„Torn”. Režissöör ja operaator: Kullar Viimne. Produtsent: Erik Norkroos. Helilooja: Erki Pärnoja. Helirežissöör: Harmo Kallaste. Monteerijad: Erik Norkroos ja Mirjam Jegorov. Dokumentaalfilm, kestus 87 min. ©Rühm Pluss Null. Esilinastus: 13. XI 2024 PÖFFil. Kinos Apollo 2. IV 2025.
Eesti dokumentalistika raudvara, üle kahekümne aasta nii operaatori kui režissöörina tegutsenud Kullar Viimse karjääri ehk üks kunstiliselt ambitsioonikamaid projekte „Torn” üritaks meid justkui igal teisel hetkel valeteele juhatada, lõhkuda meie arusaama reaalsusest ja luua omailma, mis on pisut maagiline ja äraspidine, aga samas mingeid ürgjuuri pidi siiski jäägitult äratuntav. Pealtnäha on kõik väga lihtne: metsas elab üks mees, kes ehitab torni. Kuid seda lugu ei hakata avama lineaarselt, vaid pigem mosaiigina kild killu haaval paika laduma. See kontekst on filmi sügavamaks lahtimuukimiseks ilmtingimata oluline, sest kujunditihe linateos liigub juba esimeste minutitega julgelt dokumentaal- ja mängufilmide hägusasse vaheudusse ega väljugi sealt päriselt kordagi.
Selline raamistik loob omamoodi parallelismi portreteeritava ja režissööri vahel, mis muutub eriti märgatavaks fakti tõttu, et pärast esilinastumist mulluses PÖFFi dokiprogrammis on „Torn” seisnud kümmekond kuud riiulil, mõnes mõttes marineerunud või laagerdunud — ka rahvusvaheliste festivalide radarile pole linalugu jõudnud —, otsekui oleks kunagi sellele filmile tulemas parem aeg. Aga äkki seisabki see film lihtsalt väljaspool aega? Sellele viitab omal veidral moel ka pealkiri, kui seda võtta hoopis ingliskeelse sõnana torn ehk rebenenud, lõhki kärisenud.
Sarnaselt Kalju trotsliku järjekindlusega ehitatud tornidega on seda filmi vaja ennekõike Viimsele endale, ent kogenud filmitegija ei lähe mitte niivõrd otsima vastuseid kui küsimusi või hüpoteese. Iga järgmine torn, mida Kalju püstitab, ei räägi lõpust, vaid on pigem enesearengu katalüsaator või tööriist. Ka Kullari torn, seekord ilma jutumärkideta ja allegooriline, märgib tema jaoks ilmselt maha hulga jooni, mida järgmine kord taas ületama saab hakata. Ehk on „Torn” kõige lähem asi mängufilmile, mida Viimne teha suudab? Usun, et tulevikus tõestab ta korduvalt, et nii see pole.
Düstoopilised müüdimaastikud
Eesti dokumentalistika on viimasel kümnendil olnud liigagi tihti, kas jämedat köit või siis peenikest niitigi pidi, ühenduses reaalsusega. Halvemal juhul kaldutakse kuhugi teleajakirjanduse mängumaale ja sulatakse kiiresti osaks igavast argifoonist. Ajuti mõjub see lihtsalt kammitseva raskusjõuna, mis ei lase autoril päriselt lendu tõusta. Dokikompassi on hästi aidanud taadelda Eeva Mägi lummavalt kummituslikud lühivormid ja ka Liis Nimiku epopöa „Päikeseaeg” (2023), kus meid ümbritsev aegruum mitte ei ahene pidevalt, vaid annab meile ühtäkki võimaluse unistada, et silmapiiri taga on ka midagi sellist, mida me veel ei tea. Või oleks õigem öelda: ei tunne ega taju? Arusaam sellest, et dokfilm peaks tingimata kedagi targemaks tegema, olema nagu audiovisuaalne entsüklopeedia, on üks neist teesidest, mis seda žanrit alalõpmata kammitseb.
