„Keegi ei tahtnud surra”. Tehtud Leedus 1965./1966. aastal, režissööriks ja stsenaristiks Vytautas Žalakevičius. Filmil on Eestigagi väga tugevad sidemed. Teist peaosa Banionise Vaitkuse kõrval mängib meie mõistatuslik Bruno O’Ya, kes täidab Broniuse osa ja kelle omapärane talent jäi avamata. Tema oli oma ajastu orkester. Vaitkuse abikaasa Ona rollis näeme lätlannat Vija Artmanet, nõnda annavad oma panuse filmi edule kolme Baltimaa tähed. „Keegi…” teemaks on pärastsõjaaegne metsavendlus, mis on ühine lehekülg Leedu, Läti ja meie ajaloos.
Film on ajastupäraselt mustvalge, Žalakevičius ja kaameramees Jonas Gricius on andnud maksimumi, et panna valgus ja varjud mängima. Ja tõesti, kohati ei jää kaadrid millegi poolest alla kõrge väärtusega graafikale. Vaata ja naudi! Stiilselt eksponeeritakse etnograafiat, sõjajärgset Leedu küla. Efektselt on kasutatud hobuseid, neid kõige filmogeenilisemaid loomi, kes lisavad filmile alati väljendusjõudu nii sõnumi kui visuaalsuse poolest.
Sõna „metsavendlus” me filmis siiski ei kuule, selmet räägitakse banditismist.
Iga teos on oma aja nägu. 1964. aastal kukutati riigitüürilt Nikita Hruštšov, võimu haaras Leonid Brežnev, kes püüdis esimestel aastatel olla veel liberaalsem kui tema eelkäija. (Liberaalsust on siin mõeldud nõukogulikus tähenduses.) Kui 1968. aastal okupeeriti tankidega Tšehhoslovakkia, hakati vaimukraane tugevasti kinni kruttima, nõnda et „Keegi…” tegemine mahtus parajasti veidi vabamasse aknasse. (Vabamasse jällegi nõukogulikus mõttes.)
Leedu kompartei juhtkond tahtis filmi ära keelata, väites, et banditism on Žalakevičiuse väljamõeldis, seda pole Leedus kunagi olnud ning rahvas hoopis tervitas palavalt Nõukogude võimu, sisse tulnud vägedele kingiti lilli. Toona olid oma kavalused, üks kaitsenipp oli pärjata teos, mida taheti keelata, rohkete auhindadega. Nii teenisidki Žalakevičius, Banionis, O’Ya ja Gricius riikliku preemia, mis oli kõrguselt ja rahaliselt teine autasu Nõukogude Liidus. Pluss leninliku komsomoli preemia ning muudki tunnustust sadas rohkesti. Nõnda teos päästeti, inimesi, kes kunstist aru said, jätkus, ühiskond ei koosnenud ainult valvsatest tsensoritest.
Tagantjärele on just selle filmiga määratud murdekoht Leedu kinematograafias, kus valelikult propaganda tegemiselt astuti esimene samm tõe näitamise poole. Film kogus hiiglasliku publiku, rahvas ihkas tõde, selle nimel oldi valmis leppima pool- ja koguni veerandtõdedega. Peaasi, et poleks lausvale.
„Keegi ei tahtnud surra”, 1966. Režisöör Vytautas Žalakevičius. Bronius — Bruno O’Ya ja Sekretär — Antanas Šurna.
