Algus TMK 2025, nr 6
Simm sirgub Simmiks
Oma esimeses täispikas filmis, taas ajastudraamas ja ajaloofilmis „Ideaalmaastik” (1980; stsenarist Karl Helemäe, aluseks tema jutustus „Kevadkülvi volinik”), rebib Simm end oma algustööde šabloonsusest lahti. „Ideaalmaastik” näitab meile totaalset kolgast, kinnist ühiskonda, maailma, mida piirab mets. See on ideaalne filmiruum. Filmi tegevus kulgegugi suletud maailmas, kuhu peale omainimeste satuvad ainult sellised võõrad, kes tekitavad segadust. Antud juhul teevad seda siis volinik Kukemeri (Arvo Kukumägi) ja teda tagant sundiv rajoonikomitee sekretär Tamm (Kalju Komissarov). Volinik kehastab võõra ja võõruse olemust ning teeb seda puhtalt, teesklematu täpsusega. Seltsimees Tamm esindab ajastu karmust, kuid ei tee seda kõige karmimalt. Simm ei ole kunagi kuri, ka mitte nende vastu, kes ajavad valesid asju. Kontrast omade ja võõraste, rahva ja võimu vahel on esitatud: võim nõuab algul kiiret, ilmaga sobimatut kevadkülvi ja seejärel koguni isiklikule põllulapile mõeldud seemnevilja loovutamist. Võim tegutseb rahvale vastuvõtmatute, traditsioone eitavate printsiipide järgi, mis seavad ohtu elu. Ent vastuolusid on kujutatud mahedalt ja need on ainult osa filmi sõnumist. Simm ei puhu pilli lõhki. Kolhoosi esimees Harald Tuvike (Tõnu Kark) pole mingi klišeelik jõhkram, tema karakter on individualiseeritud, ta on tark ja kena inimene, seisab rahva poolel.
Ka külvivoliniku karakter on individualiseeritud, see on lahendatud ootamatus võtmes. Komsomolitöötaja on lüürik! Poliitlahkamise asemel laseb Simm tal väljendada oma elamusi. Ta kaotab tihti pea, ta on inimene. Tema lüürilisuse avab läbikäimine pioneerijuhi Liinaga (Reet Paavel): suhe temaga tärkab-ei tärka, tärkab-ei tärka, nagu vaataja uudishimu kõditamiseks olema peabki. Kukemere karakter on antud ambivalentsena, ta on nii see kui teine, ning see keerukus on välja mängitud. Ta teab, et rahvalt seemnevilja omastamine on röövellik, ometi ta teeb seda. Verine klassivõitlus rikkunuks aga filmi esteetika, rahva reaktsioonina näeme vaid Kukemere peatuspaiga akna sisseviskamist ja tema jalgratta uputamist.
Kukemerele ööbimiseks antud ruumil on hea interjöör — kooli õppevahendite ladu, kus näeme vanaaegseid kaarte, luukeresid ja muud kaasakiskuvat. Need tekitavad assotsiatsioone, mis jõuavad sürrealismi piirimaile. Simm üldjuhul püüab vältida dekoratsioone (et pilt oleks ehtsam), aga mulle näib, et selles interjööris on üht-teist kõnekaks sätitud.
Metsa keskel, kõigist eemal elab eripärane rahvas. Tabamus kümnesse on muusikaperekond Vitsur (Paul Poom ja Aire Johanson), kes kannab padriku serval ette palu mitmel riistal.
On veel üks draamale kohustuslik element — finaalis olgu koos kõik (kes veel elus). Sellest on kinni peetud: kooli lõpupeost võtavad osa õpilased, õpetajad, koolijuhataja ja lapsevanemad, pakutakse kodupõllu jahust kringlit. Vaid volinik ei võta osa, tema on võõras, jääb võõraks ja vaatab pidu eemalt, kooli aknast. Suletud maailma näitamise reegel nõuab, et päris lõpus võõrad lahkugu. Seda Kukemeri teebki. Ta on teel, ta ei tea, kuhu minna ja mida teha. Taas klassikaline open end.
„Ideaalmaastik”, 1980. Pioneerijuht Liina — Reet Paavel ja volinik Mait Kukemeri — Arvo Kukumägi.
