„Siit ta tuleb, Roosi”. Režissöör, stsenarist ja produtsent: Margit Lillak. Kaasprodutsent: Dirk Manthey. Operaatorid: Margit Lillak, Aivo Rannik, Roosi Mai Järviste ja Risto Bakhoff. Helilooja: Nils Kacirek. Helirežissöörid: Jennifer Spiesen ja Janis Grossmann-Alhambra. Monteerijad: Jette Keedus ja Barbara Toennishen. Dokumentaalfilm, kestus 96 min. ©Tiny Desk Productions. Kaastootjad: ©Dirk Manthey Film/SWR (Saksamaa). Esilinastus: 13. III 2025 Thessaloniki International Film Festivalil Kreekas. Esilinastus Eestis: 15. IV 2025.
Neile, kes mäletavad ajakirja Noorus (ilmus 1946–1997), ei pea meenutama, kes on doktor Noormann. Selle nime alla varjunult vastas psühholoog Tõnu Ots nõuanderubriigis inimeste suhte- ja intiimprobleeme puudutavatele kirjadele. Doktor Noormanni nõuanderubriik Nooruses oli omal ajal sensatsiooniline ja samavõrd ka legendaarne. Praeguseks on Tõnu Ots 84-aastane ja arvatavasti üks vanemaid igapäevaselt tegutsevaid psühholooge.
Palusin Tõnu Otsalt kaastööd TMKle seoses filmiga „Siit ta tuleb, Roosi”. Tõnu oli päri, aga arvas ka, et tema artikli ette kuluks ära väike minupoolne sissejuhatus, et miks ma selle loo temalt tellisin.
Põhjusi on mitu. Globaliseerumine koos kultuurikeskkonna muutumisega on toonud kaasa selle, et ka hirmud ja mured on globaalsed. Piltlikult öeldes stardib tänane noor keskkonda, kus ta alustuseks võiks kahelda kas või enda soolises identiteedis ja ühtlasi peaks aktivistina päästma saabuva kliimakatastroofi küüsist kogu planeedi, edendama multikultuursust ja samas, näiteks Rootsi kuritegevuse statistikat arvestades, ka selle tulemuste ees hirmu tundma. Hirmu tuleb tunda ka läheneva sõja ees, opereerida tuleb füüsilise ruumi ja virtuaalse välja liitreaalsuses ja arvestama peab, et asjade tähendus on määratud sellega, kuidas neist räägitakse. Ja neist saab, ka väärtuste mõttes, rääkida kuidas iganes… Isegi nii, et kui koolilapsed peavad end kassideks ja koerteks, õpetajale tunnis vastuseks näuvad ja hauguvad ning liikuda eelistavad käpakil, siis on see tore mäng, mis kõneleb sisemisest vabadusest, mitte sümptom ajastule omasest vaimsest kriisist.
Terviklik ja struktuurne vaade on kaotsis, seda asendab diskursus. Selles killustatud maailmas ei toimi loomulikul, orgaanilisel viisil ka põlvkondade side. Ütleme nii, et vanematel, hea kui nad mõlemad on käepärast, on probleeme kvaliteetajaga (juba see sõna ise on mõtteviisi näitena kõnekas), vanaisa ja vanaema tarkust tuleks aga tihti minna küsima vanadekodust.
Jah, sellega võrreldes olid minu noorusaja mured väikesed, pigem isegi mitte mured, vaid lust ja rõõm. Sestap tundsingi huvi, mis mõtetega vaatab filmi „Siit ta tuleb, Roosi” ja selle peakangelannat Tõnu Ots kui arengupsühholoog, kes on näinud erinevaid aegu ja nende jooksul inimestele nõu andnud. — D.T.
Võtsin kergemeelselt endale väga raskeks kujunenud ülesande. Toimetus tellis, et paneksin kirja mõtted, mis tekivad psühholoogil, vaadates seda noore inimese ühe keerulisema aja läbi elamise filmidokumenti. Filmi süžeelist käiku oli raskevõitu jälgida, kuid psühholoogi jaoks tähenduslikke detaile ja üldistusi nägin küll. Pidin olema aus oma mõtetes. Kuid psühholoogi amet on töötada patsiendi konfidentsiaalse infoga ja anda talle vastu üldistatult öeldes diagnoos. Aga see diagnoos on samuti konfidentsiaalne ning kui seda peaks tegema avalikult, on asi kutse-eetikas — sellist avalikustamist psühholoogid endale lubada ei tohi. Nii oligi mu esimene aus mõte psühholoogi rollist selle loo juures. Ma ei tohi lubada endale psühholoogilisi ega psühhoteraapilisi nõuandeid. Roosi pole ju minu patsient ja ega tagantjärele midagi parandada saakski. Ta on olemas olev isiksus ja kuigi ta on oma hinge ja vaimu intiimsuse avalikkusele vabatahtlikult arutamiseks laiali laotanud, ei tohi ma teda kuidagi kritiseerida, hukka mõista, õpetada või tekitada talle mis tahes ebameeldivusi.
