TEATER PAKUB TÖÖD AUDIOVISUAALI SPETSIALISTILE — KÜMNE AASTA PÄRAST

MAIT VISNAPUU

Kui mõelda tänapäeva teatrite heli-, video- ja valgustehnilisele olukorrale, siis tüüpiliselt on see umbes selline: teatris töötavad valgustehnik, helitehnik ja mõnel juhul videotehnik. Igaühel neist on oma konkreetsed ülesanded, vastavalt nende erialastele oskustele. Lavastuse väljatoomise protsessis annab valguskujundaja valgustehnikule juhiseid, millist valguskujunduslikku maailma programmeerida. Helilooja ja helikujundaja annavad suuniseid helitehnikule, milline lugu või heliefekt peaks mingil hetkel kostuma. Videokujundaja saab oma tööga alustada pärast proovide lõppu, kui saal ja aeg on tema päralt, ja proovide eel annab ta videotehnikule uue videomaterjali, mida näiteks projektsiooniga pindadele manada. Kui peaproovid on lõpusirgel, alustatakse tehniliste läbimängudega ja mingil hetkel ka päris läbimängudega. On kokku lepitud, milline heli, video ja valguspilt võiksid korraga käivituda — kolm tehnikut (valgustehnik, videotehnik ja helitehnik) vaatavad üksteisele otsa, loevad kolmeni ja siis vajutavad võimalikult üheaegselt käivitavat nuppu. On väga suur tõenäosus, et ühel kolmest tehnikust ei pea närv vastu ja ta käivitab oma elemendi kogemata varem, näiteks juba kahe peal. Veel keerulisem on situatsioon siis, kui näiteks heli- ja valguspult koos tehnikuga asuvad eraldi ruumides. Kuidas siis midagi üheaegselt käivitada? Siis tuleb seda harjutada ja loota, et tehnik teises ruumis midagi maha ei maga. Ei ole kaua aega möödas sellest, kui etenduse juht jälgis etenduse ajal tekstiraamatut või partituuri ja ütles raadiosaatja kaudu valgustehnikule, millal tuleb järgmine valguspilt peale lükata.

Aeg on aga edasi liikunud ja infoahela suurema riskiga inimlikud elemendid on võimalik ära kaotada, muuta need digitaalseks ning stabiilselt töökindlaks ja täpseks. Tõenäoliselt kasutab nüüdseks juba suurem osa Eesti teatritest heli- ja videoelementide mahamängimiseks arvuteid ja valdkonnaspetsiifilist tarkvara ning valguspuldid on samuti täisdigitaalsed. Juba mitmed teatrid oskavad ka erinevatest tarkvaradest võtta rohkem, kui seda varem teha osati. On leitud lahendusi, kuidas näiteks helisid mängiva arvuti tarkvara annab digitaalse käsu ka valguspuldile, et mõlemad elemendid ideaalselt sünkroonis käivituksid; st tehnikutel ei ole enam vaja üksteisele silma vaadata, et ühine hingamine leida. Selle asemel saab laval toimuvat jälgida. Samuti on võetud kasutusele võimalused panna arvuti sees video- ja helitarkvara omavahel suhtlema, et optimeerida ressursse ning kasutada spetsiifilisemaid efekte. Siinkohal julgen esimest korda mainida mõningaid tehnilisi termineid, nagu OSC, MIDI, ArtNet, SysEx, Telnet, IP jne. Kõige lihtsam on kogu seda digitaaltehnoloogilist maailma mõista, kui saame aru, kuidas digitaalsed seadmed omavahel suhtlevad — nad suhtlevad põhimõtteliselt ühes keeles ehk binaarkoodis. Digitaalse maailma kaks põhilist komponenti on 1 ja 0. Igas digitaalses seadmes on kasutusel mingi tarkvara, mis toimib binaarsüsteemis ja võtab vastu ning annab erinevaid käsklusi: „tee seda”, „käivita see”, „muuda selle väärtust” jne. Ja kogu see käskude ahel liigub ning reageerib kordades kiiremini, kui inimene on võimeline seda tegema.