Kurjus ei võida, filmi aktsent on inimlikkusel. Ent Simm on avanud ka nõukoguliku parteidiktatuuri mehhanismi — sa pead ülemuse käske täitma vastuvaidlematult, sinu enda käskudega sinu alluvatele peab olema samamoodi. Ja eks ülemusel ole omakorda ülemus, kellele too tingimusteta kuuletub. Valitseb ordupõhimõte, et kui sa oled meie sekka tulnud, siis elusana sa meist lahti ei saa. Mehhanism põhineb pakazuha’l, selle otsused langetatakse valeinfo alusel, filmis on valetajaks Kukemeri. Lugu, nagu ikka, rääkigu erandist, ja film teebki seda. Ta näitab meile kahte tõrget selles pealesunnitud korras — Metsa kolhoosi esimees Tuvike teeb seda, mida loodus ette kirjutab, Kukemeri seda, mida eeldab tema lüürilisus ja kahevahelolek. Punasest jutustusest ja punasest kolhoosiprobleemist on Simm teinud inimliku loo. Ma oletan, et seda pole tehtud mitte niivõrd poliitilis-ajaloolistel kuivõrd eetilistel-esteetilistel põhjustel.
Inglise keeles on oskustermin showbiz film. Selliseid filme on Hollywood teinud teatud kümnendeil kuni 30 protsenti oma kogutoodangust. Seda terminit on eesti keelde tõlgitud mitmeti, näiteks kui filmi filmist ja kinost, ent ka kui filmi etenduskunstist. Viimane sobiks ka teose „Inimene, keda polnud” (1989; stsenarist Toomas Raudam) määratluseks. Pluss kaasžanrina ajaloofilm. Siin jätkub eelarvamuste küsimärgistamine, punapoliitikasse mässitud inimeste uurimine. Oletan, et Simm ja Raudam tahavad öelda, et mõnikord teotab rahvas sellesse nõiaringi sattunuid ülekohtuselt.
Poliitkoleduste mahavaikimine oleks võltsimine, nõnda näemegi nii stalinistlikke kui natslikke jubedusi, ent ikka simmilikult sordiini all. Raadio(propaganda)s töötavaid inimesi just ei õigustata, ent näidatakse nende erinevaid külgi, nii inimlikku kui kasuahnet. Antud juhul siis raadiotöötajate Imbi Tamme (Katri Horma, hääl Kärt Kross) ja Tarmo Kivi (Andres Lepik) kaudu. Elu ei ole üheülbaline ega olnud seda ka Stalini ajal! Filmi kolmandaks peategelaseks on raadio, millele on püstitatud koguni efektne monument — selleks on müür, mis on laotud võimu poolt ära korjatud raadioaparaatidest. Film on audiovisuaalne nähtus, noored mässajad Simm ja Raudam tõstavad esiplaanile auditiivsuse.
„Inimene, keda polnud”, 1989. Imbi — Katri Horma ja Tarmo Kivi — Andres Lepik. Kaadrid filmist
Demonstreeritava ajastu määravad vaataja jaoks ära algustiitrite-eelses proloogis näidatav auruvedur ja rööbastel inimjõul liikuv dresiin, millega madrusekleidis pisike tüdruk Imbi (Mari Simm, peategelane lapsena)
sõita saab. Kadestamisväärne lapsepõlv, valitsegu Eestit kes tahes! Ema haual kaovad väikese Imbi elust värvid, need asenduvad edaspidi helidega. Filmgi muutub monokroomseks, kulgeb rahulikus, intiimses tempos, ühe-episoodi-tegelased pidurdavad hoogu, lahkavad aega.
Ilma tegelaste kohtumiseta pole lugu, kohtumine on süžeed edasi viiv (tihti alustavgi) tegevus. Selles filmis on kaks peategelase Imbi saatust määravat kohtumist. Saksa okupatsiooni ajal tuleb ta kodust juhatatud aadressil linna; selles korteris ei ela enam juudiperekond, vaid Saksa ohvitser Hans (Tõnu Raadik). Küsime, kas Imbile langeb pisutki süüd selles katastroofis, mis juutidele osaks sai. Vastamine oleks publitsistlik näpuga näitamine, kunst sellega ei tegele, kunst jätab küsimuse õhku. Imbi ja sakslase õnn kestab 1944. aastani, mil sakslane enne Nõukogude vägede sissetulekut evakueerub. Õnnel on eri palgeid, üks on selline. Teine ja veelgi määravam kohtumine toimub haiglas, kus raadio saatejuht Tarmo Kivi avastab Imbi väljendusrikka hääle ja Imbi saab pühenduda sellele, milleks ta on loodud, raadiotööle. Ta teeb mõnusaid lastesaateid, milliseid poleks häbi nüüdki ette mängida, aga ka vastikut propagandat. Oma tööd tehes on ta õnnelik. Inimene on mitmekülgne.
