Meel Paliale märtsis 2025.
Meel Paliale on Tallinnast pärit filmirežissöör, kes on filme teinud varasest lapsepõlvest peale. Olles Palialega samas keskkoolis käinud, võisin juba toona ennustada, et midagi siit tuleb. Tänaseni peetakse 32. keskkooli XXXXIV lennu multimeediaklassi üheks meeldejäävamaks kooli ajaloos tänu arvukatele talentidele, kellest mõnega teeb Paliale endiselt koostööd.
Paliale esimene täispikk film „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” (2021) räägib noorest automehaanikust Kiigest, kes saab ühel päeval teada, et tema palavalt armastatud tüdruksõber on leidnud uue silmarõõmu. Nüüd, neli aastat hiljem kohtume Palialega Zoomi vahendusel, kui tema teine täispikk film „Pikad paberid” — lugu noortest täiskasvanutest — on just nimetatud kultuurkapitali aastapreemiate jagamisel parimaks filmiks ja on kogunud rohkesti kiitust nii kriitikutelt kui publikult. Samuti võitis film festivali „Just Film 2024” publiku lemmiku auhinna.
Kui peaksin küsima midagi, millele sa ei taha vastata, siis võid alati „ei” öelda. Kuigi ma ei ole midagi väga transgressiivset planeerinud, üritan vältida ka klassikalisi küsimusi stiilis „miks sa tegid selle filmi?”, sest sellest oled sa juba tervele Eesti Vabariigile rääkinud.
Nõus.
„Pikad paberid” on sinu teine täispikk film, esimene oli „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu”, kuid tegelikkuses oled sa olnud filmisektoris aktiivne palju kauem. Mina mäletan sind juba 32. keskkooli ajast, kus sa koos Urmet Pillinguga [„Pikkade paberite” produtsent — Toim] igal suuremal sündmusel klassi lippu kõrgel hoidsid. Kui sa nüüd sellele perioodile tagasi vaatad, siis mida sa oled sellest multimeedia õppimise ajast endaga kaasa võtnud?
Kindlasti inimesed, kellel on sarnased huvid. Meid väga toetati ja soodustati kõike, mida me tegime. Kui oleksin käinud mõnes eliitkoolis, siis oleks kõik võib-olla teistmoodi olnud.
32. keskkooli suur pluss oli see, et seal lubasid peaaegu kõik õpetajad meil katsetada — üllataval kombel koolitundide arvelt. Suhtumine, kogukond ja loominguline ruum andsid tugeva põhja ja süstisid enesekindlust oma ideedega edasi minna.
See kool on tõesti kogukonnatundele üles ehitatud. Pärast 32. keskkooli läksid sa EKAsse fotograafiat õppima, mitte filmi. Veiko Õunpuu on öelnud mingil filmiüritusel üsna avalikult, et filmikoolid on täiesti mõttetud. Ta tegi seda publiku ees, kellest tõenäoliselt vähemalt pooled on tudeerinud BFMis.
Nice.
Jah, väga nice. Milline on sinu vaade filmiharidusele? Kuidas rikastavad eesti kino filmitegijad, kes pole omandanud klassikalist filmiharidust?
Filmikoolid kindlasti pole mõttetud, aga mul on tunne, et inimesed, kes ei ole filmikoolis käinud, mõtlevad filmist pisut vabamalt kui need, kes on saanud klassikalise filmihariduse. Paljud minu lemmikrežissöörid ei ole filmikoolis käinud ja ma tunnen, et see ei ole otseselt vajalik, et olla lavastaja. Samas on filmikool väga oluline inimestele, keda huvitab asja tehniline pool — näiteks operaatoritele või helirežissööridele —, sest neid oskusi on iseseisvalt palju raskem omandada. Lavastajal on aga see eelis, et sa saad endale appi võtta inimesi, kes teavad filmi tehnilisest poolest rohkem kui sa ise.
Kas filmikoolis käimine on Eestis justkui kvaliteedimärk?
Ma arvan, et see ei mängi nii suurt rolli. Kui sa taotled raha näiteks kultuurkapitalist või Eesti Filmi Instituudist, siis nad vaatavad eelkõige projekti sisu. Loomulikult aitab see, kui sul on varasem taust või juba tehtud filme, aga see ei garanteeri midagi. Kui kellelgi on suur soov filme teha, siis need võimalused on olemas, olenemata kraadist.
Kas filmitegijaks sünnitakse või õpitakse?
Ma ei usu, et keegi sünnib filmitegijaks. Kõik tuleb kogemusega ja kõige parem viis seda kogemust saada on lihtsalt filme teha. Mina olen näiteks katsetanud selle meediumiga juba lapsepõlvest saati — tegin oma esimesed videod kaheksa-aastaselt. See ongi kogemus. Tuleb lihtsalt võimalikult palju teha ja katsetada, sest keegi ei sünni teadmiste ja oskustega, kõik tuleb läbi praktika. Teooria tuleb muidugi ka kasuks.
