Esimese aasta animatsioonitudengina alustasin retke animatsioonimaailma suuresti teadmatuses. Eeldasin, et animatsioon on „Autod 2” ja see, mis Fortnite’is tegelased liikuma paneb. Et ennekõike tähendab animatsioon lihtsat meelelahutust, igapäevasest ära põgenemist, pika tööpäeva järel diivanile heitmist ja oma aju välja lülitamist. Võib-olla isegi liialdan siin oma teadmatusega, kuid kui teadmishimulise tudengina sattusin loengutesse, kus käsitleti nii Eesti kui ka maailma animatsiooni ajalugu, muutus minu arusaamine animatsiooni otstarbest ja keerukusest. Õppejõud ei pidanud animaatoreid lihtsateks multiplikaatoriteks, animaatorid olid elutu hingestajad. Esimest korda tutvusin siis ka autorifilmidega. Eks see animaatorite kõrgemale tasandile tõstmine, see, et animatsiooni ja animaatorite tööd ei peetud lihtsaks ja meelelahutuslikuks, vaid sellele anti salapärane ja poeetiline tähtsus, liigutas mind. Nendest silmi avavatest tundidest on jäänud mind kummitama üks fraas: „Animaator tegeleb poeesiaga”. Seega, tahan lahti mõtestada poeesia tähenduse ja olulisuse animatsioonis, mida see minu kui animaatori ja amatöörluuletaja jaoks tähendab ning mida sellest kaasa võtta saame.
Nagu minu animatsiooniajaloo õppejõud nii usun nüüd minagi, et animaator on poeet, elutu hingestaja. Selleks, et saaksime rääkida animatsiooni poeetilisusest, peame esmalt lahti mõtestama, mis on üldse poeesia. Sellel pole aga ühte kindlat tähendust. Me võime küll pidada luuleks iga teksti, mis riimub, aga poeesia on siiski midagi enamat kui ABBA- või ABAB-skeemid. Minu arvates eristab luulet ja teeb ta omanäoliseks sellega kokku käiv tühjus. Täpsemalt see, mis jääb luuleritta kirjutamata. Hea luuletus köidab, tekitab küsimusi, teooriaid. Kui Paul-Eerik Rummo kirjutab „Avarused/suhete vahel serviti püsti/heliplaadid”, võime ju arvata, millest ta räägib, aga nii palju jääb ütlemata, et selle vähese informatsiooniga, mis antud, polegi võimalik lõplikku otsust langetada. Mida ta siis öelda tahtis? Isegi näiteks leht luuleraamatus, mida erinevalt proosast ei kata tekst täielikult, vaid poolikult, tekitab minus seda tühjuse tunnet — nagu oleks sõnastatud mõtetest puudu. Sellest krüptilisest tühjusest tuleb otsida ise enda jaoks tähendus.
Kui tulla tagasi animafilmide juurde, siis küsimus „huvitav, mida autor sellega öelda tahtis” tuleb ette regulaarselt. Lühifilmid, kestku need siis minut või paarkümmend, ei saa reeglina üle ega ümber poeetilisusest. Muidugi ei kehti see iga filmi puhul, kuid arvan, et lühifilmid on sunnitud olema krüptilised (ja seega ka poeetilised), kuna ajapiirang pärsib loo keerukat arendust. Olen märganud, et ajapiirangu vastu võitlemisel tuleb alati appi sümbolite kasutamine. Samamoodi nagu luules. Lühivormilisuse tõttu. Sümbolid kannavad endaga seda miskit, mida vaataja saab laiendada, isegi kui luuletus on kaherealine või kaheksaminutise filmi tiitrid juba ammu lõpuni jooksnud. Jah, iseenesest on ju näiteks Avo Paistiku film „Tolmuimeja” (1978) lugu vanast elunäinud majast, kuhu tuuakse uus vidin, tolmuimeja, mis terve maja sisemuse endasse tõmbab. Isiklikult lugesin loost välja ka üldistava õppetunni, et uued säravad vidinad, kui kärtspunased need ka poleks, ei pruugi veel tähendada midagi positiivset. Hästi, üldine arusaam meil nüüd filmist ju on. Aga kui mõtleme edasi, et mida Paistiku filmi kärtspunane tolmuimeja sümboliseerida võib, siis saab igaüks leida võimaluse ka sügavamaks interpretatsiooniks. Kas tolmuimeja värv on oluline ja seostub mingisuguse ideestikuga? Analüüsida saab ka põhjust, miks tolmuimeja parandamine vananenud elumaja maagiliselt modernseks muudab. Kas sellega taheti vaatajale öelda, et uue tehnikaga koostöös muutub meie igapäevaelu aina paremaks? Või on hoopiski nii, et praegu utoopilisena tunduvat elu saame tulevikus elada üksnes siis, kui uut tehnikat ohjeldame ega lase sellel oma elu dikteerida, kui me ei pöördu koostööle tehnikaga? Kõik need küsimused, mis selle filmi sümboolset tasandit lahates ette tulevad, on muide ka tänapäeval, seoses tehisaruga, väga aktuaalsed. Kas pöörduda tehnikaga koostööle või seda ohjeldada? Ehk siis, sümboleid mõtestades on tühjuses kompides millestki kinni haarata. Siinsel juhul punasest tolmuimejast.
Kuid eks ole seda, mida kirja pole pandud, raske otsida ja ma olen aru saanud, et krüptilisus võib teose huvitavamaks muutmise asemel olla ka väga frustreeriv. Eriti kui filmist saab välja lugeda vastakaid arusaamu. Mida tahtis öelda Priit Pärn filmis „Kolmnurk” (1982)? Mida ta siis tegelikult naistest arvab? Mis põhjusel joonistas Pärn mehi ja naisi nii, nagu ta neid joonistas? Kas ta laidab „naised kööki”-retoorikat või toetab seda? Kõik need küsimused on ju kohased, kuid ausalt öeldes on kõige tähtsam küsimus: kas see, millised olid autori kavatsused, on üldse oluline? Kas peame teadma vastuseid krüptilistele küsimustele? Kas autori kavatsuste välja uurimine aitab filmikogemusele kaasa? Olen filmide üle diskuteerides märganud, et autori kavatsuste paljastamine kaotab mingil määral interpretatsiooni võimaluse ja muudab filmikogemuse vähem huvitavaks. Mõistagi loeb iga inimene ridade vahele jäävat välja erinevalt, nii ka animatsioonis. Iga inimene tõlgendab kunsti läbi oma elukogemuste. Seega on erinevad filmid olulised erinevatele inimestele erinevatel põhjustel. Naisvaataja, kes on kogenud enda või oma tuttavate naiste kehade objektistamist, jätavad Pärna Julia ja tema paljad tissid külmaks. Kuid eks mõni teistsuguse elukogemusega inimene suuda Julia tissidest välja lugeda midagi täiesti teistsugust.
Animaator, poeet, peabki jätma vaatajale interpreteerimiseks ruumi. Jätma ruumi poeetiliseks tühjuseks. See on võimalus anda oma kunstile sügavust, kaasata vaatajat, tekitada diskussiooni. Sest kui otsida, saab animatsioon olla vaataja jaoks rohkemat kui „Autod 2” (mitte et mul „Autode” frantsiisi vastu midagi oleks). Poeesia on võimas! Tuleb jätkata samas (hingestatud) vaimus.