Sarnaselt Mägi ja Nimikuga kehtestab Viimne „Torni” esimese mõnekümne minutiga kiiresti oma mängureeglid. Vaatajat ei juhatata mööda sirget teed ja otse mugavate lahenduste juurde, korduvalt visatakse lauale hoopis jokkerikaart ja veetakse meid ninapidi. Avakaadris leiame end keset lumist metsatukka, kus istub müstiline vaikiv mees, taustaks kõlamas mantralik pärimusviis. Mõtterajad viivad kohe soome-ugri motiivideni ja meie oma mütoloogiani, kuni järgmisel hetkel kõik ootused jälle pahupidi pööratakse. On see ehk hoopis maailma lõpp, troostitu düstoopia, zombiapokalüpsis? Ma olen valmis uskuma, et see on põhjamaine „I Am Legend”, kus viimane alles jäänud inimene üritab keset paksu tuisku veidrate rituaalide abil elus püsida. Või on see ehk hoopis klaustrofoobne ulmefilm, sest juhtmepundarde ja monitoride vahele rajatud koobas, kus Kalju oma päevi mööda saadab, mõjub kui mõne eelajaloolise kosmoselaeva juhtimispult. Ka kõhedus kummitab iga hetk kuklas — meid hoitakse pidevalt teadmatuses ega joonistata välja tervikpilti, seega ei tundu kordagi võimatu, et kaadri tagant hüppab välja mõni tume kuju. Viimne tõestab sellega, kuivõrd köitvad on vastuseta küsimused.
Salapärale keerab mitu vinti peale ka terav ja täpne loodusfilmilik perspektiiv, mis kannab läbivalt filmi visuaali. Kaameratöö on erakordselt ruumiline, mis läheb kiiresti vastuollu meie arusaamaga Eestist kui pigem tasapinnalisest maast: tihnikusse ehitatud, ulmelisena mõjuv vintside süsteem, mille abil Kalju kive ja puid mäest üles veab, paneb meid vägisi uskuma, et tegevus toimub kuskil Himaalaja jalamil, keerulistes, peaaegu ebainimlikes tingimustes. Siin tulebki mängu Viimse kauaaegne kogemus operaatorina, sest ta võtab end ümbritsevast maastikust välja maksimumi, kasutades ära nii uskumatuna mõjuvaid suuri plaane kui ka nägemuslikke lähivõtteid. Viimastest meenuvad eredalt üksik külmunud õunapuu ja rohtunud-metsistunud võrkkiik. Eriti mõjuv on ka tuhm ja halli karva koloriit, mis on kord ebamaine, kord lihtsalt kriipivalt traagiline, isegi lämmatav.
Hillitsetud paranoiat süvendab ka imepeenelt „õmmeldud” helimontaaž, mida iseloomustab põhiliselt täidetud vaikus. See võib näida esmapilgul tühjusena, kuid on hoopis täpne skaalade mäng, kus iga ootamatu heli mõjub kui plahvatus, isegi Kalju hingeldamine järjekordset üliinimlikku vägitegu korda saates on kõrvulukustav. Pildi ja heli vahel tekib seega meeldiv hõõrumine, mis kirjeldab ilmselt ka portreteeritava sisemist dissonantsi. Erki Pärnoja looming on parimatel hetkedel sellele kõigele justkui vundamendiks, mõjudes samamoodi olematuna, kuid siin-seal hakkab see toimuvat liialt markeerima ja vajutab filmi õrnale emotsionaalsele koele oma raske astumisega ebavajaliku pitseri.