Selle, minu jaoks siiski reaalse inimese elu faktimaterjali vaadates otsustasin valida kahe tee vahel: mida ma mõtlen muresid lahti arutava psühholoogina ja kuidas olla üldistaja, võrdleja ja mõistja ehk sotsiaalpsühholoog.
Püüdsin vältida keerulisi mõisteid, nagu oleks ikkagi tegu minult abi otsiva noore inimesega. Nii või teisiti tikkus asi välja kukkuma psühholoogia või semantika õppematerjalina. Mul pole õigust seada kahtluse alla nende filmitud dokumentide autentsust ega ka prioriteetide järjestust filmis. Küll aga võin kahelda, kas see nii-öelda juhuslik valik on praegusele põlvkonnale iseloomulik. Et mitte esitada vaid oma arvamusi ja jätta endast muljet kui vananevast moralistist, palusin appi Roosiga samasse vanusegruppi kuuluva 16-aastase tütretütre Kaisa. Panin ausalt ja peaaegu täpselt kirja, mida me rääkisime, nagu antud ülesanne eeldas.
Inimene kogeb oma eluaja jooksul mitmeid arengumurranguid ehk kriise. Neist üks tõsisemaid on murdumine täisikka, praegusel ajal vanuses 12 kuni 18. Sellest räägibki filmidokument Roosist. Kirjutasime koos Kaisaga välja märksõnad teemadest, mida neist dokumenteeritud elusündmustest jutuks võtta. Kaisa lähtus sellest, et nägi neis omaealise neiu muresid, mina sellest, et nägin neis sotsiaalseid probleeme. Murel ja probleemil on see vahe, et suuri probleeme lahendab ühiskond, inimesele on probleem oluline pigem siis, kui ta tajub seda südamesse või vaimu tunginud piinava murena. Panime kirja märksõnad, mis tundusid tähtsad praegustele murdeealistele: eneseteostus, vabadus, võrdne kohtlemine, kooli- ja peresuhted. Olen nende muredega tegelnud nii kaua, kui mälu ulatab. Need on psühholoogi jaoks üksikjuhtumid, mida psühholoog peabki aitama lahti harutada. Mina vaatasin ajas kaugemale tagasi ja lisasin neile teemadele juurde veel kasvatuse, suhted ühiskonnaga ja kõlbluse. Nendes eluvaldkondades on vaja näha laiemat perspektiivi, tendentse, arutada miks ja mis edasi. Need on sotsiaalpsühholoogilised aspektid ja on mõistetav, et noortel pole piisavat elukogemust nende mõistmiseks, kuigi just see perspektiivi mittetunnetamine või vääriti mõistmine võib põhjustada paljude puhul valusaid saatuselööke. Arvasime mõlemad, et see võib otse või kaude puudutada ka Roosit.
„Siit ta tuleb, Roosi”, 2025. Režissöör Margit Lillak. Peategelane Roosi…
Esimene erinevus minu ja Kaisa arvamuste vahel tekkis vabaduse mõistmises.
Kaisa: Minu arusaamades on vabadus lai mõiste, mitme kontekstiga, poliitikast spirituaalsuseni. See on võimalus mõelda ja käituda oma soovide järgi, iseseisvalt otsustada ja tegutseda ilma kellegi sunnita. Selline vabadus millestki, näiteks reeglitest, normidest, piirangutest, kohustustest on mingis eas kõiki noori puudutav arenguetapp, millele seavad piiri alles teiste inimeste õigused. Vabadus millekski on ohtlikum piirikompamine, sest see võib põrkuda kellegi teise vabadusega.