Siin on võõraks olemise probleem esitatud tagurpidi — korteris on kõik võõras võimu toel sinna elama asunud inimestele, iseäranis varasemate omanike piltidega fotoalbum. Ausalt kuulub korteri juurde vaid juudiperekonda teeninud kojanaine (Raine Loo). See on draama arsenali kuuluv pea peale pööramine, kus viimane saab esimeseks.
Loobutud on standardlahendusest, ülemus pole siin tavapärane kärkija, minister (Sulev Luik) on hoopis pugeja. Selge, Stalini aeg kergitas ainult kuulekaid inimesi. Küüditamisepisoodki on eripärane, tädi Irma (Rita Raave) mootorrattaavariis invaliidistunud isa (Tõnu Kilgas) tahab kaasa minna, kuid teda ei võeta — kuhu sa, sant, trügid! Ühelt poolt erandlikud juhtumid, teiselt poolt usutavaks tehtud. Kõik see peegeldab adekvaatselt meie möödanikku, ehkki on jäänud ajaloolaste orbiidist välja. Kuid kunstnike ülesanne ongi sammuda tallamata radu.
Ma võin eksida, ent minu meelest tahavad autorid öelda, et olgu meie maa endale haaranud kes tahes, inimene jääb alati inimeseks.
Lusti kah
Draamad on žanrireeglitega suhteliselt lõdvalt seotud, õigupoolest seal päris kohustuslikke reegleid polegi. Iseasi on komöödiad, kvalifitseeriksin nendeks „Ameerika mäed” (1994), „Head käed” (2001), „Kõrini!” (2005) ja „Vee peal” (2020).
Koos prantslaste ja ungarlastega tehtud „Ameerika mägedes” (stsenaristid Hans-Werner Honert, Peeter Simm ja Agu Tammeveski, viimane on ka dialoogide autor) saab vangilaagrist vabanenud Sass (Tõnu Kark) maffia abil miljonäriks ja tahab paigutada selle raha Eestisse. Muinasjutt, eks ole? Aga see on komöödiale enam-vähem kohustuslik, siin tuleb pill lõhki puhuda, sääsest elevant teha, elevant sääseks pisendada. Siin kehtivad realismist erinevad, tinglikkuse reeglid — raudne usutavus pole vajalik, liialdused on loomulikud, peaasi, et naerma ajaks.
Filmi „Ameerika mäed” (1994) võtteplatsil. Eesti filmi peaaegu et seksiepisood vanas paberimassi vannis. Näitlejad on vaprad, sest suur tsehh on külm. Tõsi, neile valati vanni sooja vett. Tõnu Kark, Kärt Kross ja Peeter Simm. Allikas TMK fotonurk, Enn Säde fotoalbum nr 15
Aeglus ei aja naerma, filmi tegevus on kiire, nagu komöödia puhul nõutud. Sass on oma mineviku tõttu väljapääsmatus olukorras, ta püüab sellest välja tulla, ent see on raske, tema elu kihutab ameerika mägedel. Simmi inimlikkus tuleb taas esile, ta on teinud Sassist tegelase, kellele me kaasa tunneme.
Koos lätlastega tehtud „Head käed” on krimikomöödia, mõneti ka road movie, stsenaristiks ning inspiratsiooni andnud jutustuse „Arnold” autoriks Toomas Raudam. Film läheb vuhinal käima mõlema žanri reeglite kohaselt — kiired hüpped ühest episoodist teise, ühest meeleolust teise (süvenemine ja karakteri viimistlemine halvaks süžee), karakterite asemel näeme tüpaaže, stereotüüpe. Taskuvarastest õed Margita (Rēzija Kalniņa) ja Evija (Leonarda Klavina) on kuldsete kätega naised omal alal, võõrad tengelpungad saavad niuhti nende omaks.
