal?
Just. Ta oli hea õpetaja, me austasime teda. Tema juhtis esimest laste tantsufestivali (1948) ning VI Koolinoorte Laulu- ja Tantsufestivali. Hiljem (1953) kolis laste tantsurühm Polügraafide Klubist Läti NSV Kultuurimajja. Sealne laste tantsurühm sai nimeks Dzintariņš ja oli hiljem väga kuulus. Seda rühma juhatas ta oma surmani.
Minu kodu lähedal oli ka Riia Koreograafiakool ja kui mu ringikaaslased otsustasid sinna minna, kutsusid nad mind kaasa. Poisse on balletis alati puudu ja nii võetigi mind vastu. Praegu ma ilmselt sisse ei saaks, sest mul ei ole ju klassikaliseks balletiks sobivaid eeldusi. (Muheleb.)
Balletikoolis oli raske. No meile tuli algul selline õpetaja, kes peksis ja karjus — tõeline psühhopaat. Kuid tollane vene kool — tema tuli Moskvast — oligi üldiselt selline, et karjuti ja peksti. Enne selle karjuva õpetaja tundi me juba värisesime ja kasu polnud sellest midagi, ainult krampi läksime. Mulle on küll öeldud, et ma olen liiga leebe õpetaja, aga parem siis juba pehmelt, armastusega.
Asi läks nii hulluks, et me läksime direktor Olga Aināre juurde, et saaksime oma karjuvast ja peksvast õpetajast lahti: „Meie enam temaga klassi ei lähe!” Ja kuna poisse on alati vähe, neid oli vaja hoida, siis me olime üsna ülbed: „Kas tema või meie!” Aināre oli väga progressiivne inimene, vasakpoolsete vaadetega.
Internetiandmed väidavad, et Olga Aināre osales Valmiera Töölisteatri etendustes aastatel 1917–1918 ja unistas näitlejakarjäärist. Ta õppis aastatel 1920–1924 Biruta Skujeniece stuudios ja aastatel 1932–1940 tegi Läti Raadios lastesaateid. Teise maailmasõja ajal elas ta Venemaal Kirovi oblastis ja töötas sealse läti orbudekodu juhatajana. Pärast Riiga naasmist töötas ta Kunstiasjade Valitsuses. Aastatel 1957–1964 oli Olga Aināre Riia Koreograafiakooli direktor. Teda teati ka kui kirjanikku ja dramaturgi.
Siis tuli teine õpetaja, kes meile väga meeldis, juudi proua Bella Fainšteine, kes ütles väga vaikselt: „No paranda natuke siit, natuke sealt…“ Vaata, õpetaja ei tohi olla õel, ta ei saa oma kibestumist või viha õpilaste peale välja valada. Fainšteine oli selles mõttes väga hea, ei röökinud ega karjunud kunagi. Ja koos temaga oli meil ka väga hea pianist Abramova, samuti juudi päritolu. Mäletan, et kui nad tahtsid kinno minna, siis andsid nad meile iseseisva ülesande. See arendas meie kujutlusvõimet ja loovust.
Mul oli palju õpetajaid. Lõpetasin oma õpingud Vladimir Tsukanovi juures. Ta oli väga meeldiv inimene ja suurepärane pedagoog. Kui kasutas käsi, siis nii, et pani sõrme kergelt vastu keha. Tema õpilased on olnud ka Maris Liepa, Mihhail Barõšnikov, Aleksandr Godunov, Gennadi Gorbanjov, John Markovski, Aivars Leimanis ja Viesturs Jansons. Artistina [Tsukanov tantsis Läti Ooperi- ja Balletiteatris kuni 1973. aastani — H.E.] oli ta tehniliselt tugev, aga külm. Kuna ta oli lühikest kasvu, siis printsirolle talle ei antud. Mina sain temalt õhutuurid, aga mitte maatuure. (Muheleb.) Juba nõukogude ajal, alates 1985. aastast oli ta tihedalt seotud Viini Ooperi balletikooliga, algul pedagoogina, seejärel direktorina. Viinis ta surigi.
Minu klassivend oli John Markovski, kellega me tegime koos sageli enne hooaja algust trenni, et vormi saada, lugesime raamatuid ja arutlesime nende üle. See olid selline mõnus kamraadlik suhe. Markovski läks pärast Leningradi, tantsis Kirovi-nimelises teatris ja töötas hiljem Leonid Jakobsoniga.
