VASTAB PEETER JÜRGENS

Juuni, 2024

Peeter Jürgens mais 2024.
Harri Rospu foto

Peeter Jürgens: Pärast teatripäeva lubasin endale, et nüüd on kõik, ühtegi inter­vjuud enam ei anna, mitte ainsatki. No vot, siin ma nüüd olen.

 

Sa jõudsid teatri juurde suhteliselt vanas eas, 1965. aastal. Enne seda oled muude ametite seas olnud ka tantsuõpetaja. Kuidas tants sinuni jõudis?

Jah, ma olin siis juba 26-aastane. See tantsulugu oli tore lugu. Noorena olin korralik maapoiss, ei julgenud tantsupidudel tüdrukul ümbert kinni võtta. Tervise pärast sattusin Taagepera kopsuhaigete sanatooriumi, kus minu arstiks oli ilus noor naine. Taagepera lossi suures saalis tehti iga nädal paar tantsuõhtut. Mina seisin ukse kõrval ja muudkui vaatasin ja vaatasin. Ükskord oli naiste valik, ja ta tuligi mind tantsima võtma. Reageerisin: „Ei, ei, ei,” ja kohe uksest välja. Saades aru, mida ma tegin, jäin maja juurde ootama, mõtlesin, et hiljem vabandan, et olen natuke imelik. Tema ütles, et ei ole midagi, ei ole midagi. Järgmine päev panin paberi lauale, et vsjo, ma lähen sanatooriumist ära. Selle tragöödia pärast ära tulingi. Viljandi linna vahel kõndides nägin peotantsukursuste kuulutust. Sinna ma läksingi. Oi jummal, hoidsingi tüdrukul ümbert kinni, tegin kogu kursuse läbi. Tants läks mul väga hästi. Mukk, mu tollane õpetaja, kutsus mind võistlusrühma, kus jõudsin kolm-neli võistlust kaasa teha…

 

Peetri naine Liina astub tuppa, käes virn albumeid, ja ütleb: „See on Peetri suur hobi, mitte keegi ei tee sellest juttu. Ta oli meil suur fotograaf. Kui neid pilte ei oleks, ei oleks üldse mälestusi.” Peeter on häiritud, vehib tõrjuvalt kätega.

 

Nojah, võistlused olid. Oh, kus ma siis juhtisin, olin päris hea tantsija tol ajal. Siis oli kombeks peotantsu võistluste lõpus teha kohustuslikus korras ka üks eesti rahvatants. Me tegime partneriga jooksupolka, jookse-jookse-hüppa, tõn-tõdõ-rõtta, tõn-tõdõ-rõtta… Ma polnud seda kunagi tantsinud. Partner ütles, et oot-oot, me oleme rütmist väljas, jäime seisma. Hakkas jälle see jookse-jookse-hüppa, meie jälle rütmist väljas. Kummardasin partnerile ja istusin maha. Kõik kohtunikud, välja arvatud meie oma ringijuht Mukk, andsid meile nulli. No kõige suurem ja kõige väiksem hinne võeti välja, jäid ainult keskmised. Seal me siis kaotasime. Viljandisse tuli aga hindama Ants Tael, sain temaga jutule ja mind kutsuti Tallinna kursustele. Seal saingi tantsuõpetaja kutsetunnistuse, sellise propusk’i, et võin anda tunde. Minu jaoks oli tollane peotants ikka uhke, praegu on akrobaatika, see pole enam üldse peotantsu moodi.

 

Kas praegu ka tantsid?

Abikaasa ikka kutsub penskarite õhtutele. Mina ütlen, et kaks paksu vanainimest panevad kõhud vastamisi ja kukuvad edasi-tagasi nühkima — ei tule kõne allagi! Nii olen ma saanud tantsimisest vabaks.

Aga siis, 1965. aastal, kas tantsuõpetaja oligi sinu põhiamet?

Ei-ei, ühel aastal oli mul lausa kümme ametit: sidetöötaja, elektrik, ehitaja, nahaparkal, autolukksepp… Olin ka Viljandi rahvamajas kunstiline juht, kuna võtsin kõikidest ringidest osa. Ise imestasin küll, et pagan võtaks, ma olen ju algharidusega. Eks sealt see teater mu välja noppiski, sest seal juhatas näiteringi Heino Arus, väga kihvt mees. Tema mulle ütles, et tule ja katseta. John Steinbecki „Kuu on loojunud” oli see tükk, Eduard Ralja lavastas, sealt läkski lahti.

