Mis võimaldab animatsioonil teiste visuaalsete keelte seas silma paista? Vastust otsides võime nimetada erinevaid aspekte ja arvan, et nende seas on tähtsal kohal animatsiooni võimalus kujutada metamorfoose.
Metamorfoos on olemuselt keeruline nähtus, millel võib puududa sisuline või äratuntav loogika, kuid samas on sellel justkui ajaline mõõde. Seetõttu on metamorfoosi raske kujutada näiteks mängufilmis, kus visuaali loovad reaalses maailmas ning ajas aset leidvad sündmused ja kindlast ainest objektid. Animatsioon kui millegi nullist ellu äratamine ja hingestamine annab aga loojale võimaluse kujundada kõike oma soovi järgi, aine ja ajaga mängimisel võib eirata ka füüsika reegleid. Oma essees uurin, mis on metamorfoosi olemus ning millistel viisidel ja eesmärkidel on seda eesti animafilmides rakendatud.
Metamorfoosi on defineeritud kui millegi olemuslikku muutust või teisenemist ning bioloogias vastab sellele mõiste „moone”, mis tähendab organismide arengu käigus toimuvat põhjalikku kuju ja eluviisi muutust (EKSS 2009 s.v. metamorfoos). Sellest võib teha järelduse, et ka näiteks inimese kasvamine ja vananemine on pikaajaline metamorfoos. Või on vananemine kõrvutatav ehk hoopis päeva ja öö vaheldumisega?
Metamorfoosi saab võrrelda ka metafooriga. Aristotelese järgi on metafoor varjatud võrdlus, mis põhineb analoogial. (Ivankova 2016: 4) Animaator Michael Dudok de Witi sõnul võiks animatsiooni kontekstis metafooriks pidada millelegi ilme andmist nõnda, et antud ilme kuulub tegelikult hoopis teisele asjale. Seega, metamorfoosi eesmärk võib olla metafooriline, aga ka narratiivne või meelelahutuslik. De Witi sõnul loovad filmitegijad metamorfoose poolteadlikult, ehk siis on olemas mingid kindlad ideed, kuid tihti tehakse valik lihtsalt n-ö kõhutunde pealt. Metamorfooside võlu seisnebki asjaolus, et vaatajad saavad neid tõlgendada enda teadmistest ja kogemustest lähtuvalt ning põhjus, miks metamorfoosid meid köidavad, võib seisneda soovis saada ja kasvada aina paremaks inimeseks või siis leida oma elule sügavam tähendus. (Feyersinger; Hannibal 2021)
Verbaalses suhtluses on metafooril kindel sõnaline väljendusviis, filmis saab metafoore luua aga mitmel moel, näiteks disaini, heli, montaaži või ka dialoogi abil. Järgnevalt on fookuses animatsiooni visuaalsed vormimängud, alustades joonisfilmi tehnikast.
Nagu varem öeldud, metamorfoos võib olla abstraktne ja füüsikale allumatu. Seetõttu on seda kõige lihtsam teostada just kahedimensiooniliselt. Animaator ei pea muretsema, kust jooned tulevad, kuidas muutuvad ja kuhu lähevad, need saavad ilmuda ja kaduda kuidas tahes, nende omavahelises suhtes saab kergesti sündida midagi uut ja kogu visuaal võib tekkida ja kaduda nagu nipsust. Värvikas näide on Priit Pärna varane looming, kus ta lisaks narratiivile on mänginud ka kõikvõimalike vormimuutustega. Filmides ,,Kas maakera on ümmargune?” (1977) ja ,,Aeg maha” (1984) kohtab mitmeid metamorfoose, kus Pärn ei loo esemete vahel otseselt tugevat eksistentsiaalset suhet, vaid toetub pigem esemete visuaalsele sarnasusele. See mõjub meelelahutuslikult. Samas, filmis ,,Harjutusi iseseisvaks eluks” (1980) võib poisi ja mehe muutumist liblikaks, päikseks, puuks jne seostada rutiinist ja hallist argielust vabanemisega, metamorfoos sisaldab ka metafoori.
