Eelsoojendus
Viimasel ajal on kombeks teha eelseisvatele (suvistele) muusika suurüritustele reklaamiks mõni kontsert. Tänavu oli selles kiireim „Augustibluus”— selle esimene „meelitamisüritus” toimus juba külmal ajal Viimsi Artiumis, laval Carlos & Raul Ukareda. Teine kontsert toimus kuu aega hiljem nn „Kevadbluusi” ajal, samuti Viimsi Artiumis, kus peale Ukaredade sai kuulda ka kooslusi Tommy Castro & The Pinekillers ja Kuncklebone Oscar.
Ka „Jazzkaar” pidas vajalikuks oma džässipublikut soojendada — selleks oli valitud tõusev džässitäht Michael Mayo, kes tutvustas 11. märtsil Von Krahli teatris Telliskivi loomelinnakus oma värsket, oktoobris ilmunud albumit „Fly”. Laval olid: Michael Mayo (laul), Andrew Freedman (klahvpillid), Kyle Miles (bass) ja Robin Baytas (trummid). Kes Michael Mayo siis on? Reklaam pakub lühivastust: „ülehelikiirusel tõusev vokalist, kes on avaldanud kaks edukat stuudioalbumit”. Nagu reklaamis lubati, oli see „suurepärane vokaalne esitus, mängulised originaalkompositsioonid ja uued nägemused džässistandarditest”. Mayo muusikaline identiteet hakkas kujunema kaua enne, kui ta lavale astus. Kahe eduka muusiku pojana kasvas Mayo üles vahetus läheduses selliste legendaarsete muusikutega nagu Diana Ross, Luther Vandross ja Stevie Wonder. See aitas noorel muusikul kujundada teed, mis keskendub r’n’b ja džässi uuenduslikele väljenduslaadidele. Von Krahli teatri suures saalis olid sel õhtul toolid vaid ruumi tagaosas ja suurem osa saali oli jäetud, muusika iseloomu arvestades, tantsuruumiks. Publikut oli üsna ohtralt, kuid tantsijaid ma eriti ei märganud. Ehk oli põhjus helipildis, millega oli raske leppida? Ma ei tea, kuidas oli kuuldavusega laval/lava ees, kuid tagapool (istusin otse helimeeste selja taga, s.t kuulsin kõike nagu nemad) oli see kahjuks üsna ebamäärane — bass ja suur trumm olid tublisti üle võimendatud, nii et bassi nootidest oli võimatu aru saada, ka harmoonia nüansid läksid suures osas kaduma. Muusikud tundusid olevat heast klassist, eriti jäid kõlama pianisti vaimukad soololõigud, kuid peenemad nüansid jäävad helimehe hingele.
Michael Mayo (laul) ja bänd: Andrew Freedman (klahvpillid), Kyle Miles (bass) ja Robin Baytas (trummid). Urmo Männi foto
„Jazzkaar”
20. IV
Fotografiska saal, kell 16.00: Trio Lembit Saarsalu, Toivo Unt, Olav Ehala feat. Toomas Rull & keelpillikvintett
Päris „Jazzkaar” algas siiski 20. aprillil tasuta kontsertide päevaga, mille kavas oli välja kuulutatud mitmeid huvipakkuvaid esinejaid. Kahjuks polnud viletsa ilma tõttu ühtegi vabaõhukontserti võimalik korraldada, kuid toimus kontsert Fotografiska saalis džässilegendidega — Trio Lembit Saarsalu, Toivo Unt, Olav Ehala1 feat. Toomas Rull & keelpillikvintett koosseisus Mai Rosenroth-Unt (I viiul), Kaidi Ugandi (II viiul), Liisi Rusnak (altviiul), Kristjan Plink (tšello), Michele Bonfante (Itaalia, kontrabass) ja Andrus Rannaäär (ansambli juht, kes mängis ka elektroonilisi klahvpille). Nende kava oli koostatud džässistandardite klassikast, millele lisandusid ka Saarsalu kompositsioonid, millest mõned, nagu autor humoorikalt lisas, olid „maailma esiettekandes”. Muusikud olid heas vormis, eriti Saarsalu ja Unt, mida arvukas publik ka tugeva aplausiga hindas. Kontsert lõppes ootamatu tseremooniaga, milles vadjalaste esindaja andis Saarsalule üle Vatta Lissi ehk auvadjalase medali.
