Algus TMK 2025, nr 4 ja 5
Artiklisarja kolmandas osas räägin ma (muusika)teatri jätkusuutlikkusest kõige laiemas mõttes ning oma kogemustest sellega. Alustaksin ressursside säästlikust kasutamisest. Tähtsaim neist on loomulikult inimressurss.
Ideaalis ei peaks kasutatud ressurss mitte ainult taastuma, vaid omandama ka uue kvaliteedi. See tagab, et teatri „tase” muutub kogu aeg paremaks. Tegelikkuses see alati nii ei ole. Osa inimesi kulub, väsib, põleb läbi. On meeletut lendu sooritavaid noortähti, stabiilseid tegijaid ja neid, kes tasapisi küpsedes kõrgust koguvad. Erinevalt näitlejatest, kellele „vale” roll üldjuhul kahju ei tee, võib laulja oma häälematerjalile või selle arengujärgule sobimatut repertuaari esitades oma instrumenti tõsiselt vigastada. Niisamuti ka siis, kui tal pole piisavat, rollide erinevatele „kaalukategooriatele” vastavat taastumisaega. Ma ei tea, kas näitlejat saab võrrelda tippsportlasega. Mingis osas ehk ikka saab, ja laulja puhul on see ühisosa veel suurem. Ülekoormust ja vigastusi tuleb kohe asjatundlikult ravida ja rakendada ka profülaktikat.
Ka publik on ressurss — sest publikuta pole teatrit. Selle ressursi säästlik kasutamine hõlmab endas ligipääsetavust kõige laiemas mõttes: elementaarseid, piletihinnaga kooskõlas olevaid tugiteenuseid, hoolivust vaatajate erivajaduste ja võimaliku ülitundlikkuse suhtes. Muidugi võib olla tegu vaikiva ühiskondliku kokkuleppega, kus puuduva infrastruktuuri ning publiku ohvrid ja kannatused hüvitab salapärane „prestiiž”. Ja taas kipub see silt külge kleepuma eelkõige muusikateatrile, mis on oma olemuselt lihtsalt neetult kallis. Samas on häid näiteid, kuidas pika etenduse või toidukohtadest kauge etendamispaiga puhul pakutakse vaatajatele udupeente gurmeesuupistete asemel taskukohast (või lausa pileti hinnas sisalduvat) tõhusat kehakinnitust, jagatakse ilmastiku kaitseks keepe ja liigvalju heli ohjamiseks kõrvatroppe. Publik pole ainult mugav meelelahutuse tarbija või vaimutoidu maitsja, vaid peab mõnikord muutma oma ärkamis- ja magamaminekuaega, panema proovile oma füüsilised võimed etenduspaikadeni jõudmiseks või nende vahel rändamiseks, lahendama transpordiprobleeme ja piletite defitsiidi puhul planeerima oma elu mitmeid kuid või pool aastat ette. Teatrikülastaja olla on nõudlik tegevus.
Siis on olemas teatrihooned või muud etendamispaigad, kus kohtutakse publikuga. Eestis ei ole teatreid peaaegu suletud ja kui tegevuse lõpetanud teatril olid oma ruumid, on etendustegevus hoonetes siiski vähemalt projektide või külalisetenduste näol jätkunud. Paljudel (väike)teatritel ja projektidel ei ole oma pinda ja külaliskorterites toimetatakse rohkem või vähem vastastikku kasulike kokkulepete alusel või makstakse enam-vähem sõbralikku üürihinda. Tihti tuleb etenduskoha ettevalmistamiseks teha kulutusi, mida pinna omanik enda kanda ei võta, kuna need on ühe projekti põhiselt spetsiifilised või ei pea ta neid lihtsalt otstarbekaks.