Kui nimetatud Pärna filmides näeme palju tähenduse üleminekuid, mis teostuvad kujult sarnaste esemete vahel, siis Lucija Mrzljak on oma 2016. aastal valminud filmis ,,Kut” pannud rõhu just joonemängule. Ükski ese ei muuda drastiliselt oma olemust, kuid ruum, kus tegevus toimub, ei toimi füüsika reeglite järgi ja tegelase iga uus liigutus toob kaasa ootamatu pöörde. Ka „Kutis” otsib autor sarnaseid kujutisi, sisu poolest jääb film aga ikkagi meelelahutuslikuks. Nii Pärna kui Mrzljaki metamorfoose iseloomustab sürreaalne tunnetus ja need on mõeldud vaatajale üllatuste pakkumiseks.
Joonisfilmis on abstraktsete metamorfooside loomine võrdlemisi lihtne, kolmemõõtmelises nukufilmi tehnikas on kujumuunduste esiletoomine aga palju keerulisem. Füüsilistel esemetel on oma ehitus, füüsikalised omadused ja neil puudub lõpmatu painduvus. Ometi kohtab metamorfooside osas leidlikke lahendusi ka nukufilmis. Eelnevalt mainitud joonemäng on esindatud Kalju Kivi lamenukk-tehnikas teostatud filmis ,,Sõlm” (1983), kus füüsilise nöörijupiga on loodud kuju muutvad figuurid. „Sõlme” metamorfoosid pole üksnes autori lõbus vormikatsetus, nende kaudu tekib filmile ka läbiv narratiiv, vaataja hakkab kujutiste vahel seoseid looma. Teine, sarnane näide on Rao Heidmetsa ,,Tuvitädi” (1983), kus tegelased on väikestest esemetest koosnevad kollaažid, mis filmi lõpus, kaose käigus, segunevad. Andmaks edasi olukorra kaootilisust, moodustuvad tegelaste kehaosadest uued vormid, näiteks kiik või laev. Kuigi „Tuvitädis” pole peamine rõhk metamorfoosidel, aitavad need siiski loos pinget kruvida.
Kui lamenukk-tehnika jagab joonisfilmiga veel mõnda iseloomulikku joont, siis ümarnukk-tehnika on metamorfooside vaatenurgast palju väljakutsuvam. Füüsiliste, kolmemõõtmeliste objektide kuju muutmine nõuab palju eeltööd. Väga oskuslikult on seda teinud Riho Unt ja Hardi Volmer oma 1985. aastal valminud filmis ,,Nõiutud saar”, kus nukkude disain võimaldas neil teatud ulatuses kuju muuta — näiteks võisid neist saada laevukesed — ja see aitas omakorda kaasa narratiivi loomisele. Siiski seab sedalaadi nukkude ehitus kujumuundustele piirid, millega filmitegijad arvestama peavad. Palju vabam materjal on näiteks plastiliin, mida kasutas Pärtel Tall, kui 2000. aastate algul nukufilme tegema hakkas. Plastiliini on lihtne vormida, lisada ja eemaldada ning see ei kuiva nagu savi. Talli film ,,Porgand” (2003) illustreerib hästi plastiliini paindlikkust ja kasutajasõbralikkust, filmis on suurepäraselt teostatud lumemehe muundumised erinevateks objektideks. Talli filmis on metamorfoosid olulised, kuna viivad edasi loo jutustamist, samas sisaldavad need ka meelelahutust pakkuvaid üllatusmomente.
Metamorfoosid on suur ja lai mängumaastik, eesti animaatorid on seda maastikku võrdlemisi tagasihoidlikult, kuid siiski sihikindlalt avastanud. Osale filmitegijatest pakuvad metamorfoosid lihtsalt visuaalset naudingut ja meelelahutust, osa tegijaid kasutab neid narratiivi ehitamise vahendina ning leidub ka autoreid, kes peidavad metamorfooside taha metafoore ja sügavamaid seoseid. Kuna animatsioonil on kujumuutuse loomiseks kõige paremad vahendid, siis loodetavasti haaravad animaatorid neist kinni ka tulevikus ja avastavad metamorfooside põnevat maailma edasi.
Kasutatud allikad:
Eesti keele seletav sõnaraamat. Metamorfoos. — https://arhiiv.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=metamorfoos
Feyersinger, E., Hannibal, C. A Virtual Roundtable on Relations Between Metaphor and Metamorphosis (Part 2). — https://blog.animationstudies.org/?p=4170
Ivankova, P. Mõistemetafoor ja selle liigitamine. Eesti autorite metafoori käsitlusi [bakalaureusetöö]. — https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/84aee517-d492-4a63-b6f9-9f8df540b8e5/content