Von Krahli Teatri saal, kell 18.00: Kristjan Randalu, „Marginaalid ja dividendid”
Festivali ametlikuks alguseks oli välja kuulutatud Kristjan Randalu kontsert „Marginaalid ja dividendid”, mis toimus samal päeval Telliskivi loomelinnakus. Ettekandele tulnud teose aluseks on Jaan Räätsa 1980. aastate algul kirjutatud teos „Marginaalid”, mis Kristjan Randalule juba teismeeas huvi pakkus ja mille „dividende” oli nüüd siis võimalik kuulata. Kuigi Jaan Rääts sai tuntuks uusklassitsismi esindajana, oli tema paigutamine džässi alla üsna ootamatu. Nagu Kristjan Randalu seda kommenteerides ütles, ei olnud see tal mitte esimene taoline katsetus, mõte sellest oli keerelnud ta peas juba ammu. Selleks kontserdiks kutsus ta kokku kvinteti, kus ta ise osales pianistina, norralane Elvind Aarset kitarristina ja elektroonikal, Taavi Kerikmäe klahvpillidel ja elektroonikal, Mihkel Mälgand kontrabassil ja Hans Kurvits trummidel. Tegemist on väga kõrgetasemelise ansambliga, milleta „Marginaalide” „dividendid” jäänuks tunduvalt kesisemaks: igati džässrokilik ansamblikoosseis ühes nüüdisaegse süvamuusika stiilis kõlapildi ja arendusega, kust aeg-ajalt kostsid läbi ka džässilikud viited. Temaatilisele algmaterjalile läheneti täie austusega, selle arenduses leidsid kasutamist ka tänapäevased elektroonilised pillid/kõlad. Tulemuseks olid ülimalt huvitavad tuletised ehk „dividendid”, millest saalitäis publikut haudvaikuses osa sai. Aplausi järgi otsustades olid kõik rahul, ja põhjusega. Nii kõrgel tasemel esitatud teosest osa saamine oli suur õnn. Palju tänu eelkõige Kristjanile, aga ka kõigile esitusel osalenud muusikutele! Suurepärane sissejuhatus tänavusele festivalile ja kahtlemata üks selle festivali võimsamaid elamusi.
Kristjan Randalu kvintett koosseisus: Kristjan Randalu (klaver), Elvind Aarset (kitarr ja elektroonika), Mihkel Mälgand (kontrabass), Hans Kurvits (trummid) ja Taavi Kerikmäe (klahvpillid ja elektroonika). Raul Ollo foto
21. IV
Von Krahli teatri saal, kell 18.00: Maria Faust & The Economics, Eesti Draamateatri menulavastus „Rahamaa”
Eelmise päeva kontsertidega moodustas tugeva kontrasti ajakirjanduses ja meedias eelnevalt üles kiidetud Meelis Pihla näidendi „Rahamaa” lavastus [Eesti Draamateater, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Priidu Adlas, helilooja Maria Faust; bänd koosseisus Maria Faust (Taani/Eesti, saksofon, kapellmeister), Mads Hyhne (Taani, tromboon), Oscar Andreas Haug (Norra, trompet), Toomas Oskar Kahur (tuuba), Ahto Abner (löökpillid)]. Kui täpne olla, siis ütles Arturi osatäitja Tõnis Niinemets kohe etenduse alguses, et see ei ole kontsert ega teatrietendus. Mis see siis oli? Lavastuse leinamarsitaoline muusika sobis tüki kriminaalse teemaga päris hästi, ent džässiga ma seda siiski ei seostaks. Oma teema tõttu tõi see lavastus kindlasti hästi sisse, saal oli täis, iseasi, kas keegi sellest sisuliselt olmemuusikast ka reklaamis lubatud džässielamuse sai.
