Markus Habakukk lõpetas 2011. aastal VHK teatrikooli, esimest korda nägin teda Theatrumi laval Jeani osas (Eugène Ionesco „Ninasarvik”, lavastaja Marius Peterson, 2011). Pärast EMTA lavakunstikooli XXVII lennu (2012–2016) lõpetamist sai temast Kuressaare teatri näitleja. Tema rollide arv koduteatris ligineb paarikümnele, lisaks külalisrolle erinevas teatrilaadis, näiteks „Blow-up” (fotograaf Thomas — lavastaja Tanel Saar, VAT Teater, 2018), Shakespeare’i „Tõrksa taltsutus” (Biondello, Lucentio teener — lavastaja Priit Strandberg, Vanemuine, 2022), „Giselle” (lavastus ja koreograafia: Ingmar Jõela, Von Krahli teater, 2023) jt.
Loo eesmärk on püüda sõnusse oluline ajahetk näitleja loometeel. Portreteerin kolme Markus Habakuke (MH) rolli, liikudes suvest 2024 sügisesse 2023. Lavastustest „Kahe isanda teener” ja „Üksildane lääs” olen varem kirjutanud, vastavalt Saarte Hääles ja Sirbis, sestap kordub nii mõnigi mõte. „Unistuse” juures olen viibinud kogu prooviprotsessi ja näinud seni kõiki etendusi, loo kirjutamise hetkeks on lavastust mängitud kaheksateist korda.
Ihnur, kes piiskab?!
Pantalone — Carlo Goldoni „Kahe isanda teener”. Tõlkija: Eva Kolli. Dramatiseerijad: Siret Campbell ja Sander Pukk. Lavastaja: Sander Pukk. Esietendus 29. VII 2024 Oti mõisa õuel.
Vaimuka, stiilitundliku komödiandina on MH ennegi silma torganud, aga commedia dell’arte pole tema igapäevane mängulaad. Ilmeka kortsulise grimmiga Pantalone mõjub ühtaegu nõdrukese vanaäti ja hingelt iginoore jõngermannina. Ta kõnnib kärmesti, kepile toetudes — kui tugi vääratab, on mehike varmalt valmis selili kukkuma, õnneks püütakse ta kenasti kinni. Pantalone podiseb, õiendab aina omaette, tema sisemonoloog pulbitseb lakkamatult, repliigid on vilkalt rütmistatud, intonatsioonid kelmikad. Vanamees on ihne, kuulutab seda ise mõnuga. Dialoogides pragiseb improsädemeid; näiteks kui Truffaldinoga (Jürgen Gansen) tuli jutuks, et äkki kadunud abikaasa Pantalonni seirab praegugi oma meest, vaatas Truffaldino küsivalt üles, Pantalone aga kostis veendunult: ei, tema on seal, all… Mispeale Truffaldino arvas, et siis ei näe naisuke küll miskit! Või kui kõlas romantiline võrdlus, et armastus on nagu tuvike, „kulu-kulu”, noogutas Pantalone mõistvalt: kulu… kulu… Oo jaa, tütart mehele pannes pole isal kuludest pääsu. Alguses katsub kitsi vanamees pidusöögi kuluarvet kahandada: veini ärgu voolaku mitte ojana, vaid nirena jms. Aga viimaks, tütre pulmapeo lävel muundub ihnur heldekäeliseks, saab üle huulte saatusliku otsuse: „Ma… prrriiskan!”. See on tema enda jaoks vapustus, priiskamine oli seni kõige-kõige hullem sõna. Ometi on Pantalone põnevil, suisa ekstaasis. Pulmatrall oleks nagu järgmine vaatus, kuhu kangesti ootaks eksklusiivset kutset, et saaks jälgida kroonilise ihnuskoi kuninglikku priiskamist. Rolli ei loovuta MH kummardadeski.
