Pole võimalik, et animatsioon kui tehnika või meedium pakuks huvi üksnes teatud vanusegrupis vaatajatele. Siiski on mulle jäänud mulje, et animatsiooni peetakse eelkõige lastele suunatuks. Aga millised on lastele suunatud animafilmide tunnused?
Kui välja arvata ilmselged vanusele vastavad kriteeriumid, siis väikestele mõeldud filmid võivad olla lihtsalt lõbusad ja naljakad, nagu näiteks Tšehhi sari „Must ja valge koer” või „Putukate suvemängud” (1971, rež Heino Pars). Märkimisväärne osa lastele suunatud animafilme on pedagoogilise eesmärgiga, kuid viisid, kuidas lapseni jõutakse, võivad olla erinevad. Näiteks Heino Parsi neljaosaline sari Operaator Kõpsust on üsna otsekoheselt haridusliku eesmärgiga, aga filmis „Muinasjutt tema majesteedist” (1974, rež Heino Pars) on õpetuslik iva, mis peaks aitama väikeses vaatajas käitumisnormi kasvatada, põnevasse loosse peidetud.
On igati mõistetav, et lastele mõeldud animatsioon on pedagoogiline, sest lapsed ju alles õpivad maailma tundma. Millised märgid tõusevad aga esile täiskasvanutele suunatud animafilmis? Kui lapsed tuleb täiskasvanuteks õpetada, võib sellest ju järeldada, et suured teavad midagi, mida väikesed ei tea. Erinevad semiootilised kihid, mis laste jaoks peidus, on noortele juba avastamiseks, aga sümbolite keel on lahtimõtestamiseks ikkagi neile, kes seda keelt oskavad — eelkõige täiskasvanutele. Nõnda võib lill üldiselt võttes tähendada noorust ja surelikkust, ent kui keskendume üksikule, võivad erinevad lilled kanda ka neile ainuomast lisatähendust. Näiteks mooni kasutati narkootilise aine toormaterjalina juba Mesopotaamias rohkem kui kolm tuhat aastat eKr. Seda habrast taime seostatakse mõnuga või isegi ekstaasiga.
Sümbolite kaudu kõnelemine on üks viis, kuidas animafilmile sügavust lisada. Teine viis on esile tuua olulised teemad, näiteks ühiskonna tõsised puudused, nagu seksism või sõltuvus. Arvan, et animafilmi visuaalne keel võib samuti filmi eesmärgist aimu anda. Kui filmi esteetika on veidi karmim, saadab see üldiselt ka sõnumi, et selles filmis on tõsised teemad, millest kõik väikesed aru saada ei pruugi. Muidugi on siin ka erandeid, nagu näiteks Tim Burtoni looming.
Kas on võimalik, et ühel ja samal animafilmil on pakkuda midagi nii suurtele kui väikestele? Mõnes mõttes pakub iga film kõigile midagi, sest on ju ikkagi täiskasvanute tehtud. Võimalik, et täiskasvanutele suunatud filmid on lastele igavad ka juba seetõttu, et tunduvad aeglased. Mõned lastele mõeldud animafilmid on aga teostatud mängufilmi stiilis ja pakuvad põnevust igale vanusegrupile. Hayao Miyazaki, üks Studio Ghibli rajajatest, on näide loojast, kelle animafilmid olid mõeldud lastele, kuid rõõmustavad tänaseni ka suuri vaatajaid. Nagu Studio Ghibli nimi viitab, läheneti animafilmidele uuest suunast, nagu kuum kõrbetuul. Vastupidiselt minu eelnevale jutule on Miyazaki öelnud, et lapsed saavad aru rohkem kui täiskasvanud. Lastele ei pea filmis midagi lahti seletama, sest nad juba teavad.
Aja jooksul sirgub väikesest inimesest täiskasvanu ja filme vaadates hakkab rolli mängima nostalgia. Animafilmid, mis lapsena olid osaks väikese inimese üleskasva(ta)misest, jäävad osaks suurest inimesest. Animafilmid nagu „Kunksmoor” (1977, rež Heino Pars) ja Avo Paistiku kolm filmi Naksitrallidest (1984, 1987 ja 1990) on siiani vaatajate südames. Muidugi aitavad nende filmide puhul kaasa ka Aino Perviku ja Eno Raua samanimelised lasteraamatud, mis juba varem lugejaid rõõmustasid.
Ent inimese mälu on habras. Võib juhtuda, et filmi sündmused, värvid ja tegelased kaotavad meie mälus oma korra. Õnneks on kogemuse meeleolul mäluga otseühendus, nagu lõhnadelgi. Selles osas on ületamatu just muusika. Kui mõtlen näiteks Operaator Kõpsu seeriale, siis meenub mulle kohe Arvo Pärdi imeline muusika. Võiks öelda, et kui narratiiv annab tegevussuunised, siis heli on metafoorse masina roolikeeraja. Helipilt on filmi kogemisel väga oluline, minu arvates on see lausa pool filmist. Näiteks „Tik-Tak” (2015, rež Ülo Pikkov) on väga töömahukas animatsioon, kõige meeldejäävam on seal aga helipilt. Meelde jääb seisund, millesse rahustav meloodia vaataja viib.
Kokkuvõttes pole ühte kindlat valemit, mis animafilmile edu tagaks. Kunst, mis on hoolega tehtud, pakub juba iseenesest midagi tavapärasest enamat. Mida vaataja näeb ja välja loeb, on aga vaataja enda otsustada.