Tundub, et esimese täispika filmi puhul on alati suur tõestamise moment. Kuidas sulle tundus teise täispika filmi tegemine võrreldes esimese filmiga?
Ma arvan, et esimesed filmid tuleks võimalikult varakult ära teha ja võimalikult väheste vahenditega, et vältida soorituspinget. Mul vedas, ma tegin oma esimese täispika filmi väga noorelt ega jõudnud veel muretseda. Kuna eelarve polnud suur, ei olnud ka tunnet, et peaksin midagi tõestama. Lõppkokkuvõttes ei ole vahet, kas keegi seda vaatab või mitte. Teise filmi tegemine oli kindlasti lihtsam, kuna ma teadsin, et ma olen juba üks kord hakkama saanud. Teisest küljest oli see siiski keerulisem, kuna nüüd oli päris eelarve ja EFI rahastus. Kui me saime raha, valdas mind alguses eufooria, aga hiljem muutus see mureks ja ma tajusin vastutuse pinget. Tundsin, et pean kuidagi tõestama, et ma väärin seda eelarvet ja usaldust. Samas läheb see tunne üsna kiiresti üle, sest kui filmi juba teed, siis tuleb kõige muu peale mõelda.
Oled valdavalt fookusesse võtnud noored ja nooruse kujutamise. Kas on teemasid, mida sa tahaksid filmides käsitleda, aga pelgad, sest need tunduvad liiga isiklikud või keerulised?
Suuri hirme pole. Oma teises filmis ületasin paljusid hirme, kuna see film on tegelikult väga isiklik. Alguses oli õudne, sest tundus, et võtan ennast kõigi ees paljaks, kuid lõpuks tundsin, et asi on seda väärt. Ma ise hindan filmides väga, kui filmitegija on end haavatavaks muutnud. Isikliku kunsti tegemine on kindlasti õudne, aga see annab filmile rohkem väärtust.
Aga mõni salasoov — näiteks teha maffiamärulit või midagi, millel Eestiga eriti suurt kokkupuutepunkti ei ole?
Maffiamärulit hetkel kavas ei ole, aga ühe väärika õudusfilmi võiksin kunagi teha küll. „Pikkade paberitega” seoses on vaatajal kindlasti tekkinud teatud ootused järgmisele filmile, aga ma ei tohi sellele mõelda. Pean tegema ainult seda, mis mind parasjagu kõnetab.
Edukate filmide üks suurimaid taaku on neile tehtud järjefilmid. Tunned sa, et ükskõik kumb su filmidest võiks mingil hetkel järje saada?
Üldiselt pole ma järjefilmide austaja, aga mõned üksikud näited tõestavad, et on võimalik teha ka head järge. Näiteks Linklateri „Before’i”-triloogia või Truffaut’ „Antoine Doineli” filmid on tõestanud, et järjed võivad olla positiivsed. Mind tegelikult huvitab küll, kuidas samu karaktereid saab käsitleda erinevatel ajahetkedel. „Pikkadel paberitel” võiks täitsa vabalt olla mõne aja pärast järg, kindlasti ei välista ma midagi. Aga praegu tahan liikuda uues suunas ja katsetada uusi ideid.
Meel Paliale märtsis 2025.
Harri Rospu fotod
Esimene film õpetas sulle kindlasti palju? Kas oli selliseid hetki, kui sa tundsid, et midagi tuleks järgmiste filmide puhul teisiti teha?
Arenguruumi on kindlasti omajagu, aga need kaks filmi olid tegemise protsessi mõttes üsna erinevad. Teist filmi tehes kujundasin enda jaoks mingi meetodi, kuidas kirjutada ja näitlejatega töötada, ja see toimis hästi. Ma tahaksin jätkata niimoodi töötamist, aga seda protsessi saab veel täiendada. Esimeses filmis olin ma pisut nagu autopiloodil, aga teist filmi tehes leidsin juba rohkem selgust ja kindlust.
Kui rääkida protsessist, siis milline on filmistsenaariumit kirjutava Meel Paliale päev? Oled sa pigem intensiivne rööprähkleja või kannatlik logeleja?
Kui rääkida konkreetselt stsenaariumi kirjutamisest, siis see hõlmab üsna palju logelemist. Suure osa ajast ei ole mul ühtegi ideed ja ma lihtsalt ootan, kuni midagi tuleb. Aga siis on ka neid hetki, kui ma saan mingi laine peale ja kõik tuleb korraga. David Lynch on seda protsessi võrrelnud kalapüügiga — pead olema kannatlik ja ootama, et ideed sinuni jõuaksid. Teised filmitegemise aspektid on seevastu pigem intensiivsed.