Paar on efektsem kui üksiktegelane, mõjub löövamalt, ent kahandab karakteripära, mida komöödias pole tarviski lihvida. Siin on rohmakus lubatud. Alguses tegutsevad meisterkratid Riias, panevad pihta isegi ühe luksusdžiibi, mispeale neid hakkab taga ajama klišeelik politseinik (Dainis Gaidelis). On uljast kihutamist ja ohtlikke manöövreid, on vaataja kütkestamist tuhat korda läbi proovitud nippidega. Ja siis on hüpe kontrastsusse — bravuurikalt rooli keeranud Margarita jätkab teekonda hääletades ja jõuab Eesti väikelinna humoorika nimega Vineeri. Fantaasiaelemendid on komöödias näidustatud. Siin road movie lõpeb ja komöödiagi teiseneb ikka rohkem draamaks. Ekstensiivne tegevus muutub intensiivseks (mis on Simmi käekiri), seda siiski mõningaste kummaliste ja naljakate stseenidega. Kujutatava tegevuse aeg on peenelt esitatud — Läti-Eesti piiril peavad vahti veel piirivalvurid; need kadusid alles 2007. aastal koos meie astumisega Schengeni viisaruumi. Žanrile kohaselt ei märka piirivalvurid mitte midagi, muidu poleks neil filmis erilist mõtet. Margarita hoogne liikumine peatub, nüüd punub ta oma intriige Vineeri meesterahvastega, uusi kaugemaid tegevuspaiku enam juurde ei tule. Teekonnateosest on poole pealt saanud ühe paiga karakterkomöödia. Väärt tabamus on laulev hambaarst Lepik (Tõnu Kark), samuti kõndimise ja külmas vees karastamise entusiast Adolf (Lembit Ulfsak). Margarita saab endale koguni kasupoja Pavo (Atis Tenbergs), kelle jätab talle tema rahvuskaaslane Oksana (Maija Apine). Uskumatu, kas pole? Ent see on komöödiale omane, selles žanris pole usutavus kohustuslik. Pavo on tubli ja tark väikemees. Laps on alati püha, see on filmikunsti üks kirjutamata reegleid, ja eks see vasta ka meie hinge tellimusele. Ma oskan nimetada vaid paari filmi, kus see on teistmoodi.
Ma leian, et filmi oleks filmimaks teinud vastandus, mis aidanuks värvikamalt esile tuua tegelaste individuaalsuse. Siin ei ole vastandatud ei õdesid ega politseinikku seltskonna kahtluse ära teeninud Margaritaga, ka mitte Margaritat seltskonna endaga. Kellega võinuks varas vastanduda? Ainult veel osavama vargaga.
Segažanrit esindab ka Saksa-Eesti koostöö „Kõrini!” (stsenaristid Valentin Kuik, Peeter Simm, Hans-Werner Honert ja Thomas Steinke). Ka selles töös on road movie, krimikomöödia ja draama osiseid. Mulle tundub, et Simmil on kuidagi kahju jätta tegelased sügavamalt individualiseerimata (mida komöödia soovitab), see oleks neile otsekui liiga tegemine, ja nii ehitabki ta tegelastes inimlikku mitmekülgsust.
Simm tahab öelda ühe lausega mitu mõtet, sellega võidab ta sisukuse poolest, ent kaotab žanripuhtuses. Žanrid ei ole kriitikute väljamõeldis, et nood saaksid oma udu ajada, need on paar tuhat aastat vanad, sündinud koos draamakunstiga Hellases ning nende pikk iga ja katkematu püsimine tõestab nende kaalukust.
Mis siis filmis juhtub? Saksamaalt on üheskoos Eestisse teel kolm totaalselt erinevat tegelast — sakslasest rekajuht, endine matusetalitaja Manfred (Thomas Schmauser), kes toob mängu jumala, eestlasest algaja röövel Hunt (Toomas Kaljujärv) ja eestlasest läbikukkunud tšellist Stella (Maarja Jakobson). Huumori ja kontrastsuse mõttes ideaalilähedane kolmik. Visuaalsed dominandid on katafalk veoauto sabas, parvlaev ja tšello, teekond ilma nendeta ei oleks ilmekas ega lööv. Saksamaalt veetakse Eestisse teatrikostüüme — ega kinematograafilisemat laadungit välja ei mõtle. Juhtub palju, film on kiire, nagu teekonnateosele kohane. Ent seal lahendatakse ka sisekonflikte, mis lähendab seda draamale, kus tagasihoidlikum tempo ei teeks paha. Hautakse isegi vabasurma minekut! Tegevus toimub, nagu road movie nõuab, enamjaolt peatustes, kulgemine on interluudium peatükkide vahel, nagu raamatulehe pööramine.