„Kahe isanda teener”. Hingelt iginoor ihne vanamees Pantalone — Markus Habakukk. Mari-Liis Nellise foto
Minu nähtud 5. augusti etendusel sai Gansen ehk Truffaldino kingiks kommipaki. Seda nähes vajus Pantalonel suu ammuli, ta silmist võis lugeda, kui ebaõiglane, üdini loogikavastane on tuua kommi tühisele teenrile, kui näitelaval viibin mina, isand! Kahjuks vaatasin „Kahe isanda teenrit” üheainsa korra, ilmselge, et nõndamoodi ei saa improvisatsioonivallatustest täit maiku. Suvelavastuse iga ei ole pikk, Hamleti kreedo „Valmisolek on kõik!” kehtib siin iseäranis. Septembris 2024 kohtus Tallinnas oma publikuga lavastaja Dmitri Krõmov. Kirjeldades oma töökogemust Ameerikas, selgitas Krõmov kirglikult, kui väga ta vihkab sealset süsteemi, projektilavastuste lühikest eluiga. Krõmov sõnastas päris julma kujundi: miks likvideeritakse 7. klassi poiss, kes ometigi võiks jõuda ülikooli?! See pani mõtlema, kuis elurütm ja ka teatriaeg on muutunud. Vaevalt saame veel kunagi osa sündmuslavastuse ja tipprollide arengust nii pikkade aastate vältel nagu Tallinna Linnateatris Elmo Nüganeni ajal. Näiteks Dostojevski/Nüganeni
„Kuritöö ja karistus” püsis mängukavas aastatel 1999–2007.
Kuressaare teatris on lavastuse eluiga pigem teenimatult lühike, halvimal juhul ei leia publik väärt lavastust üleski. See omakorda eeldab valmis- ja kohalolekut igal etendusel; näitleja ei saa startida teismelise nolgina, vaid vähemalt tudengina. Vahetult puudutab see mõttekäik järgmist MH rolli, mis on eelduste poolest tema näitlejateel äärmiselt oluline.
Häid asju on igas elus…
Isa Welsh — Martin McDonagh, „Üksildane lääs”. Tõlkijad: Peeter Sauter ja Külli Seppa. Lavastaja: Üllar Saaremäe. Esietendus 7. III 2024.
Üllar Saaremäe, iiri näitekirjanduse ja muusika andunud fänn, mängis isa Welshi rolli Jaanus Rohumaa lavastuses „Connemara. Üksildane lääs” (Rakvere teater, 1999). Veerand sajandit hiljem lavastas Saaremäe Martin McDonaghi Leenane’i triloogia viimase osa Kuressaare teatris. Nüüd on Markus Habakukk tema sutaanipärija, nii kujundlikus kui otseses mõttes, sest kannab isa Welshina sedasama kolmekümne kolme nööbiga ametirüüd, mida Saaremäe veerand sajandit varem.
Küllap oleks — ja eks muudes lavastustes ongi olnud — ootuspärasem vaimuliku naeruvääristamine, McDonaghi stiil ei välista armutut sarkasmi. Ometi hajub siis Welshi enesetapu traagika, lamestub tema lepitussõnum. Lavastaja Saaremäe, kellele tegelane on südamelähedane, ei liigu lihtsustamise suunas. Ka musta huumori piiril paotub Welshi valus siseilm, sügav hingeline ja usuline kriis. Seetõttu on roll näitleja jaoks märksa kaalukam proovikivi, igal etendusel otsivat süüvimist väärt.
Welshi lavaelu võiks liigitada kaheks. Stseenid vendade Connorite kodus, vankumas vaimukalt tragikoomika ja absurdi piiril, ja pihtivas helistikus stseenid järve ääres, kohtumised Tipsiga (originaalis Girleen, Sauteri tõlkes Tüdruk).
„Üksildane lääs”. Mary (Luisa Lõhmus) ja Roderick Welshi (Markus Habakukk) viimane kohtumine järve ääres.
