Laupäev, 23. november — Lviv
Kella kaheksa paiku jõuab rong Lvivi raudteejaama. Mina ja kaks teist Ukraina teatriauhindade festivali „Great Real Art” žüriiliiget — Hinriikka Soomest ja Jörgen Norrast — olime enne Varssavis rongile astumist jaama kohvikus arutanud eelseisva rongisõidu ja piiriületuse üksikasju. Et kas magame üleval või all. Kas „vagunimutid” on endiselt sama tõredad kui vanasti. Kas rongi peal süüa ka saab.
Lvivi sõitsime mu suureks pettumuseks väga tavalises istmetega liinirongis, umbes nagu meie Elroni „porgandid”. Proovi sellises „porgandis” pool ööd magada, et siis piirikontroll läbida, Poola „porgandi” pealt Ukraina oma peale ronida ja selle istmetel hommikuni tukastada… Hinriikka uinus enda sõnul pooleks tunniks, mina magama ei jäänud. Meist vanim, Oslos asuva Black Box Teateri (meie mõistes Kanuti Gildi SAAL) 63-aastane kunstiline juht, osutus nii öisel rongisõidul Ukrainasse kui ka hiljem meie žürii kõige osavamaks suikujaks. Hilisematel varjendiöödel kulus talle selline kiire tukastamise võime eriti hästi ära. Me kõik peame Ukrainas festivali- ja varjendiprogrammi kõrval suutma ka oma päevatööd teha. Hinriikkal ja Jörgenil on mõlemal alluvad, nende Ukrainas viibimise vajaduse oli osa tiimiliikmeid vaidlustanud, näidanud üles rahulolematust. Ka Ukraina 12-päevase teatrireisi ajal tuleb neil ette keerulisi veebikoosolekuid. Eks see olegi kõrvaltvaatajatele üks äraseletamatult hull ja arusaamatu missioon. Meid värbas sinna Märt Meos, kes eelmisel aastal koos nelja teise tubli välismaa teatritegijaga meile raja ette tallas.
Ilmselt pole sõit Varssavist Lvivi kilomeetrites piisavalt pikk, et sinna „platskaardiga” vagunid veereksid, kuigi algas Varssavi idajaamast veidi enne kella kümmet õhtul ja kestis vahepeatusega piiril kogu öö. Ma ei tea, miks ma rongis pettusin. Võib-olla olin magamisvaguni enda jaoks sõjatsooni sisenemise turvakookoniks mõelnud, millekski selliseks nagu ulmefilmides nähtud kosmonautide hiberneerimise seadmed, millesse ronitakse pika reisi ees tundmatusse, et uinuda ja siis uues reaalsuses puhanuna ärgata.
„Hibernaatori” ootust põhjustas osaliselt nostalgia. 1980-ndate lõpus sõitis Eestist Ukrainasse kontserttuurile kultuurirong, terve rongitäis noorte kultuurikollektiive, sealhulgas Tallinna noorte puhkpilliorkester, milles tookord „rinna-alti” mängisin. Poolteist nädalat elasime rongis. Tõre vagunimutt oli, vetsu ei lubatud pärast üheksat õhtul. Keegi ei saanud aru, miks, sest kõik voolas niikuinii otse rööbastele ja rong öösiti sõitis. Päeval andsime kontserdi, siis järgmisesse linna, nii Odessani välja. Ega ma Ukrainast suurt ei mäletanudki, rongi sees toimunu on rohkem meelde jäänud.
Meiega pidi nüüd Ukrainasse kaasa tulema veel üks žüriiliige, dramaturg Saksamaalt, aga neljapäeval oli ta saatnud Hinriikkale Whatsappis sõnumi, et jääb koju. Arusaadav, 21. novembril tulistasid venelased oma Orešniku raketiga Dnipro linna. Selle raketi ees on Ukraina õhutõrje hetkel võimetu. Raketirünnakut saatis ulatuslik inforünne, sajad, kui mitte tuhanded ühismeedia bot’id levitasid videosimulatsioone samasuguste raketilaskude kordumisest Lääne-Euroopas. Lääne elanike seas maailmasõja meeleolude levitamine on 2022. aasta veebruarist peale olnud Vene semantilise sõja põhivõte. Varssavi idajaama kohvikus tunnistasime üksteisele vaikselt, silmadega, et meil kõigil on pisut hirmus veidi rohkem kui kümneks päevaks Ukrainasse teatrit vaatama sõita olukorras, kus Ühendriikide saatkond ja teisedki saatkonnad on oma esindused just Kõjivist evakueerinud.
Ka meie neljaliikmeline rahvusvaheline teatriauhindade žürii — lisaks meile ka Lääne-Ukraina juurtega poolatar Ewa, kes saabus Lvivi juba päev varem omal käel Krakowist — osaleb semantilises sõjas. Sõita sõdivasse riiki ainult teatri vaatamise eesmärgil oleks lauslollus, kui see samm ise poleks sõnum. Sõnum, et Ukraina elab ja loob ja hingab ning et sellel hingusel on tunnistajaid.
Ukraina teatriauhindade žürii 1. detsembril 2024. aastal Kõjivi Akadeemilises Rahvuslikus Operetiteatris akulampide valgel laureaatide valimise koosolekut pidamas. Vasakult Olga Baibak, Yulia Sosnovska (mõlemad Ukraina teatriliidust), Ewa Bal, Hinriikka Lindqvist ja Jörgen Knudsen.
Lvivi rongijaama õhk on sarnaselt teiste Ukraina jaamadega söesuitsune. Siinsete rongide vagunid on veel suuresti söeküttega, vagunisaatja on ühtlasi katlakütja ja nagu hiljem Lvivist lõuna poole sõites kogeme, köetakse mõnuga. Spaas nimetataks sellise temperatuuriga ruumi sanaariumiks. Siinsete rööbastel „sanaariumide” korstnasuits on ehk ainus „vanaaegne” asi, mida Ukraina linnades reisi jooksul kohtame. Kõik muu on sama hea kui Eestis, toit, teenindus ja poodide vaateakende disain läbivalt etemgi.
