„Midagi tõelist”. Film põhineb Martin Alguse samanimelisel romaanil.Režissöör: Evar Anvelt. Stsenarist: Martin Algus. Produtsendid: Andreas Kask ja Esko Rips. Operaator: Mihkel Soe. Monteerija: Patrick Antonjuk. Kunstnik: Kaia Tungal. Heliloojad: Evar Anvelt, Maarja Nuut ja Robert Nikolajev.Osades: Karl— Kristo Viiding, Leo — Jan Uuspõld, Leila — Jaanika Arum, Diana — Ester Kuntu, Markus — Derek Leheste, Marta — Kitty Liis Kallas jt. Mängufilm, kestus 113 min. ©Nafta Films. Kaastootjad: ©Apollo Film Productions/InScript. Esilinastus 17. III 2026.
Märtsi lõpu ja aprilli alguse Zeitgeist näib olevat suhtevägivald ja sellega seotud vastuolud.Või nagu üks filmitegija oma Letterboxi kontol välja tõi: on tõesti märgiline, et Evar Anvelti debüüt-täispikk „Midagi tõelist” esilinastus umbes-täpselt samal ajal, kui Mallu Mariann Treimann-Legrant pedofiilide ja vägivallatsejate kohta infot koondava veebilehe lõi. Kellel päriselus arenevatest aruteludest seoses suhtevägivalla ja süüdlaste üle omakohtu mõistmisega väheks on jäänud, saab kinosaalist lisa otsida.
Ontlik pereisa Leo (Jan Uuspõld) tahab oma ellu midagi tõelist — ta tutvub sotsmeedias lapseohtu naisega. Vastselt vanglast vabanenud Karl (Kristo Viiding) on lubanud küll sotsiaalinstantside silmis heaks poisiks hakata, kuid tema uus suhe, üksikema Leila (Jaanika Arum), ja tolle napilt teismeline tütar mängivad avantüristist Karlile kätte järjekordse võimaluse elu täiel rinnal elada. Pahaaimamatu Leo tõmmatakse Karli väljapressimiskeemi ning et vältida pedofiiliasüüdistusega kaasnevat mainekahju, on Leo nõus sulidest armastajapaarile oma taskud iga kuu tühjaks puistama. Lugu põhineb filmi stsenaristi Martin Alguse samanimelisel romaanil, mis pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ja aasta hiljem Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna.
„Midagi tõelist”, 2026. Režissöör Evar Anvelt. Leo — Jan Uuspõld.
Kerjusest kuningaks ja vice versa
Karli ja Leo vastupidiste edukaarte näol lubavad filmi tootjad provotseerivat ja mõtlemapanevat trillerit, milles käsitletakse pornosõltuvust, üksildust, igatsuste illusoorsust ja meeste ootusi iseendale. Režissöör Evar Anvelt näib pressisõnumis rõhuvat rohkem emotsioonile — küünilisele ja tumedale põnevikule. Iseenesest pole sotsiaalsete teemade lahkamises läbi trillerižanri midagi vastuolulist. Vennad Safdied on seda näiteks vägagi osavalt suutnud teha filmis „Hea aeg” (2017) — noor ja raevu täis suli Connie püüab koos oma puudega venna Nickiga heale järjele saada, ent tema südikusest hoolimata lendab pooltoores pangaröövi plaan vastu taevast. Politsei kätte langenud Nick satub Rikers Islandi vanglasse ja valvurite hoolimatus sotsiaalsete erivajaduste suhtes juhib ta, ja ühes temaga vaataja, aina sügavamale Ameerika õigussüsteemi põrgusse. Samal ajal mässivad Connie katsed venda päästa teda aina rohkem tema enda kaevatud skeemidesse. Teatud sarnasust võib näha ka Anvelti ja Safdiede filmi pealkirjade tonaalsuses. „Tugevast stardist” hoolimata ei koge Connie ja Nick midagi, mida saaks ilma irooniata „heaks ajaks” nimetada. Filmis „Midagi tõelist” satub virtuaalmaailmast armastust otsiv Leo millessegi liigagi tõelisse, mida ta uneski ei osanud ette näha.
Kui aga minna kaugemale romaani sisukokkuvõttest — internetist salaja tõelist armastust otsiv abielumees satub päris maailmas ootamatult petuskeemi —, siis on filmis vähe nüüdisaegset hüperrealismi lahkavat sotsiaalkriitikat. Mida on siis filmiga ikkagi öelda tahetud? Kas on tahetud teha lihtsalt põnevat lugu?