Meriliis Metsamäe foto
Valene (Tanel Ting) ja Coleman (Jürgen Gansen) Connori juurde satub Welsh habrastel hetkedel. Esmalt pärast vennaste isa matusetalitust. Ega osatäitja idealiseeri Welshi, kes on puskarit lonksates värvikalt purjakil. Kummatigi pole „alkohoolik” siin ühene hinnangusilt, Welsh tõepoolest põeb oma saamatust vaimulikuna, kutsumuse luhtumist Leenane’is, „Euroopa mõrvarite mekas”. Vendade sõge nääklemine, kogunisti kaklemine kohe pärast vanamehe matust viib Welshi rööpast välja. Kimbatuses häälitseb Welsh vahel kentsakal sisinal, justkui kiusaks madu paradiisiaias… Tipsi (Luisa Lõhmus), kelle sisenedes Welsh häbeneb oma vintisolekut, valab õrritava bravuuriga veelgi õli tulle. Tipsi nali „Ja kõige krooniks saan ma varsti tite” rabab Welshi; käed anudes õieli, komberdab ta ahastades ligemale, kuni kuuleb: „Ega ma tegelikult ei saa!”
Balansseerimine koomika ja valulisuse noateral, närvlik enesehaletsus, pilklik eneseosatus ning visa püüd säilitada eneseväärikuse riismeid — selle väljendamine nõuab tugevat kontsentratsiooni igas intonatsioonis ja miimikanüansis.
Kaoses unustab Welsh oma piibli vendade juurde. Tipsi kahmab selle kaasa, kui lubab kirikumehe koju saata. Järgneb südamlik vahepilt, lavastaja Saaremäe looming.
Isa Welsh jõuab järve äärde, kompab korraks risti kaelas, jah, alles on — siis märkab, et pühakiri jäi maha. Laiutab lootusetult käsi, ei jaksa kohe tagasi minna. Vajub kurnatuna pingile, jääb silmapilk tukkuma. Tipsi tuleb, istub ta kõrvale, sätib vargsi piibli magaja käe alla. Suikuja pea vajub Tipsi õlale. Tüdruk hakkab laulma, spontaanse õrnusega, gaeli keeles — musikaalse Luisa Lõhmuse imekaunis lauluhääl kõlab kui pihtimus. Nii laulab ema väsinud pojakesele, hiljem tuleb see meelde, kui saame teada tüdruku nime. „Meie lunastaja empsi nimi oli ka Mary, teadsid või?” tögab Tipsi kurvalt Welshi ja iseennast. Tipsi läheb vaikselt ära, alles siis Welsh virgub, avastab, et pühakiri on jälle temaga. Heidab hämmeldunud pilgu üles. Taevane vägi on tõenäolisem kui maine kaitseingel…
Kesk vendade igapäevast taplust toob šokis isa Welsh ränga uudise: „Tom Hanlon uputas end nüüdsama ära.” Seekord katkeb Welshi kannatus, ta on valmis tühja, lobisevat ja uhiuue ahjuga hooplevat Valene’i lööma. Röögatab: „Valene, sa kuradi raisk!”, tõstab käe kui (pikse)hoobiks, tardub deemonlikus poosis; selles viirastub midagi Wiiralti „Jutlustaja” taolist. Valene kägardub kibekähku põrandale, klammerdub kiiktooli jala ümber nagu väät, pomiseb kuulekalt: „Vaene Thomas…”
Pärast Thomas Hanloni surnukeha koju tassimist naaseb Welsh koos Valene’iga. Küsib napsi, mida kitsi Val ei täi pakkuda. Nagu varemgi, on dialoogides möödarääkimise absurdi, mõneti Harold Pinteri vaimus, selles stseenis eriti.
Üheks võtmekohaks kujuneb mõtisklus enesetapust.
Welsh: „…aga elus on ka häid asju.. Häid asju on igas elus, isegi kui selleks on ainult jõe ääres käimine või reisimine või telekast jalgpalli vahtimine…Või see, et sa loodad, et keegi sust hoolib. Ja Thomas kaalus kõike seda head ja teisest küljest surma külmas järves ja valis järve. See annab algul nagu nuiaga pähe, see on mõttetus.”
Need sõnad saavad valusa tähendusvarjundi, kui Welsh ise on valinud sama tee mis Thomas.