Sul on isikupärane visuaalne käekiri. On sul kindlad eeskujud või stiilid, millest sa lähtud ja mis sind puudutavad, või on see lihtsalt miski, mis ilmneb protsessi käigus koostöös operaatoriga?
See on iga filmi puhul erinev. Visuaalselt lähtun tihti sisust ja sellest, milline on film ja mida ma tahan sellega edasi anda. „Pikkadele paberitele” olid eeskujuks paljud 60. ja 70. aastate USA ja Euroopa filmid, mis on oma olemuselt veidi dokumentalistlikud. Praegu meeldivad mulle eriti suumobjektiivid ja pikad objektiivid, mida ka tol ajal palju kasutati. Sellele filmile tundus see stiil sobivat, sest kaamera saab olla eemal ja jälgida inimesi kõrvalt, mis muudab näitlejate töö lihtsamaks. Kui on teistsugune lugu või film, siis muidugi tuleb lähtuda filmi iseloomust.
Kas sa oled pigem filmitegija, kes usaldab oma meeskonda, või tahad kontrollida iga pisimatki asja, mis platsil toimub?
Ma arvan, et ma usaldan. Samas on mul alati kindel visioon, mida ma tahan, ja ma loon inimestele raamid, milles nad saavad oma tööd teha. Seda, mida nad nendes raamides teevad, ma usaldan. Mulle on väga tähtis, et mul oleks inimestega, kellega koostööd teen, hea klapp ja sarnane tunnetus. Kui see on olemas, siis on lihtne usaldada. Näiteks on mul mõlema täispika filmi operaatori Markus Mikuga, kellega õppisime koos EKAs fotograafiat, välja kujunenud teatav telepaatiline suhe. Me teame teineteise visiooni ega pea oma tegevust pidevalt kooskõlastama. Näitlejate puhul on aga oluline, et tegemist oleks koostööga, ja mind köidab nende individuaalne panus. Ma ei taha, et nad lihtsalt täidaksid käske, vaid et nad saaksid ise oma ideedega panustada.
Eeldan, et sa ei paigutu siis igihaljasse stereotüüpi lavastajast, kes platsil agressiivselt oma arusaama peale surub ja tiimi peale karjub?
Õnneks olen ma üsna rahulik inimene ega ärritu kergelt. Kõik teised võivad võtteplatsil närveerida, aga režissöör peab jääma rahulikuks. Mulle tundub, et see on mul nii filmitegijana kui inimesena hea omadus.
Filmitegemisel on see omadus tihti alahinnatud. Paljud on harjunud režissööri kartma, aga turvalise keskkonna loomine on tegelikult väga oluline.
Jah, minu jaoks on see täiesti elementaarne; inimesed ei saa endast anda parimat, kui nende baasvajadused pole täidetud. Mina püüan alati panna kõiki ennast hästi tundma, et kogu meeskonnal oleks lõbus koos töötada. Kuigi ma olen samuti kuulnud, et see on pigem haruldane, kui võtteplatsil peetakse esmatähtsaks turvalisust ja vaimset heaolu.
Räägime põgusalt filmitegijate lemmikteemast, rahast. Kui suur roll on eelarvel loomingulistes valikutes? Kas sa oled saanud väljendada oma loomingulist visiooni täpselt nii, nagu sa tahad, või on sul olnud mingid piirangud?
Selle filmi puhul ma küll ei tundnud, et vahenditest oleks puudu jäänud. Kuna ma olen harjunud tegema filme väga väheste vahenditega, siis mõtlen juba alguses, millised on mu ressursid. Kui raha on, saab filmi veel paremini teha, aga ma olen alati lähtunud sellest, mis mul on olemas. Ka ilma suure eelarveta oleksin filmi teinud, lihtsalt see oleks olnud ebamugavam ja mõned inimesed oleksid pidanud tasuta tööd tegema.
Kas raha on filmitegemisel primaarne?
Raha teeb kindlasti asjad lihtsamaks, kuid filmi kvaliteet ei sõltu ainult rahast. Rahaga häid mõtteid juurde ei osta. Mõnikord võib olla isegi kasulik, kui rahast puudu on, sest siis hakkad mõtlema, kuidas samu asju teistmoodi teostada. Aga loomulikult peab inimestele maksma, sest lõputult ei saa ainult entusiasmist töötada. Alguses, kui filmitegijad alles alustavad, ei tohiks nad liiga palju muretseda raha pärast. Kui teed midagi hästi, siis inimesed märkavad seda ja tahavad ka sellest osa saada.