Fotografiska saal kell 19.30: „Nota bene”: Kristjan Kannukene ja Mikk Kaasik
Nii suure kontsertide arvu ja ürituste kokkulangemise puhul on paratamatu, et mõni neist jääb kuulmata. Antud juhul oli sellest väga kahju, sest mulle usaldusväärsete kontserti külastanud muusikute hinnangul oli see olnud suur õnnestumine. Nii jääb mul loota noorte meeste järgmisele ülesastumisele.
22. IV
Fotografiska saal, kell 18.00: Christian Lillinger, Arkady Gotesman ja Kersten Osgood
Järgmisena oli võimalus kuulata omapärast löökpillivirtuooside bändi, kelle „maailma esiettekannet” Fotografiska saalis pakuti. Nagu reklaamis mainiti, tuli see Saksa–Leedu–Taani „vagabundidest koosnev löökpilliässade ja kunstnike” trio kokku sooviga eksperimenteerida, avastada ja nihutada trummimängu piire. Ei oska öelda, kas need muusikud iseenda arvates oma ülesande täitsid — meie muusikute arvates mitte eriti, puudu jäi eeltööst ehk programmi skeemi läbimõtlemisest. Nende esinemisest jäi mulje, nagu poleks nad üksteist hästi mõistnud, mis tingis teatud ettevaatlikkuse. Ja kuna nad olid kutsunud endaga esinema ka maineka saksofonisti Maria Fausti, tuli see vajakajäämine veelgi teravamalt esile. Nagu öeldakse: juhtub ka parimates perekondades, iga päev ei ole pühapäev.
Von Krahli teatri saal, kell 19.00: Lakecia Benjamin
Järgmisena kutsuti Von Krahli teatri lavale virtuoosne Lakecia Benjamin, altsaksofonist USAst, kes on esinenud mitmete kuulsuste taustabändides. Lakecia tutvustas oma eelmisel aastal ilmunud ja kahele Grammyle nomineeritud live-salvestuse albumit „Phoenix Regimagined”. Suur osa tema kontserdi ajast kulus jutuajamisele, s.t oma esitatavate lugude reklaamile… Ent ansambli muusikud esinesid kõik professionaalselt, ka Lakecia ise. Kvartett koosseisus Lakecia Benjamin (altsaksofon), John Chin (klaver), Elias Bailey (kontrabass) ja Dorian Phelps (trummidel) esitas heal tavatasemel kava, millest midagi erilist siiski välja tuua ei oska.
Fotografiska saal, kell 20.30: Anemoon
Ansambel Anemoon koosseisus Anett Tamm (vokaal, efektid), Anna Regina Kalk (elektrikitarr, efektid), Robert Rebane (basskitarr) ja Martin Petermann asetab põhirõhu improvisatsioonile, mis selle liikmete arvates võimaldab nii üksteise usaldamist kui ka provotseerimist. Anett on viimasel ajal eksperimenteerinud erinevates stiilides (kui meenutada ka „Jõulujazzil” kuuldut). Tundub, et uudishimu paneb neid kiikama kaugemalegi ja et võetud riskid tasusid end ära. Eraldi märkimist väärib meil harva kuuldav kuuekeelse basskitarri soolo, mida Rebane mängis akordidega! Kui siia lisada Aneti siidine vokaal ja „anemoonide” keskendunud ja hästi läbi mõeldud kava, siis oli, mida kuulata.
Von Krahli teatri saal, 21.30: Luisa Sobral
Luisa Sobral lõpetas teisipäevase pika päeva. Tema lihtsad laulud ja õrn, isegi mesine hääl oli meeldiv kogemus kõigile sellise stiili austajatele. Tema kiituseks peab välja tooma, et ta on oma venna Salvador Sobrali Eurovisiooni võidulaulu „Amae pelos dois” autor. Lauljana jääb ta oma vennale siiski märgatavalt alla. Kellele selline stiil meeldib, jäi kindlasti rahule.
