Tantsulavastus Philip Glassi muusikale „Dancing Glass: Philip Glassi klaverietüüdid”. Koreograafid: Lucinda Childs, Shintaro Hirahara, Michele Pogliani, Llewellyn Mnguni, Cassi Abranches. Lavakujundus: Marta Dellabona ja Martina Galbiati. Kostüümid: Tiziana Barbaranelli ja Janaìna Castro (etüüdid 3 ja 14). Valguskujundus: Cristian Simon ja Cristian Bortos. Video: Anagoor, Hiroshi Sugimoto, Fabio Cherstich, Shirin Neshat ja Igor Renzetti. Helimeister: Emanuele Pontecorvo. Muusika live-esitus: Jacopo Petrucci (klaver) ja Anna-Liisa Eller (kannel). Tantsijad: Agnese Trippa, Nicolo Troiano, Sara Mignani, Irene Venuta, Giulia Maria De Marzi, Xhoaki Hoxha, Alexandru Mihaita Tanasa, MP3 Dance Project. Produktsioon: Change Performing Arts [kunstiline juht: Franco Laera; projektijuhid: Martina Galbiati ja Marta Dellabona. Kunstiline koostöö: Akiko Sugiyama ja Maristela Gaudio. Kuraatorid: tants: Lucinda Childs, muusika: Oscar Pizzo koostöös Cassi Abranchese, Fabio Cherstichi, Lucinda Childsi, Kudsi Erguneri, Shintaro Hirahara, Anna-Liisa Elleri, Philip Milleri, Llewellyn Mnguni, Shirin Neshati, Michele Pogliani, Hiroshi Sugimoto, Roberta Valente, Mana Yoshinaga, Jacopo Petrucci (klaver) ja Thami Shabalalaga (esitus)], MP3 Dance Project (lavastaja: Michele Pogliani ja koordinaator: Fabrizio De Angelis). Tellimus ja kaasproduktsioon: Eesti Kontsert (tegevjuht: Kertu Orro; produktsioon: Madis Kolk ja Ruta Juzulenaite), Europa Culture, Hiina Shanghai rahvusvaheline kunstifestival (CSIAF) ja Bologna Linnateater koostöös Conservatorio di Musica A. Casella L’Aquila ja Pomgranate Arts New Yorgiga, Euroopa Kultuuripealinn Tartu, 2024. Etendused: 29. IX Vanemuise kontserdimajas ja 3. X 2024 Alexela kontserdimajas. Nähtud etendus 3. X. 2024.
Muusika
USA minimalismi suurkuju, helilooja Philip Glass on tegutsenud nii ooperi, kontserdi, tantsu, filmi kui ka levimuusika vallas. Tema mõju 20. ja21. sajandi muusika arengule on ajastut kujundava tähtsusega. Ta loob muusikat väga nappide vahenditega, peamiselt üksikute ideedega mängides. Ta keskendub üksnes hädavajalikule, mistõttu pääseb, sarnaselt rahvaviisidega ja neist ka inspiratsiooni ammutades mõjule tema helikeele lihtsus. Pikemal kuulamisel loob tema muusika tasakaalu ja harmoonia tunde, mõjudes meditatiivselt, vaimu ja keha puhastavalt. Seda tekitab nimelt tema muusika repetatiivsus, kus iga teisenemine toimub väikese variatsioonina. Lavastuses „Dancing Glass” kasutatud klaverietüüdides on kuulda eri rahvaste kultuuridest pärit allhoovusi: jaapanlaste koto-mängu, idamaiseid pille ja ka šamaanirütme. Muusika on olnud läbi aegade inimese heaolu, kunstilise eneseväljenduse, loovuse, tervise ja hingelise ülenduse teenistuses, seda maailma erinevates kultuurides inimajaloo algusest peale. Philip Glassi muusika on sünergiline minimalistlik kvintessents sellest kõigest.
Koos tantsijatega on laval pianist Jacob Petrucci ja ka meie oma Anna-Liisa Eller kandlel, luues lavastuses silla eesti kultuuri ja maailmakultuuri vahele. Elleri erihuviks on varajane ja nüüdismuusika ning ta valdab mitmeid instrumente, lisaks kandlele ka käsitrumme, plokkflööti, torupilli ja psalteeriumi.
