George Lakoff ja Mark Johnson väidavad raamatus „Metafoorid, mille järgi me elame”, et inimene mõtestab teda ümbritsevat maailma ja sündmusi metafoorsete mõistete kaudu. See tähendab, et mõtestame ühtesid mõisteid teiste mõistete struktuuri järgi, mis toob esile algse mõiste kindlad aspektid ja varjab teisi aspekte. Näiteks räägitakse vaidlusest tihti nagu sõjast, mida saab võita või kaotada, ajast kui rahast, mida kulutada või kokku hoida. Lakoff ja Johnson kutsuvad sellist nähtust „elavaks metafooriks”, mis lakkab olemast pelgalt kirjanduslik kaunistus ja hakkab mõjutama nii meie arusaamu kui ka käitumist, nt vaidluse ja aja suhtes. Ühiskonnas, kus vaidlemise peamine metafoor oleks tants, näeksid vaidlused kahtlemata teistsugused välja. Seega metafoor elab, kui selle kasutamine on intuitiivsem kui kasutamata jätmine ja kui see mõjutab arusaama mõistest endast, millele viidatakse.
2019. aastal TMK-s ilmunud intervjuus sõnastab eesti animaator Ülo Pikkov animafilmi omaduse, mis eristab seda fundamentaalselt mängufilmist: „[…] kui mängu- ja dokumentaalfilmis sa pigem kadreerid maailma, siis animafilmis sa lood maailma […]”. Pikkov räägib, kuidas igal animafilmis esineval elemendil on tähendus, kuna filmitegija on selle tahtlikult sinna pannud. Teosed, mis nullist uut maailma loovad, peavad selle aga siiski kuidagi meie omaga siduma ja vaatajale mõistetavaks tegema, mis tihti hakkab toimuma just metafoori tasandil: kuigi metafoor ise muutub vastavalt loodud maailma parameetritele, jääb samaks see, millele viidatakse.
Kui argikeeles esinevad elavad metafoorid mõjutavad inimeste mõtlemist ja käitumist, peegeldub see ka filmitegija loodud maailmas eksisteerivates metafoorides. Nende lahtimõtestamine aitab aru saada filmilooja mõttemaailmast, ajastust ja kultuurilisest kontekstist, milles film valmis, ja filmi potentsiaalsest rollist vaatajas kindlate väärtuste ja tõekspidamiste kinnistamisel.
Näiteks Priit Pärna filmis „Kolmnurk” (1982) kasutatakse söömist abielurikkumise metafoorina. Tegevus algab köögis aset leidva patriarhaalse klišeega: mees loeb laua taga lehte ja naine valmistab pliidi ääres toitu. Abikaasa tehtud sööki maitsmata lahkub mees kodust ja hetk hiljem tungib ahjualuse kombel tuppa miniatuurne mehike, kes söögi ise alla kugistab, seda küllaltki grotesksete helide saatel. Naine on ahastuses ja hirmunud. Metafoor on lihtsasti mõistetav ja filmi mõistmise eelduseks, kuna seksil ja söömisel on metafoorne side. Lakoffi ja Johnsoni sõnul on „tugevalt juurdunud väärtused kooskõlas metafooride süsteemiga”. Millistele väärtustele viitab „Kolmnurgas” kasutatud metafoor? Tundub banaalne lahti seletada, kuidas näiteks toit tähistab naise keha (paar korda valmistab ta toitu otseselt enda kehaosadest), samamoodi nagu selgitada metafoori lauses „Kulutasin sellele ülesandele palju aega” (aeg kui raha). Pärn leiutab uue metafoori, tuginedes olemasolevale metafooride süsteemile: naise keha on mehele tarbimiseks ja naudinguks, naise keha on piiratud ressurss (võib otsa saada), see on mõeldud (valmistatud) kindlale inimesele tarvitamiseks jne. Ilma seksi ja toidu metafoorse seoseta kollektiivses teadvuses jääks osa „Kolmnurgas” toimuva tegevuse tähendusest arusaamatuks. Sellise metafoori kasutamisel on aga ka aktiivne roll naist objektistavate tõekspidamiste juurdumises. (Samuti tasub täheldada, et naine ise ei söö terve filmi jooksul midagi. Seksi ja söömise mõiste metafoorse sideme abil saab mõtestada ka näiteks toitumise piiramist kui seksuaalset repressiooni enamal kui lihtsalt füüsilisel tasandil.)
„Kolmnurk”, 1982. Režissöör Priit Pärn.
Rein Raamatu „Suur Tõll” (1980) torkab eesti animatsioonikaanonis silma oma vägivaldsuse poolest. Tundub uskumatu, et selline film nõukogude tsensuuri all üldse valmida sai. (Haritud) vaatajale ei ole ka selle teose interpreteerimine keerukas: võõramaalastest sissetungijatele astub vastu eesti rahvuskangelane, kes Simsoni kombel vaenlasi niidab, kaitstes väikesearvulist eestlaste kogukonda. Vaenlane on loomulikult punane.
„Suur Tõll”, 1980. Režissöör Rein Raamat.
Metafoorne tasand ilmneb selgemini, kui meenutame, et pärast vabadussõda ei astunud eestlased okupatsioonivõimuga kordagi füüsilisse lahingusse. „Suur Tõll” on seega mingil määral võimufantaasia, romantiline kujutlus sõjast, mis tegelikkuses toimus pigem diplomaatilisel tasandil. Eestlaste revolutsioon oli siiski laulev, mitte verine. Metafoorne sild vaidluse ja sõja mõiste vahel teeb Rein Raamatu filmi võimalikuks ja arusaadavaks. Ka see tähelepanek tundub põhjusega iseenesestmõistetav: Lakoffi ja Johnsoni eesmärk on tahtlikult lahti mõtestada ja märgata metafoorseid mõistetevahelisi seoseid, mis on nii sügavalt juurdunud, et nende kasutamata jätmine oleks alternatiivist vähem intuitiivne või loomulik. Seetõttu kutsub ka Mihhail Lotman metafoore oma eessõnas „vältimatuks”. Kuidas saaks Eesti ja Nõukogude Liidu vahelist vastasseisu mitte füüsilise sõjana kujutada?
Meedia ja kunsti interpreteerimine on õpitav oskus, mis rikastab. Lakoffi ja Johnsoni elava metafoori mõiste võimaldab analüüsida teoste aspekte, mis tihti intuitiivsele tasandile kinni jäävad. Mis aga on meie jaoks intuitiivne, loogiline, loomulik, ja miks? Kes nende mõistete tähenduse üle otsustavad? Kuigi animatsioon loob justkui tühjusest uue maailma, kuidas väljenduvad selles siiski meie maailma tõekspidamised ja kompleksid? Eelkõige tulevase filmitegijana pean oluliseks need kontseptsioonid lahti kangutada ja läbi kompida, et teha oma loomingus metafooride osas teadlikke valikuid.
