Näitus Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu klaasgaleriis 14. november 2024 – 31. jaanuar 2025
Tallinna Tehnikaülikooli muuseumi klaasgaleriis toimus 14. novembril 2024 TPI Filmiklubi tegevusele pühendatud näituse „TPI Filmiklubi. Keelatud filmid” pidulik avamine. Külaliste seas oli mitmeid kunagise TPI Filmiklubi liikmeid ja häid sõpru. Näituse kaaskuraator ja üks TPI Filmiklubi eestvedajatest Tiit Merisalu pidas sisuka kõne, kus meenutas filmiklubi ajaloo värvikamaid hetki, silmapaistvamaid klubiliikmeid ja olulisemaid linastusi. Klubi vanast kaardiväest olid kohal Andres Allikmäe, Ago Tiiman, Andres Lepp, Nikolai Meinerti lesk Ljubov Meinert jt. Osalesid ka „rokivana” Riho Bauman, 1966. aastal Rakveres Eesti esimese filmiklubi asutanud Vaike Kalda, üks kunagise filmilevi juhtfiguure Reet Land, samuti TTÜ noored filmiamatöörid. Pikaajaliste hinnatud liikmete seas oli minikaameraga kohal ka omal ajal filmiklubi ajaloo meeleolukaid hetki fotodele jäädvustanud Leo Saar. Südamliku kõne pidas alati sõnaosav ja sümpaatne Olavi Pihlamägi.
Telefoni teel andis tervitused edasi Mark Soosaar. Aukülalisena osales sel sügisel oma üheteistkümnenda elutöö auhinna pälvinud animalavastaja Priit Pärn koos abikaasa Olga Pärnaga. Soosaar tõi näitena filmiklubi rolli kohta esile, et tema pikalt tümitatud Eduard Viiralti elu ja loomingut käsitlev film „Maised ihad” sai alles pärast võitu TPI filmifestivalil rohelise tule ekraanidele. Pärn tänas klubi, et tema esialgu jaheda ametliku vastuvõtu saanud „Eine murul” sai oma esimese auhinna just TPI filmifestivalil ning jätkas sealt rahvusvahelist võidukäiku.
TPI Filmiklubi tegevusele pühendatud näituse avamisel pidas tervituskõne 27 aastat klubi tegevust korraldanud Tiit Merisalu. Telefoni teel saatis tervituse Mark Soosaar, telefoni hoiab näituse kuraator Kelli Luik. Sõnavõtte salvestavad Leo Saar ja Olga Pärn. Kai-Lii Merisalu foto
Toimus ka ühine filmivaatamine, esitusele tulid Priit Pärna tähtteosed „Eine murul” ja „1895”. Oli tõeliselt südamlik ja meeldejääv õhtu, mis taaselustas elavate filmiõhtute vaimu, mis kord Tallinna Tehnikaülikooli aulas aset leidsid, ning tuletas meelde filmikunsti jõudu inimesi inspireerida ja ühendada.
Näitus Tallinna Tehnikaülikooli muuseumi klaasgaleriis jääb avatuks kuni 31. jaanuarini 2025. Näituse kuraatorid on Kelli Luik ja Tiit Merisalu, kujundaja Maris Zernand-Vilson.
Külalised näituse avamisel. Kohale oli tulnud TPI Filmiklubi vana kaardiväge ja sõpru, vanu ja noori filmihuvilisi, TTÜ rahvast. Andres-Teet Merisalu foto
Põhifaktid TPI Filmiklubi kohta:
Klubi tegutses 29. novembrist 1966 kuni 1993. aastani. Ta alustas kinos Partisan (Paldiski mnt 25A), alates 1968 tegutses TPI aulas.
Kokku linastus üle 1000 täispika filmi ja suur hulk lühifilme. Klubi pakkus olulisimaid linateoseid filmi algusaastatest kuni meie kaasajani. Linale jõudis suur hulk maailma väärtfilme.
Alates 1970. aastast toimusid TPI aulas Eesti Kinoliidu kaasaegsete lääne filmide eriläbivaatused. Nõukogude ekraanidele mittelubatud/mittejõudnud filmid moodustasid näidatust enamuse.
Klubi liikmeskond ulatus üle tuhande. Enamik oli TPI rahvas ja vilistlased, paljud ka teistest Tallinna kõrgkoolidest, samuti olid esindatud kultuuriprominendid.
Menukad olid kohtumised/arutelud NSV Liidu ja Euroopa filmiloojatega ning loengud nii Eesti kui ka Moskva ja Leningradi hinnatud lektoritelt.