 

Aga see ei olnud ju su esimene roll?

Steinbecki proove tegime 1964. aasta novembris, 12. jaanuaril 1965 oli esietendus. Olime juba paar nädalat teinud, kui Sats näitas mulle „Helepunase lillekese” tekstiraamatut ja küsis, kas tahan proovida. Peeter Tedre võeti sõjaväkke ja Jõgeva etenduseks oli vaja asendajat. Üks päev oli proovideks ja siis kohe lavale. Mina olin see koletis, kes muutus pärast printsiks. Ehmatasin alguses ära, aga no muidugi ütlesin, et teen. Mul oli see õudne kostüüm seljas, alguses olen nähtamatu, siis ronin üles valgussilla peale, käes suur plekkruupor, ja hüüan: „Mida sa tegid, kaupmees, kuidas sa julgesid murda mu helepunast lillekest!” Näitlejale pakuvad kõige rohkem särtsu ja rõõmu püstolrollid, sisseõppimised. Olen hiljem ka teinud etenduse ära nii, et pole varem tükki näinudki.

Irina Karnauhhova, Leonid Brausevitš, „Helepunane lilleke”.
Koletis — Peeter Jürgens. Lavastaja Toomas Kalmet. Esietendus 10. III 1964 Ugalas.

Kas kultuurimaja kunstilise juhi töö nõudis ka lavastamist?

Ei, mina pidin korraldama isetegevuslaste tööd, koostasin kavasid ja muidugi osalesin ise, kus vähegi sain.

 

Kuna sa hiljem läksid ikkagi kõrgkooli, siis kuidagi pidid omandama ka keskkoolihariduse?

 Peeter avab arvuti, kus tal on kogu elulugu süstematiseeritult kirjas, kõik daatumid kronoloogilises järjestuses, ja loeb: „Peeter Jürgens lõpetas 1973. aastal Viljandi kaugõppekeskkooli”.

1974. aastal sain ma niisuguse hoo õppimisse sisse, et lausa nautisin. Üks viis jäi puudu, muidu oleksin medali saanud. Tegin keskhariduse ära, mulle meeldis. Teatris oli mingisugune mõõnaperiood, rolle oli ilusti, aga ma ei tea, näitleja väsib ikka ära, eks see töö käi lainetena. Siis mõtlesin, et tahan kõrghariduse ka saada. Läksin Tallinna Polütehnilise Instituudi kaugõppesse tööstustsiviilehitust õppima. Eksamite pärast oli hirm, võtsin kõik matemaatikaõpikud, alates esimesest klassist kuni viimaseni. Suve jooksul töötasin kogu selle hunniku lehthaaval läbi. Mul on selline põhimõtteline järjekindlus. Matemaatika sisseastumiseksami sain viie. Kaks aastat käisin ülikoolis, kui Leila Säälik mulle vimka viskas, kutsus mind oma tükki „Antonina”, Gennadi Mamlin oli autor. Mall Klaseriga mängisime, oi issand, see oli niisugune kihvt osa. Andsin endast maksimumi ja sain ka väga tugevasti kiita. No ja siis hakkas Torga tegema „Niskamäe noorperenaist”, kus mina mängisin Juhanit. See tuli ka hästi välja ja nii see asi minema hakkas, polnud enam õppimiseks aega.

Kas näitlemist saab samamoodi õppida nagu matemaatikat?

Näitlemisega on mul nii, et ma ei tuubi teksti kodus. Proovides on ikka tekstiraamat käes, partner annab mulle suhte, mina annan oma suhte vastu ja sellega jääbki tekst meelde.

A. H. Tammsaare/Andres Särev, „Elu ja armastus”.
Irma — Anu Vabamäe ja Rudolf — Peeter Jürgens. Lavastaja Aleks Sats. Esietendus 11. V 1968 Ugalas.

Viljandi õppestuudiost said ka tunnistuse, nii et oled ikkagi diplomeeritud näitleja?