Salapärane üksik mees
Kui ma esimese pooltunni jooksul uskusin siiralt, et Kullar Viimne lõikabki kuni filmi lõpuni vaatajal pidevalt tee ära, täpselt enne selgete vastusteni jõudmist, siis väikese pettumusena hakkas tasapisi siiski teatav selgus tekkima. Üks tees peab aga vastu kuni lõpuni: peategelane Kalju on otsekui elav klišee, kellesarnaseid võime leida rohkesti nii tõsielu- kui ka mängufilmidest. Hiljutistest meenub Juha Suonpää dokumentaalfilm „Ilvesmees” (2023), mis räägib üsna sarnasest, Soomes elavast mehest, kes oma äärmuslikus askeesis saab ise osaks loodusest. Või siis Marianne Kõrveri suurepärane, „Eesti lugude” raames valminud lühidokk „Saare võimalikkusest” (2012), mis näitas tühjale kirikule jumalateenistust pidavat Ruhnu kirikuõpetajat. Aga miks mitte ka Wim Wendersi legendaarne „Paris, Texas” (1984), kus aastaid kadunud olnud mees üritab leida uuesti oma kohta maailmas, või ka üks läbi aegade parimaid koomiksifilme „Logan” (2017), mille põhiline tugevus seisneb just sissepoole pöördunud peakangelase isoleerituses.
Viimast kahte filmi võib julgelt nimetada neovesterniteks ja sedasama vaimu kannab ka „Torn”. Nukrameelne ja mõtlik, kaabut kandev Kalju võib vabalt olla kauboi, kes pärast katsumusterohket elu on lõiganud ära kõik kontaktid ühiskonnaga ja muugib end siis piiritus üksinduses tasapisi lahti. Kullar Viimne ei pea aga seda kõike tehislikult konstrueerima; ta ei teegi ise selle jaoks kuigi palju, pigem jätab nimme tegemata. „Tornis” on piisavalt õhku, et vaataja saaks neid klotse ise õigele kohale nihutada — meile antakse lihtsalt juhised kätte, puslet aga keegi meie eest kokku ei pane. Miks Kalju siis ikkagi seal metsas elab? Kas tema põgeneb kellegi eest või jooksevad hoopis teised tema juurest minema? Kas kuskil on peidus veel mingid deemonid, mida ta hoiab teadlikult salajas? Ja kuidas asetuvad kogu sellesse mudelisse tornid?
Mulle meeldivad kõik need küsimused väga ja suurima rõõmuga oleksingi ragistanud selles vastusteta rägastikus. Mõnes mõttes saavadki sõnad „Tornile” saatuslikuks. Ma pean silmas seda, et Viimne on oma filmis jõudnud niivõrd tugeva audiovisuaalse selguse ja puhtuseni, et ratsionaalne inimkõne on selles kontekstis pigem ebakõla. Vaadake kas või korra neid Kalju veekalkvel silmi — Viimne tabab neid filmis korduvalt kuidagi nii õige nurga alt, et ma olen siiralt valmis uskuma, et sealt vaatab mulle vastu mingi sügavam tõde, milleni meie pole lihtsalt veel jõudnud. Ja kui äkitselt voolab mööda ta põske alla ka veel üksik pisar, tõmbub meil sisemuses kõik kokku ja hakkab samamoodi valus. Või siis moment, kui Kalju istub väsinult keset metsa palgil ja pilvede vahelt paistab jumalik päikesevalgus. Mida on siin veel üldse vaja lisaks öelda? Kalju lõputult liigutav traagika tuleb välja ka ilma ühegi sõnata, või kui üldse, siis piisanuks neist pealtnäha juhuslikest telesaate katkenditest, mida Kalju vaatab, et mõista tema lämmatavat üksildust ja abstraktset igatsust.