Simmi seni viimase täispika mängufilmi „Vee peal” (stsenarist Olavi Ruitlane, kes on ka sama pealkirjaga romaani autor) liigitaksin sirgumis- ja karakterkomöödiaks. Päris bufonaadi või vodevilli Simm teinud ei olegi, ent siin astub põhimõtteline realist Simm mitu sammu selge draama poole, luues 12-aastase peategelase Andrese (Rasmus Ermel) kui lihast ja luust inimese, mitte kui kriipsujuku, kelle kulul palju nalja saab. Simm kaasab filmi rasked probleemid, nagu kiusamine koolis (seda näitab ta, küllap algtekstist tulenevalt, mõnevõrra šabloonselt), Andrest kasvatava vanaisa, Papa (Kalju Orro) kodune karmus, naabritest topsisõprade mõistmatus. Enamus tegevust toimub väikelinna agulis, mis on jumalast maha jäetud koht, nõnda et teos on justkui seltsimehelik käepigistus Oskar Lutsu jutustusega „Tagahoovis”. Komöödia nõuab vaimukat loba, aga seda on kasinalt, mõnevõrra asendab seda „võro kiil” dialoogis, mis sisendab autentsust.
„Vee peal”, 2020. Andres — Rasmus Ermel ja Kolla — Aarne Soro.
Andres on võõras oma kodus. Ta põgeneb järvele, püüab seal kala. Ta on kalapüügi fanaatik. Ainuke, kellega ta klapib, on nii-öelda lollipaberitega Kolla (Aarne Soro). Kaks oma keskkonna poolt tõrjutud inimest sobivad teineteisega kenasti, nõnda et teose annaks paigutada ka žanrisse veidra-paari-film. Inimese puuduste üle nalja ei heideta (erandiks ehk süsimustad komöödiad) ja nii on Ruitlane ja Simm teinud Kollast sümpaatse, tehnikukäega invaliidi. Taas kord oksüümoron, eitusjaatus — rumaluke ja nupukas.
Sirgumisfilmi enam-vähem kohustuslik element on armastus, soovitavalt esimene. Filmis juhtub see Andrese ja Maria (Aurora Aleksandra Künnapas) vahel. Nüüd võetakse naljatuurid maha, asi muutub tõsiseks, isegi traagiliseks. Kindlasti mitte tragikoomiliseks… Teoses oleksid nagu eri maailmad — Andrese suhted kodus, kodumaja elanike ja kooliga ning tema läbikäimine Mariaga. Veidi ühendab neid liine pätt ja naisepeksja, vangis istunud Valter (Marko Matvere), kes sümboliseerib meie päevade tagahoovi. Simm armastab inimesi, ta näitab oma tegelasi ikka soojusega. Ka Valteris leidub headust, ta õpetab Andresele läbikäimist tüdrukuga, mitte onanismis põrguliku tegevuse nägemist. Just Valteri Mariale saadetud kiri viib Andrese ja Maria uuesti kokku. Suurimat teenet ei olegi võimalik teha, kiri jõuab tüdrukuni pärast Valteri surma, nõnda et loos on ka romantismi hõngu.
Kõrvalepõige romantikasse
Niisiis, kordan üle, et Simm on põhimõtteline realist, ta kujutab elu ja inimesi sellisena, nagu need talle näivad. Ta lubab endale vaid kerget ilustamist, et lugu jookseks, pilt mõjuks ning osatäitjad ennast korralikult lahti mängida saaksid. Ent Simm on teinud ka kaks kostüümidraamat, mis ei paigutu kuidagi realismi alla. Nimelt seiklus- ja koguperefilmi „Arabella, mereröövli tütar” (1982; stsenarist Peeter Simm, aluseks Aino Perviku samanimeline lasteraamat) ja eluloodraama „Georg” (2007; stsenaristid Mati-Jüri Põldre ja Aleksandr Borodjanski).
