„Kastepunkt”. Autor ja lavastaja: Kristina Norman. Helimaastik, stsenograafia, graafiline disain: Raul Keller. Lavastaja assistent: Meelis Muhu. Tõlketekstide toimetaja: Klaire Kolmann. Video: Erik Norkroos (kaamera), Meelis Muhu (kaamera-/video montaaž), Danek Kaunissaare (heli järeltöötlus). Live-video operaator: Erik Norkroos. Subtiitrid: Tom Karik. Tehniline lahendus ja abi: Kalle Tikas. Valguskujundus: Heikki Paasonen/Kiasma Teater (Soome). Visuaal/fotod: Kristina Norman, Minna Henriksson ja Raul Keller. Produktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Baltic Circle festival (Helsingi) ja Barents Spektakel festival/Pikene pa Broen
(Kirkenes). Laval: Kristina Norman ja Katrin Essenson. Esietendus: 28. XI 2025 festivalil „Baltic Circle” Kiasma Teatris.
I
Kristina Norman on jonnakas, häirivatest mõtetest haaratud autor, kes ei jäta järele ja muudkui painab. „Aga kui…”, „Ent vaata seda nii…”, „Kunstnikuna sa mõtled asju mitmest vaatenurgast,” ütleb Norman. Ja kiusleb nagu laps: „Elatakse kirglikult kaasa sportlastele, kes esindavad meid riigina, ja öeldakse: „Meie võitsime”. Tekitatakse suur meie-tunne üksikinimese keha ja vaimu saavutuse pealt. Otsemaid rakendatakse võidud rahvusliku vankri ette. Aga miks siis sportlaste kaotuste puhul seda ei tehta?”1
„Ka mitte nii üdini positiivsete ajalooliste tegelaste puhul meie-narratiivi ei kasutata? Siis öeldakse, et see on üksikjuhtum ja ei puutu meisse, need olid tema isiklikud valikud. See ongi see vastutuse teema ajaloo ja vägivalla ees, millega tegelen,” jätkab Norman. Mõne aja eest torkas Normanile silma näiteks kirjanik August Saali topeltidentiteedi skisofreenilisus. Kuidas küll „kõlavad ühes inimeses (ja rahvusteadvuses) kokku muistset vabadust ülistava rahvusromantiku ja Vene imperiaalse subjekti kogemused Hollandi koloniaaleliidiga semmimisel”?
Nüüd, „Kastepunktis”, tahab Norman — lisaks meile rahvusliku ühishingamise vastuoksuste nina alla hõõrumisele — röövida eestlastelt ja soomlastelt ka sauna, selle mh rahvusvahelises progressiivses seltskonnas kuulsust koguva põhjamaise rõõmuallika. The Guardianis arutletakse, kumb on vanem ja väärikam, kas eesti või soome leilikultuur, ning saun on kuulutatud uue terviseajastu zen’iks ja astmeks teel õnne tippu.2 Ent Norman üritab leilitamist militaarsete ja poliitiliste seoste ja varjunditega määrida.
Kohati tundub, et Norman topib oma nina natuke liiga palju igale poole, on oma õpetamise ja „abistamise” ürituses läbematult taktitundetu. Vahel on lõhe Normani asjadesse süvenemise ja nende seostamise ulatuse vahel lubamatult suur. Jahvatades Nõukogude armees ja elus vohanud, siiani läbi töötamata vägivallast, pole Norman oma lavastuse aastatepikkusele ettevalmistusajale vaatamata isalt kuuldut konteksti tundmaõppimisega täiendanud.
Nii ei jaga Norman nüansse ja käsitleb ainest teinekord läbi võhikliku prisma, mida võiks woke-lumehelbekeselikuks sildistada. Mitmemeetriste aukude kaevamise käsk pole sadismi erivorm, vaid kuulub sõjaväeelu juurde. Samuti oli sooja vee puudumine nõukogude igapäevaelu osa. Iseäranis suviti tuli lapsepõlves trennihigi maha loputada pigem külma kui sooja kraani all. „Kastepunkti” vaadates ja sellele järgnenud kunstnikuvestlusel imestasin, et 1970. aastate Nõukogude Liidus sündinud autor niisuguseid asju ei tea.