Minu noorusaeg vajas vabadust millekski: rändamiseks, maailma nägemiseks, osalemiseks vabades noorsoo-organisatsioonides. Mingeid protestiliikumisi, marsse, miitinguid olla ei saanud. Režiim oskas nendega toime tulla. Meie kunagistest jutuajamistest on meelde jäänud Prantsuse revolutsiooni loosung „Vabadus, võrdsus, vendlus”. Kuigi see loosung tähendas kunagi demokraatia teket, on sellel tänapäeval ka isikulähedasem tõlgendus. Absoluutne vabadus, mida viljeldakse ka kommuunides ja jõukudes, on tegelikult anarhia. Mis on sellise anarhia piirid, kui miski pole tabu? Ei intiimsuses, välimuses, keelepruugis, omandis? Kunagi elas maailm üle hipiliikumise, mis oli tookordse vabaduse ilming. Tean neid, kes jätkavad seda ka tänapäeval, üksikuna mööda maailma rännates, mingeid kohustusi ja reegleid järgimata.
Vabaduse vastandmõiste on võrdsus. Tundub hea ja õige olevat. Võrdsuse tagavad seadused. Aga kui võrdsuse lipu all purjetavad nõuded ja keelud, mis reguleerivad absoluutselt kõike seadustega, tekib totalitarism. Olen sedagi näinud ja üle elanud ning pean tõdema, et see on vallutamas ka meie tänapäeva elulaadi.
Kuid nende vahele jääb vendlus ehk vennaarm, lähedastega arvestamine, oma grupi huvides tegutsemine. Oma arvamuse järgimise ja sageli ka kuritarvitamise näiteks on sagedane kuritegevuse vorm — omakohus. Igal riigil, igal ühiskonnal on olnud omad seadused, aga maailm globaliseerub. Mis siis, kui kõik ühtlustub ühiste seaduste raamides? Siis hakkame ju kombineerima, petma, arvas Kaisa. Jah, raske on see teismeiga, kui ei kõlba ei vabadus ega võrdsus ja kui vendluse on usurpeerinud poliitilised jõud. Teieealiste asi on need vastuolud ära klaarida; miks seda siis seni tehtud pole, küsib Kaisa. On püütud. Küllap oled kuulnud Moosesest ja tema kümnest käsust. Tegelikult on tõlkes tekkinud segadus, sest käske on vaid kolm, seitse on sulaselged keelud: ära tapa, ära varasta, ära valeta, ära himusta võõrast vara, ära häbista oma peret. Tegin nende sõnastuse arusaadavuse huvides veidi suupärasemaks. Need käsud on juba aastatuhandeid tagasi saanud kõlbluse alusmüüriks, kuid praegu levivad rohkem perekonnas räägitavate enesestmõistetavustena. Aga raha käsud on seni ikka veel tugevamad.
Roosi eluloofilmis on vabaduse teema aimatav, kõlbluse teema vist vähem. Aga vabadus vajab kõlblust kui oskust vabadust kasutada. Ilma selleta elaksime kas anarhias või totalitarismis.
…püüab päästa maailma…
Millise teema juurde Roosi meid edasi suunab? Koolist on juttu, kuid tema koolidest eriti aru ei saa.
Kaisa: Kool peab olema turvalisem, kodusem, klassid võiksid väiksemad olla. Ja otsest või kaudset kiusamist on palju. Meil (Inglise Kolledž) kiusamist pole, aga mitmes koolis on küll. Olen kuulnud ka, et õpetajad on väsinud ja tahavad koolist ära minna. On meiegi koolist läinud. Palju koole pannakse kinni ja uues koolis peavad õpilased uued sõbrad leidma. Õppekavadest ei pruugi ka aru saada, miks seda kõike vaja peab olema.
Nii näeb noorus koolimuret pigem suhete ja suhtlemise seisukohalt. Minu võrdlustes nelja-viiekümne aasta taguse kooli ja koolikorraldusega näen kahjuks seda, et õpilast käsitatakse praegu nii omavalitsuse kui riigi tasandil vaid raha ekvivalendina. Isegi nõukaajal olid külad koole täis. Koolitamine oli ka siis kallis, on praegugi. Olen kogenud, et vallale on tegelikult majanduslikult kasulikum, kui kooli üldse polekski. Vanadekodu toob vallale raha sisse ja muresidki on vähem, kool nõuab mõnes vallas aga poole eelarverahast. Kuigi sellest pole Roosi oma loos rääkinud, on üks tema probleemidest õige kooli otsimine ja vahetamine ning õppemaksu mure. Mina näen kooliproblemaatika kõrval aga hoopis haridusproblemaatikat, eriti kasvatust.