„Keegi…” süžee sarnaneb selliste kuulsate teostega nagu Akira Kurosawa „Seitse samuraid” (1954, Hõbelõvi Veneetsiast) ja selle kaveriga „Seitse vaprat” (režissöör John Eliot Sturges, 1960). Esmalt ründab vaenlane kaitsetut küla, palju süütuid inimesi saab surma, siis hakkab keegi kättemaksuks koguma meeskonda, selle kogumise käigus antakse tegelastele vajalik karakter. Kui meeskond on koos, algab äge taplus, mis lõpeb headuse võiduga. „Keegi…s” tapetakse külanõukogu esimees vana Loktis (leedu keeles Karu, mängib Kazimieras Vitkus), kes on juba viies ohver sellel nõukogulikul postil. Meeskonda hakkab korjama tema vanem poeg Mikolas (Algimantas Masiulis), meeskonnaks on Jonas (Juozas Budraitis), Donatas (Regimantas Adomaitis) ning juba mainitud Bronius (O’Ya), neli venda, kõik Lokised, kõik erineva karakteriga, nagu peabki. Mikolas on prillidega kooliõpetaja, tasakaalukas intellektuaal, talle vastandub Donatas, kes on äge kui tulekera. Kahemeetrine Bronius on veendunud kommunist, tema tormab võitlusesse haavatuna, ise liigub vaid kargu abil. Kõik on jõhkrad, vaid Jonas on veidi leebema karakteriga. Tegemist on ansamblifilmiga, kus eriliselt esile tõstetud peategelast polegi, selle funktsioonis on tegelaste rühm. Tegevuse käigus pannakse nõukogulik õigus kehtima ja seda väga veriselt. Selle on esile kutsunud vaenlase verisus, nagu ka filmile eeskujuks olnud teostes. Erinevus on selles, et nendes töödes kutsume me bandiite ka tänapäeval bandiitideks ja vabastajaid vabastajateks, „Keegi…” puhul peame aga ajaloolise tõe huvides nimetused-hinnangud risti vastupidiseks muutma: bandiidid on need, kes uut korda peale surusid, vabastajad need, keda bandiitideks peetakse.
„Keegi ei tahtnud surra”. Bronius.
Huvitav, et kunsti see asjaolu eriti ei riiva, kunst jääb alles. Filmi finaal on kunsti tipp. Puruväsinud ja võidukad vennad lebavad lahingus purustatud veoauto Studebakeri kastis, autot veavad metsateel hobused. Minevik on võimsam tänapäevast (1947. aasta)! Siit annab edasi mõelda, et toonane tänapäev (Nõukogude võim) on halb. Donatas Banionisele, kelle tsentenniumit filmi demonstreerimisega HÕFFil tähistati, on sobinud osad, kus tal on tulnud olla kõhklev ja nõutu tegelane, kellel on raskusi arusaamisega oma ülesandest elus ja tööl. Mäletame teda Andrei Tarkovski „Solarisest” (1972), kus ta mängib kohmakat kosmonauti Kris Kelvinit. Mõelda vaid, kohmakat kosmonauti! (Muuseas, meie Jüri Järveti kõrval, temal on „Solarises” teadlase Snaudi osa.) See käib ju vastu igasugustele väljakujunenud ja väljakujundatud stereotüüpidele ja klišeedele, näidatakse ju inimesi taevas ikka mehiste kangelastena, aga just nõnda on tahtnud Tarkovski ja alusromaani autor Stanisław Lem. „Keegi…s” on tegemist nõukoguliku stereotüübi lõhkumisega — tolle aja ideoloogiadirektiivide järgi pidanuks külanõukogu esimees Vaitkus olema sihikindel ja visa kommunist. Tõsi, filmis makstakse direktiividele lõivu ning endine nn bandiit Vaitkus areneb tegevuse käigus just selliseks, nagu on ette nähtud. Arvan, et kui oleks olnud kuidagi teisiti, poleks film toona suurele ekraanile pääsenud. Ja ebaleja osa mängib Banionis hiilgavalt.
Lepime kokku, et esteetika on kõrgemal poliitikast, ning tõdeme, et kokkuvõttes on „Keegi…” särav ja julge kunstiteos, leedu kinematograafia uhkus.
„Keegi ei tahtnud surra”. Ona — Vija Artmane ja Bronius.
Kaadrid filmist. Allikas: PÖFF
Ma ei taha jätta isiklikke mälestusi vaid enda teada.