Teatrimaailma kirjeldatakse enamjaolt kui inimliku vaimsuse, kujutlusvõime ja eneseväljenduse etaloni. Kuidas võiks tehnoloogia sellesse maailma sobituda? Lühidalt vastates: väga hästi! Tehnoloogia ja digitaalsus ei ole midagi, mida peaks kartma või vältima. Vastupidi, seda tuleks võimalikult palju ära kasutada. Robotid on meie sõbrad. Oluline on teada ja osata kasutada kõiki neid võimalusi, mis muudavad teatritegemise loomingulisemaks, efektiivsemaks, täpsemaks ning efektsemaks ja laiendavad valdkonna piire. Ja tegelikult me seda kõike juba teemegi — iseenesest. Kui veel mõned aastad tagasi piirduti videokujunduses horisondile tapeedimustrite tekitamisega, siis praeguseks on Eestis mitmeid videokujundajaid, nagu näiteks Alyona Movko-Mägi, Taavi Varm, Sander Tuvikene, Mikk-Mait Kivi, kelle kunstiline nägemus ja ennekõike tehnilised teadmised/oskused annavad lavastusele juurde täiesti uue elemendi, mitte pelgalt taustafooni.

Ka helikujunduses on üha rohkem tekkinud heliloojaid, kes oskavad luua tõetruid surround-maastikke, kes teavad, kuidas realiseerida ideid liveefektide kasutamiseks või kuidas luua sünergia kõigi kolme, heli, valguse ja video vahel.

Kuvanope mahukamast etenduse heli- ja videomaterjali mängivast Qlabi tarkvarast. NUKU teatri ja Vaba Lava koostöölavastusest EV 100 raames „Enne meid oli veeuputus”.

Teatrite valguspargis on parajasti käimas nn rohepööre — halogeenlampidel töötavad valgustid tuleb vahetada keskkonnasõbralikumate ja ka efektiivsemate tänapäevaste valgustite vastu, mis omakorda tõstab kõikide teatrite valgustehnilist võimekust. Tänapäevane teatritehnoloogia tugineb suuresti digitaalsetel ja tarkvaraga kontrollitavatel seadmetel. See omakorda tähendab, et üha rohkem liiguvad teatrid selle poole, et valgustajate, helindajate ja videotehnikutena oodatakse tööle väljaõppinud spetsialiste. Tõsi — esineb ka erandeid.

Tänapäevast teatritehnoloogiat on vaja õppida. Selleks on Eestis võimalik minna kas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse (EMTA) või TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse (TÜVKA). Mõlemad kõrgkoolid toimetavad teineteisest eraldi, veidi eri suundades. EMTA põhisuund on klassikaline muusika ja teater. Sellegipoolest on nii mõnigi EMTA helirežii eriala lõpetanu leidnud ennast just mõnest Eesti teatrist ja tõstnud olulisel määral teatrite helitehnilist taset. Samuti on võimalik õppida EMTAs audiovisuaalset ja heliloomingut, mis mõlemad saavad anda, ja peaksidki andma lisaväärtust ka teatrimaastikule. TÜVKAs on võimalik etenduskunstide õppekavas spetsialiseeruda muu hulgas kas valguse või video kujundamisele ning muusika õppekavas helitehnoloogi erialale. Siit nähtub, et Eestis ei ole praegusel hetkel veel kõrgkooli, kus oleks õppekava, mis ühendaks kõiki teatritehnoloogilisi erialasid. Õnneks on TÜVKAs olemas etenduskunstide õppekava, mis on pidevas arengus (praegu Taavet Janseni käe all) ja mis loodetavasti võtab suuna sellele, et tulevikus oleks üks terviklik õppekava, mis pakuks õpet kõigil teatritehnoloogiaga seotud erialadel. Paratamatult on tänapäeval teatrites heli-, valgus- ja videotehnoloogia nõnda seotud, et on suur vajadus ja põhjus neid ka õppetasemel ühe tervikuna käsitleda. Muidugi tuleks kasuks, kui nõnda väikeses kõrghariduskeskkonnas, nagu see on Eestis, otsitaks ja leitaks üha rohkem kokkupuutepunkte, et koostöös sündivate ettevõtmiste kaudu õpilaste silmaringi veelgi laiendada.

Kes on see audiovisuaali spetsialist, kellele teater kümne aasta pärast tööd pakub? Seda ametit ei tasu segamini ajada audiovisuaalse kujundaja ametiga — tema on puhtalt loominguline tegelane, kellel on ka vastavad erialaspetsiifilised tehnilised oskused. Minu ettekujutuses on ühes keskmise suurusega tulevikuteatris (näiteks kolme saaliga etendusasutuses) tööl neli universaaltehnikut ja üks audiovisuaali spetsialist. Universaaltehnikud on need, kes teenindavad etendusi. Neil on elementaarsed teadmised ja oskused käsitlemaks valgus-, heli- ja videoseadmeid selleks, et lahendada lihtsamaid tehnilisi probleeme. Universaaltehnik liitub lavastuse peaproovidega hetkel, kui algavad läbimängud ja tehniliselt on juba kõik valmis programmeeritud.

