Sergei Loznitsa.
Allikas: Sergei Loznitsa veebileht
Sergei Loznitsa on Saksamaal ja Leedus elav ukraina režissöör, kes on filmihariduse saanud VGIKis. Oma kodumaaks peab ta Ukrainat.
„Ma elan kinos, oma raamatutes, ma elan koos oma sõpradega üle kogu maailma, oma ideedega. Mu kodu on Kiiev, Ukraina, seal ma kasvasin, seal kujunes mu iseloom. Kõik muu on lisandus,” räägib ta.
Kohtusime PÖFFil kolmandat korda. Esimene kord oli 2010. aastal, kui Sergei Loznitsa film „Minu õnn” võitis festivali grand prix’. Selle filmi peategelane, kaugveoautojuht Georgi sõidab tavalisele tööreisile kaugele Venemaa sisemaale ja satub kummalisse ruumi, kus teekond muutub üha ohtlikumaks, kus kõik sõdivad kõigi ja igaühe vastu, kus moraalinorme ei eksisteeri ja ühelgi inimesel, kellega Georgi kohtub, pole neist aimugi. Tundub, et peategelane (ja koos temaga vaataja) eksleb labürindis, millest pole väljapääsu… „Mis meiega toimub?” küsis Loznitsa vaatajalt. Ent eelkõige iseendalt. Mis on maailma vallanud julmuse põhjus? Küsimused jäid vastuseta. Aga Loznitsa on hariduselt matemaatik ja küsimuste esitamine ongi talle vastustest tähtsam. Kõike seda, mis tol ajal tundus traagiliselt groteskne mõistujutt, parabool, näeme praegu kõikjal enda ümber.
„Minu õnn”, 2010. Režissöör Sergei Loznitsa.
Teist korda kohtusime Sergeiga kuus aastat hiljem, kui Sergei tõi PÖFFile dokfilmi „Austerlitz”, kus ta vaatleb turiste, kes on tulnud mälestuspaigaks muudetud endisse natside surmalaagrisse. Kaadris on ainult näod. Turistid teevad selfisid värava ees, mille kohal on silt „Arbeit macht frei”. Nende näod väljendavad täielikku rahulolu: nad on külastanud kuulsat vaatamisväärsust ja talletanud selle mälestuse oma telefoni. Meenutan Sergeile seda filmi.
Miks on selle dokumentaalfilmi pealkiri „Austerlitz”?
See on saksa kirjaniku Wienfrid Georg Sebaldi raamatu pealkiri. Ta püüdis tabada katastroofide jälgi meie ajastus, jäädvustada neid sõnades. Raamatu peategelase perekonnanimi on Austerlitz. Kui olin raamatu läbi lugenud, otsustasin sellest filmi teha.
Mul on raske ette kujutada, kuidas on võimalik jalutada barakkide ja krematooriumide vahel ning neid üksikasjalikult uurida, justkui seisaksid Pariisis Eiffeli torni või Barcelonas Gaudí tööde ees.
Ka mina ei suutnud neid inimesi mõista. Seetõttu filmi tegingi. Tundub, et need inimesed ei saanud päriselt aru, miks nad siia tulnud olid. Siis taipasin, et Euroopa kultuur ei ole tänini kujundanud selget suhtumist sellesse, mis toimus ja kuidas seda meeles pidada. Hirm on kadunud. Haihtunud.
„Austerlitz”, 2016. Režissöör Sergei Loznitsa.
Millal hakkab dokumentalist mängufilme tegema? Kas see tähendab, et tal on tarvis teisi vahendeid, millega vaatajat mõjutada? Kas dokfilmi erapooletu intonatsioon ei rahulda teda enam?
See tähendab ainult seda, et tal on võimalus mängufilmi teha. Aga asi on selles, et mina õppisin VGIKis just mängufilmi režissööriks. Pöörake küsimus teistpidi: miks hakkab mängufilmi tegija dokfilme tegema?
Miks?
Sest tol ajal oli tal võimalik teha ainult dokfilme. Aga mina ei tee neil kahel žanril mingit vahet, tunnen end mõlemas vabalt ja mugavalt. Filmikaamera ise on alati erapooletu. Emotsionaalses mõttes on asi vaataja tajus. Minu ülesanne on anda vaatajale võimalus ise otsustada ja nähtavat ise läbi elada.