Kaisa: Kas kool ainult õpetab või kasvatab ka? Ega ma neil eriti vahet ei teegi. Meie koolis kõik õpivad ja tahavad õppida. Igal pool nii vist ei ole. Kas see ongi kasvatus?
Mina vastan: Vist on asi tagurpidi. Hea kool kasvatab lapse õppijaks. Et ta tahaks õppida ja oskaks ka iseseisvalt õppida ja mitte ainult koolis. Praegu on koolidesse ja haridussüsteemi tunginud tehisaru. Nii et faktiteadmisi pole mõtet pähe tuupida, kui kõik tarkused on mõne kliki kaugusel. Tarkus tähendab teadmisi, arukus tähendab teadmiste kasutamise oskust, kus need tarkused ka ei asuks. Kas see tähendabki räägitud pööret kutsehariduse suunas? Ei, pigem oskushariduse suunas. Vaja on oskust küsida, arutleda, isegi kõiges kahelda pole kurjast. Maailma suurimad avastused ja leiutised on tehtud tuntud tõdedes kahtlemise tulemusel. Roosi ja tema ema vaidluses on samuti vihjatud maailma eri kultuurides pakutava hariduse erisustele. On see hea või halb? Erisused võivad muidugi konflikte tekitada ja tulemusi kahjustada, kuid pigem need ikkagi rikastavad inimest.
Mis vahe on kasvatusel ja enesekasvatusel?
Kaisa: Ega me kasvatamist eriti märkagi. See on see, mida teevad meiega suheldes lapsevanemad, kool ja ühiskond. Enesekasvatus algab sealt, kust algab tahe ennast muuta, seada eesmärke ja tegutseda nende nimel.
Küsin Kaisalt: erinevad õppimissüsteemid ja arusaamad on kasulikud, aga kas peaksime vaatama ka seda, mida sina Roosi loos tähtsaks pidasid — eneseteostust? Mida sa pead eneseteostuseks?
Kaisa arvab: ennast tunda, oma võimeid kasutada, areneda. Mina arvan samuti, et iseenda muutumisi märkame vähem kui teiste arenemist.
Ise me märkame lisandunud oskusi, eriti oskust väärtusi hinnata ehk luua oma väärtushinnangute süsteem. Kõik, mis on olemas, on väärtused. Kuid igale väärtusele annab iga inimene erineva hinnangu. Nii on õigem rääkida mitte väärtuste muutumisest, vaid väärtushinnangute muutumisest või erinevusest.
Aga kas saavutused ei näitagi inimese arenemist?
Kindlasti näitavad. Kuid saavutustel on sageli üks märkamatuks jääv psüühiline iseärasus — kui oleme mingi eesmärgi saavutanud, hakkab elu selle sära ikka kuidagi kahandama ja uute saavutuste poole püüdlemiseks tuleb justkui taas otsast alustada. Targemas keeles öeldes on osalusmotivatsioon kindlam kui saavutusmotivatsioon. Heaks näiteks on armastusromaanid. Seal on ihaldusväärse tagaajamine palju huvitavam kui selle kätte saamine, pärast mida tuleb tavaline ja üksluine argielu. Seda tundes hakatakse taas uusi ihaldusväärtusi jahtima. Tunnetepsühholoogias on selle kohta kasutatud määratlust „donžuani sündroom”. Vallutatud süda pakub vähem huvi kui uute südamete vallutamine.
Kaisa: Nüüd läksime vist Roosist päris kaugele. Ma ei pannud küll tähele, et ta oleks oma südameasjadest rääkinud.
Esimesed armumised on teismeliste maailma paratamatu osa. Isegi maailma kõige ideaalsema armunutepaari Romeo ja Julia vanus oli väidetavalt vaid 12 ja 14 aastat. Kuid see oli sügavalt intiimne tunne. Nii on seegi, et Roosi tunnetest ei räägi, signaal tema murdeeast.
Kaisa: Roosi väldib üldse tunnete teemat. Näeme vaid suhteid emaga ja need ka just väga head ei paistnud. Ma tunnen, et minu jaoks on sõprus tugevam side kui armastus, kuigi need on peaaegu sarnased ja kattuvad. Keda ma armastan, need on ka minu sõbrad.