Spordi- ja saunasõprade patriootlike ja hedonistlike hoiakute vastuolulisust rõhutava Normani omailm ei ole konarusteta. Normani isakuvandki on kummaline segu lumehelbekese ideaalidest ja küsitavatest heroiseeringutest, mis meenutavad nõukaaegsest kinost tuntud sõja- ja Belmondo-filme, kus supertegelane on õilis, hea ja moraalselt vankumatu, ent figureerib alailma vastikute klobimiste ja täristamiste epitsentris. Pind, millel kunstnik eetikaga žongleerib ja teistele moraalse skisofreenia diagnoose jagab, pole lõpuni lihvitud.
„Spordi- ja saunasõprade patriootlike ja hedonistlike hoiakute vastuolulisust rõhutava Normani omailm ei ole konarusteta.”
Kristina isa küll „ei sihtinud kunagi oravat ega tuvi”. Sõjaväeski ei löönud see kõigi osapoolte rahumeelsele koosolule orienteeritud mees kedagi. Ta ainult tonksas mõnikord „hirmutamise pärast, et sõnum kohale jõuaks, sest see on armee kirjutamata reegel ja isal on suur õiglustunne”. „Teise poole tõttu” päädis see humanistlik rahuarmastav aktsioon paraku massikaklusega, kus silmnäod tulekustutiga parandamatult segi peksti. Ka veidi nagu uppis ja skisofreeniline asend ning soine pinnas „vägivalla ja vastutuse” suurte teemadega tegelemiseks.
Kas Normani kompass on ikka sobiv, karikeerimaks soomlaste positsioone geopoliitilises palavikus? Soomlaste osatamine on „Kastepunkti” kõige kohtlasem ja kohatum osis. Norman ei tunne vajadust küsida, kuivõrd eestimaalased — olgu äpud ja arad põliselanikud, kes Stalini saapad ja lennukid oma maale ning siit Soome kallale lasid, või sisserändajad, soomlasi sitaste sobingute järel vallutustes koledalt tapnute järeltulijad — üldse võivad närida põhjanaabrite kallal küsimustes, mis puudutavad geopoliitikat, riigikaitset ja sõda.
„Kastepunktis” on seatud kõrvuti piiritüli Normani suvilakrundil ja valitud peatükid Soome diplomaatia ajaloost. Soomlased on saunaga seonduvad olulised asjad, metallist kerise sõjaaegse päritolu ning legendaarse leilivenna Urho Kekkose venelaste ees koogutamise poliitika unustanud ja trügivad NATOsse. Norman aga esitleb end suuremeelse loobujana, kes ei hakka pisikese maalapi ja paari kase hõivamise pärast tüli tekitama — olen ohvrimeelne ja ei torgi kastepunkti, et kuumenemine ei viiks mädanemiseni ja tasakaalutalad ei pehkiks.
Kena mudel konfliktide vältimiseks suvilanaabritega, nii pronkssõduri saagas kui ka geopoliitilistes vastasseisudes. Sobib ehk Ukrainassegi? „Kastepunkti” väljatuleku ajal kaagutab üks pisike müksaja samuti kõikjal: „Oleme rahuarmastajad, andke vaid paar kaske Donetskis ja sõda lõpeb.” „Paarist kasest” ehk „mõnest kilomeetrist Leningradi lähistel”, mida Stalin ja tema rahuarmastav rahvas kord soomlastelt küsis, Norman seejuures ei räägi. Kas ka Mannerheimi liin tulnuks ohvrimeelselt kohe Stalinile loovutada, nagu anti Hitlerile Sudeedimaa?
Vist küll vaid lootusetult pahatahtlik või blond saab soomlastele ja ukrainlastele mõeldes „paari kase loovutamise” juttu rääkida. Või siis kuldlokike, kes geopoliitikat nüansivabalt suurvõimudevahelise tasakaaluotsimisena näeb. Ent kas siis saab olla ühtlasi innukas postkolonialist ning Andres ja Emilie Saalile või kellele tahes kolonialistlike kalduvuste pärast diagnoose jagada, nagu Norman seda teeb? Päris skisofreeniline lugu. Sportlaste kaotustega tegelemisega on asjad küll paremas korras kui siin.