Sellise võimaluse annate vaatajale ka „Kahes prokuröris”. Ja nagu „Minu õnnes”, tunneb vaataja, et ta on koos peategelase, noore prokuröri Korneviga, kes 1937. aastal idealistlikult õiglust otsib, NSVLi peaprokuröri Võšinski juures labürinti tõugatud… Nagu Dante põrgu ringidesse. Ent erinevalt Dantest ei ole tal võimalik sealt väljuda: mida kaugemale ta läheb, seda lähemale jõuab ta hukule.
Jah. Aga labürindist on väljapääs!
Ma tegin filmi „Härra Landsbergis”, mis räägib Leedu iseseisvusvõitlusest. Selles filmis räägib Vytautas Landsbergis, kuidas nad võitlesid kivikõvade ja paindumatute kommunistidega, kes toona võimul olid. NLKP keskkomitee ja Gorbatšoviga suheldes otsisid nad selliseid formuleeringuid, mis ajaksid nood ummikusse. Teisisõnu andsid nad keelele uue formaadi. Ja need kivikõvad kommunistid ei osanud midagi vastata. See ongi poliitiku osavus ja kunst! Mitte võidelda kuulide ja rakettidega, vaid võita poliitikaväljal. Seda tehti väga targalt ja täpselt, kõik sammud olid õiged. Rahumeelne vastasseis oli väga õige otsus. Nagu näeme, üritas lagunev NSV Liit kõiki territooriume, kus kunagi oli vastupanu osutatud, kus tegutsesid metsavennad, tõmmata uude sõtta. Mul pole selle kohta tõendeid, aga mul on aimdus, et selline programm oli olemas. Ent Leedus ei tulnud sellest midagi välja ja riiki juhtinud inimesed käitusid väga targalt.
Kas maailm on end nüüd jälle labürinti lõksu ajanud?
Ma ei ütleks nii. Meile võib see nii tunduda, sest me ei suuda oma vaimus hõlmata kogu maailma korraga. See, mis toimub praegu endise NSV Liidu territooriumil (ma ei pea silmas Balti riike), on tõesti ummikseis. See, mis toimub Venemaal, meenutab ilmselt 1960.–1970. aastate stagnatsiooni. Ehkki 1970. aastail suhtuti teisitimõtlejatesse rahulikumalt.
Ma jätaksin välja ainult Balti riigid, kuid ülejäänud postsovetlikud riigid ei ole suutnud sovetimineviku mõjust vabaneda.
Balti riikides oli sovetiminevik lühem.
Jah. Aga ikkagi on siin teistsugune kultuur. Seda oli tunda vanasti ja on tunda ka praegu. Ja kui Jumala abiga nii edasi läheb ning NATO täidab oma kohustusi — kui Balti riikides näiteks droonidega mingi sigadus tekitatakse, lastakse need alla —, siis ma arvan, et Läti, Leedu ja Eesti lähevad Soome ja Norra teed. Ühiskonnakorraldus, moraal ja majandus — need kõik on seotud.
Tõsi küll, praegu on meie majandus üsna sandis seisus, ja kui otsustada hiljutiste valimiste ja järgnenu põhjal, pole ka ühiskondliku moraaliga kõik kiita.
Majanduskriisid on olnud ja jäävad, sinna pole midagi parata. Aga võrreldes sellega, mis toimub Ukrainas, võrreldes sõjaga on see lapsemäng. Sest seal üritatakse riiki täielikult purustada. Ja mitte riik ise ei purune, vaid Venemaa purustab seda.
Jääb arusaamatuks, miks hävitada see, mida sa tulevikus enda võimu all tahad hoida. Nagu mingi paranoia. Kui mõelda küüniliselt ja pragmaatiliselt, siis Putinile ei ole see sugugi kasulik, vähemalt aineliselt.
Ei, on küll kasulik. Kujutage ette: on olemas edukas slaavi riik, kusjuures seal elavad nendesamade tegelaste sugulased, kes istuvad Venemaal punkris, ja Venemaal hakkavad inimesed küsima: miks neil hästi läheb, aga meie selles pasas elame? Baltimaade „fašistidega” on selge lugu, need on võõrad, need on osa „roiskuvast läänest” — kõik on arusaadav. Aga nemad on omad. See on üks põhjus.