23. IV
Von Krahli teatri saal, kell 18.00: Eesti džässiauhinnad 2025; Karmen Rõivassepp & Århus Jazz Orchestra
„Jazzkaare” ja Eesti Jazziliidu korraldatud auhinnagalal tunnustati Eesti parimaid džässmuusikuid. Auhindu anti juba 19. korda ja seitsmes kategoorias:
aasta džässmuusik — Kristjan Randalu
aasta džässihelilooja — Bianca Rantala
aasta noor džässitalent — Mikk Kaasik
aasta džässansambel — Mathei Florea New Grounds
aasta džässiedendaja — Toivo Tuberik
aasta panus Eesti džässmuusikasse — Lembit Saarsalu
aasta publikulemmik — Mikk Kaasik
Džässiauhinnad 2025: Mathei Florea, Kristjan Randalu väike esindaja, Toivo Tuberik, Lembit Saarsalu, Mikk Kaasik ja Bianca Rantala. Teet Raigu foto
Auhindade jagamisele järgnes tiitli aasta džässimuusik 2024 võitnud Karmen Rõivassepa ja Århus Jazz Orchestra kontsert. Neile, kes veel ei tea — Karmen, keda peetakse üheks eredamaks nooreks džässitalendiks Euroopas, pärjati 2023. aastal ka Taani aasta džässihelilooja tiitliga. Siin esitas ta spetsiaalselt „Jazzkaarele” loodud kava. Århusi bigbänd Nikolai Bøgelundi juhatusel esines kõrgel professionaalsel tasemel. Mõtlemisaineks meie noortele lauljatele, kes ei pea võimalikuks laulda eesti keeles ja eelistavad sageli konarlikku inglise keelt: Karmen laulis põhiosa oma kavast eesti keeles, mainides, et ta teeb nii ka mujal Euroopas esinedes, ja tõi esile eesti keeles laulmise eelised. Seega, tähtis pole mitte keel, vaid see, kuidas seda kasutatakse. Vaieldamatult üks selle festivali suuremaid elamusi.
Karmen Rõivassepp ja Århus Jazz Orchestra.
Sven Tupitsa foto
Fotografiska saal, kell 20.00: Mathei Florea New Grounds feat. Gilad Hekselman
Pärast sellist elamuslikku kontserti oli raske loota kuulda midagi, mis ei jääks eelneva varju. Ometi õnnestus Mathei Floreal oma Berliinis tegutseva, äsja aasta noore džässansambli tiitli pälvinud, rahvusvahelise koosseisuga ansambliga New Grounds (kuhu kuulusid Eesti, Iisraeli, Saksa, Poola ja Ukraina muusikud) olukorrast auga välja tulla. Sellele aitas oluliselt kaasa ühe maailma tippkitarristi Gilad Hekselmani kaasamine. Temale oligi usaldatud suur osa soolodest, ka trompetist Dmytro Bondarev hiilgas mitmete ulatuslike ja sisukate soolodega. Tundub, et viimasel ajal on laiemalt moodi läinud keelpilliansamblite kasutamine harmooniatausta loomiseks, nii ka siin — kaasatud oli klassikaline keelpillikvartett, ansambel esines koosseisus Mathei Florea (klaver ja kompositsioon), Gilad Hekselman (kitarr), Aleksandra Błachno-Kulig (viiul ja vokaal), Youka Snell (viiul), Philine Höhnisch (vioola), Kornelia Jamborowicz (tšello), Dmytro Bondarev (trompet), Christian Müller (kontrabass) ja Johannes Metzger (trummid). Kontserdil jäigi valitsevaks pisut lüüriline meeleolu. Nii ootamatu, kui see ka ei tundu, rahuldus Mathei ise põhiliselt autori ja taustalooja rolliga, kujundades vägagi huvitava harmoonilise tausta ja mängides vaid ühes loos („Jaanipäev”) pikema soolo. Kogu kava juhtis Mathei ise, tehes seda hea huumoriga. Omapärane oli laulule „Meil aiaäärne tänavas” põhinev lõpulugu, mida laulis väga tundeküllaselt, vokaliisina viiuldaja Aleksandra Blachno-Kulig. Ka see kontsert läheb elamuste kirja.
