(Algus TMK 2024, nr 12)
„AUGUSTIBLUUS 2024”
Festivali „Augustibluus” (1.–4. VIII Haapsalus) juubeliüritused avati juba kevadel: 23. märtsil toimus Tallinnas Rotermanni kvartali klubis Chicago 1933 festivali „Augustibluus” avapidu, kus kuulutati välja ka esimesed 21 esinejat. Ürituse korraldajate Martti Mutli ja Raul Ukareda sõnul on „Augustibluus” laienemas: 2024. aasta festivalil oli kasutada 10 lava ning vähemalt 35 kontserti jms. See rõõmustav sündmus kurvastab aga neid, kes sooviksid kuulata kõiki esinejaid, sest esinemiskohad asuvad üksteisest küllaltki kaugel ja kontsertide ajalisi kokkulangevusi on üpris palju. Niisiis, need lugupeetud muusikud, kelle kontserdile ma ei jõudnud, andke, palun, andeks, kui ma eelistasin välismaiseid esinejaid, keda muidu kuulama vist ei juhtuks.
Festivali väljakuulutatud programmis oli kirjas üsna esinduslik esinejaskond: lisaks parimatele kodumaistele koosseisudele ka muusikud bluusi sünnimaalt USAst, teenekas kitarrist ja laulja Tommy Castro koos oma bändiga The Painkillers. Rohkem kui 30 aastat väldanud eduka karjääri jooksul on Castro pälvinud arvukalt auhindu, ka „Blues Awardsi” galal 2024 valiti ta võitjaks kolmes kaalukaimas kategoorias: aasta album, aasta bänd ja aasta meelelahutaja. Festivali eelreklaamis oli välja kuulutatud ka Mihkel Raud, spetsiaalselt „Augustibluusiks” loodava erikavaga „Mihkel Raud Goes ZZ”, oma 35. tegutsemisaastat tähistanud eesti bluusi lipulaev Compromise Blue ja novembris 60. eluaasta künnise ületanud bändi solist Emil Rutiku. Lootus oli kuulda ka sensatsioonilist Taani triot Chris Grey & The BlueSpand. „Sellist positiivse energia, eluterve huumori, geniaalse laululoomingu ja tehnilise virtuoossuse laengut ühes bändis ei ole ammu kohanud. Selle bändi kutsumist on kuulajad nõudnud juba umbes kolm aastat!” ütleb eelreklaamis Raul Ukareda. Paraku lootuseks see jäigi ja neid esinejate seast kahjuks ei leidnud. Ära jäid ka nii Mihkel Raua kui Compromise Blue’ show’d.
1. VIII, Haapsalu Kultuurikeskuse teatrisaal: luule- ja muusikakava „Bluule10/10”: Kärt Kross-Merilo, Franz Malmsten, Üllar Saaremäe, Argo Aadli, Egon Nuter, Juss Haasma, Jan Kaus, Reigo Ahven, Georg Merilo, Taavi „Taff” Aavik
Traditsioonilise luule ja muusika programmi „Bluule” esinejate valik üllatas oma koosseisuga: peale juba teada-tuntud luuletajate esinesid poeetidena vähem, kuid muusikutena juba rohkem tuntud Reigo Ahven ja Juss Haasma. Mitmekesine temaatika ulatus armastusluulest poliitikani, sisaldades kohati üsna terava sõnumiga muusikalisi vahelõike. Kui seni on „Bluule” vahelõigud olnud erinevate muusikute mängumaa, siis seekord oli valitud elektrooniline taust, millel ei olnud bluusiga küll mingit sidet, kuid mis samas võimaldas rohkem vabadust teemade käsitlemisel. Üldmulje oli sümpaatne.