Ukrainlastel õnnestus teha rahvarevolutsioon, Maidan. Nad kukutasid korrumpeerunud kliki rahumeelselt. See oli Vene impeeriumi ajaloo esimene revolutsioon. Veebruarirevolutsioon oli Peterburis toimunud meeleavaldus, millega kaasnesid mõned üleastumised ja lõpuks sunniti tsaar troonist loobuma. Oktoobrirevolutsiooni nimetas Lenin ise algul oktoobripöördeks.
Aastal 1991 toimunud augustiputš oli võimu korraldatud provokatsioon. Ma arvan, et me ei tea nende sündmuste tagamaadest eriti palju. Mulle tundub, et mitmesugused jõud tõukasid seda lagunemist tugevasti tagant. Kui vaadata putši kõrvalt, siis see oli protsess, mille kutsusid esile võimud. Ei olnud nii, et inimesed tulid tänavatele ja kukutasid võimu, ei. Ilmusid tankid. Kes käsu andis? Võimud. Mingid võimu osad, kes kraaklesid mingite teiste võimu osadega millegi üle. Võib-olla saame sellest kunagi teada — ma pean silmas dokumente, kui neid üldse olemaski on. Aga mulle tundub, et see protsess, mis algas 1985. aastal, oli inspireeritud ja jätkus mingite jõudude soovil, et muuta status quo’d. Mida nad tegelikult ka tegid, ilma et oleksid riiki sisuliselt muutnud.
Ja teiseks tundub mulle, et intellektuaalid, eliit ei olnud valmis. Nad ei olnud selliseks sündmuste käiguks valmis. Polnud tõsist plaani, kuidas käsumajandus ümber kujundada ja tinglikult öeldes teha sellest Norra, selline ühiskondlik-kapitalistlik majandus, mis võinuks paljusid rahuldada.
Stalini režiimi ei mõistetud hukka. Jeltsin kasutas seda põgusalt kohalike hetke-eesmärkide saavutamiseks, kokkuleppeks, mis ühiskonda kuidagi rahustaks, et edaspidi midagi säärast enam ei juhtu. Hiljem see protsess soikus, seda polnud kellelegi vaja ning põhjalikke muutusi ei toimunudki.
Praegu Venemaal aset leidvat vaadates tundub, et on toimunud tagasipöördumine keskaega ja seega on jõu abil kõik võimalik. Kui pole teist jõudu, kes sulle vastu lõugu annaks, võibki kogu maailm sinu ümber pöörlema hakata. See tähendab, et tsivilisatsioon, kogu kogemuspagas, mis on keerulisi olukordi lahendades omandatud, enam ei toimi.Nüüd ootame ainult üht võimalust: millal ilmub keegi, kes sulle vastu lõugu annab.
Loznitsa üritab alustada venekeelse kino ajalugu puhtalt lehelt — et sõnad „Stalini repressioonid” ei oleks igavad, vaid hirmutavad.
„Kahe prokuröri” tegevus toimub 1937. aastal, Stalini suure puhastuse ajal. Verinoor, kolm kuud varem vanglate järelevalve prokuröriks nimetatud jurist Aleksei Kornev kohtub Brjanski vanglas üksikvangistuses viibiva endise prokuröri Stepnjakiga, kes on veendunud, et ta arreteerisid NKVDsse imbunud rahvavaenlased, ja veenab noormeest sõitma Moskvasse NSV Liidu peaprokuröri Võšinski juurde, et tõde välja selgitada.
Selles filmis ei jätnud mind tunne, mis on iseloomulik süngele gooti žanrile: pidevalt kasvav ohutaju. Pikad vanglakoridorid, Kornevi ees avanevad ja tema järel taas riivi lükatavad uksed. Noore peategelase ees ähvardava läbipääsmatu seinana seisvate vangivalvurite näod. Aeglane rütm, mis tekitab painava mulje — ja see on siin vajalik. Kuna vaatasin filmi videosalvestuselt, kerisin episoodi vanglaruumide läbimisest algusse tagasi ja mõõtsin selle pikkuse ära: 7 minutit ja 9 sekundit — ning mitte ainsatki tühja sekundit! (B. T.)
„Kaks prokuröri”.