Von Krahli teatri saal, kell 21.30: Bill Laurence & Michael League
Duo Bill Laurence & Michael League esinemine jäi pisut eelnenud kontsertide varju. Aasta tagasi esinesid nad „Jazzkaarel” Snarky Puppy koosseisus, kuid pakuvad duona pehmemat ja introspektiivsemat alternatiivi. Omanäolist kõlavärvi lisas meil harva kuuldav pill uud (oud), millel mängis Michael League. Umbes poole kavast mängis ta ka akustilist basskitarri. Duona on ansambel teinud koostööd juba üle paarikümne aasta, mida ka nende teineteisemõistmisest märgata võis. Nende koostöö tulemusel on ilmunud ka kaks stuudioalbumit: „Where You Wish You Were” (2023) ja „Keeping Company” (2024). Kontserdi fookuses oli puhas orgaaniline lähenemine, ilma tänapäeval nii popi liigse tehnilise töötluseta. Kuna lugusid ei teadustatud, ei saa ma midagi konkreetsemat mainida. Pärast kahte sedavõrd omanäolist kontserti valitses mõnusalt rahulik-rahustav meeleolu, kuid hoolimata esinejate kõrgest professionaalsest tasemest ei pääsenud nad piisavalt mõjule. Need, kes tulid ansambli kontserdile otse, sellele eelnenud Århusi bigbändi kuulmata, jäid tulemusega tõenäoliselt rahule. Sellega oli ka festivali selgroog murtud.
24. IV
Fotografiska saal, kell 18.00: Kertu Aer 4
Järgmist päeva alustas mullune aasta noor džässitalent, laureaat, helilooja ja kontrabassist Kertu Aer, kes on väidetavalt jõudnud mängida end juba ka Norra (kus ta parasjagu õpib) džässilaval märgatavale kohale. Vastavalt laureaatide õigusele/kohustusele kutsus ta taas kokku oma kvarteti, esitamaks „Jazzkaarel” oma uuemat loomingut. Tema kvartetis Kertu Aer 4 mängisid Albert StøverRygh (kitarr), Thiery Marazanye (klaver), Benjamin Anderson (trummid) ja Kertu Aer ise (kontrabass). Kava oli valdavalt lüürilise (mõni ütleks ehk põhjamaise) põhitooniga, esitus kuidagi ettevaatlik. Ainus elavama loomu/rütmiga lugu oli kava lõpulugu, mis pani bändi elama. Siin tekkis küsimus, kas polnud viga mitte kava ülesehituses. Kui kohe algul olnuks kavas mõni selline lugu, mis bändi tudengilikust ettevaatlikkusest üle aidanuks, kõlanuks ehk ka ülejäänud kava veenvamalt. Praegu seda lubatud nooruslikku entusiasmi ja energiat polnud. Aga eks kogemustest ju õpitaksegi.
Von Krahli teatri saal, kell 19.00: Poetic Ways
Prantsuse kvinteti Poetic Ways debüüt toimus neli aastat tagasi Marseille’ konservatooriumis. See õnnestus sedavõrd, et kohe hakkas neile saabuma kutseid festivalidele. Nende kava koosnes tuntud prantsuse poeetide tekstidele loodud šansoonidest, mis erinevad vägagi meil levinud šansooni ehk „laulu” mõistest ja olid ehtdžässilikult lahendatud. Seda aitas esile tuua muusikute hea omavaheline klapp ja muidugi nende solisti Célia Kameni hääl. Célia on muide võitnud 2021. aastal prantsuse kõrgeima džässiauhinna Victoires du Jazz. Kava sidus mõnusaks tervikuks saksofonist Raphaël Imbert oma humoorikate vahetekstide ja stiilsete vahemängudega. Kogu bändi Poetic Ways seltskond vääriks eraldi kiitust, kuna nii heal tasemel ja ideaalse üksteisemõistmisega ansamblit kuuleb üliharva. Kahjuks ei saanud ma kusagilt teada, kes oli nende fantastiliste seadete autor ja bändiliider. Nii pianist Pierre-François Blanchard, Pierre Fénichel kontrabassil kui Pierre-François Dufour trummidel, rääkimata saksofonist Raphaël Imbert’ist, hiilgasid stiilsete (kuid mitte tüüpiliste) soolodega kogu dünaamilise skaala ulatuses. Siinkohal tahaksin eraldi tunnustada helimeistrit (kes sel korral vääris tõesti oma tiitlit!) Kaur Kenki, kes kogu selle dünaamilise mitmekesisuse nautimise võimalikuks tegi. Veel üks festivali
elamusi!