Lavastus algab Philip Glassi tsitaadiga kinolinalt: „Etüüdid on justkui minu autoportree, mida ma teadlikult ei kavandanud, kuid mille sünd oli vältimatu.” See on ilmselge viide, et tegemist on heliloojaga, kes on imelises kontaktis iseendaga ja sügavas, intuitiivses, kuid ka teadlikus ühenduses ümbritseva maailmaga.
Shintaro Hirahara koreograafia.
Lavastus
Inimkehaga töötaval koreograafial on võime teha muusika nähtavaks, rikastada meelelist elamust. Luues helilist ja pildilist tervikut, sünnib puhas füüsiline liikumine, mis on inspireeritud muusikast ja tihedas suhtes sellega. Tantsulavastus on üles ehitatud väga lihtsalt: etüüd järgneb etüüdile, siduvaks elemendiks kinolinale projitseeritavad tummfilmilikud klipid koos informatsiooniga, mis viitavad järgmisele etüüdile ja selle loojatele. Kogu teose vältel tegeldakse lavastuse keskel kõlanud tsitaadiga „Ühe jalaga siin maailmas, teisega sealpool”.
Valguse ja varju mäng tühjas lavaruumis loob graafilise õhustiku, lavaruum mõjub salapäraselt juba esimesest etüüdist peale. Alexela Kontserdimaja lava, mis tihtipeale tundub kitsas, mõjub selle lavastuse puhul tõeliselt avara ja justkui piiritlematuna. Mitmes etüüdis on laval kõigest paar liikuvat inimfiguuri; tühjus nende ümber muutub ülimalt kõnekaks, jättes igale publikus istujale võimaluse luua oma suhe laval toimuvaga sõltuvalt oma maailmatunnetusest.
Kogu teose vältel tegeldakse lavastuse keskel kõlanud tsitaadiga „Ühe jalaga siin maailmas, teisega sealpool”.
Tantsijate koreograafiline kehakeel on hõre, kuid samas intensiivne ja kooskõlas muusikaga, tunnetades täpselt iga peenematki helilist detaili. Väikseimgi muudatus muusikas kajastub ka tantsijate liikumises, tuues hapra teisenemise liigutuste kordusse. Kogu teose vältel domineerib mäng puhta kehalisusega, kus keha ei ole mitte emotsiooni väljendamise teenistuses, vaid püüab tabada ürgset, talle olemuslikku energeetilisust. Ei ole traagikat, ei ole õnne, head ega halba, on vaid puhas olemine hetkes, mis samal ajal kestab igaviku. Minimalistlikud, enamasti liibuvad lihtsad kostüümid katavad paaris etüüdis isegi tantsijate näo, jättes tantsija justkui isikliku identiteedita ja suunates tähelepanu keha tekitatud energeetilise ruumi teisenemisele. Ja ruum lähebki liikuma, maagiliselt, käivitades tajud ja meeled. Koreograafide oskus ruumiga suhestuda ja seda õhustikuks laiendada annab terviklavastusele veidi ebamaise nüansi. Esteetilises plaanis on fookuses loomulik, intelligentne ja mitmekülgselt arendatud vastuvõtlik keha.
Õhtu kaks etüüdi, number 18 ja number 5, on lavastanud kontseptualistina tuntud Lucinda Childs. Tema koreograafilises loomes on silmanähtav tema hiliste balletiõpingute mõju, sealjuures loob ta oma mitmekülgse kogemuse pealt ülimalt isikupärase kehakeele. Ta ei kasuta traditsioonilisele balletile omast emotsioonirikkust, pigem emotsioonidest täiesti vabastatud kehalisust, mis toob nähtavale balletitreeningutelt pärit puhta geomeetria taotluse. Koreograafia jääb suuresti tantsija kätesse ja jalgadesse, hoides balletile omaselt paigal nelja punkti: kahte õlga ja kahte puusa. Lucinda Childsi etüüdis number 5 on inspiratsiooni ammutatud arhailistelt Egiptuse bareljeefidelt pärit skulpturaalsetest poosidest, kus jalad, nägu ja käed on kujutatud külgvaates, ülakeha ja silm aga otsevaates. Etüüdis kasutatakse sellist reljeefset liikumist paljudes kordustes, kuid minimaalse ja detailse liikumise teisenemisega, mis on muusikaga ülitäpselt sünkroonis. Huvitavalt ja vägagi omapäraselt on kasutatud fookust, mis tekitab maagilise mulje, nagu suudaks inimkeha vaadata korraga igasse suunda. Tantsija pea ja kaela liikumine kujutab endast eraldiseisvat minimalistlikku koreograafilist nüanssi: kõigepealt liigub kogu tantsija keha, pea järgneb sellele täiesti omasoodu.