„Jahvatades Nõukogude armees ja elus vohanud, siiani läbi töötamata vägivallast, pole Norman oma lavastuse aastatepikkusele ettevalmistusajale vaatamata isalt kuuldut konteksti tundmaõppimisega täiendanud.”
II
Vastuolulisus on ärksa kunsti pärisosa. Huvitaval kombel on Norman dramaturgiks kutsunud Oliver Issaku, kelle loojanatuur ja lähenemislaad võimendavad Normani rünklikku kontradiktoorsust veelgi. On ju Issak Paide teatri „Lahinguväljast” kuni tänavu Ekspeditsiooni egiidi all tehtud lavastuseni „Kui nad surnud ei ole, elavad nad igavesti” olnud huvitatud taju ja mälu fenomenoloogiast, sellest, kuidas taust ja kontekst mõjutavad kõige mitmekesisemal moel inimeste kogemusi.
Issak eelistab kirevat ja lopsakat kogemus- ja tähendusvälja. Tal on hea meel, kui isiklik ja (geo)poliitiline on kõige avaramas mõttes kõrvuti, s.t kellegi isa sõjaväeaajast rääkiv lugu viib ühe vaataja mõtted NATO ja Venemaa vastasseisuni, aga teise paneb arutlema hoopis isa ja tütre suhete üle. Issak püüdleb selle poole, et kunst tekitaks erinevaid assotsiatsioone, mis ei pea samast ooperist ja kooskõlas olema. Fenomenoloogina ta hindab ja otsib kogemuslikke erisusi ja sünesteesiarohkust.
Issaku ja Normani loomelaad ei sobi ideaalselt kokku. Norman paistab olevat kontseptualist, kes vajaks enda kõrvale ehk rangemat, korrastavat loogikut, kes terviku ühtlasemaks ja veatumaks lihviks, mitte ei naudiks detailide ebatäiuslikku eksootilist haraliolu. Ent Normani ette võetud aines ja isiksus on sedavõrd külluslikud ja nüansirikkad, et ehk olekski vale neid mingi viimistletud kontseptsiooniga piirata. „Kastepunkti” teevad huvitavaks ja sümpaatseks just detailid, mille väärtustamine on Issaku tugevus.
„Kastepunkti” kõnekaimad kihistused kooruvad Mihhail Rumjantsevile pühendatud episoodidest. Normani isa Afganistani avantüüris hukkunud lapsepõlvesõber Miška on meile tuttav vaidlustest punakangelastega seotud tänavanimede muutmise üle Ida-Virumaal. Riina Solman soovis mõne aasta eest Sillamäel oleva Rumjantsevi tänava ümber nimetada, kuna rahvusarhiivis arvati, et punaarmeelaste mälestuse jäädvustamine Eestis ei ole kohane ei poliitilise ega üldinimliku loogika järgi.3 Rumjantsevi klassikaaslased palusid aga mälestuspaiga alles jätta. Mis neid selleks ajendas, kas nõukanostalgia ja punakuritegude heroiseerimiskihk, soov hoida lapsepõlvekaaslase mälestust või midagi kolmandat? See ei ole Eesti riiki ega ajakirjandust huvitanud, samuti nagu ei huvita meie humanitaarteadlasi siinsete venelaste mõju ja ajalugu.4 Niisugune positsioon on aga rumal, samuti nagu on piiratud arusaam, et Afganistanis hukkunud sillamäelase nimega tänav toidab vaid nõukanostalgiat ja imperialistlikku vaimsust.