Mida kauem oma esimest filmi edasi lükata, seda vähem tõenäoliseks selle tegemine muutub. Sageli kasutatakse vabandusena raha puudumist, aga tegelikult ei ole võib-olla lihtsalt piisavalt indu või ettevõtlikkust.
Jah, paraku küll.
Sinu filmides leidub alati värvikaid karaktereid. „Pikkades paberites” on nendeks boheemlane Silo ja ambitsioonikas räppar Mr. Maze, kes on üles ehitatud päriselu karakterite põhjal. Kust jookseb eetiline piir, kui kujutatakse päris inimesi või kui päris inimesed on karakterite prototüüpideks?
See on hea küsimus. Mul on tunne, et see sõltub filmitegija motiividest ja ma suhtun oma filmide karakteritesse kaastundega. Eesmärk ei ole kedagi halvustada või kellegi üle nalja teha, seega ei tekkinud sel korral eetilisi dilemmasid. Kõik sõltub eesmärgist — kui eesmärk on positiivne, siis ei ole ma selle pärast muretsenud. Aga üldiselt on see keeruline teema. „Pikkade paberite” puhul olid kõik tegelaste prototüübid teadlikud, et nendest inspireerituna valmib film, ja võtsid seda pigem komplimendina.
Nendel tegelastel on kindlasti omad veidrused, aga nad ei ole halvad inimesed. Tundub, et neist ei peegeldu halbu kavatsusi või sügavat negatiivsust. Kas see on algusest peale olnud su põhimõte või soov, et poleks läbivat süngust, mis kuidagi vaataja üle valitseks?
Ma arvan, et film on ikka oma tegija nägu. Ma ei mõelnud teadlikult sellele, et ma üritan teha läbinisti head filmi. Ma lihtsalt tahtsin näidata elu ja inimesi enda ümber niimoodi, nagu mina neid tajun või millise pilguga ma neid vaatan.
Nii et see oli pigem orgaaniline protsess?
Jah, pigem intuitiivne. See oli küll teadlik, et ma ei tahtnud sinna panna ühtegi antagonistlikku tegelast või kedagi, kes oleks villain. Nad on lihtsalt inimesed. Eks neil kõigil ole nii häid kui halbu omadusi, kuid ma ei saa öelda, et keegi on halb või hea. Ma pean filmitegijana mõistma kõikide tegelaste seisukohti.
Räägi natuke Mr. Maze’i albumist „Pikad paberid”, mille autor sa samuti oled. Kuidas nägi välja protsess, kus sa tegid filmi ja kirjutasid sellele ka muusika?
Muusika tegemine oli tegelikult täiesti omaette protsess, mis jooksis filmi tegemisega paralleelselt. Alguses arvasin, et ühest loost piisab, ja tehes Nõval proove koos Karl Birnbaumiga, kes mängib filmis Silo, ja Edgar Vunšiga, kes kehastab Mr. Maze’i, kirjutasimegi lõpuks ühe loo. Kuna protsess osutus lõbusaks, mõtlesime, et teeme veel paar lugu. Lõpuks saigi kokku kuus lugu, millest viis on filmis.
Muusika kirjutamine toimus paralleelselt filmi montaažiga. Mr. Maze’i sõnad kommenteerisid tihti filmis toimuvat ja see andis filmile lisakihi. Alguses ei olnud Mr. Maze’ist tegelikult üldse plaanis teha nii olulist tegelast. Aga kuna Edgar mängis teda nii hästi, lisasin stseene ja tema roll suurenes.
Vaadates, kui palju populaarsust on album kogunud Spotifys ja YouTube’is, tundub, et see karakter võiks isegi filmiväliselt kontserte anda.
Meil oli filmi esilinastusel Mr. Maze’i kontsert. Edgar Vunš laulis, Mihkel Kuusk ehk Sebastian, kellel on filmis peaosa, mängis trumme ja Karl Birnbaum ehk Silo mängis bassi. Mina olin klahvidel ja laulsin tausta. See oli päris lahe lisandus kogu protsessile.
Muidugi on väga naljakas näha Mr. Maze’i tähelendu ja ma natuke ennustasin ka, et tema muusika või tegelaskuju võib hakata filmiväliselt oma elu elama. Tundub huvitav, et keegi võib leida selle muusika enne filmi ja siis vaadata filmi täiesti teistsuguse pilguga. Muusika võib muuta seda, kuidas inimesed filmi vaatavad.
Ehk soovitad lugejale mõnd eesti ja ka välismaist filmi, mida oluliseks pead?
David Leani „Brief Encounter” (1945) ja Leida Laiuse „Ukuaru” (1974).
Tänan vestluse eest.
Vestelnud EMEL-ELIZABETH TUULIK
