Alguses oli mõte kirjutada möödunud aastat saatvatest eredatest sähvatustest, lahkumistest ning muutustest, kuid õnneks on palju, kui mitte kõik, juba samas väljaandes varem oma tähenduslikud hetked leidnud. Head teed, Jörgen Liik! Tere tulemast, uued kelmikad teatrite nimed, Südalinna Teater ja Rahvusteater Vanemuine! Hurraa Karl Birnbaumi lavastajadebüüdile „Rätsep”! Ja eesriided võiksidki sulguda. Nii radikaalset, laia pintslilöögiga äsamist minult õnneks siiski ei oodata, mis jätab mulle võimaluse keskenduda hoopis teistsugustele, muidu tähelepanuta jäävatele sfääridele.
On äärmiselt tänuväärne, et Eesti Teatriliit on võimaldanud teatriliigiüleste auhindade ühisžüriile sellist didaktilist luksust. Kuus (paaril aastal suisa kaksteist) liiget liigi- ja erižüriidest on saanud aastaga kõvasti teadlikumaks kõigest teatrimaastikul toimuvast. Ja nii juba pool kümnendit järjest. Loendamatult suur hulk eriilmelisi lavastusi, väljasõite, kaalukaid arutelusid ja sõpru kaotama panevaid otsuseid. Me kõik saime palju teadlikumaks. Minevikuvorm on siin asjakohane, sest alates käesolevast aastast teatriliigiüleste auhindade ühisžüriid enam nimistutest ei leia. Erinevate valdkondade eksperte kuulda võttes on viis aastat tegeldud teatri spektri laiendamise kavatsustega, kuid nüüd on aeg uuteks, ajastule omasemateks väljakutseteks.
Olin teatriliigiüleste auhindade ühisžüriis aastal 2020, kui see ellu kutsuti. Palju põnevat teadmatust ja rikastavat sõnavara. Nüüd, viimase žürii kohtumise järel kujundlikult ust sulgedes valdavad mind mitmesugused tunded. Sõnateatri žürii saab enda kätte tagasi aasta lavastuse üle otsustamise õiguse, mille kadumise oht horisondil terendas. Samas ei leia viie aasta läbilõikest naljalt ühtegi lastelavastust või liikumispõhise dominandiga tükki, mis oleks sõnateatri trooni kõigutanud. Kas pole mitte mõtlemapanev, et kokku tulevad erinevate teatriliikide žüriide esindajad, kuid võidutsema jäävad ikka sõnalavastuste (suur-)vormid? Kas liigiülese žürii liikmed jõuavad üheskoos tõdemusele, et sõna on see kõige-kõigem? See, et kamp sõnalavastuse eksperte valib silmapaistvaimaks lavastuseks neid enim puudutanud draamatüki, ei ole mingi ime. Ent kui ka kokku kutsutud ühisžürii otsuses jäävad domineerima sellised tendentsid, väljendub selles spektrinihe. Jõud, loogika, häälekus, kõnetavus. Kas on nii, et oma erialal nokitsemine ei vääri aasta lavastuse tiitlit ja kokku tullakse selleks, et heita valgust millelegi suure(ma)le? Lineaarselt kulgeval loojutustusel paistab olevat kõige rohkem mõjuvõimu ja teiste kategooriate eest seismise võimalused on tinistatud nullilähedaseks.
Mida see näitab, et lavastaja auhinna üle otsustamise ainuõigus antakse tagasi sõnalavastuse žüriile? Igatahes mitte spektrit laiendavaid võimalusi tantsule, muusikale või installatiivsusele. Teatris, mis mind huvitab, võib aga endiselt juhtuda mida iganes. Nüüd ja igavesti!