Kultuurikeskuse rõdusaal, Paul Venturi ja The Yellboys
Paul Venturit (Itaalia) iseloomustab Robert Johnsoniga sarnanev dünaamiline kõrge tenorihääl ja autentne deltabluusilik kitarrikäsitlus. Õhtu jätkus prantslaste New Orleans’i stiilis brassbändiga The Yellboys, niisiis selge viitega bluusi algusaegadele. Siin oli võimalik näha-kuulda ka oma aja populaarset, kuid tänapäeval harva kasutatavat „löökpilli”, metallist pesulauda, mille külge oli kinnitatud ka muu vajalik, sealhulgas omal ajal kasutusel olnud autopasun, millega liitusid bandžo, susaphon ja tromboon. Niisiis oli see tüüpiline New Orleans’i bluusibänd. Kõik bändi muusikud esinesid väga heal tasemel, eriti paistsid silma trombonisti stiilsed, väga hea tooniga soolod ja ansambli suurepärane kolmehäälne laul. See kõik oli vürtsitatud hea huumori ja asjakohase energiaga. Kahjuks oli helinivoo normaalsele kuulajale väljakannatamatult vali, mistõttu sai kuulamine võimalikuks alles kõrvalruumis. Kontserdi show’-pool (eelkõige silmale määratu) muidugi kannatas seetõttu. Õnneks esinesid artistid hiljem ka normaalsetes oludes ja jätsid suurepärase mulje.
The Yellboys.
„Augustibluusi” pressifoto
2. VIII, linnuselava: Räpina Jack & The Hillbilly Terrorists, I Shot a Man, The Yellboys, Sherly Youngblood & Highway, Ultima Thule: Tõnis Mägi, Vaiko Eplik, Marie Vaigla ja Robert Linna
Järgmisel festivalipäeval tegi minu eest valiku elu ise: „igavestele jahimaadele” oli lahkunud üks Haapsalu kultuurielu silmapaistvamaid isiksusi, Haapsalu muusikakooli kauaaegne juht ja omaaegne Lääne Kaluri varietee orkestrijuht Peeter Saar, keda käisin ära saatmas. Festivali meluga sain liituda alles Räpina Jacki & The Hillbilly Terroristsi kava aegu.
Esimest korda oli 2024. aasta festivali pealava õhtujuhiks tuntud näitleja, Evelin Võigemast, kes on samas ka arvestatav laulja. Räpina Jack, kes on festivalil juba korduvalt menukalt esinenud, oli seekord võitnud pealaval esinemise õiguse. Räpina Jack, õieti duo Hain Hoppe ja Kill Kaare, kasutasid seda õigust koos ansambliga The Hillbilly Terrorists koosseisus Tarvi Aldur (kitarrid), Martin-Eero Kõressaar (basskitarr ja kontrabass) ja Peep Kallas (trummid). Nende eestikeelne, kohati räppiv, põhiliselt omaloominguline bluusikava oli oma tasemelt ja energialt igati õhtuse kontserdi alguse vääriline, pannes publiku isegi kõledat tuult trotsima.
Järgmisena tulid lavale järjekordselt itaallased, trio I Shot a Man. Ka nende bändi eesmärgiks oli esitada bluusi võimalikult autentsel moel ja kuigi nende pillid polnud nii algelised (originaalipärased) kui prantslastel, realiseerisid nad põhiosas oma taotluse. Itaallastele kohaselt oli bändil väga hea mitmehäälne vokaal. Midagi eriti meeldejäävat nende kavas polnud, kuid üldmulje jäi üsna hea.
Neile järgnes (seekord normaalsetes oludes) The Yellboys, kes esitas oma kava uuesti. Nüüd pääses mõjule ka nende fantaasiarikas löökriista- (täpsemalt küll pesulaua-) soolo. Publiku hea tuju oli kauaks ajaks garanteeritud.