Samad küsimused, eri vastused
Huvitaval kombel aga ei mõelnud ma filmi vaadates mingil hetkel enam niivõrd Kaljule kui sellele, et Kullar Viimne on läbi oma karjääri tegelenud mingite elementidega, mille juurde ta ikka ja alati ringiga tagasi jõuab. Otsene sild tekib tema auhinnatud 2011. aasta dokumentaalfilmiga „Hing”, mis rääkis Eesti ainsast naiskorstnapühkijast. Ka seal oli peategelasel vaja ronida kõrgemale; see allegooriline taeva poole pürgimine polnud aga talle mitte lihtsalt töö, vaid eesmärk omaette, midagi sõnulseletamatut. Viimse filme on tihtipeale iseloomustanud omamoodi vertikaalsus; sakraalses perspektiivis esindasid seda kõrgema jõu tajumist portreefilm Dolores Hoffmannist „Jagatud valgus” (2018) või ka Ameerikas taastatava eesti kiriku lugu avav „Hingemaa” (2016). Ka Seaküla Simsonist rääkivas „Põrgu katlakütjas” (2023) roniti kuskilt sügavast pimedusest pidevalt valguse poole. „Tornis” on aga seesama kujund veel palju täpsem, isegi nii täpne, et iga vaat et fotona paika seatud kaader hakkab omaette kõnelema. Seejuures on väga oluline rõhutada, et filmi pealkirjas mainitud torni näeme tegelikult alles filmi viimasel veerandil, enne seda on see kõik lihtsalt Kalju lõputu võitlus iseendaga: ta üritab kogu aeg endast parem olla ja maailmast jagu saada, ületada ehk isegi surelikkust, näidata, et miski pole võimatu. Me ei kuule seejuures aga mitte ainult Kalju hingeldamist, mida ma juba varem mainisin, vaid ka defineerimatut pomisemist, mis kõlab kui salajane loits, mille abil ta tegelikult end ümbritsevat loodust kontrollib. Kui ta aga lõpuks päriselt torni tippu jõuab, saab temast üleelusuurune kangelane, hetkiti justkui Kalevipoeg või Herakles, kes suudaks vabalt, ühe sõrmega, rändrahnugi paigast liigutada. Usun, et nendel hetkedel usub ka Kalju ise, et on võitmatu. Ka mina tahan seda kõike uskuda ja siiralt usungi, vähemalt hetkeni, mil argireaalsus sisse tungib ja Kalju astub dialoogi meie nörritavalt normaalse päriseluga.
Siiski oskab Viimne ka nendest olukordadest võitjana välja tulla. Juba tema varasemad filmid on näidanud väga täpset tunnetust traagika ja koomika vahel balansseerimisel. Selline täpne tunnetus on ka „Tornis”; näiteks hetk, mil Kalju seisab elatunud teadmamehena rahvamajas toimuval tutvusmisõhtul seina ääres, kui värskelt teineteist leidnud paarid ennastunustavalt tantsivad, paneb meid ühe silmaga nutma, teisega naerma. Kalju üritab teha kõik, et ehitada iseenda ja maailma vahele müür; kauboiliku stoilise cool’iga püüab ta kõigest üle olla, aga Viimse kaamera näeb teda läbi. Või siis kurdistavalt vali krossisõit, mille keskele Kalju satub otsekui tulnukas, oskamata selles olukorras midagi peale hakata.
Kuid ei Kalju ega „Torn” tervikuna muutu hetkekski karikatuuriks, sest huumor on vaid üks neist kümnetest kihtidest, millest film koosneb. Võime vaid ette kujutada, kuhu oleks Kullar Viimne selle linalooga välja jõudnud, kui ta oleks niigi juba kuue aasta pikkuseks veninud protsessi veelgi jätkanud. (Ta on intervjuudes kinnitanud, et lõpetama sundis vaid pääsemine PÖFFile.) Juba praegusel kujulgi on siin terve pinutäis lähenemisnurki, mis ilmselt muutuvad iga järgmise vaatamisega. Kui mina läheksin ka pärast kolmandat vaatamist uuesti seiklema Kalju hingelabürintidesse, siis mõne teise jaoks tõuseb fookusse ehk hoopis liigutav lugu perekonnast ja selle taaskohtumisest, tehtud vigadest ja teekonnast lunastuse poole.
Kui enne kinolevi lasi režissöör filmil aastakese seista ja settida, siis võiks nüüdki „Torni” julgelt mõneks ajaks keldrisse hoiule panna — aja möödudes hakkab see tänavuse dokiaasta tippteos ilmselt aina sügavamalt ja tähendusrikkamalt avanema.