Möödunud teatriaasta tihedast rägastikust jäid valikusõelale viie väga eriilmelise lavastaja teosed: Marina Kesleri „Sisalik” (Eesti Rahvusballett), Elmo Nüganeni „Jumalad” (Südalinna Teater), Tiit Ojasoo „Eneseabiõpik” (Eesti Draamateater), Ivar Põllu „Tapty1985. Laskumine orgu” (Tartu Uus Teater) ja Riina Roose „Alguses oli laul” (Tallinna Linnateater). Ütlen uhkusega, et palett on kirju! Leidub ajalugu atraktiivseks muutvaid ja hinge pugevaid lugusid, külluslikku sädelust, lõpuni välja töötatud vormivõtteid ning ammu oodatud ja nüüd viimaks lavale jõudnud paralleelreaalsusi. Arutelude juures on alati põnev, millisel ristteel on veel võimalus sõpradeks jääda, reetmata samas oma kunstilisi tõekspidamisi. Žürii omavahelistes arvamusavaldustes teravaid nurki ei esinenud, pigem kõlasid hingestatud põhjendused ja tugevad seisukohad. Kas ja kuivõrd mõjub žürii otsus moraalse kompassina? Millise signaali see ühiskonnale saadab (või saatmata jätab)? Kas on võimalik aru saada, kellel on juba piisavalt ja kellele võiks rohkem võimalust anda? Meie seas oli mitmeid tantsu eest seisjaid, patriarhaalse korra jälestajaid, tugevale vormistusele kindlaks jääjaid, loo puudutusvõimele panustajaid. Isiklikud favoriidid pendeldasid siia-sinna, kuid kitsamatest argumentidest koorus lõpuks välja Riina Roose lavastus „Alguses oli laul”. See lavastus kujutas endast žüriiliikmete jaoks parimat võimalikku konsensust, märgilistest tähendustest ja isiklikest sümpaatiatest koosnevat võrrandit.
Egon Nuter Riina Roose lavastuses „Alguses oli laul”.
Siim Vahuri foto
Kunstniku nominatsiooni kategoorias toimus kollektiivses teadlikkuses aga mustri muutus. Kui lavastajatöö eest seistes oli igaühel oma selge visioon ja vankumatud põhjendused, siis lavaruumi (tausta)jõudude märkamisel valitses ettevaatlikum toon. Mind on alati lummanud, kui keegi (teadja) lausub fraasi: „Kompa on paigas”. Kõlab nagu sünesteesia või kaasasündinud maagiline anne. Ühelt poolt valdab mind soov toetuda kellegi teadmistele, kellel on tugevamad argumendid, kuid kas mitte just selleks ei ole kokku kutsutud erinevate valdkondade esindajad, et oleks arvamuste paljusus, mitte üks, erialaselt teadlikum hääl. Siiski oli nominentide valik taas konsensuslik, kuna aruteludes kunstnikuauhinna üle pöörasime tähelepanu ruumiloomele laiendatud väljal: Pille Jänese kunstnikutöö lavastusele „Palavik” (Rahvusteater Vanemuine), Kairi Mändla kujundused lavastustele „Juulikuu lumi” (Endla) ja „Sügissonaat” (Rakvere teater), Nele Soovälja ja Mari-Liis Lille (kunstniku ja lavastaja) ruumiloome lavastusele „Sisekliima” (Vaba Lava), Kristjan Suitsu kunstnikutöö lavastustele „Ükskord Liibanonis” (Eesti Draamateater) ja „Käte ja jalgadega inimene“ (VAT Teater) ning Illimar Vihmari, Mikk-Mait Kivi ja Sander Põllu kunstnikutöö ning video- ja valguskujundus lavastusele „Julia, Julia!” (Endla). Kas pole uhke? Eraldi põneva arutelu pälvis asjaolu, et Mari-Liis Lill on ühtlasi (ja ennekõike) „Sisekliima” lavastaja, kuid ruumiloome kunstiline ambitsioon mõjus nii jõuliselt, et seda ei saanud kuidagi visuaalset loomingulisust hinnates kõrvale jätta. Lavastaja kunstnike ridades on kindlasti kompliment — eriti veel, kui ühisžürii eksperdid sedasi arvavad. Järelikult on lavastust loovad komponendid nii lahutamatult omavahel läbi põimunud, et eristamine tundunuks siinkohal vägivaldne. Mulle väga meeldib, kui miski, mis esmapilgul näib mikrodetailina, saab kaalukaks ja hakkab jõuliselt ja seninähtamatult toimima. Selle kõige valguses tõusis laureaadi valikul eredalt esile Pille Jänese visiooni järgi loodud Konrad Mägi pintslilöök.
Ühisžürii valitud laureaate vaadates võib kindlameelselt hüüda, et tulevik on naiselik! Aga ühisžüriil endal paraku tulevikku ei ole. Ootan põnevusega, millise energeetilise, kunstilise, poliitilise ja sotsiaalse tämbri lavastaja ja kunstniku valik edaspidi omandab.
Mõtlesin kaua, miks mina kui kaasaegse etenduskunsti praktik saan siin sõnastada ühisžürii viimaste valikute sõnumi, aga siis sähvatas: sest olen kord loonud kõiki Eesti teatreid ja etendusasutusi ühendava teose „Sisenemine sisenemisse” (Kanuti Gildi SAAL). Kõiki teatreid ühiselt peategelase rolli asetada pole siin reaalsuses teisiti ilmselt võimalik. Ja nüüd võivad eesriided sulguda.