Mõeldes ka omaenda õpetajatööle, pean tõdema, et ainult pea paitamisega saab häid tulemusi nende puhul, kes ise tahavad õppida, kellel on motivatsioon. Aga paljudel lastel seda algul ei ole, see tuleb hiljem, kui tuleb — eriti poistel. Kõige raskem on õpetada neid, kes ise ei taha, aga täidavad vanemate ootusi. Kui eeldusi ka ei ole, no siis on võimatu säravaid tulemusi saavutada, aga tee sa seda ambitsioonikatele vanematele selgeks! Artistil on parem end üle hinnata, kui vaevelda alaväärsuskompleksis. Teatris ei saa nii, et oled murust madalam. Kui sa end nii tunned, siis oled vales kohas. See, et piss pähe lööb, on kindlasti parem kui liigne tagasihoidlikkus. (Naerab.)
Sind suunati Läti Ooperi- ja Balletiteatrisse.
Teatris hakkasin ma tantsima juba enne lõpetamist. Mehi oli vaja. Ja kui olid juba balletikoolis paar aastat käinud ning annet oli, siis erinevad teatrid hakkasid sind rühmatantsijaks kutsuma. Võeti ka neid, kes ei lõpetanud balletikooli: näiteks Maris Koristins, Riia Nukuteatri näitejuht, tantsis „Carmenis” Saatuse rolli. Aga tal olid eeldused ja hing! Ta tegi kaasa ka pantomiimirühmas, oli staar ja hiljem ka repetiitor.
Estonia teatri esimene põlvkond ei olnud ju ka üheksa-aastast balletiõpet läbinud, aga nad suutsid end siiski artistidena tõestada.
Rahel Olbrei suur pluss oli see, et tal oli hing. Ballett ei saa olla ainult võimlemine. Mõnikord vaatan tänapäeva balletis tehtavaid trikke, aga need jätavad külmaks. Publik tahab saada elamust, teda ei huvita ainult tsirkus laval. Ja repertuaar peab seda toetama.
Kuidas sa Eestisse jõudsid?
Kui ma kooli lõpetasin ja teatrisse läksin, oli peaballettmeister Helēna Tangijeva-Birzniece, Leningradi kooliga tantsija, üks Agrippina Vaganova esimesi õpilasi. Tal oli Riias enne Teist maailmasõda oma stuudio, hiljem töötas ta Riia Koreograafiakoolis. Ma meeldisin talle ja mul oli huvitavat tööd. 1965. aastal sai ballettmeistriks Irēna Strode. Tema oli Moskva kooliga. Temale ma ei meeldinud ja mu areng jäi toppama. Tantsija saatus sõltub ju ballettmeistrist! No siis on kaks võimalust: kas jääd oma aega ootama või otsid koha, kus saad midagi teha. Hakkasin ringi vaatama. Mul olid Eestis sugulased, vanaisa poolt. Nad elasid Valkas, hiljem Tartus. Kui ma neil külas käisin, vaatasin ka Vanemuise lavastusi. Nägin Ülo Vilimaaga „Paganinit”, „Ööbikut” ja „Kontraste”. Ülo kutsus mind Vanemuisesse. Aga mind tõmbas Tallinna, sest tol ajal, kui enamik balletiteatreid Nõukogude Liidus keskendus klassikalisele repertuaarile, oli Estonia juba endale nime teinud teistsuguse repertuaariga. Läksin end 1967. aastal sinna pakkuma. Enn Suve ja Mai Murdmaa, kes siis Estonias ballettmeistrina töötasid, vaatasid mu üle ja andsid rohelise tule. Aasta hiljem sai Riias peaballettmeistriks Aleksandrs Lembergs, kes mind mõni aeg hiljem Riiga tagasi kutsus, aga siis oli juba hilja. Mul oli Tallinnas palju huvitavat tööd ja juba ka pere.
Kuidas sulle Estonia teater akadeemilisest Riiast tulles tundus?
No väga huvitav. Riias oli enne minu äratulemist balletifestival, kus oli külalisi mitmelt poolt. Estonia näitas seal Mai Murdmaa „Daphnist ja Chloëd” Jüri Lassi ja Tatjana Vorobjovaga [hilisem Tatjana Maiste/Laid — H. E.] ja Enn Suve „Pähklipurejat”, mis tekitas Riia klassikutes tõelise šoki: kuidas üldse tohib niimoodi klassikat lavastada, see on mingi halb paroodia! Riias oli laval vana Vainoneni lavastus. Ja Ennu lavastuses olid äkki mingid teistsugused poosid. No ja Mai lavastus muidugi oli täiesti teistsugune.