Lavakujundus kujutab endast ajutise iseloomu ja funktsiooniga materiaalsust. Ka muidu saadud kujunduselemente (prügi või muude jääkide näol) tuleb transportida ja enamasti üles vuntsida-kohandada, mis tekitab kulu. Mõtlen siin heldimusega tagasi 2006. aastal Viinistu katlamajas lavastatud Haydni ooperile „Üksik saar”. Tollal leidus Naissaarel veel hulganisti Nõukogude Liidu ajast sinna maha jäänud sõjaväe padrunikaste ja muud militaarkola ning kuna esialgne mõte etendadagi ooperit „üksikul” Naissaarel siiski majanduslikult ei kandnud, tuli saareõhustik transportida Viinistule. Toeka palgi, mida tenor Mati Turi oma aariat esitades hoidis, saime arvatavasti ikka kohapealt. Märkasime kunstnik Ann Lumistega sadamas toredaid, betooni täis valatud auto- ja traktorikumme, needki said katlamajja taritud.
Tõnis Kaumanni ooper „Kaubamaja”. Vanemuine, 2022.
Heikki Leisi foto
2022. aastal Vanemuises Tõnis Kaumanni ooperit „Kaubamaja” lavastades oleks tundunud imelik tarbimishullusest ja asjade uputusest kõneleva ooperi lava jaoks mingeid hiljem prügiks minevaid asju juurde toota. Minu soov oli, et kujundus koosneks osaliselt Tartu Kaubamaja ostusaale liigendavatest seintest, mida aeg-ajalt uuendatakse. Lootsin, et väljaviskamisele määratud seinad leiavad tee lavale. Nii siiski kahjuks ei läinud — kas polnud me õigel hetkel õiges kohas või olid põhjuseks muud takistused. Taaskasutasime siis ühe kunagise lavastuse seinu. Kunstnik Kalle Aasamäe taotles kostüümide puhul jäägivaba teostamist, nii nagu ta teeb seda oma moedisaini puhul. Kaubamaja küll toetas meie ettevõtmist, ent ettevaatlikult, soovimata end liialt siduda lavalooga, kus kaubamaja „neelab” inimesi, st ostjad ei pääse enam sealt välja ja me ei saa ooperi lõpuni teada, mis neist sai. Jäävad vaid oletused, spekulatsioonid, lein, raev ja leppiv kirgastumine. Just selle ooperi puhul tundus kohane tekitada lavale natuke otsest ja halastamatut prügi, mille järele muidu pole vajadust olnud.
Richard Wagneri ooper „Tristan ja Isolde”, Vanemuine/Birgitta festival, 2022.
Tristan — Mati Turi, Isolde — Aile Asszonyi, Vanemuise ooperikoor ja orkester.
Siim Vahuri foto
Hoopis erinev oli olukord samal aastal esietendunud Wagneri „Tristani ja Isolde” puhul (millele sobiks paremini küll pealkiri „Isolde ja Tristan”). Kuna algselt oli teosest plaanitud teha kontsertettekanne, mis hiljem asendus lavastusega, oli kujunduse eelarveks alguses märgitud null. See andis mulle mõtte, et lavakujundus tuleb ikka, aga mittemateriaalne, koosnedes ainult õhust. Tundlik valguskunstnik René Jõhve ja video abil ruume looma harjunud Kati Jägel-Paal, mõlemad väga musikaalsed, kujundasid lainetavad, sensuaalsed, vangistavad ruumid, mis pidevalt transformeerudes aitasid jutustada lugu, mässisid end selle ümber ja olid samas unenäoliselt haprad, teadvustades vaatajale, et lumm võib iga hetk haihtuda. Nähes hiljem ühes teises sama teose lavastuses massiivset ehitist, ei osanud ma sellega kuidagi suhestuda. Usun, et meie hingavatel, läbipaistvatel virtuaalsetel ruumidel oli oma osa selles, et vaatajad ei tajunud soliidselt viietunnist etendust nii pikana, kui olid endale ette
kujutanud.