Vahepeal ajas Coleman ahju venna pühakukujude kollektsiooni. Esimesena märkab seda Welsh, katsub Valene’ile kuidagi vihjata. Kui Val ahju juures sebib, kasutab Welsh juhust, lonksab kähku puskarit — tabav moment.
Vendade vaenu ei oska Welsh enam teisiti vaigistada kui äärmuslikult, surudes käed pühakukujude veel kuuma sulamisse. See karje on üsna riskantne hetk, tragikoomika piiril.
Pärast Thomase matust — enesetapja matmist — istub Welsh üksinda järve ääres, käelabad sidemeis, lapikust pudelist lonksates. 14. septembri etendusel jäi viskiplasku kogemata ristiketi taha kinni, seal ta siis sidemetes kätega pusis ja harutas — kujund missugune!
Tipsi tuleb Welshile seltsiks, aimates tema meeleolu. Tipsi mõtisklus surnutest, kes soovivad elavaile head, on loomuldasa samasugune hoidev ja lohutav (hälli)laul. Aga Welsh on ilmselt juba otsustanud. Palub, et tüdruk annaks vendadele kirja edasi. Vist esimest korda mõtlesin, kuidas suutis Welsh põletushaavades kätega üldse kirjutada. Mingi rahunemine on temas maad võtmas, kuigi haavumist ja enesehaletsust veel vilksatab. Armas on, kuidas Tipsi küsib Welshi eesnime — mees mõtleb viivu, ütleb nagu kahtlemisi: Roderick. Seejärel kordab oma nime meelekindla põriseva r-iga. Keegi Leenane’is pole küsinud kirikuõpetaja eesnime. Ka Tipsi eesnimi, Mary, saab uue kõla ja päristähenduse.
Hetk, mil Tipsi suudleb Welshi huultele, on mällu sööbinud Saaremäe rollist. Nüüd on see üks neid lavaviive, mille täpsemaks kristalliseerumist Welshi hinges veel ootan.
Oma enesetapuga teeb vaimulik rängima panuse vendade lepitamisse. Traagiline on, et ta purustab Mary südame — mitte ehte keti otsas, vaid noore, armastuses tuksuva südame. 17. oktoobri etendusel Väätsa rahvamajas oli järveäärne dialoog iseäranis tundlik. Kui Welsh hüvastijätul Maryt tänas, kõnetas ka tüdruk teda eesnimega: „Igal ajal, Roderick, igal ajal.” See ei mõjunud familiaarselt, vaid hoidvalt. Viivuks tärkab hoopis tugevam lootus — mis muudab Welshi valiku ja Mary üksilduse väga valusaks. „Ei, mitte igal ajal…” kordab Welsh vaikselt, kui on jäänud üksi.
Rolli kvintessents on isa Welshi jumalagajätukiri vendadele. Kihlvedu oma hingeõnnistuse peale, et Valene ja Coleman leiaksid enda sees üles vennaarmastuse ja andestuse, on tavaloogikaga mõõtes meeletus. Eriti oluline tundub, millise tagamaa suudab näitleja anda lausetele „Eks see üks imede ime oleks. Vaata, et teevad minust veel lõpuks pühaku”.
Kirja vahendab Welsh otse saali pöördudes, usaldava (sise)monoloogina. Autori remark „kiirustades“ laval ei kehti, toon on mõtlik, rahunev, selginenud. Käed sidemetest vabad, naeratab Welsh, hääles leebus. See viib mõtted noorele, lootusrikkale ja lootustandvale vaimulikule, kes oma kogudusest hoolib.
Tähenduslikuna on lavastatud kummardamine. Lüürilisest reipaks lahvatanud muusika saatel saabuvad tegelased lavale ühekaupa, hästi läbi mõeldud järjekorras: Coleman, Valene, Tipsi, viimaks Welsh — samas järjekorras minnakse lavalt, Welsh viimasena, oma lambukestel pilku peal hoides. Teisel kummardamisel aga vastupidi, Welsh tuleb ja läheb esimesena, teised järgnevad temale — kuhu, see on küsimus…