Filmiplakat
Sergei, kuidas te jõudsite filmini „Kaks prokuröri”?
Lugesin Georgi Demidovi samanimelist jutustust. Demidov oli andekas füüsik, Landau õpilane, kes arreteeriti 1938. aastal ja veetis 18 aastat kohutavates oludes Kolõmal. Pärast vabanemist pani ta oma laagrikogemuse lugudena kirja, aga 1980. aastal konfiskeeris KGB kõik käsikirjad. 1987. aastal Demidov suri, hiljem nõudis tema tütar käsikirjad tagasi ja avaldas need. Ilmus mitu raamatut, hiljem kuus köidet kogutud teoseid.
Ja te avastasite need raamatud?
Jah, ja lugesin need läbi. Mina kuulun sellesse meie ajastul välja surevasse põlvkonda, kes veel raamatuid loeb.
Demidovi teostega juhtus umbes sama, mis Vassili Grossmani romaaniga „Elu ja saatus”. Ka see konfiskeeriti ja anti pärast ta surma vabaks.
Jah, ja me ei tea, mida arhiivides veel leidub.
Enne „Kaht prokuröri” tegin dokfilmi „Protsess”, mis räägib niinimetatud tööstuspartei juhtumi kohtuprotsessist. See on monteeritud toonastest, 1930. aastal filmitud kaadritest. Andrei Võšinski juhitud kohus arutas sovetiriigi tööstuses tegutsenud teadlaste juhtumit. Neid süüdistati kahjurluses ja reeturluses. Peamine küsimus, mille ma endale ja vaatajatele esitasin, oli see, et miks need inimesed end süüdi tunnistasid. Miks nad endal süüd nägid?
„Kaks prokuröri”, 2025. Režissöör Sergei Loznitsa. Kornevi osas Aleksandr Kuznetsov.
Aga „Kahe prokuröri” Stepnjak — 80-aastase Aleksandr Filippenko hiilgavas esituses — just nimelt ei tunnista end süüdi, ehkki on vaeseomaks pekstud (ta tõmbab särgi üles ja näitab Kornevile kohutavaid piinamisjälgi).
Vastupidi, ta arvab, et Brjanski NKVDsse on imbunud rahvavaenlased, ja saadab Kornevi Moskvasse tõe eest võitlema.
Jah, tahtsin teha filmi, mis näitab selle süsteemi teist poolt. Mis juhtub nendega, kes kinni istuvad? Nad usuvad, et on juhtunud viga, nad ei kahtle, et süsteem ise on õige, lihtsalt nende puhul on tekkinud mingi tõrge.
Mind valdas filmi vaadates külm, näiliselt kiretu lootusetuse tunne — nii vanglakaadrite ajal kui ka hiljem, kui peategelane samamoodi pikalt mööda NSV Liidu peaprokuratuuri treppe astub ja ootab Võšinski ooteruumis, mis on esialgu inimesi täis, aga aegamisi tühjeneb —, kuni ta jääb üksi, oodates kohtumist, mis ei tõota midagi head, ehkki Kornev seda veel ei tea.
Sest meie teame, kuidas asi lõpeb. Ja isegi kui te ei teadnud, kuidas film lõpeb, oli Stalini terrori mehaanika teile tuttav ja te ei saanud õnnelikku lõppu oodata. Aga ma ei tea, kas selline tunne on neil, kes ei saa aru, mis on Stalini terror ja milline see aeg tervikuna oli.
Kas olete selliseid vaatajaid kohanud?
Jah. Nad rääkisid mulle, et lootsid viimase hetkeni kangelase võitu. Et ta saavutab oma eesmärgi. Õigluse. Meie teame algusest peale, et midagi head ees ei oota. Me loodame, aga saame aru, kuidas kõik lõpeb.
„Kaks prokuröri”. Isakese Stalini pilgu all on õiglus võimatu…
Täieliku lootusetuse tunne tekib, kui Võšinski juurest lootusrikkalt lahkuvale Kornevile antakse mingi tõend ja hoolitsetakse isegi kupeevaguni pileti eest — ta istub kaasreisijate juurde, kes algul tutvustavad end naljatades Brjanskisse lähetatud likvideerijatena, seejärel aga inseneridena.