TPI Filmiklubi alustas „Eesti filmide festivali” traditsiooniga. Kokku toimus 15 festivali aastatel 1978–1992.
Klubi oli justkui ankur kõikidele teistele Eesti filmiklubidele (1988. aastal oli neid 45). Paljud kättevõidetud filmid saadeti näitamiseks ka teistesse klubidesse.
Klubi juures tegutses tugev filmiamatööride grupp, kes osales oma filmidega edukalt vabariiklikel ülevaatustel.
Filmiklubi tegevus sai toimuda tänu kümnete pühendunud korraldajate vabatahtlikule tööle, Eesti Kinoliidu ja ENSV Kinokomitee toetusele.
Tallinnas Paldiski maantee raudteeviadukti juures asunud Kino Partisan, eestiaegse nimega Orion (1932–1949), oli filmisõprade kogunemispaigaks olnud juba alates 1931. aastast. 1966. aasta 29. novembri õhtul kogunes sinna saalitäis Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilasi ja õppejõude. Üheskoos vaadati prantsuse režissööri Henri Colpi draamat „Nii pikk eemalolek”. Filmile järgnenud koosolekul asutati TPI Filmiklubi. Tol õhtul sai alguse 27 aastat väldanud aktiivne filmiõhtute ja -festivalide korraldamise traditsioon, mis tõi kokku Eesti kõige arvukama liikmeskonnaga ja rikkalikuma programmiga filmiklubi.
Sellele õhtule eelnesid tosinkonna erksameelse tudengi tutvustusretked kõigis ühiselamu tubades. Tutvustustööd tehti ka TPI siseraadio süsteemis, mille kuulamiseks olid igas ühikatoas nn krapid. Esimeste aktivistide hulgas olid Tiit Merisalu ja keemiatudeng Anne Pulk, keda see tutvus viis hiljem abieluranda.
Esimesse TPI Filmiklubi juhatusse valiti üheksa liiget. Väärikust andsid kolm TPI õppejõudu: teoreetilise mehaanika kateedri juhataja Georgi Golst, kõrgema matemaatika kateedri dotsent Aleksander Garšnek, füüsika kateedri professor V. Maasik. Nooruslikku energiat kandsid viis lõpukursuse tudengit: Indrek Toome, Heidi Metsoja, Avo Hilpus (klubi esimene president), Igor Žukovets ja Tiit Merisalu, korralduslikku abi andis kino Partisan energiline juhataja Aino Pihlamägi.
Järgnevatel aastakümnetel olid otsustavateks jõududeks filmiklubi tegevuse korraldamisel Georgi Golst, Aleksander Garšnek, teoreetilise mehaanika kateedri labori juhataja Tiit Merisalu ja majandusmatemaatika kateedri vanemõpetaja Jüri Lamp. Kaua panustasid filmiklubi tegevusse Peeter Saar, Raivo Olmet, Igor Žukovets, Andres Allikmäe, Sergei Maljavin, Lidia Garšnek, Jüri Suman ja Viive Kraav. Andres Talvik kujundas filmiklubi embleemi ja plakatid. Helvi Jürviste hoidis korras rahaasjad. Marika Tuulsemäe, Kreet Luup ja Aili Pedusaar tegid kohusetundlikult sekretäritööd. Üliõpilastena andsid tubli panuse Toivo Hanson, Arvi Jürviste, Erik Jürviste, Sulev Teinemaa, õhtute läbiviimisel Reet Oja. 1980. aastatel esitles Nikolai Meinert haruldasi videoprogramme, mida hankis Moskva filmiklubide kaudu. Paraku on tänaseks palju kaasteelisi meie seast lahkunud ja koos nendega ka hulk mälestusi unustusemerre vajunud.
Kõige olulisemaks oli filmiprogrammi koostamine. Esialgu tuginesime põhiliselt tollases riiklikus filmilevis olnud filmidele, kuid sealne valik oli äärmiselt piiratud. Tänu kinokomiteele saime õiguse näidata uusi filme esilinastustena. Meie pikemaajaliseks taotluseks oli aga tuua klubilasteni maailma tippfilme nii klassikast kui ka kaasajast.