Mina küll ei usu, et elu võiks midagi paremat pakkuda kui see siin…
Jaan, noor näitleja — Tiit Palu, „Unistus”. Lavastaja: Tiit Palu. Esietendus
26. X 2023.
Ester: „Teater ei ole pealetükkiv — ta seisab alandlikult, teenistusvalmina. Oma parimas osas on ta mitte ainult mäng, vaid mängu masti all otsib ja kuulutab tõde, ülistab seda, mis hea, ja paljastab pahesid. Kes näitemängu etendab, on hea asja teenistuses, sest ta etendab head mängu.” (Tsitaat Jaan Metua „Näitleja-asjaarmastaja käsiraamatust”, Taavet Mutsu teatrikirjastus Tallinnas, 1927.)
„Unistus“ on dokumentaalse aluspõhjaga, tegelasteks Kuressaare teatri näitlejad aastal 1947, aga põhiline on, kuis südamlikud ja humoorikad pildikesed teatrielust kinnitavad: teater on hea asja teenistuses, kõik näidendid räägivad ainult armastusest.
MH rolliks on noor näitleja Jaan Tappel. Kuna selles teater-teatris-loos tehakse proove Hugo Raudsepa komöödiaga „Tagatipu Tiisenoosen”, kus tähtis tegelinski on hobune, tuletati proovides rõõmuga meelde Habakuke eredalt mängitud hobust Džabot XXVII lennu „Ekke Mooris” (August Gailit/Aare Toikka, Kuressaare Linnateatri ja VAT Teatri koostöö, 2015).
Kirjeldan valitud hetki Jaani lavaelust „Unistuses”. Roll on tulvil improvisatsioonilusti, partnerid haakuvad muhedalt. Tahaksin igast etendusest, igast osalisest kirjutada novelli…
„Unistus”. „Sina, Tilde, tahad minuga tõesti sõber olla?!” „Tagatipu Tiisenooseni” proov. Ester (Luisa Lõhmus) Tagatipu Tilde rollis ja Jaan (Markus Habakukk) Hundikuru Mihkli rollis.
„Esimene proov”. Vana näitleja Aleksander Resta (Allan Noormets) ja Jaan, kaks kamraadi, toovad eeslavale proovisaali laua ja toolid. Saabub uustulnuk Ester Reinart (Luisa Lõhmus), kannab jooksujalu kohale kaks korvi puuhalgudega, moosipurgi, leivapätsi. Jaan on esimesest pilgust lummatud. Esitleb ennast, sätib hääle madalamaks: „Meie oleme näitlejad.” Osaraamatute virnaga saabub Magda Saliste, näitlejanimega Mati Hammer (Merilin Kirbits või Triinu Meriste). Viimasena jõuab kohale „Tagatipu Tiisenooseni” lavastaja Paul Kalde (Andres Raag). On 24. veebruar 1947 — kuupäeva ja aastaarvu vaheline pinge. Paul heldib küttepuid nähes, korraldab: „Jaan, teed ehk tule alla.” Jaan imestab, miks mina, aga taipab, et saab Estrile muljet avaldada — korv kummaski käes, astub ta jõulisel sammul: olen tugev mees. Vahepeal loeb Magda ette ideoloogiliselt kohase arvustuse ajalehest Sirp ja Vasar. Jaan naaseb, kohevil lokipahmak peadligi ludusse silutud. „Juhtus midagi või?” tajub poiss meeleolumuutust. „Rääkisime siin „õigetest printsiipidest”,” kähvab Resta. Jaan vastab püüdlikult, et printsiipidest tuleb juhinduda, Resta põrutab: „Ole vait!”
Siinkohal meenub paar MH negatiivset rolli, ligilähedase tegevusajaga. „Alati mängi negatiivset,” on Resta põhimõte.