See on NKVDle iseloomulik võte. Täpselt samamoodi pandi Ivan Solonevitš vagunisse, mis oli täis NKVDlasi, kui ta üritas NSVList põgeneda.
Solonevitš kirjeldas kõike seda üksikasjalikult oma raamatus „Venemaa koonduslaagris”, mis ilmus Belgradis 1936. aastal — kaua enne „Gulagi arhipelaagi”1.
Aplodeerisin teile mõttes, kui need nii-öelda peibutuspardid, veidi lihtsameelsed, aga pealtnäha sõbralikud ja vindised kaasreisijad hakkasid laulma sovetliku massilaulu sõnu „Hommikul meid jahedus tervitab”.
Te saite aru, millest ma nendes kaadrites räägin, sest teadsite, et laulu sõnad kirjutas luuletaja Boris Kornilov, kes oli filmi tegevuse ajal veel vabaduses, aga arreteeriti 1937. aasta lõpus ja lasti 1938. aastal maha. Seda laulu lauldi NSV Liidus edasi, ainult et autori nime asemel kirjutati kõikjal „rahvalikud sõnad”.
Kus te vanglat filmisite? See näeb kohutavalt tõetruu välja.
Lätis. Päris vanglas Riias Brasa linnaosas. See ehitati 1905. aastal ja tegutses 2007. aastani. See suleti, sest vangide kinnipidamise tingimused ei vastanud
Euroopa normidele.
Kas seal on kõik nii nagu varem?
Peaaegu. Aga me muidugi tegime oma kujunduse, värvisime õigete värvidega üle, sest viimati värviti seda millalgi 1950. või 1960. aastail, seinad olid vastikut kollakaspruuni värvi.
Varsti pärast tööstuspartei kohtuprotsessist rääkivat „Protsessi” tegite filmi „Riiklikud matused”, mis on monteeritud Stalini matusetseremoonia kaadritest. Kas võib öelda, et need kolm filmi — „Riiklikud matused”, „Protsess” ja „Kaks prokuröri” — on omamoodi triptühhon, kolmeosaline läkitus tänapäeva vaatajale?
Kõiki kolme ei peaks ilmselt selle tunnuse alusel kokku siduma. Ehkki „Protsess” ja „Kaks prokuröri” moodustavad tõepoolest diptühhoni. Aga üldjoontes käsitlevad need kolm filmi stalinismi. Ja ma jätkan oma filmides selle teemaga, sest see ei ole veel ammendunud. Minevik elab olevikus edasi: totalitarism, autoritarism, vägivallasüsteem, õigluse puudumine ühiskonnas — need ei ole minevikku jäänud.
Teie filmis on vapustavad näitlejatööd. Ja Kornevit mänginud näitleja oli mulle täielik avastus.
Aleksandr Kuznetsov on hiilgav tõusev täht. Tal oli Venemaal paljulubav karjäär, mängis peaosa filmis „Parma süda”, mis põhineb Aleksei Ivanovi romaanil. Aga ta lahkus Venemaalt kohe, kui algas Ukrainas sõda.
„Kaks prokuröri”. …aga Kornev seda veel ei taipa.
Kas arm oimukohal ja poksijale tüüpiline kõver nina on grimm?
Ei, ta on filmis omaenda näoga. Nooruses oli ta sunnitud kaklema. Meie Kornev peabki selline olema: intelligentne, aga kui vaja, suudab enda eest seista.
Ka Aleksandr Filippenko sõitis kohe pärast sõja algust Venemaalt ära. Ja Võšinskit mänginud Anatoli Belõi lahkus Moskva Kunstiteatrist, kus ta esines peaosades. Filippenko elab Vilniuses ja Belõi Iisraelis, töötab Gesheri teatris.
Väga meeldejääv oli vanglaülema roll.
Vytautas Kaniušonis on oivaline näitleja. Ta mängis mu lavastuses Vilniuses Leedu noorsooteatris.
Ta mängib justkui kuritegelikku tüüpi, hirmuäratava süsteemi esindajat, aga samal ajal paistab Kornevile kaasa tundvat, annab talle mõista: ära roni sinna, kus sul pea maha võetakse.
