Üks huvitavamaid asju/jooni, mida olen eesti animatsiooni puhul märganud, on see, et seal kohtab sageli „liminaalse ruumi” tunnetust. Liminaalne ruum on vahepealne, üleminekupaik, mis asub kahe oleku või koha vahel. Liminaalne ruum kogus tuntust interneti tulekuga (nt backrooms); paljudes eesti animafilmides on aga juba varem olulisel kohal liminaalsega kokku kuuluv atmosfäär: vaikne, veidi rahutu, kummaliselt nostalgiline. See on tunne, mis jääb tuttava ja võõra vahele: justkui meenutaksid kohta, kus sa pole kunagi tegelikult käinud.
Eriti hästi on seda näha stuudiote Eesti Joonisfilm ja Nukufilm töödes, kus keskkonnad tunduvad sageli tühjad või emotsionaalselt n-ö vahepealses olekus. Tänavad võivad olla tühjad, hooned veidi vanunud moega, siseruumid summutatud värvides ja totaalselt vaiksed. Need ruumid ei tundu täielikult elus ega ka täielikult mahajäetud… Pigem nad lihtsalt eksisteerivad, nagu oleks seal midagi suurt algamas või midagi just lõppenud.
See tunne käib hästi kokku sellega, mida tänapäeval kirjeldatakse liminaalsete ruumide esteetikana: tühjad koridorid, hämarad bussijaamad või vaiksed, hämaralt valgustatud korterelamud. Eesti animatsioonis ei ole see lihtsalt taust, vaid enamasti osa loost. Tegelased liiguvad läbi keskkondade, mis tunduvad emotsionaalselt kauged ja peaaegu unenäolised, ning see tajutud kaugus mõjutab tugevalt vaataja arusaamist filmist.
Osa sellest mõjust tuleneb visuaalsest stiilist. Paljud eesti animaatorid väldivad liiga erksaid värve ja/või realismi. Kasutatakse pigem tuhmi värvipaletti, lihtsustatud vorme ja veidi moonutatud perspektiive. See annab maailmale n-ö käsitsi tehtud või mälulaadse kvaliteedi, justkui ei vaataks me tegelikkust otse, vaid meenutaksime seda ebatäpselt. Selline memory distortion on üks peamisi põhjusi, miks filmid tunduvad nostalgilised isegi siis, kui nende sisu on kummaline või sürreaalne. Vahel kasutatakse ka erksaid värve nii, et see tekitab liminaalset/nostalgilist tunnet.
Sageli võimendab liminaalset tunnet ka emotsionaalne mitmetähenduslikkus. Vaatajale ei anta alati ette selget vihjet, kas mõista stseeni rahuliku või rahutuna. Tühi klassiruum võib ühel hetkel tunduda mõnus ja rahulik, järgmisel hetkel vastupidi. Pikk koridor võib sümboliseerida turvalisust, aga ka üksildust — ehk siis emotsionaalne rõhk võib samas stseenis, sama ruumi tunnetades nihkuda. Seegi näitab eesti animatsiooni sügavust.
Hea näide on siinkohal Priit Pärna looming. Tema filmides asuvad tegelased tihti keskkondades, mis loogikale ei allu ja on nõnda justkui killustatud. Joonemäng lubab ka objektid „käituma” panna, ja tihtipeale ei „käitu” need Pärna filmides nii, nagu nende omaduste põhjal eeldada võiksime. Ruumid ei järgi füüsikaseadusi tingimata nii, nagu meie neid tunneme. Nad meenutavad pigem psühholoogilisi maastikke, sisemiste seisundite väliseid väljendusi. See loob tugevalt liminaalse, „vahepealse” tunde.
Huvitav on see, et nostalgilistes filmides ei ole õnnelikud mälestused tingimata kõige aluseks. Vahel võib nostalgiline igatsus käia ka ebakindla või kättesaamatu järele. Võib-olla aja, mingi tunde või isegi sellise eluversiooni järele, mida kunagi täielikult ei eksisteerinudki. Seetõttu on see emotsioon korraga lohutav ja ka rahutuks tegev.
Stuudio Nukufilm stop-motion-animatsioonid tekitavad sellise tunde iseäranis tugevalt. Käsitsi valmistatud nukud ja lavad on füüsiliselt reaalsed ja tegevus toimub reaalses ruumis, aga siiski käib nukkude ja nende keskkonnaga alati kaasas ka kunstlikkuse tunne. Materiaalsuse ja illusiooni vahel olev pinge tugevdab unenäolist ja liminaalset atmosfääri.
Kokkuvõtteks. Eesti animatsiooni üks tugevamaid omadusi on selle võime kujutada „vahepealseid” ruume ja seisundeid. Sellised filmid ei toetu tavaliselt dramaatilisele tegevusele ega selgetele lahendustele; tegevus toimub hoopis üleminekuruumides, seda nii visuaalsel kui emotsionaalsel tasandil. Neis filmimaailmades on tähendustele pigem vihjatud kui neid selgitatud ja vaataja jääb nende juures vaikselt mõtisklema. Minu arvates on eesti animatsioonis liminaalne tunnetus tugev ja mõjuv. Vaatajale ei näidata lihtsalt kummalisi ruume, vaid tekitatakse tunne, nagu oleks ta ka ise seal.
„Hotell E”, 1992. Režissöör Priit Pärn.