Sherly Youngblood on üks tänapäeva USA bluusimaastiku säravamaid tegijaid. See pianist, kitarrist, löökpillimängija, kuid eelkõige siiski vokalist on tunnustatud kui bluusi, gospeli ja R&B tõlgendaja. „Augustibluusil” esitles ta oma äsja ilmunud albumit „Every Single Day of Your Life”, tehes seda koos tuntud Helsingi bändiga Highway koosseisus Jonne Kulluvaara (kitarr), Jan-Olof „Puppe” Strandberg (bass), Köpi Toivonen (trummid) ja „Good Rockin” Kempas (laul ja suupill). See oli üpris kaasaegne käsitlus bluusist, kust peale Sherly stiilse esituse jäid meelde ka suupilli meisterlikud soolod.
Ultima Thule on olnud üks kolmest esimesel „Augustibluusil” üles astunud bändidest, n-ö festivali asutajaliige. Nende kava „Kummardus” oli pühendatud aja jooksul lahkunud ansambli liikmete mälestusele. Kummarduse tegid Tõnis Mägi, Vaiko Eplik, Marie Vaigla ja Robert Linna, keda toetasid Raul Vaigla, Kalle Vilpuu, Aare Põder, Toomas Rull ja Robert Vaigla — igati väärikas ja tasemel koosseis. Tulemus kahjuks päris tegijate vääriliseks ei kujunenud. Põhjust ei oska arvata, kuid kohati tekkisid nii tunnetuslikud kui ka intonatsiooniprobleemid, ansamblitunnetusest rääkimata.
Ultima Thule kavaga „Kummardus”. Vasakult: Aare Põder, Toomas Rull, Robert Linna, Marie Vaigla, Tõnis Mägi, Raul Vaigla, Vaiko Eplik ja Robert Vaigla.
Triin Raa foto
3. VIII, Haapsalu raudteejaam: Paul Venturi, Henri Herbert, Mathis Haug & Benoit Nogaret
Järgmisel päeval tegin südame kõvaks ja alustasin alles ennelõunal Haapsalu raudteejaamas, mis on kujunenud üheks väiksemate bluusikoosseisude lemmiklavaks. Ja õigusega: siin on nii bluusile sobivat vaba õhustikku kui korralik tehnika ja reeglina ka tasemel helimees. Nii sain siin uuesti kuulata avapäeval võimenduse nahka läinud Paul Venturi kava. Kas ta esitas täpselt sama kava kui 1. augustil, ei oska öelda (avapäeval polnud kahjuks võimalik tekstist, sh teadustustest, aru saada). Tõenäoliselt see päris sama ei olnud. Sellise tasemega artistidel pole tavaliselt repertuaariga probleeme, mängitakse vastavalt vajadusele ja võimalustele. Seekord oli saal pungil asjatundlikust publikust ja ka kontserdi tehniline külg oli ideaalilähedane. Mis muud, kui bluusid kõlama! Publik sai kuulda Mississippi bluusi kogu selle variantide kirevuses: selleks olid Venturil kaasas mitmed pillid, mida ta võrdselt eeskujulikult valdas. See oli väga elamuslik ja õpetlik tund, mis publiku nõutud arvukate lisapalade tõttu venis küll tublisti pikemaks. Ühinesin publiku ovatsioonidega.
Paul Venturi.
Bob Mercury foto
Ka järgmine esineja, ekstraklassist bluusipianist ja laulja Henri Herbert (USA) pakkus elamuslikku kava, demonstreerides bluusi erinevaid klaverivariante, mida tegi harvanähtavalt enesestmõistetava virtuooslikkusega. Herbertit peetakse üheks maailma parimaks bluusi- ja boogie-voogie-pianistiks. Ka meil on mõned hea tehnikaga pianistid, nagu Margus Kappel ja nüüd juba manalasse läinud „Tibu” Andu Kõiv, harrastanud sama stiili, kuid päris samale tasemele neid paigutada siiski ei saa. Põhjus on loogiline: meie pianistid mängivad suuremas osas vaid enda lõbuks ja esinemisvõimalusi on neil üpris harva, Henri Herbert aga esineb pidevalt, nii Euroopas kui USAs. Kava teises pooles esines ta Ray Charlesi stiilis, lauldes vanameistri kuulsaid laule ja end ka ise saates. Ka see kontsert ei tahtnud lisapalade tõttu kuidagi lõppeda.