Habakukk on pigem positiivse, helge sarmiga; seda lõikavam on tema puhul kuratlik kurjus. Andrus Kivirähki „Kaarnakivi perenaises” (lavastaja Peeter Tammearu, Endla ja Kuressaare teatri ühistöö EV 100 teatrisarjast „Sajandi lugu”, 2017) mängis ta Heinot, nobedat kaasajooksikut nõukogude korraga. Aastal 1951 loeb Heino vaimustusega Rahva Hääle lakeeritud tööstusuudiseid. Pöördumatuks saab Heino tigedus, aval naeratus moondub salalikuks irveks. Refräänina kostavad õuest summutatud relvavalangud; kui Heino vihkamisega lahkub, võib aimata, et metsavennad tapavad ka tema. Teine negatiivne kangelane on Esko Trahter (Juhan Smuuli „Lea”, lavastusdramaturg Sven Karja, lavastaja Elar Vahter, 2022). Oma ajastu võimuvahetusega uljalt kaasa sammuv Esko hülgab oma armsama Lea kahjutundeta. Heino oli Esko kõrval veel juntsu. Ent Eskogi enesekindluse lõpetab vastasleeri surmakuul.
Tagasi Jaani juurde, kelle „printsiipidest juhindumine” ei märgi midagi kurja. Tema on sajaga pühendunud näitleja elukutsele ja sada protsenti hea asja teenistuses. Jaan lööb letti oma teadmised Hugo Raudsepast ja kuulutab, et on juba „Tagatipu Tiisenoosenit” lugenud. „Kas sa tahad näitejuhiks saada?” torkab Resta. Jaan vastab kord nii, kord naa. „Ma tahan uksed avatuna hoida!”
Jaan ihkab mängida koolmeister Ellerheina, mitte joodikut ja laaberdist Hundikuru Mihklit. Ja siin pole midagi pistmist positiivse või negatiivsega, vaid Ellerhein kosib lõpuks Tilde ära ja Ester mängib Tildet! Lavastaja lappab tekstiraamatut ja otsustab: „Jaan, ole esialgu mõlemas osas.” Publik rõkkab naerda, kui Jaan saab kaks osaraamatut(!), on veidi segaduses, kuid meelitatud, uhkegi. Aga seegi pole veel kõik, Paul laseb Jaanil trupile näitemängu tutvustada. Jaan kohmetub, aga kui Ester ütleb „mina kuulaksin küll…”, kargab ta püsti ja kukub pajatama. Komöödia ümberjutustus, kus MH improvisatsiooniga ei koonerda, muutub ilmatu lõbusaks. Jaan esitab igal etendusel tibake isemoodi versiooni Lullikatku külast, Tagatipu talust, hullust täkust ja Tilde kavaleridest. Toonitab: „Tilde on kõigi silmarõõm… näidendis ka!” Jaan nendib, et päris naljakas oli, isegi turtsatasin paar korda, ma kõva häälega ei naera, aga loen palju, et areneda. Kokkuvõtteks kahetseb Jaan, et ses loos ei sure keegi ära, aga noh, ongi komöödia, lihtsama rahva rõõmuks.
„Unistus”. „Tulin teile teatama, et teie tütre Tildega ma kihlusin!” „Tagatipu Tiisenooseni” peaproov. Aleksander Resta (Allan Noormets) mängib Tagatipu Toomast, Jaan (Markus Habakukk) tema tulevast väimeest, koolmeister Ellerheina.
Mari-Liis Nellise fotod
Kõik kuulavad üpris jahmunult, piidlevad lavastajat. Paul on tummaks löödud, pärast pikka pausi tõdeb: „No… jah… üldjoontes jah…” Magda annab märku, et Jaan istuks, mispeale Jaan kummardab sügavalt ja väärikalt.
Ester lausub: „Minu meelest on kõik näidendid armastusest. Millest siis veel!” Jaan hakkab puhtsüdamlikult pihtima: „Tead, kui ma vahel öösel und ei saa…” Resta lõikab poisi jutu läbi, et piinlikuks ei läheks.
Selles stseenis on väike, aga tähtis tekstikoht Jaani iseloomustamiseks:
Jaan: „Kas te ei ole mõelnud, et milleks enam kool, kui olete juba teatris näitlejanna?”
Ester: „Ei ole veel jõudnud niimoodi mõelda.”
Jaan: „Soovitan mõelda. Sest mina küll ei usu, et elu võiks veel midagi paremat pakkuda…”
Pärast väikest pausi lisab: „…minu jaoks.”