Lucinda Childsi koreograafia.
Lavastuses osalevad mitmed koreograafid, kes on koondunud Philip Glassi ja Lucinda Childsi elutunnetuse ning nende kontseptuaalse mõtteviisi ümber. Nende loodud koreograafilised etüüdid on mitmekülgsed, sisaldades kultuuriliselt sünergilist ja plastilist kehakeelt. Kõigis etüüdides on taotlus tabada hetke, milles just parasjagu viibitakse, ometigi kannavad need endas inimkultuuri arengut, alates arhailistest rituaalsetest tantsudest kuni tänapäevaste koreograafia mõtestamise viisideni välja. Kultuuriliselt rikka tausta koondamise abil minimaalsetesse väljendusvahenditesse suudetakse lahustada illusioon aja piiratud ning lineaarsest olemusest. Praeguses hetkes oleks justkui kogu minevik ja tulevik.
Teoses kasutatakse rahvakultuurist pärit minimalistlikku plastilist kehakeelt, mitmeid eri kultuuridest pärit tantsulisi vahendeid, mida inimene on loonud, et tunnetada inimelu igavikulisust läbi mitmete põlvkondade ja olla ühenduses teispoolsusega. Väga mõjuv on näiteks müstiline, sufi kultuurist pärit dervišite pöörlemine. See liikumine on suunatud vahetu isikliku kogemuse kaudu jumaliku tõe ja armastuse otsingutele, mida saadab keerukas ekstaatiline muusika. Lavastuses tuuakse see tants publikuni video abil, mis võtab fookusesse nii tantsija kui ka tema pika rüü, laia seeliku liikumisest tekkiva lõputu keerlemise. Tantsija on see, kes liigub samal ajal nagu reaalne ruum, justkui seisaks ta paigal. Selline liikumine loob vertikaalse telje maa ja taeva vahele, kus tsentrifuugitaoliselt peadpööritav, ajaliselt piiramatu ringlemine mõjutab reaalsustaju.
Shintaro Hirahara loodud koreograafilises etüüdis number 19 on laval viis tantsijat. Osa tantsijaid on kaetud kangaga, aeg-ajalt tulevad nad selle alt nähtavale ja katavad sellega teisi tantsijaid, neid justkui silmamoondusena ära kaotades. Muundumised toimuvad tantsuliste elementide kaudu, peaaegu silmale märkamatult, ja mõjuvad ootamatult, nagu meelepete. Ei mingit viidet trikitamisele — see on justkui argine ime. Kõik me siin maises elus tuleme, oleme ja läheme…
Etüüdis number 16, mille koreograafia on loonud Llewellyn Mnguni, on võetud fookusse aafrika kultuurile iseloomulik šamanistlik tants. Publikuni tuuakse inimhääle vahendusel tajutav algmõte, mis on pärit mitmest kultuurist tuntud usundilistes praktikates. Selle keskmes on teispoolsuse ja vaimudega suhtlemine teatud ekstaatiliste teadvusseisundite kaudu. Kuldjumalana eksponeeritud tantsija Thami Tshabalala esitab oma etüüdi justkui psühhedeelses seisundis sooritatava ekstaatilise tantsuna, mida helina saadab inimhääl.
Tantsijate puhul on oluline mainida kogu trupi head üksteisetunnetust, mis loob tasakaalustatud sünergia. Kõik tantsijad on tundliku kehaga ja tantsutehniliselt mitmekülgselt haritud, ükski mahukast tantsutehnika leksikonist pärit võte ei ole neile kättesaamatu. See omakorda annab koreograafidele võimaluse lavastuse kehakeelt nüansirikkalt põimida. Eriti selgelt tuleb see esile viimastes etüüdides, kus kogu trupp on korraga laval ja moodustab kauni harmoonilise ja visuaalselt nauditava terviku.
Kuigi lavastuse keskmes on puhta, emotsioonitu keha liikumine, tuuakse publikuni erinevate vahendite abil siiski emotsionaalne vaade inimelu kulgemisele läbi tundemaastike. Nähtavale tulevad inimese unistused, soovid, tajud ja meelelised kogemused. See on inimelu kui teekond läbi kogemusliku maailmatunnetuse.