Esimene suurem osa oligi mul selles Ennu lavastatud „Pähklipurejas”— prints Martsipan, mis oli natuke kandiline. Ma sain teha rolle toonastes Mai Murdmaa ballettides — see oli tõeline jumala kingitus! Tema šõulik „Ameeriklane Pariisis” ja „Võlumandariin” [mõlemad 1968 — H. E.], eriti viimane, mis oli jube raske, aga tohutult huvitav. Siis tulid järjest teised osad, huvitav oli ka don José Ennu „Carmenis” ja Armen „Gajanes”, Mai „Joanna tentata” ja teised.
Veljo Tormise/Mai Murdmaa kantaatballett „Eesti ballaadid”: „Kalmuneiu”.
Peeter — Jānis Garancis. Estonia, 1980.
Räägi natuke koostööst Maiga.
Mail oli väga võimas fantaasia, mõnikord liigagi võimas — tantsijal on ju ka füüsis ja kehaga ei saa alati kõike teha. Siis tuli leida kompromiss. Igal tantsijal on omad head ja vead, mõnikord on mõttetu hakata tantsijast välja pigistama seda, mida nagunii välja ei tule. Mai tuli vastu, kuid mõnikord sundis ennast ületama. Ja siis sa tegidki asju, mida ise ka ei uskunud, et suudad. Arenesid koos tööga.
Hiljem, kui tuli Tiit Härm, kes hakkas tegema Mandariini „Võlumandariinis“ ja Suryni „Joanna tentatas“, muutusid rollid tehniliselt keerukamaks, sest Tiit oli ju Leningradi kooliga, suurepärase klassikalise tehnikaga. Nii et rollid sündisid koostöös tantsijaga,
kuigi koreograaf on see, kes mängureeglid paika paneb. Mai lavastused nõudsid alati näitlejameisterlikkust ja see saab tulla vaid tantsijast endast.
Mandariin ja Suryn „Joannas”… Millised rollid on sulle veel südamelähedased?
Minu absoluutne lemmik on „Kalmuneiu” Peeter „Eesti ballaadides”. Selle rolli eest olen tänu võlgu Tiit Härmile, kes sellest keeldus. Minu õnneks! Ma olen vahel Tiitu kohates talle öelnud, et tänu temale sain ma teha ühe oma elu suurrolli. See on erinevate hingeseisundite poolest nii rikas, et selle kaudu saab terve elu läbi elada. Kõik tahavad ju laval olla kannatajad ja selles loos on kõik olemas: alguse uljus, siis kannatused, lõpuks surm. See oli tohutult huvitav osa! Ja muusika oli fantastiline! Mäletan, et kui hakkasime „Ballaade” tegema, siis osale meeldis ja osale mitte, et muusika on nii monotoonne. Mind see ei seganud, sest pillid ja tekst ju muutuvad. Tegin oma viimase Peetri-etteaste juba siis, kui ma enam teatris ei töötanud, sest Soomest tuli laev ja piletid olid välja müüdud, aga Juri Jekimov, kes seda minu asemel tegi, ei saanud trauma tõttu tantsida. Ma algul punnisin vastu, aga Mai käis peale, et oluline on näitlemine.
Teine mulle väga südamelähedane roll on olnud Porfiri „Kuritöös ja karistuses”. Seal oli stseene, kus muusikat ei olnud ja suurem osa oli puhtalt näitlejameisterlikkuse peal — see meeldis tohutult. Mai aeg Estonias oli õnnelik aeg ja mul vedas; ma olin õigel ajal õiges
kohas. Tänu Maile sai minust see, kes ma tantsijana olin. Veel üks väga tore roll oli Kurat „Maailma loomises”, mille lavastasid moskvalased Natalia Kassatkina ja Vladimir Vassiljov. Nemad arvestasid ka väga palju tantsijatega, nende võimetega. Balletis kuigi palju huumorit ei ole, aga vaat see lavastus oli läbinisti nalja täis. Meil oli seda väga lõbus teha. Iga kord oli midagi uut. Väga tore oli, kui Juta Lehiste tegi Kuradikest, meil oli hea klapp.