Rumjantsevit tundnute seas on neidki, kes mõtlevad Miškat meenutades väikese inimese mõttetule hukule ja haledale saatusele. „Miška tegutses otsekui tegelane sõjafilmist, lõi mošeeukse jalaga lahti, heitis granaadi, täristas automaati.” Varjunud snaiper hävitas aga meie Belmondo ainsa lasuga. Eestisse jõudis vaid „Saadetis 200” — kirst, mida lähedased ei tohtinud avada. Normanite pere jaoks tähistab Rumjantsevi mälestus Nõukogude imperialismi õõvastavust ja võimu räiget hoolimatust oma inimeste vastu. Nii nähtuna on Rumjantsevi tänav Sillamäel osa totalitarismiohvritele pühendatud mälestusest — dimensioon, mida Riina Solman ja meie ajaloolased ei märka, ei tunnista või mille siirusesse ja ulatusse nad ei usu. „Kastepunkt” rõhutab tänuväärselt, et siinne vene kogukond pole ühtne mass suhtumises nõukaaega, imperialismi ja Putinisse. On venelasi, kes on nagu Normani mereväelasest vanaisa, kes ei uskunud oma poja kogemusi dedovštšinast ja nõudis, et ta jätaks Nõukogude sõjaväe mustamise. Kuid ei puudu ka need venelased, kelle traumaatilised kogemused seoses vene kroonu ja imperialismiga ei erine kuigi palju eestlaste omadest ning kelle meelsust ja vaateid seoses Rumjantsevi tänava laadsete mälupaikadega tuleks esile tõsta. Ses osas, kas Rumjantseviga seostuvad šovinism, nõukanostalgia või inimesi eimillekski pidanud räige režiim, saame veel kaasa rääkida. Meie venelastegi mälu on varjundirikas. Selle uurimisse ei peaks suhtuma üleolevalt — et kelle asi, „mida üks kuradi okupant mõtleb”.
Rumjantsevi lugu kõlab foonil ka siis, kui „Kastepunktis” vaetakse, mis on meile lähedane ja mis kauge, mis võõras ja mis meisse puutuv. Kui Norman Helsingi 1975. aasta märgilise rahukonverentsi koordinaatorilt Jaako Iloniemilt pärib, milline oli Soome reaktsioon, kui Nõukogude Liit rikkus konverentsil kokku lepitud põhimõtteid ja alustas sõda Afganistanis, vastab Iloniemi, et see teema ei olnud väga oluline, kuna Afganistan oli soomlaste jaoks väga kauge, marginaalne ja tähenduseta maa. Väga loll ja koomiline vastus muidugi. Iseäranis rahvusvaheliste suhete korüfee suust, kelle kodumaast vähem kui saja kilomeetri kaugusel on nii neid, kes Afganistani sõjas sunniviisiliselt hukkuvad, kui teisi, kes on valmis seal (ja vajadusel Soomeski) kirega internatsionaalset missiooni täitma. Kuid kas soomlasi kallutas ignorantsusele lühinägelikkus? Või pilkab Norman Iloniemit kiusates sedasama soometumist ja püüdu tühjast mitte tüli teha, millega ta ise äsja inglikesena oli uhkeldanud? Eestlaste lühinägelikkust ja seda, et me Rumjantsevi lugu kaugeks peame, ei vabanda aga miski.
„Kastepunkt” on kummaline lavastus, kus Norman üritab vastuolusid mingite raamistuste, kontseptsioonide, kontrastide ja kõrvutuste abil hallata.”
Meelis Muhu fotod
III
Normani loomingus on tubli osa sofistikaelementidega fabritseeringutel, nimetatagu seda pealegi isiklikul kogemusel põhinevaks dokumentaalteatriks. Reaalsust üritab Norman kohati rohkem oma meele järgi painutada kui mõni kujutleja või poeet; dokumentalistina saab talle teha aga hulganisti etteheiteid, nagu on tõdenud Vahur Laiapea.5 „Monoliidis” pronkssõduri skandaali peegeldades õnnestus Normanil püsida kenasti targa ja iroonilise kõrvaltvaataja positsioonil. See asend paistab kunstnikule jätkuvalt mõneti armas olevat.
„Kastepunkt” on kummaline lavastus, kus Norman üritab vastuolusid mingite raamistuste, kontseptsioonide, kontrastide ja kõrvutuste abil hallata. Ent tegelikkus ei allu, korrastamata jääv osis purskub muudkui kummituslikult halvasti krohvitud pragudest välja. Norman püüab oma mudeleid rakendada, ent aines ei allu skeemidele ja kasvab kunstnikul üle pea. Kohati on tegu pinnapealsuse ja läbimõtlematusega, nagu Laiapea kurdab. Teisalt on sel Issaku ja Normani koostöös sündinud muster, loogika ja vorm. Ehk tahtlikki.