Jah, sest ta saab kõigest aru. Üldse tahavad kõik meie kangelast päästa. Vanglaülem päästab teda, vanglaülema asetäitja üritab teda kaudsel moel tagasi hoida: „Kuule, pole vaja sinna minna. Pole vaja.” Olgugi et nad ei ole sugugi head inimesed, nad on absoluutne kurjus. Seal on põhimõtteliselt kõik absoluutne kurjus. Kuid igaüks, kes seda süsteemi teenib, teab, et ta ei saa midagi muuta, ta on hammasratas süsteemi mehhanismis, töötab, kuni kellelegi tuleb pähe, et hammasratta hambad on kulunud, vaja on uut — ja see läheb prügimäele. Kuhugi metsakraavi.
Aleksandr Filippenko esineb kahes rollis: vanglasse heidetud prokurör Stepnjak ja puudega kaasreisija, kellega Kornev kohtub rongis Brjanskist Moskvasse sõites. Ma saan aru, et see episood valmistab ette tagasisõitu mugavas kupees, napsitavate naabrite, „siira” vestluse ning kitarri ja lauludega. Aga siin on tavaline pinkidega vagun ja lihtrahvas — naabrite vahele pressitud Kornevi vastas istuv invaliid võtab proteesi ära ja hakkab rääkima, kuidas ta veel Lenini ajal sõitis Moskvasse õiglust otsima, ja jäi tühjade pihkudega. Veel üks hoiatus kangelasele: ei ole siin maa peal õiglust.
Aga kuidas see invaliid kõneleb! Kõike muud kui talupoeglikult, keerulised väljendid, arhailine pöördumine: armuline isand…
Just. Sest see tegelane pärineb teosest, mis on kirjutatud sada aastat enne minu filmi tegevust, Gogoli „Surnud hingedest”.
Kapten Kopeikin? Kuidas te tema peale tulite?
Ma ei tea, kuidas mõtted tulevad. Aga ma olin kindel, et see fragment sobib sinna. Sest jutt käib õiglusest. Sellest, et sa ei saavuta seda kunagi.
Gogolil sai Kopeikinist bandiit. Ma muutsin teda pisut. Ta rändab oma tõe otsimise looga jälle mööda Venemaad. Nüüd juba 20. sajandil, aga kunagist romantikat enam pole. Ei Dubrovskit ega Ulenspieglit.
Kümmekond aastat tagasi tuli välja film „Dubrovski”, mille tegevus on toodud 1990. aastatesse — umbes sama konflikt, ainult tänapäevases keskkonnas, ja isegi „partisanidega”, keda juhtis Dubrovski — Danila Kozlovski.
Meie ajal see idee enam ei toimi.
Kas filmis on mõni tegelane, kellele te isiklikult kaasa tunnete? Sest miski pole kuigi lihtne. Stepnjakile, keda Filippenko nõnda läbinägelikult mängib, on raske kaasa tunda: tema pärast võib tunda hirmu, valu, aga ta saadab noore mehe kindlasse surma ja pole võimalik, et ta sellest aru ei saa. Säherdune veendunud leninist: tulgu või surm, aga tõde tuleb välja selgitada.Eriti kuna ta ei mõtle omaenda pääsemisele, vaid Brjanski NKVDsse pugenud „rahvavaenlaste” karistamisele.
Ma tunnen Kornevile kaasa. Ta ei tea, mida ta teeb, ja sammub ise hukatusse.
Romantik?
Me kõik oleme romantikud. Elame täielikus teadmatuses sellest, mis meie ümber toimub. Väga vähestele on antud ettenägemise võime.
Kuidas teie filmil Cannes’is läks?
Suurepäraselt! Filmikriitikute reitingus oli see kaua aega esikohal, kuni Jafar
Panahi „Lihtne juhus” temast mööda läks.
Kas auhinna saite?
Ametlikult žüriilt mitte. Sain François Chalais’ auhinna terava poliitilise filmi eest.
Ütlesite, et Vytautas Kaniušonis mängis teie teatrilavastuses Vilniuses. Palun rääkige sellest lähemalt.
Jah, „Erinnüsed” Jonathan Littelli romaani „Eumeniidid” põhjal.