George Gershvini/Mai Murdmaa ballett „Ameeriklane Pariisis. Pariisitar — Aime Leis ja Ameeriklane — Jānis Garancis. Estonia, 1968.
Béla Bartóki/Mai Murdmaa ballett „Võlumandariin”. Prostituut — Juta Lehiste ja Mandariin — Jānis Garancis. Estonia, 1968.
RO Estonia fotod
Tuleme nüüd sinu pedagoogitöö juurde. Sa oled õpetanud Soomes ja Eestis Rakveres.
Soome mulle meeldis, sest seal on tähtis laps, mitte ainult tulemus. Kui ma siin noori õpetajaid vaatan, siis mõnikord tundub, et mõnele neist on tähtis omaenda ambitsioon, mitte lapse soovid või võimed. Tants peab olema lapsele jõukohane ja vastama tema füüsisele, et ta ennast katki ei teeks. Kui tants ei näe laval hea välja, ei ole see tantsija, vaid õpetaja süü, kes ei suuda hinnata tema kätte antud inimeste oskusi, vaid annab neile üle võimete käivaid ülesandeid.
Rakverre kutsus mind Anne Nõgu, Kauri kooli direktor. Algul üheks aastaks, aga sellest sai peagi paarkümmend. Õpetasin lapsi, siis ka täiskasvanud harrastajaid. See oli tore seltskond, kellega tegime mitmeid vahvaid šõusid, isegi omamoodi „Luikede järve”, mis lõppes hotelli basseinis. Nad kutsusid end Rakvere Royal Ballet. Seal tegi kaasa ka Rein Sikk oma naisega, nad olid enne tantsinud Tarvanpääs. Minu 70 aasta juubeliks tegime „Uinuva kaunitari” proloogi, mina tantsisin Carabosse’i ja minu õpilane Mehis Saaber minu assistenti — ta tegi väga kena variatsiooni. Mehis on väga andekas, kahjuks teda lühikese kasvu tõttu teatrisse ei võetud. Hea, et Maria Goltsman on teda oma lavastustes kasutanud. Ta on teinud rolle muusikalides, lavastanud tantse ooperites — väga tubli!
Rõõm oli näha sind ja Aime Leisi hiljuti uuesti laval, lavastuses „Päevad”, mille lavastas inglise koreograaf Theo Clinkard koostöös soome tantsijate Maria Nurmela ja Ville Oinoneniga. Sind ja Aimet kaasati sinna, sest igas riigis, kus esinetakse, kaasatakse lavastusse ka kaks eakamat kohalikku tantsijat.
See oli huvitav kogemus, mida võiks korrata. Me pidime eelkõige improviseerima, näitama mehe ja naise vahelisi suhteid — mingis mõttes tantsima iseennast. See oli harjumatu, kuid põnev ja selliseid asju teeksin hea meelega veel. Eriti siis, kui ei pea midagi väga keerulist tegema.
Mina nautisin teie esinemist — selles oli küpsust, kogenud keha kaunist ökonoomsust. Sinu puhul märkasin, kui väljendusrikkad on su käelabad; varem polnud ma seda täheldanud. Kuid lõpetuseks — saan aru, et sa oled jälle tugevdanud sidemeid Lätiga, oled sealse teatriliidu liige.
Nii see on. Tore on kohtuda vanade kolleegidega. Ja mis mulle Lätis meeldib, on see, et Riias, Läti Rahvusballetis on valdav enamik läti tantsijaid, kuigi on ka üksikuid välismaalasi. Meil aga on Vanemuises väga üksikud eesti tantsijad ja ka Estonias on välismaalasi juba üle poole. Mida siis tähendab Eesti Rahvusballett? Milleks meil kool on? Kellele me oma tantsijaid koolitame? Tahaksin, et meil märgataks andekaid noori ja antaks neile väärilisi osi. Kui jäädakse liiga kauaks rühma tantsima, kaob solistimentaliteet. Solist olla tähendab olla kõigist teistest erinev; tantsida rühmas tähendab olla kõigi teistega sarnane. Ma väga loodan näha meie noori tantsijaid Ketlin Oja, Anna Robertat ja Marcus Nilsonit uutes ballettides, uutes osades.
Sellega jõuame tagasi „Giselle’i” juurde, kus neil kõigil on rollid, ja loodetavasti näeme neid ka alanud hooajal. Tänan!
Vestelnud HEILI EINASTO