Bruno O’Yaga olen ma kohtunud kolm korda elus. 1969. aastal olin ma ehitusmalevas Poolas Wrocławi lähedal Wołówi väikelinnas, käisime O’Yal külas, ta elas Wrocławi eliitlinnaosas Biskupinis uhkes kahekorruselises häärberis, ülal ülikooli prantsuse kirjanduse professor, all tema koos tolle professori tütrega. Kolm päeva kihutasime tema valge Chevrolet’ga ringi Edela-Poola (endise Saksamaa) kitsastel ja käänulistel munakivimaanteedel. Kui peatusime Wołówi õllekeldri ukse ees, peatas ta auto seal, kus ei tohtinud, sisenedes aga lennutas võtmed šveitserile: püüa, vii masin sinna, kuhu peab! Olime temast lihtsalt vaimustuses ja niisugust efektset käitumist jätkus tal küllaga. Kirjutasime koos Toivo Kuldsepaga temast pika järjejutu ülikooli lehte, mille hiljem mitu rajoonilehte omakorda avaldasid. Teist korda sõitsime Eesti Televisiooni bussis temaga Narva, Mati Talvik tegi temast saadet. Meenutasin talle bussis Chevrolet’d, siis rääkis ta kogu võttevaba aja sellest autost: et müüs selle taksoks ja taksojuht sõidutab teda tasuta. Narvas oli üks restoran reserveeritud peieteks. Meid see ei sega, ütles O’Ya, lükkas ukse lahti ja meile kaetigi laud kõrvalsaalis. Kolmas kord kohtusime mitukümmend aastat hiljem Tartus, juhuslikult, Illegaardi kohvikus. O’Ya istus koos Indrek Hirvega, tema kutsus mind nende lauda. Jällegi meenutasime toda valget Chevrolet’d, O’Ya ütles: seda oleks nüüd väga vaja, sõidaksin taksot. Ta ei elanud just kõige paremini. Ta oli oma elus õppinud klaverimängu Tallinnas, meditsiini Tartus ja Moskvas, kehakultuuri Riias, tegelnud vehklemise ja poksiga, oskas paljusid keeli, oli tuuritanud bigbändiga nn sotsmaades, pidanud korvpalluri ja veepalluri (mõlemat nõukoguliku profina), filminäitleja, estraadilaulja, kitarriõpetaja, modellikoolitaja, kaubandusametniku, kultuuriinstruktori, raadiotoimetaja, suhtlemispsühholoogi, orelimängija, laadija, galvaniseerija, lihttöölise jt ameteid, teinud neid töid vabakutselisena, mis tähendas, et ta elatus Eesti vabariigis närusest rahvapensionist. Ausõna, vahva mees, sada protsenti artist. Ta mängis kokku kuuekümnes Saksa DV, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, NSV Liidu, Läti, Bulgaaria ja Soome mängufilmis (pluss teleseriaalid) ja on lihtsalt kahju, et nende seas pole ainukestki Eesti oma. Tema kui kodumaalt (s. o Nõukogude Liidust) lahkunu peal oli poliitkeeld.
Vytautas Žalakevičius oli Moskva filmikoolis üks minu õppejõude, tema seminarides käsitlesime Ameerika filme ja ka „Keegi…t”. (Ta pruukis terminit „metsavennad”, seda vene keeles, rääkis, kui raske oli isepäist O’Yad võtteplatsil juhendada.) Koolis oli ka niisugune õpetamismeetod, et kaks õppejõudu pandi auditooriumi ette vaidlema ja dialoogi pidama. Žalakevičius tegi seda koos niisuguse kuulsusega nagu Nikita Mihhalkov. Selgus, et nad kohtusid meie ees esimest korda elus. Ma ei mäleta, millest nad rääkisid, ent alguses päris Žalakevičius, kuidas Mihhalkovi kõnetada. Nikita Sergejevitš, vastas Mihhalkov. Žalakevičius seda ei uskunud, ei tarvitanud seda pöördumist vestluse ajal mitte kordagi, arvas, et Mihhalkov viskab nalja. Oli ju Nikita Sergejevitš endise riigijuhi Hruštšovi eesnimi ja patronüüm. Meie kõik teadsime, et Nikita Mihhalkovi isa on Nõukogude Liidu hümni sõnade autor ja Nõukogude Liidu kirjanike liidu esimees Sergei Mihhalkov. Žalakevičius ei pidanud vajalikuks sääraseid pisiasju teada.