Ma olen näinud kahte selle romaani põhjal tehtud lavastust. Mõlemad Plzeňi rahvusvahelisel teatrifestivalil. Poola lavastaja Krzysztof Warlikowski liitis oma lavastuses „(A)Pollonia” kokku holokaustist rääkiva romaani motiivid, antiiktragöödia ning loo Poola naisest Apollonia Mączyńskast, kes päästis natside eest juudi lapsi ja kelle gestaapo hukkas. See lavastus oli suurejooneline kollaaž elementidest, mis oleksid lavastaja geniaalsuseta ühitamatud. Teistsuguse kompositsiooniga oli Slovakkia Rahvusteatri lavastus, mis oli üles ehitatud Littelli romaani keskse tegelase Maximilian Aue ümber, kes on saatuse tahtel hukkamisrühma — Sonderkommando — allohvitseriks saanud tavaline inimene, kelle allaheitlik südametunnistus leiab tapatööle hõlpsasti õigustuse: hukkamiskraavi ääres relvaga seisev mees on sattunud sinna tavaliselt sama juhuslikult kui kraavi põhjas lamav ohver. Romaan on 900 lehekülge pikk. Iga lavastaja teeb sealt oma valiku. Milline oli teie oma?
Ainult holokaust. Aue ja kõik holokaustiga seotu. Jätsin välja tema isikliku loo, kuidas ta sattus valiku ette, kas minna homoseksuaalsuse eest koonduslaagrisse või rindele, täpsemalt Sonderkommando’sse. Tahtsin teada saada, millega nad tegelevad. Reflekteeriv inimene püüab aru saada, mis temaga ja tema ümber toimub. Milles ta osaleb.
Ta saab aru, aga ometi tegutseb edasi?
Jah. Kuid mina lõpetasin etenduse Stalingradiga.
Romaanis on kohutav episood juudi poisiga, keda Sonderkommando ülem otsustas esialgu elus hoida, et tema viiulimängu kuulata. Teine SSlane leidis aga, et see on vale, ja raius poisil sõrmed maha. Kas selle loo jätsite lavastusse?
Jah. Me tegime proove ruumis, mille seintel rippusid reprod maailma maalikunstis kujutatud kurjusest. Holokausti lugu tuli paigutada kõigile juba tuntud laiemasse ajaloolisse ja kunstilisse konteksti.
See oli teie esimene teatritöö kogemus. Kas see erines oluliselt filmitööst?
Minu jaoks mitte. Muidugi oli see erinev, kuid sisuliselt oli töö näitlejatega ja lavakujundus täiesti kinematograafiline. Leedu näitlejad on fantastilised. Mul on unistus teha Leedu-teemaline ning leedukeelne ja Leedu näitlejatega Leedu film.
See on kaugem eesmärk?
Kaugem. Lähem eesmärk on jätkata Stalini terrori teemal. Järgmise Georgi Demidovi jutustuse põhjal.
Sergei, seda intervjuud ette valmistades sattusin ajakirjale Insider, kus on teie kohta kirjutatud: „2022. aasta veebruaris lahkus Loznitsa Euroopa Filmiakadeemiast (EFA, European Film Academy), protestides nõnda nõrga reaktsiooni vastu, millega akadeemia vastas Venemaa sissetungile Ukrainasse. Järgmisel päeval kutsus akadeemia üles Venemaal tehtud filme boikoteerima. Seepeale mõistis Loznitsa täieliku boikoti hukka: „Paljud mu sõbrad ja kolleegid, Venemaa filmitegijad, on selle hullumeelse sõja vastu välja astunud.” Varsti heideti ta välja Ukraina filmiakadeemiast. Oma tegudega meenutab ta Don Quijotet: kaitseb universaalseid ideaale ja põhimõtteid, mis on teostamatud isegi rahuajal, rääkimata sõjast. Režissöör tegi sovetliku totalitarismi tagasitulekust filme ja rääkis sellest ammu enne, kui see teema populaarseks sai. Sellest — unustamisest ja vastutustundetusest — räägivad ühel või teisel moel peaaegu kõik tema tööd, iseäranis dokfilmid. Mille eest Loznitsa praegu seisab? Kunstniku õiguse eest olla raskesti mõistetav ja isikupärane, isegi kui valitseb selge arusaam heast ja kurjast.”
Mulle tundub, et võrdlus Don Quijotega on kompliment. See räägib julgusest ja hingepuhtusest. Teie Kornev on ju ka Don Quijote? Väga kahju, et tänapäeval tundub donkihhotlik protestida vene kultuuri väljaheitmise vastu Euroopa kultuuriruumist, kuhu see tahes tahtmata ka edaspidi kuulub.