Fotografiska saal, kell 20.30: Patrik Grundström, Erki Pärnoja & Ahto Abner
Taas oli pärast nii silmatorkavalt suurepärast ja elamuslikku kontserti raske midagi samaväärset loota. Ja seda ei tulnudki: Patrik Grundströmi, Erki Pärnoja ja Ahto Abneri muidu kahtlemata huvitav kava ei pääsenud mõjule, kuigi aplausi järgi otsustades publikule meeldis.
Von Krahli teatri saal, kell 22.00: Adi Oasis
Õhtu lõpetas Telliskivi Loomelinnaku sünnipäevapidu, mida oli kutsutud elamuslikumaks muutma laulev bassist Adi Oasis USAst. Adi on endale nime teinud esinemistega mitmetel olulistel festivalidel, nagu Montreux Jazz Festival või Newport Jazz Fest, nüüd siis ka „Jazzkaar”, kus teda saatsid Benjamin Hoffmann klahvpillidel ja Andrew McLean trummidel. Siin esitatu oli taotluslikult tantsu-, mitte kontserdimuusika, mistõttu kava valik oli hoopis teise suunitlusega, aga elamusterohket päeva lõpetama sobis see hästi.
25. IV
Fotografiska saal, kell 18.00: Madis Muul Trio & Giridhar Udupa
Reedene „klahvpillide päev” algas Madis Muuli Trio ja Giridhar Udupa kontserdiga. Pianisti ja helilooja Madis Muuli loomingu helikeel on pisut kosmilise/filmiliku alatooniga, luues oskuslikult helimaastikke. Sel korral oli nendega liitunud üks tänapäeva tuntumaid india löökpillimängijaid, kelle instrumentaariumisse kuuluvad meie jaoks eksootilised, erilise kõlaga keraamilised löökpillid ghatam tharang, konnakol ja ghatam. Peale selle on Giridhar ieline räppar (sellel stiilil on kindlasti ka oma nimi, mida ma kahjuks ei tea), kes tekitab suuga lausa võimatuna tunduvaid, kohati ülikiireid rütmikujundeid.2 Kõigele sellele lisandub erakordne käteosavus kõikvõimalike rütmide mängimisel keraamilisel löökpillil. Käesoleval kontserdil viis ta vapustatud publiku ees läbi ka vokaalide kasutamise kiirkursuse, lastes saalil järele laulda enda lauldud rütmisilpe. Oli karastav teada saada, kui kohmakad me oma suu kasutamisel oleme! Peale paari ülipika vokaali-ghatami soolo demonstreeris meie hindust külaline ka oma oskusi ansamblimuusikasse sulandumisel. Ilmselt pole liialdus, et Madis peab teda nendes küsimustes oma mentoriks. On, mida õppida! Ka see kontsert liigitub elamuste kirja! Kahetsen siiralt, et mul ei olnud võimalik minna 26. aprillil Tartus toimunud Giridhar Udupa soolokontserdile.