„Midagi tõelist”. Leila — Jaanika Arum ja Karl — Kristo Viiding.
Hargnevate teede lõputu rägastik
Proovime vaadelda asja skeleti tasandil. Tehniliste poole pealt lähenedes tuleb filmile au anda. Esimene pooltund suudetakse vaatajat konksu otsas hoida. Isegi kui selles hiljem üksjagu vastuolusid sünnib, on Karliga seonduv põnevalt üles ehitatud. Üsna mitut sisupööret tema arengus toetavad läbimõeldud rütmiga montaaž ja elektrooniline heliriba. Anvelti, Maarja Nuudi ja Robert Nikolajevi koostöös loodud muusikat tuleb kindlasti esile tõsta ning nii mõnigi träkk, eriti filmi pulseeriv algus, vääriks eraldi väljaandmist. Tundub, et üsna nappide vahenditega — peaaegu inimtühi Patarei vangla ja mõni pimedas koridoris jaurav narkar — on suudetud luua üllatavalt mõjus pilt Tallinna agulielust. Selline tume ja elektronmuusikasse mässitud pealinna kujutamine näitab režissööri ja operaatori tugevat koostööd.
Kuna film nii algab kui ka lõpeb kriminaalist Karliga, võiks proovida käsitleda teda loo peategelasena. Mehe avantüristlikust ja täisringiga samasse kohta välja jõudvast arenguteest saaks välja lugeda autori soovi luua Ida-
Euroopa oma Sisyphose müüt. Miks aga elada kaasa tegelasele, kes pärast käivitavat sündmust (petuskeemi väljatulek) ja enne finaali põrmugi kannatama ei pea? Paremale järjele saamine ei näi Leilat ja tema peret eriti vaimustavat ja see röövib väiksemagi võimaluse näha Karli manipuleerivat käitumist kuidagi heas valguses, taandades ta pigem üsna igavaks antagonistiks. Omaette küsimus on, kas Karli-sugune tänaval karastunud mees suudaks üldse kasutada oma kasutütart pedofiilide peibutisena. Seda tüüpi tegelased kipuvad ju olema lastevastaste kurjategijate kõige suuremad kohtumõistjad. Seda enam et alguses on Karl üsna sihikindel naisepeksjate karistaja. Vastuolud käitumises ei anna head võtit tema tegude tõlgendamiseks ja kui tegemist on lihtsalt manipuleeriva psühhopaadiga, siis miks ta kahetsema hakkab, kui Lea tütre elu loo finaalis ohtu satub?
Skeemi tõmmatud Leo kannatab sajaga. Ta ei saa tunnistada oma abikaasale, et on tahtnud abielu rikkuda, aga iga päevaga tuleb üha enam ilmsiks mehe rahapuudus ja silmapiiril terendab ka võimalik süüdistus pedofiilias. Kahjuks ei suuda ta oma täbara olukorraga suurt muud peale hakata, kui „jah” ja „ei” mögiseda, mis ei tee temast kahjuks Karlile erilist vastast.
Tulles korraks tagasi filmi turunduses kõlanud pornosõltuvuse ja meeste üksilduse temaatika juurde, tahaks küsida, miks ei antud Leole tegelasena selget põhjust oma abielus kahelda. Et illustreerida Karli maskuliinsust, näidatakse teda filmi alguses üsna toorel viisil naisega vahekorras olemas. Kui niimoodi tutvustataks aga Leod? Armastav abikaasa ei suuda vastata Leo nihestunud arusaamale seksuaalsusest, mis põhineb pornolehekülgedel nähtud, lõpuni mehe ihade jaoks tehtud produktil. Väärinformatsiooni kõrgajastu kubiseb lõpututest valetsitaatidest, millest ühte omistatakse iroonilisel kombel hüperrealismi isale Baudrillardile: „Pornograafia keskmes on seksuaalsus, mida vaevab selle enda kadumine.” Kuidagi pidanuks Leod avama, et vaataja talle kas või mingil vaimuteooria tasemel kaasa suudaks elada, isegi kui tema probleemidega isiklikult samastuda ei saa. Seda võimaldavatele motiividele ja teemaarendusele aga erilist tähelepanu ei pöörata ja raske on arvata, kas häda on loo viimistlemata jätmises või jäi asi raamatu õigusi omava produktsioonifirma ja režissööri lahkarvamuste taha romaani ekraniseerimisel, nii et turundati filmi, mida lõpuks ei tehtud. Kuna ma pole romaani lugenud , ei julge ma siinkohal pärjatud algmaterjali suhtes kriitiline olla.