Ma pole ainus meie seltskonnast, kes kohe rongist maha tulles otsib silmadega märke sõjast. Lvivi rongijaam on terve ja tavapärane. Varahommikuse aja kohta on jaamas üllatavalt palju politseinikke, viie-kuuekesi küsitletakse üht veidi jännis olemisega noormeest jaamahoone ühes nurgas. Nagu hiljem näeme, on väga paljud politseinikud verinoored tüdrukud või poisid.
Žüriiliikmed Meelis Oidsalu, Jörgen Knudsen ja Hinriikka Lindqvist Ivano-Frankivskis hotelli varjendis õhuhäire lõppu ootamas. Kümmekond minutit varem kõlasid linna kohal viieminutilise vahega kaks plahvatust.
Yuliast ja Oljast, Ukraina teatriliidu töötajatest, kõnnime esimese hooga perroonil mööda, viis minutit hiljem parandame jaama ooteruumis vea. Kallistused. Festival on alanud. Päike paistab, temperatuur on kusagil nulli kandis. Meeleolu magamatusest ülev.
Hotelli Lviv vestibüülis laseb Yulia meil endale nutitelefoni äpipoest alla laadida õhuhäirerakenduse. Seal tuleb valida ka regioon, milles parasjagu viibid, muidu pistab valel ajal üürgama. Kaardi pealt saab vaadata, millises regioonis parasjagu õhuhäire on. Yulia teeb sealsamas vestibüülis ka enda ja žüriiliikmete ühise Whatsappi grupi, kuhu lubab õhuhäirete kohta saata Telegrami ametlike kanalite kaudu saabuvat infot — et milline ja kui suur oht tulemas on. Nemad üldiselt varjuma ei hakka, teatab ta mulle. Aga meie peame, sest meie retke vahejuhtumiteta õnnestumine on sama oluline kui meie siinolek. Katsu sa järgmisel aastal välisžüriid värvata, kui kellegagi meist midagi juhtuma peaks.
Ukrainlased ise reeglina enam varjendeid ei kasuta, sest õhuhäired on nii sagedased, et igapäevaelu ei saaks jätkuda neid eiramata. Statistiliselt on Lvivis tõenäolisem jääda auto alla kui õhurünnakus hukkuda. Kõjivis on olukord veidi hapram, sest rünnakuid on rohkem ning need on suuremad. Jaanuaris sai ühes rünnakus elurajoonile surma 40 inimest. Suvel jäi mäletatavasti rünnaku alla Kõjivi lastehaigla. 8. novembril tabas droon tornmaja, kus elab Eesti suursaadik Annely Kolk. „Ka õhukaitse teeb vigu,” ütleb Yulia, kes teeb oma varjumisotsused selle alusel, kas tulemas on raketid või droonid. Viimaste puhul ta ei tee midagi, kuigi ka droonitabamus on surmav, kui droon sulle otse korterisse sajab. Märt Meos rääkis, et teda mullu keldrisse ei aetud, aga sel aastal on õhusõda olnud kaks korda intensiivsem ja sellepärast peame magamatusega juba ette leppima.
Omastele antud lubadus ja meid igal pool saatvate Yulia ja Olja valvsus sunnivad meid järjekindlalt varjuma ka siis, kui oleme juba ise mentaalselt valmis lihtsalt hotellivoodis magama jääma. Nagu peaaegu kõik teisedki. Yulia ütleb, et on üle tema Kõjivi korterelamu lendavate Shahed-tüüpi droonide võrrimootori heli meenutava põrinaga harjunud. Need droonid lendavad aeglaselt ja suhteliselt madalalt. Üksvahe oli õhutõrjekompleks paigutatud Yulia korterelamust vaid mõnesaja meetri kaugusele ja ta on üsna mitu korda näinud, kuidas see tõrjerakette droonide või ründerakettide vastu puruks laseb. Tavaliste elumajade vahelt. „Vahel võitlen kiusatusega minna akna juurde, kui droonimootori põrinat kuulen,” ütleb Yulia. Tumedast uudishimust tõugatuna, sellisest, mis paneb inimese metroos ajaviiteks mängima mõttega rongi ette kukkumisest. Yulia (väljaõppinud saksa filoloog ja vabakutseline näitleja) ja Olja (teatriliidu tegevjuht) pole kumbki Kõjivist pärit, nad elavad seal mõlemad üürikorteris. Olja on põgenik Donetskist.
Vaatame üle hotelli varjendi asukoha, selleks tuleb minna läbi restorani ja laskuda keldrikorruse konverentsisaali. Seejärel liigume üles tubadesse. Täna on kaks etendust. Kell neli vaatame Maria Zankovetska nimelises Ukraina Akadeemilises Draamateatris suurel laval lavastust „Vaenlased. Armastuslugu” (autor Isaac Bashevis Singer, lavastaja Maksym Holenko) ja kell seitse sama teatri pööningulaval sõjateemalist dokumentaallavastust „Tütar. Tunnistus” (autor Tamara Duda, lavastaja Ihor Bilyts).
Enne seda on lõuna Lvivi imekauni ooperimaja esise väljaku äärses kohvikus, mille viini toolidel istudes saame järgmise kolme päeva ja õhtu jooksul nautida uksehoidja(!) lahkust, kohvikuperenaise sooja isiklikku hoolitsust ja vähemalt viiel moel peedist valmistatud eelrooga. Toiduga poputatakse korralikult, road on kvaliteetsed, tervislikud ja desserti õnneks ei pakuta. Nn „tavaliste” toidukohtade tase on siin etem kui Eestis. Väsinud, seisnud olemisega pubitoitu ei saa ka väga lihtsates kohtades.
Lõunal kohtume ka meie Poola kolleegi Ewaga. Ta lausa pulbitseb lõunamaisest temperamendist — ta on elanud kaheksa aastat Itaalias, seda on tunda, ka hiljem etenduste ajal. Krakowi ülikooli teatriprofessor Ewa on ainus, kes on selle žürii liige enne sõda korra juba olnud, tunneb kohalikke teatritegijaid, avab taustu. Ta enda esivanemaid sunniti kunagi Lääne-Ukrainast lahkuma, juuri otsiva „endise ukraina poolakana” valdab ta ukraina keelt ning on uurinud süvitsi ka Lääne-Ukraina teatrit ja selle lavataguseid intriige. Ta teeb koostööd Lvivi ülikooliga, kus meil on järgmisel päeval seminar sealsete teatriüliõpilastega.
