Von Krahli teatri ja Delfi Meedia lavastuses „Kindlates kätes” palub Malle Kadrinast, et sõda lõpeks, et häda lõpeks, et rongiplaanide muutused lõpeksid, et postkontor jääks, et vähemalt postkontor jääks, miks ei võiks postkontor jääda, kellega siin siis enam üldse rääkida on, varem sai vähemalt korra nädalas „Tere!” ja „Head aega!” öelda. „Miks ei või postkontor jääda, mis kulud ja tulud, miks ei või vähemalt siis postiljon jääda, las kontor läheb, aga jätke postiljon, jätke elav hing alles mulle siia sauna taha, viimane elav hing jätke, hea küll,” palub Malle paluda. „Hea küll, võtke postiljon, aga jätke poemüüja, ah poemüüjat ei saa ka jätta, aga jätke siis naabrimees, mis, mis, ei saa jätta teda ka, aga jätke siis mõni kooliõpetaja, jätke mõni laps, jätke mõni läbisõitja, jätke vähemalt möödasõitja, jätke eksinud seenelised, jätke linnud ja loomad, jätke üks viimne õhtupoolik veel tõusvate udude seltsis, tõusvate udude seltsis jätke mulle veel see viimne õhtupoolik, las lähen siis ka mina nende ududega, me palume.”
Niisuguse palvega lõppes eelmine, 2024. aasta paljudele inimestele. Aasta lõpp on alati kurb, lootusetu ja must, must sõna otseses mõttes. Ja lund ei tulnudki. Nüüd on juba järgmine aastanumber ees, 2025 — ja aeg astuda samm tagasi, et saaks edasi minna.
„… hea küll”, palub Malle paluda. „Hea küll, võtke postiljon, siis helistan ise sõbrale ja ütlen need laused, mida muidu pole julgenud öelda, kirjutada on tõesti olnud mugavam, aga jätke poemüüja, ah poemüüjat ei saa ka jätta, no väga hea, ega seda raha väga polegi, mida sinna poodi viia, naabrimees on ju olemas, teda te võtta ei saa, tal on kitsed ja peedid, mul on kanad ja kartulid, neid ma teile ei anna, nii saame hakkama, miks ei peaks saama, nii on meil üksteise juurde asja, mõni kooliõpetaja meil veel on ja mõni laps ka, keemiaõpetaja veel keemiat ei oska ja ajalooõpetaja alati ajaloosündmuste konteksti ei taba, aga mis sellest, küsib targematelt, temast targemad jäävad alati, neid te võtta ei saa, jäävad linnud ja loomad, jääb õhtupoolik, olgu see esimene või viimane, jääb tõusev udu, jääb, kui mina jään ja kui mina tahan, ja ma tahan, tahan, et kolm paksu ei poosetaks soojas elutoas, tahan, et mitte kellelgi poleks ambitsiooni olla teisest parem, see kõige parem, isegi mitte esikolmikus, ja kui ma väga tahan, siis ma ka teen, ma ei huilga ega säutsu kaasa aasta kolme parima lavastusega, lähen vaatan neid teistsuguseid, lähen vaatan sinna eeskotta, mis sest, et seal on vähem ruumi ja veidi jahedam, seal on ka veidi kõhnemad tüübid, me ei võta väga palju ruumi ja me ei palu, mitte kunagi ei palu sissepääsu, me ehitame eeskojast koja, siis teeme töökoja, muidugi koos sepikojaga, viimaseks tulgu või pühakoda, no ja siis äkki hakkame ka paluma, aga mitte teid ega teilt, eriti ei palu me paluda, me ei lase end alandada, me palvetame tervise eest ja tarkuse eest, palvetame ja praktiseerime seda, mida ükski inimene meile anda ei saa.”1
KAJA KANN
Viide:
1 Kasutasin Aare Pilve välja pakutud kaasloova kriitika meetodit (vt Aare Pilv 2014. Kaasaloova kriitika hüpotees. Sirp, 21. XI), et „Kindlates kätes” dramaturgi Eero Epneri lõppväljundit suhtlusaktis veidi korrigeerida, algimpulsiga nõustun täielikult.