Priit Pärn vestleb kunagise TPI Filmiklubi liikme Ago Tiimaniga. Taustal näitusestendid TTÜ klaasgaleriis. Andres-Teet Merisalu foto
Uues TPI aulas puhkeb filmiklubi õitsele
Klubi kolmanda hooaja alguses 1968. aasta sügisel valmis TPI uus 540-kohaline aula. Selle istekohtade arvu sai lükandustega suurendada veel 240 koha võrra. See saal oli kino Kosmose järel suuruselt teine. Tänu rektoraadi toetusele oli filmiklubil võimalik kasutada tihedalt kõrgetasemelise tehnikaga varustatud aulat ja õppejõudude kohvikut. Üliõpilasklubi PIKO uksed avas filmiklubile Olavi Pihlamägi. Filmiklubil oli oma alaline väike tööruum
V korpuses asunud teoreetilise mehaanika kateedri juures, auditooriumist nr 301 lisaseinaga eraldatud tagatoas.
Koostöö kujunes viljakaks Nõukogude Filmikunsti Propaganda Bürooga (NFPB), mida juhatas alati abivalmis Tamara Huik. NFPB vahendusel jõudis klubisse arvukalt filmiloojaid üle NSV Liidu ja klassikaprogramme Moskva Riiklikust Filmiarhiivist (Gosfilmofondist), sh vanemat lääne klassikat.
Eesti Kinoliidu loal näitasime mitmeid lääne väärtfilme. Selle eest hoolitsesid algul Kaljo Kiisk ja Ivar Kosenkranius. Saali rekordi püstitas Victor Flemingi „Tuulest viidud” (1939). Filmiklubi suured toetajad olid Enn Rekkor, Rein Karemäe, Liina Kirt ja Mark Soosaar. Kinoliit usaldas klubi hoole alla ka väliskülalisi ühes nende toodud filmidega.
Tegusad olid meie filmiharrastajad. Jaan Paavle, Gunnar Okk, Leo Saar, Jura Gorlov, Benjamin Voloz jpt osalesid oma filmidega edukalt vabariiklikel ülevaatustel. Eriliseks kujunes septembris 1986 esmakordselt Eestis läbi viidud Ülemaailmse Filmiamatööride Liidu (UNICA) festival, millelt klubi harrastajad tõid ära diplomi.
1970. aastal saavutasime Kinoliiduga kokkuleppe kaasaegsete lääne filmide eriläbivaatuste ületoomiseks TPI Filmiklubisse. Seni olid need läbivaatused toimunud heliloojate liidu väikeses saalis ja mõeldud meie suletud ühiskonna tingimustes vaid kinoliidu liikmetele. Kinoliidu tingimuseks oli, et klubi teeb ära kogu õhtute läbiviimiseks vajaliku organisatoorse töö. Ametlikku levisse mittejõudnud või -lubatud filmide arv tõusis tublisti üle poole kõigist näidatud filmidest.
Kõige selle tulemusel kasvas liikmete arv üle 1000. Lisaks huvilistele TPIst ja teistest Tallinna kõrgkoolidest palusid end meie klubi liikmeks võtta ka kogu Teadlaste Maja kollektiiv ning mitmed Eesti tuntud kultuuriloojad.
Filmiklubi laialdane välissuhtlus
Juba esimesest hooajast peale suutsime sisse seada aastatepikkuse vastastikuse neljaliikmeliste üliõpilasrühmade külastusprogrammi Helsingi Tehnika Kõrgkooli filmiklubiga Montaasi, kusjuures kumbki pool tõi kaasa omamaiseid filme. Nii jõudsid Tallinna esimesed Risto Jarva ja Mikko Niskaneni teosed. Hiljem tekkisid sarnased sidemed ka Tallinna sõpruslinna Kotka klubiga.
Kahe Leningradi filmiklubi (KITÕ ja Molodjožnõi) esindajad tõid meile filme otse välisriikide konsulaatidest. KITÕ (venekeelne lühend, mis tähendab „kino ja sina”) klubi juht, mitmekülgne erudiit Jura Šuiski esines lektori ja tõlgina, Molodjožnõi esindaja Emil Goldštein oli mõnus seltskonnamees. Tänu neile saime ka meie otsesidemed Prantsusmaa, Poola, Ungari, Itaalia jt saatkondadega. See andis võimaluse tuua klubisse kaua keelatud A. Wajda, P. P. Pasolini, J. L. Godard’i jt tippfilme. X (1976) ja XX (1986) juubelihooaja puhul korraldasime suured filmiseminarid, kus lisaks Eesti klubidele osales mitukümmend esindajat viieteistkümnest NSV Liidu filmiklubist.