Hoopis kolmandat lugu räägib erinevates kajastustes üksjagu koomilist vastukaja saanud nunn, kelle abil püütakse loo lõpul justkui mingit seni avaldumata filosoofilist plaani mängu tuua.
„Midagi tõelist”. Pättidel on omad oskused.
Fotod: Nafta Films/Apollo Film Productions
Püsivad ja ebapüsivad reaalsused
Lood on elu metafoorid. Lood alluvad omaenda sisemistele kausaalsusreeglitele. Püsivad reaalsused on maailmad, milles filmi algul kehtestatud reeglid jäävad samaks kuni filmi lõpuni. Üdini realistlikud filmimaailmad (nt puhtakujuline sotsrealism) on enamjaolt püsivad reaalsused, aga selle määratluse alla läheb ka hulk filme, mis kuuluvad fantaasia valdkonda. Stsenaristikaguru Robert McKee on lahanud seda järgmiselt: „Oletame, et filmis „Jänes Roger” (1988, rež Robert Zemeckis) ajab päris inimene taga multifilmi tegelast, jänes Rogerit, kes põgeneb kinnise ukse poole. Ühtäkki muutub jänes Roger kahemõõtmeliseks pannkoogilatakaks ja libiseb ukse alt sisse. Inimene aga põrutab otse vastu ust. Tore. Nüüd saab sellest aga filmi sisemine reegel: ükski inimene ei suuda jänest kinni püüda, sest jänes suudab alati kahemõõtmeliseks muutudes neil peost libiseda. Sooviks stsenarist mõnes järgnevas stseenis, et jänes kinni nabitaks, peaks ta mõtlema välja kas mitteinimesest agendi või algse jälitusstseeni ümber kirjutama.”1
Ebapüsivad reaalsused seevastu on filmimaailmad, kus põimuvad erinevad toimimisloogikad; episoodid hüppavad pidetult ühest „reaalsusest” teise, et tekitada absurditunnet. Sellises maailmas on ainsaks reegliks järjekindlalt reegleid murda. Näiteks filmis „Püha Tõnu kiusamine” (2009, rež Veiko Õunpuu) segunevad erinevad maailmad kohe filmi alguses, kui keset iljarepinlikku matuserongkäiku sapakaroolis olev oss äkki pangalt merre kihutab. Isa matustelt koju sõitev Tõnu ajab koduteel autoga kogemata alla koera. Koera metsa alla lohistades avastab ta sealt aga järsku lademetes maha raiutud jäsemeid. Pärast ebaõnnestunud ja küllaltki kummastavat katset politseile oma leiust teada anda naaseb Tõnu realistlikumasse argiellu, abikaasa juurde põllul haigutavas uusrajoonis. Kuna loo reeglid on algusest peale olnud üsna ebakindlad ja erinevate maailmade vastandamine teksti sisse kirjutatud, ei sega Tõnu kodus ja töökohal valitsev argireaalsus vaatajal uskumast, kui mõnikümmend minutit hiljem Eevald Aaviku kehastatud pastor gravitatsiooni eirab ja mööda kabeliseina vaimust vaevatult üles tammuma hakkab.
Põhjus, miks filmis „Midagi tõelist” nunn tahtmatult koomiliselt mõjub, tuleb sellest, et film toimetab lõviosa ajast just püsivas reaalsuses. N-ö filosoofiline ja maagilisrealistlik plaan tuleb sisse alles viimastel minutitel. Mõnes muusikast kantud sekventsis on küll püütud mängu tuua pisut tinglikkust , aga see on seotud rohkem internetitemaatikaga ja mõjub pigem atmosfääri loovalt kui sisu kommenteerivalt, mistõttu ei teki sellest mingit kandvat loogikat. Vaataja jaoks on nunn aga veel üks lisakolu juba niigi viiepäisele hüdrale, kelle kõik koonud üksteist järavad.
Kokkuvõttes pole selles midagi traagilist, kui režissööri teine film ja esimene täispikk film stsenaarsel tasandil rappa jookseb. Loo temaatiline puhastamine ongi kõige keerulisem asi, mida lavastajal õppida, isegi kui algtekst on hea. Nagu Andres Sööt on öelnud: „Selle filmi vigu parandan järgmise filmiga.” Paber ja teater on palju tinglikumad meediumid kui halastamatu kinolina. Ka Tammsaare „Tõe ja õiguse” I osas puudub kolmeaktiline struktuur, mida eepilise teose ekraniseerimine nii väga vajab.
Viide:
1 Robert McKee 2014. Story. Methuen,
lk 53–54.