Kui Roosil ehk südamlikke suhteid polnudki, siis sõprus pidi selles eas paratamatult olema.
Kaisa: Sõprus on ju sama hea kui armastus.
Kas ikka on? Käibefraas väidab, et pole tark tegu head sõprust nadi armastuse vastu vahetada. Sõprus on nõudlikum, aga ka kindlam kui armastus. Sõprus saab olla vaid vastastikune tunne, ühepoolne sõprus on mingi fännamise moodi värk. Aga ühepoolsest või vastamata armastusest rääkivaid raamatuid on raamatukogud täis. Sama lugu on reetmisega. Reedetud armastus jätab hinge haavad, kuid kunagi need ikka armistuvad. Reedetud sõprus lööb paranematud haavad kogu hingelisse maailma, põhjustab alaväärsust, vihkamist kogu maailma vastu, egoismi, eraklust ning soovi „ära minna”. Elu jooksul saame parimateks sõpradeks pidada vaid viit inimest, väidavad arengupsühholoogilised uuringud. Ning enamasti tekivad need suhted just teismeeas.
Aga on veel mitu omadust, mida saab endas kontrollida ja kujundada. Esiteks võime säilitada igas olukorras rahu. Rahulik inimene on tugev. Teine on tahtejõud ja sellega seotud püsivus. Kas Roosi jättis sulle rahutu või pigem rahuliku mulje? Olgu, jätame sellele vastamata — liiga isiklik. Tema harrastus on tantsimine ja see võib küll jätta veidi rahutu rappumise mulje. Aga on veel kaks instinktide hulka arvatud isiksuse väärtuslikku omadust. Need on väärikus: mis mulje ma endast jätan, millisena ma ennast maailmale näitan. Väärikas inimene on usaldusväärne. Ja teine, peaaegu sellega sarnane omadus on veelgi tähtsam. See on eneseväärikus, usk endasse, oskus olla enese üle uhke, mitte hädaldada, mitte ennast halvustada, luua oma personaalne lubatu-lubamatu ja eriti intiimsuse piir ja järgida seda. Kõigi nende omaduste kujundamiseks on murdeiga elu tähtsaim aeg.
…ja armastab ka tantsida.
Film lõppeski. Kas on meil midagi kokkuvõtlikku öelda? Vaevalt on Roosi kümmet aastat filmitud eeskujuks või õpetamiseks. Kuigi psühholoogi pilk võib just seda arvata. Kaisa, kas sina suudaksid ennast sellise filmi tegelasena ette kujutada?
Kaisa: Ma ei kujuta ette, kuidas Roosi elu edasi võib minna. Kuidas see murdeaeg ja see filmgi tema arengut ja tulevikku mõjutavad. Tema senine elu ei ole päris tüüpiline. Enamik noori ei kasva mingites kommuunides. Mina polnud enne seda filmi neist üldse kuulnudki ja mingites rahvusvahelistes poolvägivaldsetes kliimaaktsioonides paljud ikka ei osale. Samas on tuntav noorte hirm tuleviku ees ja soov ennast selles maailmasegaduses leida.
Põgeneda? Välismaale?
Kaisa: See teema kerkib väga sageli. Enamik otsiks siiski teistsuguse elu kogemusi, uudishimust. Minu arvates on natuke hirmutav, et püütakse põgeneda kodusest rutiinist ja siinsetest eluraskustest. See võib õnnestuda, aga on ikka suurte arenguriskidega seotud. Kui tead, kuhu minna, näiteks vahetusõpilaseks, pole hullu. Aga huupi põgenemist ma ka õigeks ei pea. Me arutame koolis palju tuleviku üle. Mitmed näevad Eesti elu igava ja mõttetuna. Mina seda vaatepunkti ei jaga. Selles mõttes see film mind eriti ei kõnetanud.
Minu üldistus: selge see, et maailm muutub ja mitte lihtsama ja mugavama poole. Neid muutusi pole kerge taluda, eriti praegusel kõige nooremal põlvkonnal. Globaliseerumine mõjutab kodumaailma usaldusväärsust ja kahandab isiksuse osakaalu inimeses, tundemaailm näitab kalestumise tendentsi. Mõtlemismallides võimutseb arusaam „tee, nagu öeldakse, siis oled õige”. Ja kui üksik teismeline selle kõige vastu protesti avaldab, peetakse teda hälvikuks.