Maria Zankovetska, kelle järgi täna külastatud teater on nimetatud, on Ukraina 19. sajandi näitleja ja metsosopran, kes on jäänud ukrainlaste kultuurimällu muu hulgas rahvalaulude esitamisega. Kõige rohkem kardan eelseisvalt festivalilt poliitkorrektse propaganda ja lääge „folkteatri” küllastust. Korra Tallinnas „Sõltumatu tantsu festivalil” juba nägin üht ukraina kaasaegse folktantsu etendust ja see tundus imal, isegi kui oli kaunis vaadata.
Kella neljane suure lava etendus „Vaenlased” oleks justkui Hendrik Toompere juuniori lavastatud. Ilmselt on lavastaja Maksym Holenko saanud impulsse samadest allikatest, kust Toomperegi. Laval on live-bänd, suur lavaruum on oskuslikult ära kasutatud, temporežii väga hea, valehäbita kasutatakse põsemikrofone.
Materjalivalik tekitab žüriis kohe mitu küsimust. Nobelisti Isaac Bashevis Singeri romaani „Vaenlased” (Eesti keeles Udo Uibo tõlkes ilmunud 2003. aastal pealkirjaga „Eksinud Ameerikasse”) põhjal dramatiseeritud lavalugu räägib Woody Alleni filmide õhustikku meenutavas laadis holokausti eest New Yorki põgeneva sarmika juudi mehe loo, kes oma laste surmast tingitud leina ohtrate kõrvalsuhetega summutada üritab. Holenko on mõned stseenid lavastanud muusikaliteatrile omaselt efektseks. Lavastaja räägib etenduse vaheajal, et soovib Ukraina publiku konservatiivsevõitu teatrimaitset arendada, aga teeb seda pigem ettevaatlikult. Räägin talle julgustuseks Eesti Draamateatri hiiliva revolutsiooni loo.
Aga milleks see materjal nüüd ja praegu? Küsimus jääb seda teravamalt õhku, et päris lavastuse lõpus tehakse aastanumbri „2024” vilgutamisega vormiliselt abitu aktualiseerimise katse. Kas ukraina teatril on tõesti nii palju „ribalaiust”, et nad jõuavad ka Hamasi-Iisraeli sõja teemal suurel laval seisukohti võtta? Või oli see holokaustist kõnelev lugu mõeldud lihtsalt meelelahutusliku melodraamana? Iisraeli küsimus jääb me žüriid lõhestama kuni päris viimase, laureaatide valimise koosolekuni 1. detsembril. Peame selle — lõpuks parima suure lava auhinna pälvinud teose — osas otsusele jõudmiseks liisku heitma. Poliitilise erapooletuse tagamiseks toodud välismaine žürii jääb ise ootamatult poliitilisse punnseisu. Eks see ütle ka midagi praeguse ajavaimu kohta.
Maria Zankovetska nimelise Ukraina Draamateatri lavastus „Vaenlased. Armulugu” (lavastaja Maksym Holenko) põhineb nobelisti Isaac Bashevis Singeri samanimelisel romaanil. Iisraeli-Gaza sõja tõttu tekkis žüriis lavastusega seoses kriis, mis lahendati liisutõmbamisega. Lavastus võitis lõpuks parima suure lava lavastuse preemia.
Pelgalt vormilist külge hinnates on aga „Vaenlaste” näol tegemist tugeva avanguga. Eesti Draamateatris oleks see kindel kassatükk. Hilisematel etendustel peame korduvalt tõdema, et elavat muusikat kohtab siin sõnateatri laval isegi sagedamini kui Eestis. Muusikalised seaded ja esitus on oivalised. Parima muusikalise seade auhinna valiku ülesanne osutubki žürii jaoks kõige keerulisemaks. Lõpuks usaldame Jörgenit, kes on, nagu Hunt Kriimsilm, tegelnud nii tantsu, etenduskunstide kui ka muusikaga ja seda eri kontinentidel, ka Põhja-Koreas! Ka Ukrainas on ta kunagi minevikus jõudnud välja anda elektroonilise eksperimentaalmuusika plaadi.
Jörgeniga jõuame kohe Lvivi hotelli saabumisel hommikusöögilauas rääkida veel ka jalgpallist ja kummitustest, kellest ühe olevat ta oma Norra teatrimajas ka fotole püüdnud. Loodetavasti tuleb pärast reisi meelde ta käest seda näha küsida. Hinriikka räägib siis ka Soome rahvusteatri kummitusloo. Mina lisan enda kummituselaadse kogemuse maalt vanaema juurest. Ega me keegi muretse selle pärast, kui tõsiselt me ise või teised neid jutte võtame. Kui nii õudsed arengud Euroopa südames veel võimalikud on, küllap siis on ka kummitused.
Tagasi sama päeva õhtusse Lvivi teatris. Etenduste vaheajal juhatatakse meid koosolekuruumi, kus on kaetud laud hea-paremaga, pakutakse prosecco’t, kohvi ja puuvilju. Žüriid võõrustada siin osatakse. Alkoholist ütlen vähemalt reisi alguses ära, sest olen endale juba teadvustanud eeldatavalt kogunevat massiivset unevõlga. Ausalt öeldes on see magamatus juba esimesel päeval piisavalt joovastav.
Luksuslik võõrustamine, millest osa saame, ei suuda muidugi varjutada tõika, et mõnel korral nosime kalavõikusid pimedas. Lvivis on teatrid üldiselt, sarnaselt muude asutustega, elektrivarustusega graafiku peal. Sel teatril on kaks generaatorit — üks suurem etenduste tarvis ja teine, väiksem, proovide jaoks. Ühe proovi peale kuluvat 60 liitrit kütust. Võiks ju arvata, et proovi tehakse seetõttu vähem ja et see paistab ka kuidagi laval välja. Aga ei paista.