Veel üks oluline ressurss on repertuaar. Siin tuleb eristavalt mängu raha, mida ma omaette ressursina ei plaaninud selles kirjutises välja tuua, sest raha kui väärtusekvivalent mängib rolli kõigi vaadeldavate ressursside puhul. Repertuaari puhul, mis muusikateatris on ülitugevalt mineviku poole kreenis, on raha nimelt üks selle tendentsi võimendajaid. Ammu (rohkem kui 70 aasta eest) surnud heliloojate teoste esitamine ei maksa midagi, seevastu „noorematele”, nii elavatele kui lahkunutele (viimaste puhul õigemini nende pärijatele) tuleb maksta autoritasu. Samuti võib esimeste teoseid soovikohaselt kärpida, mugandada, kollaažideks kokku panna, teiste puhul see nii lihtsalt läbi ei lähe, igasuguste muudatuste osas võidakse olla üliranged ja kontrollida ka teksti tõlget, lastes selle originaalkeelde tagasi tõlkida.
Nii näiteks on Saksamaal nüüdisooperil kõige raskem jõuda oma teise lavastuseni, sest uusi teoseid aeg-ajalt ikka tellitakse, esiettekanne toob teatrile tähelepanu ja õnnestumise korral tunnustust, kui ka mitte nii palju finantstulu kui mõni vana ooper. Kui aga „esimese öö õigusega” end enam ehtida ei saa, st ülemaaline kultuuriajakirjandus ja muusikaavalikkus kohale ei torma, aga autoritasu heliloojale ja libretistile tuleb ikkagi maksta ja piletitulust kulude katmist oodata pole, ei tundu teose kavva võtmine paljudele teatrijuhtidele mõttekas või öeldakse, et me ei saa seda endale lubada. Ehkki nii mitmelgi juhul on just mõni järgnev lavastus esimesega võrreldes küpsem ja sisutihedam. Haruldane pole ka see, kui helilooja enne teose järgmist lavale jõudmist teeb selles muudatusi, kuna pärast selle esimest kõlamist on ta jõudnud arusaamisele, mis peaks partituuris teisiti, s.o paremini olema. Kui tegemist on piiri taga esietendunud teosega, on Saksamaa esiettekanne ikkagi kaalukam kui kodumaise teose „järele mängimine”. Nii pälvis eelmisel aastal küllalt väikeses Mainzi teatris lavale tulnud Kaija Saariaho „Émilie” võrdlemisi palju tähelepanu.
Kaia Saariaho ooper „Émilie”. Mainzi Riigiteater, 2024.
Andreas Etteri foto
Eestis seda „teise lavastuse” probleemi palju ei kohta, sest ka esimestega on palju muret. Esituskordi kipub olema vähe, kuna publik „ei tule”, „tahab tuntud teoseid”, „ilusat muusikat” ja „uhkeid kostüüme”. Kindlasti osa publikust seda tahabki — kas harjumusest, kuna teose esituskordade nappuse tõttu polegi ta midagi muud ooperi sildi all kogenud (ja see puudutab ka haritud ning uudishimulikke vaatajaid) või seetõttu, et ta „ei saa nüüdismuusikast aru”, „ei taha laval midagi koledat näha” või „tahab ilusaid viise, mida saaks järele ümiseda”. Samas on suur hulk potentsiaalset publikut (ressurss!) piltlikult öeldes näljas, sest nende eelistustele vastavat muusikateatrit näeb harva ja ka siis ei pruugi info nendeni jõuda. Kirjutasin sellest juba artiklisarja teises osas.
Väidan, et Saksamaa ooperiteatrites poleks vanade teoste kaasajastamise surve nii tugev, kui uue repertuaari osakaal oleks suurem. Muidugi võib vanu teoseid mängida igat moodi, aga just vaat et kramplikult nüüdisaja trende ja tõekspidamisi taga ajavaid lavastusi oleks tõenäoliselt vähem, kui neid tendentse väljendaks suurem hulk uusi loodavaid teoseid. Vahel ei oska kimbatuses lavastaja mõne ajaloolise teose puhul tänapäeva mõttes arusaamatult käituva tegelasega muud ette võtta, kui pistab ta hullumajja. Samas on nii paljude, nii vanade kui uute muusikateatriteoste aines pärit ajatust müüdist, andes tohutu paindlikkuse ajatasanditega mängimisel.