„Arabella…” on kunstmuinasjutt, siin me ei näe muinasjuttude igitegelasi, vaid nende asendusi. Filmi-Arabella (11-aastane Inga-Kai Puskar-
Polonski, teksti esitab Siiri Sisask) on printsess, kuninga kohta täidab piraadilaeva kapten, Arabella isa Taaniel Tina (Lembit Peterson), tema õukonnaks on lisaks kaaspiraatidele ka teatridirektor Manuel (Raivo Trass), kes õhutab kapten Tina kullalaeva ründama. Taaniel on südame poolest hea, aga sunnitud seda oma vere- ja varandusejanulises jõugus varjama. Nagu muinasjutus kohustuslik, on pöördeline roll haldjal, kes toob headuse sõnumi. Siin teeb seda rändur, õhusõitja ja nõelravitseja Aadu (Urmas Kibuspuu), kindlasti kõige muinasjutulisem tegelane selles muinasjutus. Mida fantaasiarikkam, seda parem! Lastefilmides ja muinasjuttudes pole stamptegelased vastunäidustatud (tihti nende peale lugu konstrueeritaksegi), ent Perviku ja Simmi loodud Aadu on minu teadmist mööda päris isesorti tegelane. Ega see oletus ole minu sulekomistus? Alusteos on päris keeruka süžeega, selle panemine filmikeelde oleks kasvatanud teose mahu ettenähtud normidest suuremaks ja nõnda on kasutatud Jutustaja abi, kelleks on Sulev Luik.
„Arabella, mereröövli tütar”, 1982. Arabella — Inga-Kai Puskar.
Kaadrid filmist
Arabella on harjunud mereröövlieluga, tapmiste ja varandusejahiga, ta kamandab piraate ja juhib laeva. Sarnaselt Tuhkatriinu ristiemaga aitab õhujalgrattur Aadu printsessi kurjusest välja. Kui üldjuhul on Simm üpris järjekindel aja- ja kohakoordinaatide esitaja, siis muinasjutud on ajatud ja kohatud. Me ei hakka küsima, millisesse aega tegevus paigutub, mis merel piraadid seilasid ning millal ja missugusel maismaal Arabella käis. Ka siin on tegemist üldistatud merega. Seiklusfilmi žanr näeb ette väljapääsmatut olukorda: Arabella röövitakse, tema elu ripub juuksekarva otsas. Printsess peab õnneni jõudma läbi häda ja viletsuse. Kui poleks õnnelikku lõppu, oleks film rikutud — Simm sellist apsu ei tee. Finaalis ilmub ekraanile seni personifitseerimata Jutustaja, kes lausub klassikalise muinasjutulõpu: lugu on tõestisündinud ja kui ma olen midagi välja mõelnud, siis ainult selleks, et jutt tõepärasem oleks.
Kindlasti pakkus „Arabella…” lastele, nende vanematele ja ka teistele suurtele inimestele vaatamisrõõmu.
Millest ja kellest peab lugu rahvas, see liigutagu kunstnikkugi. Asume ehtsa eluloofilmi „Georg” juurde. Selle žanri puhul on esimeseks tingimuseks, et peategelane kannaks portreteeritavaga (prototüübiga) sama nime. See on täidetud.
„Georg”, 2007.
Filmiplakat
Georg Otsa (Marko Matvere) isik on vastuoluline ja seda paremini teda käsitleda sobib. Otsa punaminevik on olnud päris ere, filmist selgub, et ta on olnud koguni NKVD/KGB kaastööline (täname autoreid aususe eest!), ent eitada seda imepärast laulutalenti tähendaks meie kultuuri ja rahvuse vaesestamist. Häälel on meile alateadlik emotsionaalne mõju, seda ei kahanda ükski ideoloogia. Otsale oli antud jumalik bariton ja selle esitamisega film lahti lähebki. Pilt on proloogis sekundaarne, hääl primaarne. Enamik laule või ooperikatkendeid tuleb helisalvestilt, nõnda on Otsa kordumatule kaunitämbrilisele häälele monument loodud.
Eluloofilmi episoodid peaksid kulgema kronoloogiliselt, vastavalt portreteeritava eluetappidele, tagasivaated ja ettehüpped pole soovitatavad. Me näeme Otsa elu alates evakueerumisest 1941. aastal, mil Tallinn oli sakslaste poolt ümber piiratud, kuni tema surmani 1975. aastal. Riiklik matus, mille teleülekandega film algab, näitab, kui sügavalt teda austati; tänavaile, mida mööda matuserongkäik liikus, kogunes ilmatu hulk rahvast. Need kaks episoodi on esitatud kroonikakaadritena, nende lavastamine olnuks võlts, eluloofilm olgu ennekõike tõetruu. Simm tahab ikka määrata aega ja kohta täpselt ning selleks pole paremat vahendit kui kroonikalõigud.