Festivali teine lavastus on sellesama Lvivi draamateatri pööningulaval nähtud „Tütar”. Tamara Duda dokumentaalromaani põhjal valminud kontsertlavastus (suurepärane koreograafia-logistika bändi ja draamatrupi liikumiste vahel) räägib 2014. aasta järgsest ajast okupeeritud Donetskis. Milline võrratu nimiosatäitja, sellist on raske järgmistel üle trumbata, mõtlen, imetledes võrdselt nii Solomia Kyryulova lavalist kohalolu kui tema musikaalsust. Ja kui sujuvalt on dramatiseeringu aluseks olnud Tamara Duda romaani teksti kasutatud kohandusteta laulutekstidena. Huvitav, et Ukraina näitlejad on laval rohkem eestlaste kui slaavlaste moodi, hillitsetud. Mahlakast emotsionaalsusest pigem hoidutakse. Isegi lätlased-leedulased on laval märksa mahlakamad, venelikumad. Aga kui ukrainlane kaevu kaant korraks paotab, siis põhja ei näe.
„Tütar” võistleb lavastusena „parima Ukraina sõda kajastava lavastuse” kategoorias. Sarnaselt lasteteatri kategooriaga on Ukraina siseriiklik žürii siin välja valinud ainult ühe nominendi. See tekitab alguses nõutust; hiljem Lvivi ülikooli seminaril selgitatakse, et neis kahes kategoorias oli üks väga tugevalt eristuv lavastus, seetõttu piirduti ühe nominatsiooniga. Mis meil selle vastu saab olla, kui mõnes olulises kategoorias ka Ukraina žürii otsustab. Nemad ju oskavad hinnata oma sõjakogemust. Programmi jõudnud ainus lastelavastus on tõepoolest maailmatasemel.
Tõsi, vahetust sõjakogemusest räägivad festivali programmis kuus lavastust, seega on nominatsiooni kategooria isegi tinglik, aga vajalik, sest Ukrainas on teater kohaks, kus rindepiirkondade elanikud ja sõjaveteranid saavad rääkida oma lugusid mittesõdivale Ukrainale. Nende kahe kogemusruumi lahku kasvamist ei saa ükski sõdiv riik endale lubada.
Nagu Eestiski, nii on ka siin vaidlusi selle üle, millised kategooriad üldse teatriauhindade nominatsioonide loetelu liigendama peaksid. Alustame ka žürii sees laisalt seda diskussiooni, aga see vaibub pärast esimest vestlust. Las see „oluline” teatripoliitiline probleem jääb tulevasse rahuaega.
Neljapäev, 28. november — Ivano-Frankivsk
Täna varahommikul kuulsime esimest korda plahvatusi (hiljem Kõjivis kuuleme veel kaht sarnast). Olin hotellitoas, esmalt ei saanud aru, kas see oli liiklusõnnetuse pauk või lõhkes lähedal mõne veoki rehv, aga kohe hakkas üürgama õhuhäiresireen ja seejärel kõlas juba teine mütakas, märksa matsakam, märksa lähemal.
Teatriliidu Yulia kirjutab Whatsappi grupis, et õhukaitse võttis linna kohal kaks drooni alla. Selge, siis olid vähemalt head paugud. Aga regioonis saadi mingile elektritaristu objektile siiski pihta. Oli suurem üleriigiline rünnak. Õnneks olime juba varjumist harjutanud. Evakuatsioonikottki on voodi kõrvale valmis pandud. Akupank, vesi, raamat. Järgmistel kordadel lisandub sellele padi. Meie järgmises peatuskohas, Kõjivi hotellis, oli varjend jõusaalis, seal sai jooksulindi peal magada, võimlemismatid olid millegipärast kuhugi ära pandud.
Õhuhäiresireeni üürgamine on nii mobiiltelefoni äpis kui linna peal kõlavatest sireenidest üsna filmilikult dramaatiline. „Sinu hulljulgus on nõrkus, liigu kõige lähemal olevasse varjendisse,” räägib meesterahva hääl sireeniheli vahele. Üks endine Eesti sõjaväelane rääkis, et unustas Ukrainast naastes äpi vaigistamata ja sireen hakkas Eestis, magamistoas, üürgama keset ööd, kui Kõjivis oli õhuhäire. Naine pidi kreepsu saama. Ongi häiriv heli. Dramaatilisem kui oht ise. Kas seda läbilõikavat õhuhäiresireeni ei annaks kuidagi vähem rusuvaks teha? Milleks õhuohu psühholoogilist toimet võimendada? Seda enam, et üsna tihti tõstavad venelased oma rakettide ja liugpommidega varustatud lennukid õhku lihtsalt selleks, et Ukraina õhukaitsesireenid undama panna. Levinud on ka aeglase lennuga Shahed-tüüpi droonide sihitu tuuritamine erinevate regioonide kohal, et seal keset ööd õhuhäire käivitataks. Olen kindel, et professionaalsed muusikud suudaksid ohtudest teavitamiseks välja mõelda sama tungiva, aga vähem rusuva meloodia. Iseasi, kas keegi endale sellise loo autori tiitlit sooviks.
Tungiv sireeniheli tundub seda ulmelisem, et sellele ei reageerita. Pilt ja heli ei lähe siinses argielus kokku. Kui Ivano-Frankivski hotelli aknast esimese paugu kõlades instinktiivselt välja vaatan (tegelikult tuleb muidugi akendest kohe eemalduda), siis näen, et rahvas peatub korraks, vaadatakse ringi, et kas kusagil lähedal tuli midagi maha, ja kui midagi ei paista, jätkatakse vanal trajektooril.
Ivano-Frankivskis on veidi vaiksem, aga Kõjivis on olnud sel aastal ainult loetud sireenivabad ööd ja inimesed peavad elama ka oma igapäevaelu. Hotelli varjendis on peale meie ainult paar ukrainlast, kõik ülejäänud on hotellitubades või restoranis hommikut söömas. Hiilime Hinriikkaga samuti vahepeal hotelli restorani einestama, et siis varjendisse naasta.