Proovi Mihkli ja Tilde stseeniga saabub Jaan oma kahe osaraamatuga: „Mina olen ikka Mihkel ka, jah?” Seepeale pakub Resta, justkui „Suveöö unenäo” Bottom, et kui Jaan ei taha mängida, ma võin ise! Jaan satub ärevusse: ma tahan, ma tahan! Proov ei saa kaua esimesest repliigist kaugemale, lavastaja analüüsib kirglikult. Selgub, et Jaan ei oska purjus inimest mängida. Kui stiilselt ja naljakalt Andres Raag lavastaja Paul Kaldena purjus meest ette mängib, polegi vist võimalik adekvaatselt kirjeldada — nagu sedagi, mismoodi Jaan ettenäidatut kordab, oma ülevõlli-vindikesega.
Jaan lubab purjusolekut vähemaks võtta, aga talitab Mihklina risti vastupidi. Mihkli repliike puänteerib ta vilistades, igal „üh-hüül!” on oma alltekst ja suhe, kuni vile kuiva kurku kinni jääb ja vaja kõrtsi tagasi kobida.
Teine vaatus algab stseeniga, kus Magda viib noortega läbi näitlemise treeningtundi. „Teeme looma!” Jaani etüüdidest sugeneb kenake loomaaed, ta aiva vahetab loomi, Magda ja Ester ei arva ära ühtegi elukat.
Peagi võtab Jaan tarmukalt õppetunni üle, kraamib portfellist lagedale Jaan Metua käsiraamatu, asub demonstreerima näitelavalist surma. Sedagi on MH etendustel väsimata varieerinud. Jaan etendab rabandust, taob vastu südant, variseb kokku, virgub veel kord elule jne. Nutikas rada rabanduseni on vasaku käe üle kontrolli kaotamine, südamepoolne käsi keerleb-pöörleb isevärki tantstõves. Kord maikuu etendusel lausus Jaan etüüdi nimeks „Kevade tulekut oodates”, laulis „vidiit-vidiit” ja saalist hakkas vastu laulma mobiil. Jaan kuulatas, kordas „vidiit-vidiit” ning suri kärmesti. Igatahes teeb Jaan kõik risti vastupidi Metua märkusele: „Igal juhtumisel ei tohi suremisstseen sisaldada koomilist elementi.” Ilma et ta ise seda taipaks. See on rolli tuum: heasoovlik, läbinisti sõbralik huumor noore, asjaarmastajast näitleja tohutu mängutahte teemal. Ega Jaan ole (veel?!) miski Käbirlinski, temast võiks asja saada, kui…
Peaproovil näeme Jaani Ellerheina. Enne mängib Tappel maha Hamleti monoloogi. Tassib lavale aidatrepi, ise ohkab ja ägab, et Ester ja Magda märkaksid ja tema saaks käega rehmata: oh, ei ole midagi… Jätkab traagikutoonil: „Ma hakkasin öösel mõtlema — mitte esimest korda…” Arutleb, kuidas mängida Mihklit, purjus või kainena. „Miks see näitlemine nii keeruline peab olema, kõiges peab kahtlema…” kruvib Jaan end „olla või mitte olla” monoloogini, mille Magda katkestab: „Jaan, mine siis tootvale tööle.” Jaan nähvab, et see töö siin on sada korda raskem, ent lisab võidukalt: „ja ka tuhat korda huvitavam!”
Ühel etendusel, 7. juulil 2024, tuli Ester sellal Jaani juurde, kui mõtlev näitleja liikus klassikalise monoloogi suunas. „Tead, see on see — olla või mitte olla!” haaras Jaan Estril lõuast ja hoidis, nagu see oleks pealuu Hamleti käes! Mul saalis jäi hing kinni, nii pööraselt kujundlikuks kasvas spontaanne žest. Ester kui Ophelia, samas kui Jaani unistus, võib-olla isegi kojanarr Yorick… Surelikkus ja igavik ristusid nii endastmõistetavalt, valusalt ja naljakalt.