„Georg” on adresseeritud mis tahes vaatajatele, ka sellistele, kelle teadmised pole eriti suured, ei ajaloost ega muusikast. Neilegi, kes polnud varem portreteeritava nime kuulnudki (pean siin silmas filmi võimalikku rahvusvahelist levi). Kütkestama peab tema enneolematu karakter ja Otsa puhul on see justkui iseenesest sülle kukkunud. Usun, et stsenaristide põhiprobleem oli, mida välja jätta.
„Georg”, 2007. Georg — Marko Matvere ja Margot — Mirtel Pohla.
Tallinna jäävad Georgi isa Karl Ots (Tõnu Kark), kes oli samuti Estonia ooperilaulja, ema Lydia (Elle Kull) ja esimene abikaasa Margot (Mirtel Pohla), nemad peavad Georgi hukkunuks. Nii on loodud intrigeeriv infoväli: nemad teavad valesti, meie (vaatajad) õigesti. Samal aurikul Sibir (milline tähenduslik nimi!) evakueerub ka Asta (Anastasia Makejeva, hääl Hele Kõre, vana ea hääl Marika Vaarik), filmi femme fatale ja Jutustaja, kellest saab Otsa teine naine ja kelle mälestusi on stsenaristid kasutanud oma töös. Ta on hea saatuslik naine, kes toob igal sammul kaasa mingit jama, ent sellega on piiri peetud — pole üle vürtsitatud (kui ehk kasukaepisood Helsingis välja arvata). Isegi vastuvõtul Nikita Hruštšovi (Sergei Fetissov) juures oskab ta jaburuse kokku keerata, ent selles on süüdi ka Hruštšov. Partei- ja riigijuhist on tehtud stereotüüpne mühakas ja kloun, nagu ta on ka ajalukku jäädvustatud (ei tea, kui palju see tõele vastab?), ent sellele ei ole midagi ette heita. Tema individualiseerimisel polnuks selles filmis mingit mõtet, pealegi nõudnuks see suurt mahtu. Natuke teine lugu on Astaga, kellest on kujundatud nii väliselt kui käitumise poolest klišeelik mustlane. Ma ei teagi, kuivõrd see tuleb prototüübist ja kui palju on siin autorite omaloomingut. Asta joob ja skandaalitseb, ta on kade oma mehe peale tolle järjest kasvava edu tõttu. See on sageli esinev nähtus, mis reaalses loomemaailmas enamjaolt varju jääb, aga siin on see esile toodud. Esialgu on Asta ja Georg Estonias samal pulgal, üks balletirühmas, teine ooperikooris. Ots saab oma esimese osa kui punaarmeelane, nn korpusepoiss — pärast sõda hõivasid punaarmeelased paljud autoriteetsed ametikohad ja seda mitte andekuse tõttu. Ajaloo uperpallid — valel põhjusel langetatud otsus osutus ainuõigeks. Pinget kruvib Otsa vähihaigus — üldsus ei tea, et laulja on minemas, meie, vaatajad, teame. Ots ei anna endale armu, võtab viimast, suitsetab ja elab täisverelist elu, nii palju, kui tervis lubab.
„Georg”. Georg Otsa kuulsaim filmiroll oli Imre Kalmani opereti „Tsirkusprintsess” filmiversioonis „Mister X”, 1958. Ots kehastas salapärast nimitegelast.
Kaadrid filmist
Tasapisi andestab maailm Leni Riefenstahlile, kes jumaldas Hitlerit ning tegi temast kaks geniaalset filmi, ammugi tuleb siis läbi sõrmede vaadata Otsa kaasalöömistele. Muidugi, tema ei jumaldanud ei Stalinit ega teisi kommuniste, tema võttis vaid seda, mille ta talendina oli ära teeninud. Esteetika olgu poliitikast kõrgemal.
„Georg” on Simmi kõige vaadatum film.
Paar tööd tunduvad olevat juhuslikumat laadi, aga kinni tuleb haarata igast võimalusest, muidu vaim närbub. Näiteks lühifilm „Ankur” (1991) ja Hardi Volmeriga tehtud teleseriaal „Armastuse kahur” (1998) — need jäävad siin käsitlemata, samuti hulk dokke, mille tegemises ja teemade otsimises on Simm eriline meister.
Simmi looming tõestab, et kunst sünnib siis, kui looja julgeb astuda mööda kinnistunud reeglitest ja usaldab oma sisetunnet.