Ainult kaks esimest ööd pühade-eelses Lvivis olid rahulikud. „Kui ei kardaks ära sõnuda, siis ütleks, et Lvivis on sürreaalselt õdus, kuigi see on ilmselt targu hoitud õdusus,” kirjutan sõbrale Whatsappi ja lisan foto väga oskuslikus ja külluslikus pühadedekooris poefassaadist, mis püüaks nutitelefoni kaamerate tähelepanu ka igas teises Euroopa linnas. Muidugi ei näe ta oma Whatsappi lõimes fotosid puuduvate jäsemetega veteranidest, keda siin-seal ikka silmab, ega rindelt puhkusele tulnud Ukraina kaitseväelastest. Küll aga saadan talle foto ühe kiriku fassaadil metallvõrest „kuulivestidesse“ riietatud pühakutest. Kiriku vitraažaknad on ka plekiga kaetud.
Igal Lvivis veedetud õhtul nii kuue-seitsme paiku näen ooperimajaesisel väljakul umbes poolesajaliikmelist, enamasti noorukitest koosnevat ühislaulu rühma. Keegi mängib kitarri või lõõtsa ja laulab, teised laulavad kaasa. Milline tore ja vajalik vaheldus õhuhäiresireenile linna helipildis. Kõigi jaoks muidugi mitte nii tore kui mulle, võõrale. Lvivi kalmistul on palju värskeid haudu. Kindlasti on ka mitmed noored selles tänavakooris mures oma rindel viibiva kallima või pereliikme pärast või siis elavad nii välja oma leina.
Õhtul näeme Ivano-Frankivski draamateatris selle festivali üht tippteost, poola-leedu poeedi Adam Mickiewiczi poeetilise draama, poola romantismi suurteose „Dziady” (eesti keeles „Esivanemate õhtu”) tänapäevastatud esitust. Elavad kutsuvad välja esivanemate vaime, et saada neilt nõu ja pakkuda rahu surnutele. Kaotatud armastus, lein, Poola kannatused Vene võimu all ning rahvuse vastupanu ja sellega seotud martüürium.
Ivano-Frankivski Akadeemilise Draamateatri lavastus „Esivanemate õhtu” (lavastaja Maja Kleczewska), mis põhineb Adam Mickiewiczi samanimelisel värssdraamal, pälvis eripreemia loomingulise ruumikasutuse eest. Vasakul Roman Lutskyi Konradi rollis.
„Dziady” lavastus on käinud Poolas ja saanud seal suure menu osaliseks. Seega on teater meiegi žürii osas väga ootusrikas. Poolatari Maja Kleczewska lavastus saab lõpuks eripreemia loova ruumikasutuse eest. Kui see tükk oleks olnud nomineeritud suure lava kategoorias, oleks lavastus ilmselt võitnud, aga nomineeriti millegipärast eksperimentaallavastuse kategoorias. Avar, kogu teatrimaja leidlikult kasutav lavastus on pigem konventsionaalne. Tõsi, „Dziady” on vaid üks kahest lavastusest, kus näeme video (oskuslikku) kasutust, aga ka video on tänases teatris juba konventsionaalne meedium. Visuaalselt on Mickiewiczi kohandatud poeem toodud Ukraina sõtta, suure lava auku on rajatud vangistatud ukraina sõjameeste laager.
Lavastuse teises pooles liigume suurelt lavalt teatri vestibüüli, seal taaslavastatakse 20. mail 2022. aastal Cannes’i filmifestivali punasel vaibal toimunud Femeni paljatissilise aktivisti tegu. Venemaalt põgenenud filmirežissöör Kirill Serebrennikov oli just punasel vaibal, kui kollase-sinise kehavärviga ja kirjaga „Stop raping us” kaetud aktivist vaibale jooksis ja seal Vene agressiooni needis.
Ivano-Frankivski draamateatri kunstiline juht peab enne etendust kihutuskõne. Saalis (õigemini laval, sest publik on paigutatud suurele lavale istuma) on enamasti noor publik, kes kuuleb korralikku vene keele ja kultuuri vastast kihutuskõnet. See on isegi mõne ukrainlase meelest ülearune, nagu hilisemates vestlustes kuulen. Ukraina teatrigeograafias on rindeteatrid ja tagalateatrid. Ivano-Frankivsk asub Vene suurtükitule ulatusest turvalises kauguses, erinevalt näiteks Odessast või Harkivist, kust pärit eksperimentaalteater Nafta võidabki lõpuks parima eksperimentaallavastuse auhinna. Tagalateatri kunstilise juhi sõjakus mõjub mõnele ukrainlasele silmakirjalikkusena. Hea, et meie sellistest kaalutlustest vabad oleme, kuigi pärast teatrigalat Kõjivis tuleb minu juurde ühe lavastuse produtsent ja pahandab, et miks auhind läks konkurendile, kes sõja alguses Ameerikasse põgenes ja kes oma auhinnatud teose distantsilt lavastas (assistent oli Ukrainas ja vaatas proove). Küsisin kurtma tulnud produtsendilt, kus tema elab. Selgus, et Berliinis.
Teatrid on oma sõjapoliitilise meelsuse avaldamise küsimuse lahendanud erinevalt. Ivano-Frankivski teatri kunstilise juhi etenduseelne eksalteeritud kihutuskõne on erand, tavaliselt võetakse pärast aplausi minut või paar, et rääkida pataljonist või brigaadist, kelle toetuseks teater raha kogub, et meenutada teatrist rindele läinuid ja seal hukkunuid või hüüda lihtsalt Slava Ukraini! — Gerojam slava!. See kõik toimub südamlikult, mitte moe pärast ja vormitäiteks. Olulisemates teatrites on tuumiktrupi liikmetele määratud mobilisatsioonipiirangud, nende üle otsustab kohalik omavalitsus, aga on ka teatritest mobiliseerituid. Räägitakse, et kokku ligi kolmandik teatritöötajatest.