Sats tegi selle stuudio kultuurikooli baasil, olime seal koos Rein Malmsteni ja Andres Oksaga. See oli küllaltki lühike periood, käisime Reinuga vaid mõnes tunnis, kuna olime igas Ugala lavastuses sees. 1. aprillil 1965. aastal võeti mind juba palgale. Meie kool toimuski teatris. Alguses sai ikka tehtud neid „kandvaid” rolle: võtad teise õlale ja kõnnid üle lava. Pidin Arvo Raimo, kes mängis laipa, üle lava kandma, lava keskel seisma jääma ja ütlema Eero Neemrele: „Jah, kapten.” Alati siis näpistasin Arvot, et ta hakkaks tõmblema, aga ta, pagan, rippus, käed mu selja taga, ja hakkas vastu näpistama.

 

Kas sa oled kunagi ka lavakunstikooli püüdnud saada?

Muidugi on lavakas väga hea, aga ma olin Ugalas pidevalt laval ja sain sealt oma kooli. Osadega ma korjasingi oskusi. Aga jah, õppestuudiost sain tunnistuse, lõputööks oli Tammsaare „Elu ja armastus”. Mina tegin Rudolfit ja Anu Vabamäe Irmat. Igale õpilasele pandi taha professionaalne näitleja, minule Heino Arus ja Anule Sirje Raudsik. Me mängisime seda lavastust üle saja korra, aga nemad ei saanud kordagi mängida. Ma pole veel jõudnud seda uut filmi vaadata, kus Mait Malmsten mängib Rudolfit.

Gennadi Mamlin, „Antonina”. Stepan Timofejevitš Barmin — Peeter Jürgens ja Sofia Petrovna Svetlova — Anne Margiste. Lavastaja Leila Säälik. Esietendus 11. II 1975 Ugalas.

Sa oled Eesti vanim tegevnäitleja, kuidas sa noorte näitlejatega rahul oled?

Väga tublid noored on viimasel ajal. On olnud ka kõrgharidusega noori, kellest asja pole saanud. See pole noore viga, koolist saab mingi pagasi, aga edasi peab praktiseerima ja kui sulle rolle ei anta, siis paratamatult jääb anne kasutamata.

 

Peeter pakub teed ja lehitseme albumeid, Peeter seletab: „Koksvere on ämma kodu, seal olen ma palju maatööd teinud. Ükskord tulid külamehed kokku, ajasime ilmast ja olust juttu. Siis üks külamees küsis, et kus ma töötan. Ütlesin, et olen näitleja, töötan teatris. Ta küsis edasi, et ja-jah, seal teed sa palagani, aga kust sa palka saad. Küll mul oli raske seletada, et see ongi minu töö ja ma saan selle eest palka. Palagani tehakse riigikogus ja see on väga halb.”

Hella Wuolijoki, „Niskamäe noorperenaine”. Loviisa — Eili Sild ja Juhani — Peeter Jürgens. Lavastaja Heino Torga. Esietendus 28. V 1975 Ugalas.

Kuidas tulid aga elektriku ja helitehniku oskused?

Elektrikuameti sain juba noore poisina, kui töötasin Viljandi kinoteatris Täht kinomehhaaniku õpilasena. Vana Blumberg, kes oli direktor, saatis mu Tallinna kursustele. Ka kultuurimajas olin enne kunstilise juhi ametit elektrik.

 

Kuidas sa üldse Tallinna poisina Viljandisse sattusid?

Jah, ma sündisin Tallinnas. 1941. aastal algas sõda ja venelased võtsid isa ära. Räägiti, et lähevad rindele sõdima, aga tutkit, viidi Siberisse metsatöödele, kus ta löödi kohe mättasse. Juunis läks ja 12. detsembril tuli emale surmateade. Isa oli kleenuke ja kõhnake, töötas Estonia teatris rätsepana. Tallinnas elasime Rahumäe jaama taga, näoga jaama poole. Tallinna pommitamise ajal olin viieaastane, pilt on siiani silme ees, kuidas istusime ema ja õega trepi peal. Ema töötas sõjaväeosas õmblejana ja võttis meid tööle kaasa. Mäletan kasarmu hoovi, seal oli majanurk ja uks ja seal oli köök. Saksa kokad rääkisid meiega midagi ja veeretasid hoovis aknateibi rulli, õega jooksime ja püüdsime seda rulli. Üleval, seal, kus ema õmblustööd tegi, toodi meile süüa, mäletan kisselli mannapudru tükiga, isegi selle maitse on meeles.