Karikatuursus tuuakse esile, kuid pilge ei kanna. Kerkivad eetilised küsimused, autor justkui tahaks anda hinnanguid — või vähemasti presenteerib ta oma „dokumente” erapoolikult, neis kujutatud isikutele ja asjaoludele kohati varju heitvalt —, kuid kellegi poole näpu viibutamiseks ei teki kandvat aluspinda. „Kastepunkti” tasakaalutusepomm ei tiksu „Monoliidist” tuttavat, jäigalt polariseeritud selget narratiivi pidi. Autorid ei suuda, aga ehk ei püüa ega soovigi lugu klaarilt jooksma saada.
Ometi hindan ma Normani kunsti ja „Kastepunkti” kokkuvõttes väga. Nõrkusi esile tuues pole Laiapea märganud voorusi. Norman on teinud aastakümneid superhead, huvitavat ja olulist kunsti. Siinsete venelaste mälu ja hoiakute uurimine on hädavajalik. Millegipärast sümpatiseerib mulle lihvimata „Kastepunkt”, kus Norman on narmendavam ja kohati soovimatult alasti ja abitu, rohkemgi kui „Monoliit”, mida vaadates saame irvitada ülekaaluliste vene tüdrukute hüsteerilise karglemise üle.
See, et Norman Hannah Arendti vaimus pidevalt oma nina igale poole topib, ebamugavaid küsimusi esitab, keeldub lõõgastavast saunaõhtust, kui kusagil kummitavad luukered ja tiksub plahvatusohtlikult, on tunnustamist väärt. Imetlen kirglikkust ja isiklikkust, millega Norman läheneb kõigele siin maailmas, ja igatsen sellist energiat ja meelelaadi ühiskonda märksa rohkem. Norman kallab vaatajad mõtteainesega heldelt üle, teeb teraseid tähelepanekuid, punub jonnakalt kohati ebaküpseid seoseid, mis ometi ükskõikseks ei jäta. Tema natuke pioneerilik, sinisilmselt entusiastlik ja hoogsalt positsioneeruda püüdev hoiak ajaloo-male peegeldamisel ei soosi aga käikude rahulikku läbinägemist ja -mõtlemist, ei aita end minevikust üles leida. Mäluga tegelemisel kuluks Normanile ära annus madiskõivulikku rahu. Kõivulik jonnakus minevikuparadoksidega pusimisel ja teadmine, et maastikust ja lugudest, mille keskele oled heidetud, lahti ei saa, Normanil juba on. Koos vormilise innovatiivsusega teeb see temast autori, kes on kaugelt huvitavam kui eesti teatri keskmine tase.
Viited:
1 Mari Peegel 2026. Kristina Norman: läbitöötamata nõukogude vägivald õilmitseb nüüd Ukrainas. ID. ERRi kultuuriportaal. — https://kultuur.err.ee/1609934915/kristina-norman-labitootamata-noukogude-vagivald-oilmitseb-nuud-ukrainas
2 Rachel Dixon 2023. Smoke, sweat and tears: my initiation into Estonia’s sauna sisterhood. — The Guardian, 18. XI. Zoe Williams 2026. Why are saunas suddenly everywhere? I think it’s to do with booze. — The Guardian, 20. I. Olivia Sprinkel 2026. What makes Finland the happiest place on Earth? — The Guardian, 31. I.
3 Rene Kundla 2023. Ministeerium loobus Sillamäe Rumjantsevi tänava nime muutmise nõudest. ERR. — https://www.err.ee/1609020158/ministeerium-loobus-sillamae-rumjantsevi-tanava-nime-muutmise-noudest
4 Rääkides kuue aasta eest (2020) ajakirja Acta Historica Tallinnensia 26. köites meie ajalooteaduse tulevikuväljakutsetest, osundasid uuendusmeelsemate hulka kuuluvad ajaloolased Aro Velmet ja Linda Kaljundi sellele teemale ühes lauses lk 178: „Küll aga on omaette suure valdkonnana paljuski kirjeldamata ja analüüsimata eestivenelaste mälu”. Kohalike venkude uurimise buumi pole sellele lakoonilisele sedastusele järgnenud, küll on üks selle tühimiku täitmise väljundeid Kaljundi suur huvi Kristina Normani vastu.
5 Vahur Laiapea 2026. Kastepunkt. Kristina Normani katsepunkt Kanuti Gildi saalis. Postimees, 6. II.