Seni nähtud lavastuste, kohvikuarutelude ja Lvivi ülikoolis toimunud seminari põhjal julgelt üldistades võiks öelda, et siinse teatri enesepositsioneerimine sõja ajal on lähedane Hannah Arendti käsitlusega kultuurist kui mälu ja inimlike väärtuste hoidjast oludes, kus need on jõhkra rünnaku all. Teater aitab säilitada sõja ajal ohustatud inimlikkust ja vähendada isoleerituse tunnet, kuid hoiab ruumi ka kriitikameelele, riigi vigade märkamisele. Ja ühes lavastuses — lõpuks parima meesosatäitja auhinna (Andrii Kravchuk) pälvinud Lvivi Les Ukrainka teatri „Meeleheiteklubis” — võeti rääkida ka julgeolekuasutuste korruptsioonist. Konkreetseid isikuid nimetades. Ukraina teatri laval on esindatud ka need hääled, mille kuulamine võib vaatajaid alarmeerida. Selle eest neid ka sõbralikult hoiatatakse. Mitme etenduse eel rõhutatakse, et kui keegi tunneb, et soovib etenduse ajal lahkuda, siis seda ei panda pahaks. Ühe auhinna pälvib festivalil ka kohalik venelane.
Lesja Ukrajinka nimelise Lvivi Akadeemilise Draamateatri lavastuses „Meeleheiteklubi” (lavastaja Vladyslav Bilonenko) kritiseeriti julgelt ka Ukraina julgeolekuasutuste korruptsiooni.
Ukraina teatris on esindatud samasugused käitumuslikud tendentsid kui Eestis, aga võimendatud kujul. Mobiiltelefonide distsipliin on Ukraina teatrisaalides käest ära. Kogu aeg keegi filmib, ka siis, kui enne etendust on palutud seda mitte teha. Lvivi ooperimajas kostab balletietenduse orkestipauside ajal sõnumihelinaid. Teater oma kvaliteetsemates ilmingutes on buumikaup, pileteid on paljudesse Ukraina teatritesse sama raske saada kui Eesti Draamateatrisse. Ja kui oled prestiižsel või defitsiitsel etendusel, siis tahad seda ju jagada, eriti kui sõber või sugulane teatrisse ei saa, sest on rindel, näiteks. Yulia rääkis, et üks ta sõbranna esitas teda kohtingule kutsunud kavalerile tingimuse, et kui too saab ühele Kõjivi teatri etendusele pileti, siis on ta nõus temaga kohtama minema.
Teine käitumuslik eripära on publiku püstitõusmine pärast iga etendust. Püstitõusmise epideemia olevat alanud juba enne 2022. aasta veebruari. Nagu nutitelefonide omagi. Žüriina läheme mõlema nakkusega kaasa, filmime-pildistame ka ise, tõuseme koos publikuga püsti, lihtsalt austusavaldusena kunstnikele, kes sõja ajal Ukrainas kunsti edasi teevad. Sest loomine sõja ajal on otsus. Kui kahurid kõnelevad, siis muusad tihti vaikivad. Muusade ligiolu taastamine nõuab loojalt pingutust, lõdvestunud meelt. Sõjaärevuse foonil lõdvestumist tuleb õppida, selleks pole ükski loovisik eos valmis.
„Dziady” etenduse eel saime pimedas teatrimajas elektri saabumist oodata. Vool hilineb tunni. Istume direktsiooni kabinetis mobiililampide valgel. Ega suuremast osast ajast teatrites elektrit olegi. Ka neli päeva hiljem Kõjivi kõige esinduslikumas muusikateatris, kus vaatame Broadway stiilis veatut, aga üllatava süžeega muusikali, võetakse vool ära täpselt veerand tundi pärast etenduse lõppu. Muusikal rääkis nõukogude ajal Ukrainast Siberisse küüditatud meeste karjäärist Kaug-Idas… tiigriküttidena. Samanimeline muusikal pälvib parima muusikalavastuse auhinna. Süžee põhineb ukraina kirjaniku Ivan Bahrianyi autobiograafilisel romaanil: neljakümnendatel Gulagi surema saadetud mees põgeneb taigasse ja peab seal kaks karmi aastat vastu pidama. Barhianyil õnnestus läände pääseda, seal andis romaani välja. Igatahes neli päeva hiljem, luksuslikus Kõjivi muusikaliteatris, n-ö peeruvalgel, akulampide vihus, pidasime värskelt nähtud tiigriloost üllatatuna ka lõpuks otsustava žürii koosoleku, sellesama, kus Iisraeli-Hamasi sõja pärast liisku olime sunnitud heitma. Nagu Ukraina sõjapingetest vähe oleks olnud.
Kõjivi Rahvusliku Operetiteatri lavastuses „Tiigrikütid” (lavastaja Serhii Pavliuk) käsitleti ukrainlaste nõukogudeaegset represseerimist (peategelane Hryhorii põgeneb NKVD eest taigasse, kus elatub mh tiigrite küttimisest) Broadway muusikali stiilis. Lavastus põhineb ukraina kirjaniku Ivan Bahrianyi autobiograafilisel romaanil.
Täna, siin, Ivano-Frankivski pimedas direktsiooni kabinetis, on meil selja taga juba neli paari unetunniga ööd ja meeleolu muutumas deliirseks. Jörgen mängib õhukitarri ja laulab omatehtud sõnadega The Doorsi surematut „Riders on the Stormi”, aga refrääni sõnad asendab repliigiga starving on the train. See ei vasta mõistagi tõele, sest nii rongis kui teatrites hoolitsetakse meie ninaesise eest pidevalt. Nälg on normaalsuse järele.
Väsimusega kaasneb ka väsimuse-ausus. Mulle meeldib, et meist keegi ei karda oma eriarvamust avaldada. Poolatar Ewa läheb lausa närvi ja hakkab etenduse ajal vanduma ja nihelema, kui talle miski ei meeldi. „See on ju avalik eneserahuldamine,” sisistab ta ühe lavastuse ajal, kui meesnäitleja on end lavale liiga kauaks imetlema jäänud. Mulle meeldib Ewa temperament, nagu ka Jörgeni sporaadilised improviseeritud laulukesed ja Hinriikka kangekaelsus.