Tallinnast tulime ära minu tervise pärast. Tallinnas läksin esimesse klassi Nõmme keskkooli Haava tänaval, aga poole aastaga jäin kõvasti haigeks. Mul olid nõrgad kopsud ja arstid ütlesid, et see poiss ei tohi elada mere ääres, on vaja sisemaad. Mu vanatädi elas Viljandis ja seetõttu kolisimegi Posti tänavale. Vanal perenaisel oli all köögis suur pliit ja selle all kumm, kuhu pandi puud, aga tema pidas seal kanu, kõik haises sõnniku järele. Kitsed olid tal kuuris, see algus oli jube, pidin jooma sooja kitsepiima. Niimoodi mind raviti. Tänaseks on Viljandi niivõrd ilus ja armas. Tallinna ei läheks ma peale makstes ka mitte. Kui ärimees olin, käisin iga nädal kauba järel. Sõitsin oma autoga ja enne Tallinna tuli mingi eriline ebameeldiv tunne sisse. Auto võtsin kaupa täis ja nii kui Tallinnast välja sain, olin kohe endine Peeter tagasi.

Mihhail Vorfolomejev, „Pühak ja patune”. Kuzma Tudõškin — Peeter Jürgens. Lavastaja Jaan Tooming. Esietendus 19. X 1975 Ugalas.
Ugala arhiivi fotod

Räägi ärimeheks olemisest.

See oli taas üks mõõnaperiood teatris. Olin vaimselt väsinud, kuigi mul oli palju ilusaid rolle. Aeg oli selline. Üheksakümnendate alguses ütles mulle üks trustijuhist sõber, et tee endale pood. Mind ajas see algul naerma, aga äkki avastasin, et otsingi kohta, kuhu poodi teha. Kütsin ennast kuidagi üles, leidsin kompanjoni ja leidsimegi koha. Tartu tänava hoovi peal oli vana viljaait, selline puust maja. Oma kätega ehitasime maja ümber, kõik WCd, elekter, seinad, riiulid. Maja kuulus inimesele, kellele hakati seda ametlikult tagastama, aga ta ise ei teadnud seda veel. Otsisime ta üles ja läksime ukse taha. Esitlesime talle kaupluse plaani ja saimegi nõusoleku rentimiseks. Kui maja remonditud, hakkasime mõtlema, et kust kaupa saab, kust raha ja mida me üldse müüma hakkame. Saime pangast laenu, panime selle kilekotti ja sõitsime Tallinna kauba järele. Vana Žiguli toppisime kaupa täis, sõber istus kõveras kõrval, põlved kurgu all. Pood läks väga hästi käima, esimene kuukäive oli 400 000 krooni, see oli selline šokk, oh sa taevas! No siis hakkasid juba kaubapakkujad ise meie juures käimas. Minu ainuke tingimus oli, et panen kauba müüki, aga midagi välja ei osta; kui on müüdud, siis maksan arve. Nii see käis. Olin Viljandi kõige suurem sukkpükstemüüja. Kõik asjad olid selged, palun, mida soovite, kas vaheosaga või ilma, kannaga või ilma. Linna peal naised kutsusid üksteist, et lähme poodi, Peeter on ise leti taga.

Māra Zālīte, „Sirelikassid”. Zenta — Luule Komissarov ja Herman — Peeter Jürgens. Lavastaja Peeter Tammearu. Esietendus 28. VI 2007 Ugalas.
Villu Konradi foto

Kas sa puutusid kokku ka katusepakkujatega?

Ei, mina mitte. Minu katusepakkujateks olid mustlased, kes olid ise ka kõige suuremad kliendid. Südamerahuga müüsin neile kõike vihiku peale. Alati maksid nad täpselt tagasi. Nemad olid meile nagu kaitseinglid. Muidugi aitasid mind ka salaviin ja piiritus. Ükskord jäin vahele ka. Mul oli viinaletis hästi palju sorte ja keegi ju ei teadnud, mis maitsega mis viin on. Tegin proovimiseks laua, kus oli väike pitsike, ja seal me klientidega viina maitsesimegi. Kus siis läks Viljandis jutt lahti, et Jürgens jagab tasuta viina. Lõpuks hakkasid parmud ka seal käima, siis lõpetasin ära. Hiljem pakkusin veel lastega peredele maitsemiseks šokolaadi, ütlesin, et jõuluvana poolt.