Huvitav kogemus jätkusuutlikkuse ja vaimsete väärtuste taaskasutamise teel oli muusikateatriteose „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma” (žanrinimetusega „lavaline serenaad”) muutmine käidavaks installatsiooniks näitusesaalis. Helilooja Ardo Ran Varrese teos Artur Alliksaare tekstidele tuli 2016. aastal mõne aasta pikkuse ettevalmistustöö ja mitmekuuse prooviprotsessi järel Eesti muusika päevade raames lavale kaks korda (mis on ju poole parem tulemus võrreldes nende esiettekannetega, mille esietendus jääb ühtlasi ka viimaseks). Kuna festivali moto oli sel aastal „Roheline heli”, mis viitas keskkonnasõbralikkusele, loobusime lavaehitistest ja ruumi kujundas ainult Oliver Kulpsoo loodud valgus. Reili Evarti kostüümid kasutasid teise ringi ja looduslikke materjale ning etenduspaika Viimsisse pandi käima eribuss. Publikut oleks mõistagi jätkunud veel mitmele etendusele, kuid puudus nende korraldaja. Teos sai nii pildis kui helis jäädvustatud ning seda levitati hiljem USB-pulga ja Youtube’i kaudu, kuid elava ettekande kordamiseks puudus igasugune lootus.
Ardo Ran Varrese lavaline serenaad „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma”. YXUS Ensemble, Viimsi Black Box Studio, EMP 2016.
Gabriela Liivamäe foto
Kaheksa aastat pärast etendusi avanes võimalus luua lavastuse põhjal näitus, mis jäi Eesti Rahva Muuseumis pärast esialgse eksponeerimisperioodi pikendamist üles enam kui pooleks aastaks. Kahjuks pole eraldi statistikat meie näituse külastatavuse kohta, ent see on ilmselt märksa suurem kui need mõnisada inimest, kellel õnnestus näha etendusi. Installatsiooni puhul polnud unerännakust osasaamine piiratud enam tunniga nagu etenduses, seda piiras ainult ERMi lahtiolekuaeg. Ka ei olnud külastaja enam tooli naelutatud, füüsiliselt passiivne vaataja, vaid sai installatsiooni ise kaasluua: saada ringi kõndides varjuks teiste varjude seas, kanda kostüümi ja mängida kõla- ja valguspille. Tegijana oli mul ütlemata hea meel, et see huvitav teos ärkas varjusurmast ja elas oma teise elu nii auväärses kohas.
Kokkuvõtteks võib öelda, et muusikateater on väga ressursimahukas, aga ka ressurssi loov kunstižanr. Vaataja ei too oma eluaega ja raha ju teatrisse isetu ohvrina, vaid lootuses saada elamust, mõtte- ja tundeainet, tunda koos- ja kohalolu, kogeda midagi uut ja avardavat, veeta ilus ja meeldejääv õhtu. Just seda inimlikku, vaimset ressurssi, mida muusikateater loob, pole kas või rahvusooperi juurdeehitusest või uuest majast rääkides piisavalt esile tõstetud. Keskendutakse rahale, mida ta neelab, ja muutustele keskkonnas, mida ta tekitab. Liiga vähe on välja toodud ka teatrit majandusfaktorina: töökohtade loojana, kaasnevate teenuste ellukutsujana, turismi, gastronoomia, moe- ja ilutööstuse liikumapaneva jõuna. Kuid nii paradoksaalne, kui see ka pole, kõige vähem tähelepanu on saanud vaimne väärtus, mida teose ja/või lavastusega luuakse, selle hea käekäik, vastutustundlik ja kestlik kasutamine. Kvaliteetne kaasaegne muusikateater eeldab pikka loomeprotsessi, kuid tulemusega käitutakse nagu kiirmoega: korra kantud, kaob kapipõhja või satub prügimäele. Vaimsete väärtuste kättesaadavaks tegemine ei tohiks alluda turupõhimõtetele.