Kuid see polnud veel kõik; ka järgmised esinejad, duo Mathis Haug ja Benoît Nougaret (Saksamaa), jätkasid samal lainel. Nende repertuaar koosneb bluusi, kantri ja folgi kuldaja parimatest paladest, takerdumata siiski liigsesse nostalgiasse — niisiis tõeline americana. Duo repertuaaris on tähtis koht selle liikmete endi loomingul, tuletamaks meelde, et USA lõunaosariikide suuresti kohalikust, aga ka afroameerika traditsioonist lähtuv muusika on palju võlgu ka Euroopa muusikatraditsioonidele. Mathise ja Benoît’ ühine tee sai alguse juba üle 20 aasta tagasi ja on nüüdseks jõudnud täiuslikkuse piirimaile. Oma tegevuses kasutavad nad erinevaid pille, aga ka elektroonikat. Tulemus oli suurepärane ja samal arvamusel näis olevat ka publik, kes nõutas välja arvukaid lisapalu.
3. VIII, linnuselava: South of Savoy, Maisteri T, Toomas Vanem Plays Blues, Vanessa Collier, „Fender Stratocaster 70 — Jamboree!”, The Fabulous Thunderbirds
Eesti-Soome bänd South of Savoy toob oma lubaduse kohaselt kuulajani uuemad helid bluusi, souli ja roots–rockn’roll’i maailmast. Käesolevas kavas oli kõige rohkem rokki. Esitus oli päris korralikul tasemel, kuid midagi eriti meeldejäävat selles ei olnud. Laval olid Krista Tiitiainen (vokaal), Oskar Mallens (kitarr ja vokaal), August Skjoldby (kitarr ja slide), Jaan Jaanson (bass) ja Jeremia Kangas (trummid).
Maisteri T on ehtne soome bluusi esindav ansambel; ka kõik oma laulud esitab ta soome keeles. Ansambli asutas 18 aastat tagasi laulja ja suupillimängija Teijo Eloranta. Praegu on selle koosseisus veel Sameli Palovaara (kitarr), Petri Loikala (bass) ja Juho Ranta (trummid), kes kõik kuuluvad soome bluusimuusikute tippu. Bändil on publikuhullutaja maine ja ka siinse publiku said nad üsna kähku oma mõju alla.
Toomas Vanem on üks meie nimekamaid kitarriste, kel möödunud aastal valmis ka autoriplaat „Toomas Vanem. „Confession””. Sellel kontserdil aga tutvustas ta juba oma järgmise, töös oleva plaadi materjali. Plaanide kohaselt tulebki see bluusi võtmes. Toorik tundus üsnagi huvitav ja ootusi tekitav. Bändi koosseisu kuuluvad veel Henno Kelp (bass), Andrus Lillepea (trummid) ja Rain Rämmal (klahvpillid).
Vanessa Collier (USA) on maineka Berklee kolledži lõpetanud laulja, saksofonist ja laulukirjutaja, keda peetakse noorema põlvkonna andekaimaks bluusitäheks. Teda on nomineeritud 12 korda BMA bluusiauhinnale ja ta on võitnud neist neli. 2024. aastal nomineeriti ta koguni kolmes kategoorias. „Augustibluusil” oli tema kitarristiks Laura Chavez, kellele omistati mullusel BMA auhinnagalal parima kitarristi tiitel ja keda peetakse konkurentsitult maailma parimaks naisbluusikitarristiks. Ääremärkusena olgu öeldud, et Vanessa Collier oli (tema mainet ja võidetud tiitleid arvestades) äärmiselt tagasihoidlik, pühendudes vaid muusikale, Laura Chavez aga pööras oluliselt rohkem tähelepanu ka show’le ja enda nähtavaks tegemisele. Ent mõlemad mängisid muljetavaldavalt. Vaieldamatult üks selle festivali elamusi!