 

Kas kasum ei kannatanud?

Ei, ma panin need kahjumisse.

A. H. Tammsaare/Peeter Tammearu, „Jürka”. Juula — Vilma Luik, Lisete — Anne Valge, Jürka — Peeter Jürgens ja Riia — Triinu Meriste. Lavastaja Peeter Tammearu. Esietendus 20. XI 2010 Ugalas.
Jaanus Laagrikülli foto

Mitu Mersut sa ostsid?

Meil oli kaupluse auto, polnud rohkem vaja. Panin kogu kasumi poodi tagasi. Kanada sõber käis mul külas ja kui sajaste pakid mul ülelugemiseks laua peal laiali olid, küsis, et kas vahel oled mõne sajase endale ka poetanud. Ütlesin, et ei ole. Ta nentis, et ega ma siis mingi õige kaupmees ole. Vastasin, et ega ole jah, ma olen näitleja.

Bengt Ahlfors, „Illusionistid”. Kasimir Kant — Peeter Jürgens ja Arst — Janek Vadi. Lavastaja Janek Vadi. Esietendus 15. XI 2014 Ugalas.

Kas samal ajal olid ka teatris tööl?

Kaupluse ajal olin viis aastat palgalt maas, aga rolle ikka tegin. Ärimehena nautisin seda, et olin oma ettevõttes näitleja, peanäitejuht, koristaja, kojamees, olin kõike. See oli minu elu kõige loomingulisem periood. Tööpäevad olid 12–14 tundi pikad, aga ikka nautisin. Äri oli ilus asi, aga kahjuks elu lammutas selle ära.

 

Tagasi teatrisse?

Siis kutsus Väino Uibo mu Saaremaale. Trupis olid ka kohalikud harrastajad. Kui hakkasime näidendit lugema, siis esimestes proovides ikka mõtlesin, et issand jumal, kas nendega koos hakkamegi tegema. Aga nad olid nii kihvtid. Ja kuidas nad mängisid, eriti „Kauka jumalas”, kutseline näitleja ei ole sugugi parem. Ma ise olin alguses palju halvem, õppisin teksti pähe, teadsin, millal kuhupoole keerata, mängisin enda arust jube hästi. Kriitika kirjutab järgmine päev, et „Jürgens seisab vaevalt vee peal, eeldusi tema mängus on ja suure töö korral võib temast asja saada”. Nüüd tean küll, mis see on, ma mängisin laval, aga ei elanud. Tekst oli peas, aga selle taga ei olnud ühtegi emotsiooni, kõik oli tehniline.

See „Meie klass” praegu… Tanel Jonas on väga hea lavastaja, rahulik, arutlev, selgitav. Tegime kevadel poolteist nädalat proove, siis tuli suvi, siis sügis. Mulle tükk kohutavalt meeldis, tegin suvi läbi rolliga väga palju tööd. Aga täiesti valesti. Sügisel proovides sain aru, et olin ennast nii üles piitsutanud, et polnud võimeline laval rääkima, klimp oli kurgus. See oli õudne. Mis kurat see on? Kõik mängivad. Mina ei saa pihta. Läksin Taneliga rääkima, et mida ma valesti teen, et ei klapi trupiga. Arutluse käigus saime aru, et suvine töö oli mu emotsioonid nii lakke viinud, et mängisin ennast lukku. Siis hakkas minema. Emotsioonid on jäänud, aga nüüd oskan neid õigesti doseerida. „Meie klass” on etendus, mille jooksul kaotan reaalselt kehakaalu. Istun seal ja kaal kaob. Pinge on nii suur. Seda on võimatu kirjeldada.

Urmas Lennuk, „Meistrite liiga”. Julius — Peeter Jürgens ja Marta — Luule Komissarov. Lavastaja Tanel Ingi. Esietendus 17. XI 2018 Ugalas.
Heigo Tederi fotod

Kas see on su elu üks kaalukamaid rolle?