Imekombel on meie klapp märksa parem, kui sisulised eriarvamused seda eeldada lubaksid. Vaikiva kokkuleppe alusel hoiame üksteist ka väikeste tülide käigus. Neid tekib paratamatult, kui neli võõrast ja iseteadlikku inimest kümneks päevaks stressirikkas keskkonnas päevad ja ööd pead-jalad koos on sunnitud olema. Naerame ja lõõbime palju, vahepeal on isegi piinlik võõrustajate ees, kui ebaküpsed me naljad on.
Vähemalt ei ole „Dziady” etenduse ajal õhuhäiret, küll aga peame keset aplausi Kõjivi öörongile kiirustama. Transpordiga on mingi jama ja Ivano-Frankivski näitlejad viivad meid autodega rongijaama, endal lavakostüümid seljas.
Teisipäev, 3. detsember — Kõjiv
Palusin eile pärast Ukraina teatriauhindade galat meie Ukraina inglit, teatriliidu-Yuliat, et saaksin tänase päeva üksi Kõjivi peal olla, uidata, linna vaadata ja kuulata ning mõnda muuseumi või galeriid külastada. Ülejäänud žüriiliikmed läksid juba eile õhtul rongi peale. Nad on kenasti kohal, saatsid Varssavist foto. Öise õhuhäire magasin maha ja sisimas on mul selle üle hea meel. Olin täitsa kogemata (ausõna) pannud telefoni õhtul lennurežiimile. Hotelli Rus hommikusöögil läheb elekter ära täpselt siis, kui olen masinast kohvitassi täitmas. Generaator seekord ka ei käivitu. Juba eile saabusid siia mingil konverentsil osalejad, restoran on rahvast tuubil täis, nosime hommikuhämaruses kesklinna neljatärnihotelli restos head ja paremat. Söök on siin igal pool tõepoolest väga maitsev.
Eilne gala toimus Kõjivi Ivan Franko (nad ikka armastavad seda tegelast) nimelise draamateatri väikese maja väikeses saalis. Teater asub kohe Ukraina presidendipalee kõrval ja seetõttu meil teatri ees pilti teha ei lubata. Gala eel anname püstijalu pressikonverentsi. See on meie reisi jooksul juba kolmas. Pressikonverents igas linnas, lisaks esinemine kohalikus televisioonis ja raadios. Kõjivis saame pressile esimest korda rääkida ukraina teatrist nii, et ei peaks üldist mulli puhuma — varem polnud me veel ju suurt midagi näinud. Mingi ülevaate ukraina teatri hetkeseisust saab 13 lavastuse põhjal küll, eriti kuna ukraina eelžürii on eelvaliku teinud ja meie näeme seega eeldatavalt kvaliteetsemat toodangut.
Meie žürii on poliitiliselt kaastundlik, aga kunstiliselt aus ja kui see Iisraeliga seotud kriis kõrvale jätta, siis kunstiline tase on meie peamine kriteerium. Õnneks saime pressile ausalt öelda, et ukraina teater on väga heal tasemel euroopa teater ja et ma viin siit Eestisse kaasa teadmise, et näiteks Eesti Draamateatri publikuteenindajaid pole vaja sõja ajal evakuatsioonipunktidesse tööle saata, sest teater ei pea end mingil muul moel kasulikuks tegema, vaid võimaluste piires lihtsalt oma tegevust jätkama. Samuti leidsime, et nad võiksid oma teatriauhindade nominatsioonide kategooriad üle vaadata, et järgmisel žüriil lihtsam oleks.
Lisame, et ukraina teatris julgetakse ka julma kaitsesõja ajal riiki vabalt kritiseerida. Seal on vormiküllust ja ei häbeneta marginaalset esteetikat, nagu näiteks selle Harkivi teatri Nafta rokk-kontserdi vormis lavastus, milles tehti lugude vahele sellist veidrat koomuskit, mida Eestis ainult Florian Wahl välja kannab. Nafta monolavastuse staar Artem Vusyk laulab ja räägib Harkivi puruks lastud venekeelsest linnaosast Saltivkast, kust ta pärit on. Ainult inimene, kes on sõjarusude vahelt pärit, võib endale laval nii pillavat sõjakäsitlust lubada.
Harkivi teatri Nafta kontsertlavastus „Vikerkaar Saltivka kohal” (lavastaja ja etendaja Artem Vusyk) pälvis auhinna parima eksperimentaallavastuse kategoorias.
Seda me muidugi pressikal ei öelnud, aga ühe lavastuse puhul siiski tekkis küsimus, miks see festivali kavva oli võetud. Ingmar Bergmani „Erakõnelusi” lavastati nagu Tšehhovi „Onu Vanjat”, näideldi kohutavalt, mingites võtmestseenides kasutati lubamatult lihtsustatud lahendusi (näiteks Anna ja Thomase voodistseen). Lavastaja oli ruumipoeetilise võttena paigutanud mitmes eri ruumis toimuva stseeni „kaitseks” publiku ümber punased lindid, sellised, mida kasutatakse näiteks muuseumides eksponaatide kaitseks. Rõhutatult museaalse teatri tegemine nõuab julgust, aga ka ülimalt head näitejuhtimist. Kahjuks ei kandnud noore lavastaja ambitsioon välja. Lisaks oli lavastajal ülearenenud vajadus publikut kümneminutise sissejuhatava instruktaaži ajal juhendada, seda ka näiteks toolile istumise tehnika osas. Tiit Ojasoo väidetavad manitsused Estonia lavalt „Macbethi” publikule, mis meie meedias tähelepanu pälvisid, on selle kõrval nali.