„Fender Stratocaster 70 — Jamboree!” — sellise paljutõotava nimega üritusega tähistati kõige ikoonilisema kitarrimudeli valmimise 70. aastapäeva. Leo Fenderi 1954. aastal loodud kitarr oli, on ja loodetavasti ka jääb „igavesti oma ajast ees olevaks”, nagu ütleb Fenderi reklaamlause. Sellega on seitsmekümne aasta jooksul mänginud lugematud tippkitarristid — ka Jimi Hendrix ja Jeff Beck — peaaegu kõiki muusikastiile. Pilli austajaid on päris palju ka meie muusikute seas ja nii koguneti „Augustibluusil” selle sündmuse tähistamiseks festivali laval koos musitseerima. Fantastiline idee, kuid publiku poolt vaadatuna jättis hästi mõeldud-kavandatud üritus pisut kaootilise mulje — ei tea, kuidas tundus see osalejatele endile. Muusikud olid kõik tasemel ja püüdsid anda endast parima, aga tulemus oli veidi üksluine. Kindlasti võimaldaksid nii tunnustatud pillid suuremat kõlalist vaheldust. Ilmselt oleks asjale kasuks tulnud repertuaari eelnev kokkuleppimine ja esinemisjärjekorra varieerimine.
Päeva lõpetas maailma tuntuim ja tunnustatuim bluusibänd The Fabulous Thunderbirds, tänavu oma 50. aastapäeva tähistav T-Birds, nagu neid austavalt kutsutakse. Bluusiskeenel pole ilmselt kedagi, kes neid ei teaks ega imetleks. Nad on americana par excellence! Reklaamist loeme: „Oma pika karjääri jooksul on bänd jäänud truuks oma juurtele, olles siiski alati muutumises. Viie kümnendi jooksul on bändil olnud üle kümne koosseisu, mis aga ei tähenda sugugi ebastabiilsust, vaid evolutsiooni. Iga koosseis on olnud oma nägu, kantud kontseptsioonist, mis bändi liidrit ja selle ainsat siiani tegutsevat asutajaliiget, tõenäoliselt üht maailma parimat bluusi-suupillimängijat Kim Wilsonit on just sellel ajahetkel inspireerinud ja kandnud.” Lisada võiks, et nad on välja andnud mitukümmend vägagi eriilmelist albumit, mis hõlmavad laia stiiliskaalat ja kus on esindatud peaaegu kõik ameerika nn juurtemuusika voolud. Mitmete albumite müük on ületanud kuld- või plaatinaplaadi taseme. Praeguses koosseisus mängivad Kim Wilson (laul, suupill), Johnny Moeller (kitarr), Bob Welsh (klahvpillid ja kitarr), Steve Kirsty (bass) ja Rudy Albin (trummid). Kõik lavalt kuuldu oli väga heal tasemel ja seda vabaõhu tingimustes! Siin tuleks kindlasti teha sügav kummardus bändi helimehele, keda kahjuks ei tutvustatud (ju on selline tase neile igapäevane). Vahe eelmiste esinejate sugugi mitte kõige hullema helikvaliteediga oli tohutu. Kokkuvõttes oli see päeva eredaim elamus ja kogu festivali üks tippsündmusi.
Kim Wilson.
Kirikukontsert
Kõigil viimastel festivalidel on kirikukontserdid läinud täissaalile ja erandiks polnud ka „Augustibluus”. Tõttöelda on bluusil ja vaimulikul muusikal palju ühist. Juubelifestivali lõpetaski kiriku akustikat arvestades väga sobiv koosseis: vokaal ja akustiline kitarr.