Filmikunsti suurkuju Andrei Tarkovski külaskäigud klubisse tähistasid olulisi verstaposte. Tema esimene visiit 1973. aastal filmiga „Solaris” ja 1975. aasta külaskäik filmiga „Peegel” äratasid tähelepanu ja õhutasid veelgi sügavamatele aruteludele kino filosoofiliste ja kunstiliste mõõtmete üle. Kui linastus Tarkovski „Peegel”, sai selgeks, et tema filmide laiemat levitamist NSV Liidus ei tagata. Austuse ja solidaarsuse žestina annetas TPI Filmiklubi filmitegijale tookord 150 rubla, pakkudes talle tuge rahaliselt raskes olukorras.
Koostöös Tallinna Rootsi saatkonna kultuuriatašee Hans Lepaga tõime 1990. aastate alguses Eestisse kohale Vilgot Sjömani, Susanne Osteni, Daniel Bergmani ja Bo Widerbergi filmide tsükli.
TPI Filmiklubi juhatuse liikmed 1974. kevadel klubi tööplaani arutamas. Istuvad: teoreetilise mehaanika kateedri assistent Tiit Merisalu ja teoreetilise mehaanika kateedri juhataja Georgi Golst, seisavad: IV kursuse üliõpilane Raivo Olmet ja orgaanilise keemia kateedri laboratooriumi juhataja Jüri Suman.
Mati Hiisi foto. Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Hammasrattad pöörlevad: Eesti Telefilmi päevadest saab alguse filmifestivali traditsioon
1978. aastal alustas TPI Filmiklubi oma vahest olulisimat ettevõtmist: Mark Soosaare, Jaan Ruusi ja Rein Karemäe algatusel toimus aulas Eesti Telefilmi filmide festival, mis juba järgmisest hooajast 1978/79 laienes kõigi Eestis valminud linateoste festivaliks. Sellest kujunes nõukogudeaegse Eesti märkimisväärseim filmisündmus.
Festivali võitjad selgitasid välja klubiliikmed, kes hindasid iga filmi kümnepallisel skaalal, ja tulemused arvutati kokku TPI arvutuskeskuses. Iga kord jagati välja auhinnad, kunstnik Jaan Paavle loodud põletatud savist abstraktsed naisefiguurid — Suur Hammasratas täispikkade mängufilmide ja Väike Hammasratas lühifilmide eest. Oma eriauhinnad jagasid lisaks välja kinoliidu, kultuuriministeeriumi, Õhtulehe jt asutuste žüriid.
Esimese Hammasratta võitis Lennart Meri kultuuriantropoloogiline dokumentaalfilm „Linnutee tuuled”. Kokku toimus 15 festivali ja auhindadega pärjati paljud meie nimekad filmiloojad: Rein Maran, Andres Sööt, Priit Pärn, Mark Soosaar, Leida Laius, Rein Raamat, Peeter Simm, Arvo Kruusement jt. Festivali lõpuõhtutest tegi pooletunniseid saateid ETV, paraku on need salvestused hävinud. TPI filmifestivali eeskujul hakati 1980. aastal korraldama ka riiklikku ENSV filmifestivali. Tänapäeval jätkab Eestis filmifestivali korraldamise tänuväärset traditsiooni PÖFFi meeskond meie kunagise hea sõbra ja klubi õhtujuhi Tiina Loki juhtimisel.
Kui üks ajaseier näitab üht ja teine teist aega
Nõukogude okupatsiooni lõppedes muutusid Eesti ühiskond ja majandus tundmatuseni. Levis satelliit- ja kaabeltelevisioon, laiendades juurdepääsu filmidele ja vähendades järk-järgult vajadust eksklusiivsete filmiklubide järele. Esimestel iseseisvusaastatel varjutasid kultuuritegevust üldine majanduslik kitsikus, aga ka ettevõtlikele inimestele terendanud uued eneseteostusvõimalused. TPI Filmiklubi ringkond hakkas hajuma. Pärast 27 aastat kestnud hoogsat tegevust otsustas klubi 1993. aasta alguses laiali minna.
Sellegipoolest jäid TPI Filmiklubi vaim ja panus eesti filmikultuuri kestma. Ligi kolmekümne aasta kestel oli klubi olnud filmisõprade majakas, kriitilise mõtlemise innustaja ja ainulaadne kultuurisild okupeeritud Eesti ja vaba maailma vahel. Filmiklubi liikmete jaoks oli see palju enamat kui filmiklubi — see oli sõpruse, õppimise ja avastamise koht. Selle pärand elab nende arvukate inimeste mälestustes, keda see puudutas, inspireerides ehk ka tulevasi põlvkondi hindama ja tähtsustama filmikunsti kõikides tema vormides.