Video
Enamasti näeme tänapäeva etenduskunstis lavastajate otsinguid, kuidas ühildada videokunsti koreograafilise liikumisega, väärtustades neid mõlemat. Lavastuses „Dancing Glass” kasutatakse videot kui eraldiseisvat muusika visualiseerimise vahendit ja seda üsna mitmes etüüdis, jäädes samas truuks minimalismi põhimõttele. Video kannab, samalaadselt tantsuga, ülesannet luua maagiline visioon inimelus toimuvast, maises reaalsuses tajutava lineaarse aja illusoorsusest, inimese püüdest leida seos universumiga, mõtestada oma eksistentsiaalset kulgemist.
Videos, mille loojaks on Anagoor, näeb publik juba varem mainitud derviši pöörlemist etüüdis number 11, mis annab edasi ülevalt alla suunatud vaate seeliku liikumisele. Fookuse teisenemine inimsilmale harjumatuks vaatenurgaks toob nähtavale pideva ning lõputa kulgemise, mis muutub mitmetähenduslikuks kujundiks.
Fabio Cherstichi videos on kujutatud musta linnu lendu lõputute lumeväljade kohal, mida lõhestavad sulajooned. Vaataja pilk kulgeb mööda neid jooni justkui maa kohal lenneldes: me näeme üksikut valget koera, kes istub valgel lumel, pöörates vaid pead. Selles etüüdis kõlavad Anna-Liisa Elleri kandlehelid, tuues lavastusse ka meie oma eesti rahvakultuuri. Video ja muusika sünkroonsus on nii hämmastavalt täpseks lihvitud, et isegi valge lume kohal hõljuva musta linnu tiivalöök on muusikaliselt rütmistatud. Hõredusel on omadus kontsentreerida inimese tähelepanu, ja vaadata on palju. Detail muutub suureks ja tähenduslikuks.
Fabio Cherstichi video ja Anna-Liisa Eller kandlel.
Aastatuhandetevanuse mere igavikulisus on Hiroshi Sugimoto videos Glassi etüüdile number 20 toodud publikuni justkui elava graafilise pildina. See mängib üliaeglaselt silmale vaevu märgatavate muutustega, kogu fookus on suunatud valguse mängule. Hõredus on täidetud puhta, ajatu olemisega.
Shirin Neshati loodud videos etüüdis number 1 mängitakse perspektiividega, tuues nähtavale kõrbe lõputu suuruse ja inimese väiksuse selle keskel. Just nendel tühjadel väljadel toimub hüpnootiline muutus — seal kohtuvad erinevad inimpõlved, juba sellest reaalsusest lahkunud hinged ja elavad inimesed, igatsedes peatset kohtumist. Vana, kortsulise näo ja soojade silmadega naeratav esiema kohtub naisega nooremast põlvkonnast (või noore iseendaga) igavikuliste radade tühjadel väljadel.
Shirin Neshati video.
Eesti Kontserdi fotod
Lõpetuseks
Me elame rahmeldavas ja ebakindlas maailmas, kus inimene sunnib end saatma kahekümne nelja tunni jooksul korda rohkem, kui selle aja sees tegelikult võimalik on. Oleme pidevas ärevuses ülevoolavast infotulvast, mida läbi seedida ei jõuagi, mõjutatud sellest nii igapäevaelus kui lavalaudadel peegelduvas loomingus. Lavastuses „Dancing Glass” kujutatud hõredus mõjub ääretult puhastavalt, detailidesse süüvides meel rahuneb ja loob sisemise tasakaalu, parandades meie võimet informatsiooni vastu võtta. Lavastuse lõppedes lahkusin saalist puhanuna, kuidagi kergena, ja see tunne jääb püsima veel kauaks ajaks. Salvestan selle tunde endasse, klammerdumata, tänulikuna. Meenuvad meie karmides talvedes ellu jääda püüdvad linnukesed, keda ma oma koduaias Männikul talvel kostitan. Olen neid vaadelnud tundide kaupa, nii silmade kõrguselt kui ülevalt, teiselt korruselt, justkui linnulennult. See ruumiline logistika, mida need väikesed olevused oma liikumisega loovad, oleks justkui täielik kaos, kuid tegelikult valitseb nende liikumises kord — ikka õunapuu oksalt söögimajja ja tagasi. Imeline, kordumatu, ühtaegu ajaline ja ajatu. Linde on alati koduaedades toidetud ja seda tehakse ka tulevikus. Igal talvel, ikka ja jälle, enne minu sündi ja pärast minu surma.