Hedvig Hanson & Marek Talts — väga sugereeriv algus. Marek Talts (akustiline kitarr) mängis vaikse ja ulatusliku (üle viieminutilise!) sissejuhatuse tuntud teemale „Amazing Grace”, mille lõpus sisenes väga mõõdetud sammuga Hedvig Hanson. Tema scat’i–stiilis, hästi välja peetud suur improvisatsiooniline soolo samale teemale, kus ta kasutas vähe, kuid siiski piisavalt ka mõningaid rütmipille (maracas, kellamäng), mõjus hiirvaikselt kuulavale saalile sugestiivselt.
Kogu nende läbimõeldud kava väärib täit tunnustust: selles oli vaimuliku temaatikaga laule (Simojoki „Anna hingele avarust”), sh esmaettekandeid (Matis Metsala „Psalm 139”), mis oma olemuselt sellesse kavasse vägagi sobisid, ja ka stiilselt esitatud Villu Veski, Margus Kappeli ja Hedvig Hansoni lugusid. Hedvigi soolod olid loominguliselt haaravad ja sisutihedad, kõiki töötlusi iseloomustasid ulatuslik kitarriga sissejuhatus ja vahemängud. Esmaklassiline ansambel ja suurepärane tervik, mida publik kuulas hiirvaikselt ja tunnustas kestva aplausiga. See kava, mis vääriks kindlasti plaadistamist, oli stiilne lõpp õnnestunud juubelifestivalile.
Hedvig Hanson ja Marek Talts.
„Augustibluusi” pressifotod
JACOB COLLIER JA ANSAMBEL TAKE 6 KULTUURIPEALINNAS TARTUS
„Jazzkaar” tõi 18. juulil 2024 programmi „Euroopa kultuuripealinn 2024” raames Tartu laululavale esinema hinnatud laulja, helilooja ja multiinstrumentalisti Jacob Collieri koos vokaaldžässi absoluutsesse tippu kuuluva ansambliga Take 6. „See oli 2016. aastal, pärast Collieri debüütalbumi „In My Room” ilmumist, kui soovisime kutsuda selle superandeka talendi „Jazzkaarele”; paraku ei läinud tol korral õnneks,” annab „Jazzkaare” korraldustiim teada. Seda suurem oli rõõm tutvustada Collieri nüüd tema siinsetele arvukatele fännidele.
Londonis tegutsevat 29-aastast multitalenti Jacob Collieri on nimetatud üheks oma põlvkonna kõige uuenduslikumaks muusikuks. Tema loomingust võib leida nii poppi, džässi kui ka klassikalist muusikat ja nende erinevates variantides miksimisi. Kontserdi algul jättis ta endast mulje kui aktiivsest show-mehest, kelle põhiülesanne oleks justkui juhtida maailmakuulsa Take 6 kontserti. Mõned laulud lauliski ta koos ansambliga, kes esitas tuntud lugusid oma tavarepertuaarist. Seejärel hakkas Collier esitama oma tuntud, sentimentaalse alatooniga laule, mille sõnu nooremad naised suutsid peast kaasa laulda. Sellega lõi ta koduse atmosfääri, mida nii suure rahvahulga puhul (Postimehe andmetel üle 8000 müüdud pileti!) pole üldsegi lihtne saavutada. Publik oli tal nüüd peos. Järk-järgult tõusid esile ka tema teised tugevad küljed, nimelt on ta väga hea pianist/multiinstrumentalist. Lisaks laitmatule klaverimängule tuli ta edukalt toime ka süntesaatori ja kitarriga. Eriti efektne oli tema inimhääli imiteeriv esitus süntesaatoriga, kus ta, ise lauldes, jäljendas saateks meesansamblit (Take 6?). Kahjuks ei pidanud ta vajalikuks kõikide lugude teadustamist, pidades nende tundmist ilmselt iseenesestmõistetavaks. Kontserdi jätkudes kutsus ta lavale professionaalse süvamuusiku, oma viiuldajast ema, kellega koos esitati üks teos vana klassika repertuaarist — Jacob laulis falsetiga teise viiuli partiid! See oli erinevate muusikastiilide tundmise, aga ka tema võimete otsene demonstratsioon.