Meie kohtumiseks valmistudes kirjutasin üles mõned enda jaoks olulisemad lavastused: Satsi „Elu ja armastus”, Torga „Suvi” ja „Niskamäe noorperenaine”, Sääliku „Antonina”, Toominga „Kihnu Jõnn” ning „Pühak ja patune”, Uibo „Suveõhtu valss”, „Kuldrannake” ja „Koduabiline”; palju lavastusi Tammearult: „Sirelikassid”, „Vanamehed seitsmendalt”, „Jürka”, „Vana õngitseja”; Titovi „Kolm meest paadis”, Kirsi „Vanad ja noored”, Tubina „Lovesong”, Vadi „Illusionist”, Ingi „Meistrite liiga”, Noormetsa „Kirsiaed”, Jonase „Meie klass”…

 

Mida sa rohkem naudid, kas prooviprotsessi või mängimist?

Mängin ju rahvaga kontaktis, see on kirjeldamatu tunne. Proovide ajal hakkab roll vaikselt kummitama. Abikaasa on mulle öelnud, et nüüd on mul poolteist kuud jälle võõras mees kodus. Tahtmatult hakkan rolli endasse võtma. Võimatu on teha tööd nii, et sulged teatri ukse ja jätad kõik maha. Ma pole proovinud kunagi rollist välja tulla; las ta olla mu sees, küll ta ise ühel hetkel lahkub. Mulle meeldib olla teine inimene.

A. H. Tammsaare / Tõnis Parksepp, „Vanad ja noored”. Kaarel — Madis Mäeorg ja Juhan — Peeter Jürgens. Lavastaja Vallo Kirs. Ugala esietendus 3. VIII 2013 Vargamäe rehetares.
Jaanus Laagrikülli foto

Kas selles eelmises loetelus olid ka su lemmiklavastajad? Kas erinevate lavastajate ja teatrijuhtide ajal on Ugalas olnud väga erinev elu?

Sats armastas hirmsasti ette näidata; tema pani mu alguses käima ja selle eest ülim tänu talle. Torgaga ma siiski erilist kontakti ei saanud. Kui Jaan Tooming 1979. aasta sügisel Viljandisse tuli, läks aga maja nagu õis lahti. Ega me keegi ei tabanud ära, mida ta täpselt meiega tegi. „Pühaku ja patuse” lavastamise ajal kõndis ta saali vahekäigus, ikka edasi-tagasi, käed selja peal. Ühtegi märkust ei teinud, aeg-ajalt naeris lihtsalt. Sa kurat, kuidas see mõjus meile, see pani meid otsima. Kahju, et ta nii vähe sai olla. Kaarin Raidiga oli mul mingisugune tõrge, meie aurad ei klappinud, aga lavastajana oli ta ju kihvt. Jaak Allik on suur analüütik ja loogik, teda on proovis nauding kuulata. Neid analüüsivaid lavastajaid on ka teistsuguseid, mõned istuvad kuu aega laua taga, muudkui arutame, ja siis äkki avastab, et kahe nädala pärast on esietendus. Peeter Tammearuga oli mul kõige parem klapp, tema nägi minus näitlejat. Ma olen täielikult lavastaja usku, ei saa kellegi kohta midagi halba öelda.

 

Kuidas Ugalal praegu läheb?

Väga ilusti läheb. Minu arvates on teater praegu heal järjel. Liis Aedmaa on väga kõva,  tean teda ju sellest ajast saadik, kui ta väike oli ja majas ringi jooksis. Tal on teatri hing. Garmen Tabor on hea direktor, asjalik, ka näitlejana on ta väga hea, ta teab, mis on teater. Minu meelest õiged inimesed õigel kohal.

Tadeusz Słobodzianek, „Meie klass”. Rysiek — Jass Kalev Mäe, Zygmunt — Margus Tabor, Abram — Peeter Jürgens, Menachem — Rait Õunapuu ja Jakub Katz — Alden Kirss. Lavastaja Tanel Jonas. Esietendus 16. IX 2023 Ugala väikeses saalis.
Elena Koidu foto

Vestelnud KAJA KANN ja MADIS KOLK