Von Krahli teatri saal, kell 19.00: Lambert
Saksa pianisti Lambertit oli meil võimalus kuulata kümmekond aastat tagasi. Tänavu tuli esitusele nii tema uudislooming albumilt „Actually Good” kui ka mõned paremad palad varasemast loomingust. Kuigi tema väline imidž, Sardiinia mask, oli ka sel korral omal kohal, olid mälestused tema varasemast esinemisest kirkamad. Või oli tegu ainult esimese korra elamusega? Sel korral jäi vajaka sisemisest energiast, mis asja edasi viiks.
Kui rääkida Lambert’i eeskujudest, siis võis tema mängus kohati tajuda midagi chopinilikku, kuid väidetavat suurt kiindumust Jan Johanssoni stiili ma ei märganud. Kontserdi teine pool oli selles kontekstis huvitavam, pianistile tuli justkui elu sisse.
26. IV
Fotografiska saal, kell 16. 30: MiaMee
Eesti alternatiivpopi ansambli MiaMee esinemine tekitas omapärase meeleolu, kuid reklaamis lubatud mässumeelt ma selles siiski ei täheldanud. Uued eestikeelsed lood olid kirjutatud meie tuntud luuletajate tekstidele. Seisundimuusika, mida ansambel viljeleb, aitas välja tuua ka ebatüüpiline koosseis: Liina Tralla (vokaal), Anni Elif Egecioglu (vokaal, tšello, klahvpillid), Johannes Laas (kitarr) ja Martin Petermann (trummid). Kellele selline muusika meeldis, sai hea põhjuse aplodeerimiseks. Minule jäi see pisut kaugeks.
Von Krahli teatri saal, kell 18.00: James Carter Organ Trio
James Carter Organ Trio on hingestatud vana kooli džässi parim näide. Kõik mehed on oma ala vaieldamatute tippude seast, ühtlasi sai ka kuulda meil harva kõlavat Hammondi oreli originaalvarianti kõigis selle kõlavärvides. Demonstreeriti nii džässiklassika („Body & Soul”, aga ka „Girl from Ippanema”) valdamist kui ka eelmise sajandi keskpaiku moes olnud improvisatsioonimeetodit, kus mingile üldtuntud teemale improviseerides põimiti sisse ka tuttav fraasike mõnest ootamatust teemast — mida kaugem/ootamatum, seda parem! Seda võtet sai kuulda, kui bluusi teema töötluses tehti viide Bizet’ „Carmenile”. Kogu nende esinemist võib iseloomustada sõnadega „loominguline” ja „mõnuga tehtud”. Ka ei paistnud siit kusagilt nii kuulsate meeste puhul põhjendatud üleolekut/laiamist — mängiti ilmse mõnuga. Kui nooremate esinejate puhul ei pöörata sageli tähelepanu riietusele (nii mõnigi kord katkised teksad), siis siin torkas silma, et kogu ansambel esines korrektselt ülikondades. Pisiasi, kuid viitab enesest lugu pidamisele. Vaieldamatult oli see veel üks selle festivali elamusi.
James Carter Organ Trio.
Siiri Männi foto
Fotografiska saal, kell 19. 30: Naissoo Freeform Quintet
Elamuste sekka saab lugeda ka Tõnu Naissoo Freeform Quinteti esinemise, kuid risti vastupidiselt eelnevale, traditsioone rõhutanud kontserdile. Tõnu esitles oma järjekordset, üldarvult vist juba kahekümnendale lähenevat plaati. Siinkohal saab südamerahuga ühineda reklaamis toodud määratlusega temast kui eesti džässi absoluutsest legendist. Heliplaadil „Naissoo Freeform Quintet” mängitakse koosluses Meelis Vind (bassklarnet, klarnet ja elektroonika), Tõnu Naissoo (viis erinevat süntesaatorit), Mihkel Mälgand (kontrabass ja viiekeelne basskitarr), Karl-Juhan Laanesaar (trummid) ja Kristjan Jõemägi (löökpillid). Märkimisväärne on meie selle ala tippmuusikute omavaheline keemia, mis kannab endas free jazz’i seikluslikku vaimu. Tõnu puhul tasub meenutada, et ta on sellise muusika vastu huvi tundnud juba noorest peale, seega on tema käesolev plaat kauaaegse otsingu tulemus. Kust ta küll sellise loomingulise energia võtab? Kontserdi menukust tõestas selle lõpu järgne tung plaadimüügi leti ääres. Jõudu sulle, Tõnu! Seda kontserti võis pidada festivali väärikaks lõppakordiks, sest viimane üritus, taaskohtumine Anna Kaneelinaga, oli rohkem noortele mõeldud tantsumuusika show. Muusikaliselt küll laitmatult läbi viidud, kuid siiski rohkem show kui kontsert.