Kuid see polnud veel kõik: tema kui show-mehe taset näitas see, et ta suutis mängleva kergusega panna kaasa laulma kogu Tartu lauluväljaku, ise seda „koori” dirigeerides! Selliste energiliste kontsertidega on ta maailmas üsna tuntud. Esitatavad mitmehäälsed fraasid laulis ta ise ette, näidates edasisi helikõrguste muutumisi žestidega. Minu suureks üllatuseks sai publik ülesandega uskumatult hästi hakkama: Tartu laululava ja selle rohkem kui kaheksa tuhat külalist muutusid heatasemeliseks ühendkooriks! Jäi üle vaid tõdeda, et ütlusel „Eesti rahvas — laulu rahvas” on põhi all. Nagu teada, on Jacob Collieri omapärane helikeel ja isikupärased videolahendused inspireerinud paljusid ja haaravad jäägitult kaasa igas eas kuulaja. Nii juhtus ka seekord. Kontserdi lõpuosas tuli uuesti lavale ka Take 6, esitades koos Collieriga mõned oma repertuaari pärlitest.
Kontserdist rääkides ei saa kuidagi mööda ka sümfooniaorkestrist Valter Soosalu juhatusel. Tegevust jätkus neilegi, paraku ei saanud ma kusagilt teada, kes tegi orkestriseaded. Kahju on sellestki, et orkestrit oli kuulda ebaühtlaselt. Olukord, kus tuleb korraga kõlaliselt valitseda nii sümfooniaorkestrit kui fusion-bändi, kes mängib oluliselt valjema helinivooga, on muidugi keeruline. Käesoleval juhul see aeg-ajalt õnnestus, kuid suures osas siiski mitte ja siis tuli leppida vaid visuaaliga. Helimehel tekkis probleeme ka eri pillide kõla äratundmisega: näiteks kui Take 6 bassilaulja imiteeris vokaalselt kontrabassipartiid ja näitas seda isegi žestidega, võimendati hoopis suure trummi mütsu, mis oli juba niigi liiga tugev. Kiidusõnu tahaksin öelda aga valgusrežii kohta, see oli huvitav ja toetas laval toimuvat. Oli see Collieri kavandatud? Nagu eespool öeldud, on ka see üks tema loomingulisi väljundeid. Kontserdi lõppedes oli publik sedavõrd hoos, et Collier nõuti tagasi lavale ühislaulmist juhatama! Kokkuvõtteks: hoolimata vähestest apsudest oli see elamuslik ja kultuuripealinnavääriline üritus.
Toogem lõpetuseks mõned säravamad faktid Jacob Collieri elust. Oma debüütalbumi „In My Room” salvestas Collier algusest lõpuni oma kodus; kõigi lugude seaded kirjutas ja mängis sisse muusik ise ning hiljem võitis ta oma albumi eest kaks Grammy auhinda. Ta on teinud koostööd selliste tuntud nimedega nagu Coldplay, John Mayer, Ty Dolla $ign, Tori Kelly, Daniel Caesar, SZA jmt.
2018. aastal alustas Collier oma neljaosalise, rohkem kui 50 lauluga albumi „Djesse” salvestamist, millest iga osa käsitleb erinevat muusikastiili. Tema seni avaldatud kolm albumit on kõik pälvinud Grammy auhinna ja see teeb temast ainukese briti helilooja, kes on võitnud oma esimese nelja albumi eest Grammyd. „Djesse” 4. osa plaanib ta anda välja veebruaris 2025.
Koos Collieriga 18. juulil Tartu laululavale astunud, kümne Grammy auhinnaga pärjatud ning üle maailma hinnatud a cappella-vokaalkuuikut Take 6 on Quincy Jones nimetanud „kõige meisterlikumateks häälevõluriteks siin planeedil”. 2023. aastal andsid nad ühise kontserdi USAs ja nüüd esines kooslus esmakordselt Euroopas.
Jacob Collier.
Silver Gutmanni foto