Teatriauhindade gala oli meeldivalt intiimne, nii sadakond osalejat, vahepeal veidi kummastavalt estraadilikud meelelahutusnumbrid, südamlikud kõned, kohal oli kultuuriminister. Aga mis peamine, nägime mõne laureaadi silmis ka siirast üllatust ja rõõmu. Väikese lava teater on Ukrainas praegu selgelt huvitavam kui suure lava oma ja see kajastus selgelt ka laureaatide loetelus. Enim auhindu (parim lavastaja — Tatjana Hubrii, parim näitekirjanik — Lena Liashushonkova, parim väikese lava lavastus) võidab Kõjivi Kuldse Värava Teatri veidi hullumeelselt aus „Cortés”, mis julges südamlikult pilada ka ukraina värske rahvusluse narrimaid ilminguid. Sõdagi kujutas lavastus uskumatult ulakalt, appi tuli nimitegelasest hispaania konkistadoori loo kasutamine lõuendina oma seisukohtadele. Autor tunnistas hiljem ühismeedias, et ta on bipolaarne ja et ta kirjutas näidendi haigushoo ajal. Hulljulge, aga terane ja terviklik teos. Ukraina enda eelžürii oleks selle lavastuse nominentide seast äärepealt välja praakinud.
Kõjivi Kuldse Värava Teatri „Cortés” (lavastaja Tetiana Hubrii) pälvis nii parima lavastaja, näitekirjaniku (Lena Liahushonkova) kui ka parima väikese lava lavastuse auhinna. Ukraina sõjakogemust esitati 16. sajandi konkistadoori Hernán Cortési loo laudu. Lavastus pilas mh Ukraina käimas oleva kultuurirevolutsiooni traditsionalistlikke tendentse ning oleks äärepealt jäetud nomineerimata.
Kuldse Värava Teater on meie mõistes Von Krahl. Asub see tavalise kortermaja keldris, aga iseenesest prestiižses linnaosas, sõjaväe poolt rangelt valvatud valitsusasutuste kvartali läheduses. Teatri deviis on „Teater, mitte muuseum”.
Oleksime tükile andnud veel ka parima lavakujunduse auhinna, kui Harkivi nukuteater poleks meid üllatanud. Nukulavastus rääkis Harkivi loomaaiast evakueeritud kaelkirjakust ja linna hävitavast pommirahest. Kunstnik Kostiantyn Zorkin oli loonud vanametallist ja puidust sõjaaegse linnaruumi nii, et valitud materjalist õhkus soojust, mis täitis sõjaaegse linnapildi armastuse leebe kumaga.
Paljud Harkivi loomaaia loomad on leidnud uue kodu Euroopa loomaaedades. Mõned loomad pidavat seal veel alles olema. Tiiger, elevant ja krokodill näiteks. Selle Harkivi loomaaia krokodilli esivanemad on üle elanud ka dinosauruste ilmalõpu, äkki elab see isend nüüd üle ka sõja. Päris sõja alguses lasid vene sõdurid kaks loomade juurde jäänud talitajat maha. Linn on ka sel aastal olnud tõsise pommirahe all. Teatrit seal enam teha ei lubata, kuigi näiteks auhinnatud nukuteater andis pommitamiste ajal ka varjendis lastele etendusi. Ja loomaaeda saab ikka veel minna.
Rindelinnas Harkivis tegutseva V. A. Afanasjevi nimelise nukuteatri lavastus „Kaelkirjak Mons” (lavastaja Oksana Dmitrieva) pälvis nii parima lastelavastuse kui ka kunstnikuauhinna (Kostiantyn Zorkin). Harkivi loomaaed tegutseb endiselt, kuigi enamik loomadest on evakueeritud ning mõned talitajad hukkunud.
Autori erakogu ja teatrite arhiivide fotod
Eile pärast galat vestlesin pikemalt ka teise rindelinna, Hersoni, teatrijuhi Oleksandr Knigaga. Kui venelased 2022. aasta kevadel lühiajaliselt linna okupeerisid, siis mees vahistati ja teda taheti sundida venesõbralikku repertuaari lavale tooma. Oleksandr keeldus ja sai Hersonist põgenema. Nad andsid külalisetendusi Kõjivis ja Lvivis ja mujal, kuni said naasta ja tegevust jätkata. Kahjuks oli ka teatri personali hulgas kollaborante, kes lahkusid koos okupantidega — 250 teatri töötajast 14 hakkasid venelastega koostööd tegema. Üks neist oli isegi teatri esinäitleja ja Ukraina rahvakunstnik. Venelased avasid teatrimajas vene teatri, kaasajooksikust turvamehest tehti direktor. Mõni aeg hiljem see „direktor” lahkus koos okupantidega, nagu ka teised kollaborandid, aga kõik väärtuslik viidi endaga kaasa. Mingitest asjadest on neil ikka veel puudus, näiteks sülearvutitest, mis kõik ära varastati. Ja muidugi näitlejatest. Pool endisest loovkoosseisust on tänaseks siiski suudetud taastada.
Üksvahe polnud neil linnas kolm päeva elektrit, aga generaatorid huugasid ja ükski etendus ära ei jäänud. Mõned 24. veebruariks 2022 pileti ostnud ukrainlased, kes praegu on välismaal paguluses, on teatrisse kirjutanud, et neil on piletid alles ja et nad sooviksid kunagi ikkagi lavastust näha.
Hersoni teater mängib praegu peamiselt monotükke, teatri keldri varjendisse sisse seatud saalis. Kohe tuleb välja uus jõululavastus lastele. Hetkel on julgeolekuolukord linnas siiski äärmiselt terav. Pidev suurtükituli. Ka tankidest tulistatakse Dnepri jõe vasakult kaldalt. Vene droonioperaatorid heidavad lõhkekehi ühistranspordile, üksikute jalakäijate, jalgratturite pihta. Iga päev hukkub Hersonis mitu tsiviilisikut ja keskmiselt kolm kuni viis inimest saab vigastada.
Oleksandr usub, et järgmisel aastal on rahu ja ei pea enam varjendis etendusi andma. Järgmisel aastal lubab Hersoni teatri juht korraldada rahvusvahelise festivali. „Meie direktor ongi optimist,” ütleb mulle teatrijuhi assistent Roman. Ühtegi norus inimest me oma kummalisel teatrireisil ei kohtagi. On pisaraid ja peabki olema. Oleks ju veider, kui neid tagasi hoitaks. Ukrainasse tegutsema jäänud teatriinimesed on väga kurvad, aga loomingulised. Kõige üllatavam teadmine, mille sellelt hullumeelselt teekonnalt kaasa saame, on just see, et muusad tegelikult kahureid nii väga ei kardagi.