Naissoo Freeform Quintet: Tõnu Naissoo (süntesaatorid), Mihkel Mälgand (basskitarr), Karl-Juhan Laanesaar (trummid), Meelis Vind (bassklarnet) ja Kristjan Jõemägi (löökpillid). Sven Tupitsa foto
1. V
Alexela Kontserdimaja, kell 19.00: Jazzmeia Horn
Tõsi, ametlikuks lõppkontserdiks oli kuulutatud Jazzmeia Horni (USA) kontsert Alexela Kontserdimajas 1. mail, kus lauljatar esitles oma verivärsket stuudioalbumit „Messages”. Loodus on Jazzmeiat varustanud tugeva ja ülisuure ulatusega häälega, mida ta ka heldelt kasutab. Intonatsioon oli ülipuhas. Muus osas reklaamis esile toodu kinnitust ei leidnud — traditsioonidele viitas kontserdi ülesehitus, mis lähtus kunagiste džässiklubide eeskujust: kõikides lugudes järgnesid teemale kõigi ansambli liikmete ulatuslikud hot’id3. Kasutati ka kõigile džässmuusikutele tuntud nelja takti süsteemi, kus pärast solisti esitust improviseerivad kõik ansambli liikmed neljataktiliste lõikude kaupa. Asja teeb eriti huvitavaks reegel, et kõik lõigud peavad vastama pala harmooniale ja olema samas orgaaniliselt seotud eelmängitu ja järgnevaga. Kuulajad hindavad improvisaatori vaimukust. Heas bändis ei lepita soolode järjekorda eelnevalt kokku — nii tuleb lõpptulemus huvitavam/ettearvamatum. Muusikute head taset arvestades võis see ka neil nii olla, peamised improviseerijad olid (peale solisti muidugi!) pianist ja bassimängija, trummar mängis vaid paar soolot. Kui kontserdi algul oli tunda mõningast kohmetust, siis umbes poole kontserdi peal läks süsteem käima ja lõpus jõudis isegi tasemele, kus Jazzmeia kutsus rahvast tantsima (nagu see džässiklubides tavaks on), tulles ise lavalt saali, et publikule eeskuju anda. Selline heas mõttes omamehelikkus hajutas kõik tõrked ja pani publiku ka etteantud lõike kaasa laulma. Seega oli see tänavuse festivali suurim džässiklubi! Heatujulised kuulajad lahkusid pärast lisapala väljanõudmist rahulolevalt. Väärikas sissejuhatus džässiaastale oli tehtud.
Lõpetuseks
Kokkuvõttes võib tegijaid õnnestunud ürituse puhul õnnitleda: 48 põhiprogrammi kontserti, sh 3 kodukontserti, 7 kontserti väljaspool Tallinna ja 13 tasuta kontsertide päeva kontserti; 82 linnaruumi kontserti, kus esines üle 90 noore muusiku. Lisaks jõudis linnaruumiprojekt esmakordselt Ida-Virumaale; stiililt kõigile midagi. Terve rida tõelisi elamusi. Jään huviga ootama järgnevaid festivale.
Kommentaarid:
1 1960. aastatel koos G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis alustanud ja poolsada aastat vastu pidanud!
2 Katsuge räppida prestissimo’s üliselge diktsiooniga 1/32-nootidest koosnevat, väga keerulist rütmikujundit!
3 Hot tähendab džässis improvisatsiooni.