Ma protestisin terve mõistuse kaitseks. Esiteks on sellist väljaheitmist võimatu teha. Teiseks on see puhas lollus. Ma saan aru, kui niimoodi reageeritakse pommidele, rakettidele, sõjaõudusele. Aga kultuuritegelased ei tohi millelegi säärasele mõeldagi, rääkimata tegutsemisest. Minu silmis on need sammud barbaarsuse poole.
Teil on õigus! Kummatigi leidub inimesi, kes teile seda seisukohta ette heidavad. Ehkki olete sõjas täielikult Ukraina poolel.
Loomulikult! Millisel poolel ma veel olla saaksin? See on ju minu kodumaa. Mulle tundub, et olen meie vestluses ennast sel teemal juba põhjalikult väljendanud. Aga ma jätkan. Näiteks eile katkestas raketirünnak terves mu kodulinnas elektrivarustuse. Ja mitte ainult seal. Need koletised Putiniga eesotsas hävitavad mu riiki. Aga mis on sellel pistmist Puškiniga?
Kiievis lammutati kaks Puškini monumenti, üks neist oli püstitatud 1899. aastal seoses luuletaja sajanda sünniaastapäevaga. Peale selle hävitasid kiievlased Puškini pargi. Kiievlane oli ka Mihhail Bulgakov, keda üritatakse samuti Kiievi ajaloost kustutada ja eemaldada tema nime kandev tahvel. Kusjuures see tahvel riputati endisele 1. gümnaasiumile, kus ta õppis, alles 2017. aastal. Samas gümnaasiumis õppis muide ka Lunatšarski. Ja Paustovski. Ja paljud teised. Neile, kes pooldavad vene kultuuri tühistamist, on Bulgakov pinnuks silmas. Mille eest?
Ilmselt on põhjuseks stseen hetmaniga „Turbinite päevades”?
Jah, stseen hetmaniga „Turbinite päevades”. Oli see hetman alles tegelane! Aga ma arvan, et Bulgakovi ja kõigi teistega, kes sattusid kultuuri tühistamise ohvriks, läheb kõik hästi. Sest nad on geniaalsed kirjanikud, heliloojad, kunstnikud jne, neid ei saa kultuuripärandist kustutada.
Ja kui kellelegi pole mu seisukoht veel selge, siis vaadaku „Võidupäeva”. See on tehtud samamoodi nagu „Austerlitz”, ainult et ma filmisin seda Berliinis, kus Vene ümberasujad ja turistid 9. maid tähistavad.
Hämmastaval moel ei pööratud Saksamaal erilist tähelepanu tõigale, et Berliinis tähistavad võitjate sugulased võitu riigi üle, kuhu nad on elama asunud, ja paljudel neist on isegi Saksa pass. Ja mõned räägivad veel, et võime seda korrata.
See on täiesti groteskne. Inimesed ei ole need, kellena nad end välja paista lasevad. Sellised inimesed on soodne pinnas, et korduksid sündmused, millest on juttu „Kahes prokuröris”.
Sergei Loznitsa novembris 2025.
Denis Pastuhhovi foto
Kommentaar:
1 Ivan Solonevitš (1891–1953) oli sportlane, treener ja ajalookirjanik. Üks sambomaadluse alusepanijaid. Salateenistustele sai teatavaks, et ta kavatseb koos perega NSVList põgeneda. Kogu pere arreteeriti Murmanskisse sõitnud rongis. Arreteerimises osales 36 NKVD töötajat, kes olid riietunud konduktoriteks ja reisijateks. 1934. aastal õnnestus tal siiski ühest Murmanski oblasti laagrist koos pojaga Soome põgeneda. (Termin „koonduslaager” on sovetlikku päritolu. Esimesed koonduslaagrid loodi kodusõja hakul. Algul nimetasid sovetivõimud neid avalikult koonduslaagriteks. Hiljem nimetati Stalini ajastu vangilaagreid teenistuslikuks kasutamiseks mõeldud dokumentides koonduslaagriteks, kuid sovetiriigi avalikus trükimeedias oli selle väljendi kasutamine rangelt keelatud.)
Vestelnud BORIS TUCH