Viimaks algab Tilde ja Ellerheina aidatrepistseen, mille eest Ester Reinart pärisarvustuses kiita sai ja kus Elleheina mängis tegelikult teine Jaan, Are Jaan, sest Tappel oli ikka Mihkel. Meie „Unistuse” Jaan sätib ninale ümmargused prillid, ta käed muutuvad tiivuliseks, peopesad ülespidi lenduvaks, hoopis teisiti kui vasak rabandusekäsi. Ellerheina hääl on kõrge, laulev-lõõritav. Seda rolli on MH timminud vähem kohtlaseks, Tilde palge ees kohmetuks „kultuura-inimeseks”, kes kui sonimisi kõneleb armastuse luulelisest õiest, küsimusemärgina vinklis kerega salgab enese eest armastuse mehisemaid tungisid… Kuni Tilde võtab ohjad enda kätte, käsib end kosida.
Uljana ilmub Ellerhein äiapapa Toomase (keda mängib Resta) palge ette. Nad karglevad, kõhud vastamisi, nagu meeste rahvatantsus mullu ja muiste. Kui äi ähvardab, märkab väimees üllatudes: ka mul on rusikad! Mõnikord muutub Ellerheina pudisev r-häälik rr-rusikatega põrisevaks, vahel sünnib see hilisemas orrr-juse monoloogis või jääbki r-i ja d vahepealseks, mis ta lausutud sõnale „peremees” lisab isevärki nüüdisnüansikese, mis Hugo Raudseppa jahmataks, nagu Tagatipu Toomastki.
„Unistuse” hell lõpustseen kannab pealkirja „Lahkumised”. Kõigepealt sõidab oma jalgrattal Kuressaare teatrist ära Paul Kalde. Siis asutab minekule Ester, enne küsib Restalt lapsesuiselt: „Millest sina unistad, Aleksander?” Resta — Allan Noormetsa monoloog vana näitleja unistusest on liigutav lavahetk, publiku naer vakatab osavõtvas mõistmises.
Seejärel pöördub Ester Jaani poole.
Ester: „Jaan, kas sina jääd?”
Jaan: „Mina jään. Sest — ma ei usu, et kuskil võib olla minu jaoks midagi paremat.”
Natuke minoorsema elukogemuse ja nukrama naeratusega kordab Jaan oma veendumust; saab ju üks noormehe eluunistus otsa, Ester läheb ära mandrile. Ulakaks või lohutavaks jumalagajätuks etendab Ester näitelavalist enesepussitamist, kujuteldav nuga tungib üksiti Jaani rinda. „Hüvasti, Ester!” hüüatab Jaan, mängutraagikaga kätt südamele surudes, aga juba teades, et vastamata armastuse rabandusse ei surda. Balletiprintsi graatsiliste hüpetega lendleb Jaan akside vahele, saali poolt vaadates vasakule, kuhu äsja jalgrattal sõitis Paul. Tundub, et poiss tahab olla veidi aega üksipäini. Tõik, et toonane Kuressaare teater aastal 1951 tegevuse lõpetab, et päris-Jaan varsti tootvale tööle siirdub, ei kuulu „Unistuse” kestva teatrioleviku raami.
Märkan veel vaimusilmas, kuis oma teatriarmastuses väsimatu Tappeli Jaan taas Metua käsiraamatut lappab, et hasartselt „Hamleti” rohkeid suremisi harjutada. Kuulen, kuis ta äkitsi lennuka vaimustusega hüüatab Hamleti repliigi: „Jah, aeg on üürike, kuid ta on minu!”
Noor näitleja Jaan Tappel; Kristuse ea napilt ületanud vaimulik Roderick Welsh; vana ihnur Pantalone, kes priiskab end nooreks. Kolm eriilmelist tegelast on Kuressaare teatri näitleja Markus Habakuke arenguteel väärtuslik kogemus, nii eraldi vaadeldes kui ka koosmõjus. Tõotades vahvat jätku, nii igal etendusel kui hoides uksed-aknad avali järgmiste köitvate lavaelude ees.