Eesti Noorsooteatri lavastuse „Tagurpidi” peaproovid, kus ühes arvutis toimub videokujunduse seadistamine, teises helikujunduse loomine ja kolmandas heli- ja videomaterjali programmeerimine Qlabi tarkvarasse.

Audiovisuaali spetsialist on see, kes teab, kuidas kõik kolm põhilist tehnilist kujunduselementi ehk heli-, valgus- ja videokujundus ühe seadme alla programmeerida. Peaproovides annavad spetsialistile juhiseid vastava valdkonna kujundajad ja lavastaja. Spetsialist programmeerib nii valguspuldi, heli- kui videoseadmed just nii, nagu loomingulised vajadused seda nõuavad. Tõsi, see kõik võtab aega, sest üks inimene saab tegelda ainult ühe asjaga korraga, ehk siis kas valguspildi korrigeerimise, helikujunduse nivoode või videopildi seadistamisega. Võib ju mõelda, et nõnda ei ole efektiivne ja iga elemendiga võiks tegelda eraldi inimene — nii nagu on praegu teatrites kombeks. Kuid minu peaaegu kümneaastane teatrikogemus on näidanud, et väga harva on võimalik teha asju paralleelselt, sest lavastajaid on üks ja tema juhib lavastusprotsessi. Iga asja jaoks võetakse ikkagi oma aeg, olgu selleks siis valguspiltide ritta seadmine, heliliste elementide paigutamine või videopildi paika sättimine. Kui lavastajal on head organiseerimise ja planeerimise oskused, annab ta neile, keda otseselt üks või teine element ei puuduta, seniks puhkust. Tihtipeale on aga ikkagi nii, et valgustaja ootab, kuni lavastaja, trupp ja helindaja tegelevad mõne loo tantsuproovi või mõne stseeni ülemineku heliliste detailidega, ja vastupidi. Nagu tüüpilisel ehitusplatsil, kus labidamees ootab seni augu kõrval, kuni kopamees kaevab. Aega ja inimressurssi saab kindlasti efektiivsemalt kasutada. Audiovisuaali spetsialisti ametikoht muudaks kogu protsessi oluliselt mõttekamaks ja kiiremaks. Tal on ülevaade kogu lavastuse olemusest, ta on ainuke kontaktisik, kelle poole pöörduda, olenemata sellest, kas küsimus on heli-, valgus- või videotehniline. Ta saab kujundajatelt ja lavastajalt juhised ning realiseerib need vastavas tarkvaras. Juba praegu on olemas tarkvarasid, mis suudavad kontrollida kõiki kolme elementi tervikuna. Seega ei ole audiovisuaali spetsialistil vaja hüpata valguspuldist helipulti ja sealt omakorda videopulti. Piisab ühest võimekast arvutist, mis kontrollib kõike. Sarnasel moel, kasutades Qlab tarkvara, ehitasin 2019. aastal toimunud Praha kvadriennaalil Lilja Blumenfeldi näituse „Topeltmust: Isa” tarbeks ühe arvuti kontrolli alla heli-, valgus- ja videokujunduse ning arvuti mängitas seda kaks nädalat jutti.

Heli-, video- ja valgusseadmed on tänapäeval kõik ühisesse võrku ühendatud, et seadmeid kontrollida ning tarkvara kaudu signaale suunata.

Vastuargumendina tuuakse välja, et kui kõik on ühe süsteemiga ühendatud ja justkui automatiseeritud, kaob ära loomingulisus, tunnetuslik hingamine koos näitlejatega vms. Tegelikkus näitab aga, et mida väiksem on inimliku eksimuse tõenäosus, seda kindlamalt tunneb ennast ka näitleja laval. Kui miski peaks toimuma üheaegselt — näiteks valguspildi muutus ja heliline efekt —, aga see ei toimu nõnda, sest helindaja vajutas heliefekti käima kogemata liiga hilja, siis tõmbab see näitlejal laval justkui vaiba alt, sest ta märkab, et midagi on teistmoodi, kui peaks. Ta hakkab mõtlema hoopis muule kui oma rollile ja mängule. Teisisõnu, mida vähem on erinevate elementide käivitajaid, seda puhtam ja kindlam on lavastus ka kunstiliselt. Mänguruum ja tunnetus jäävad täpselt samamoodi alles. Lisaks on teatritel võimalus niimoodi ka finantsiliselt efektiivsemaks muutuda ja hoida võimalikult kõrget tehnilist taset. Ei pea pikalt arvutama, mõistmaks, et haritud spetsialisti palka saab hoida motiveerival tasemel, kui vähendada tehniliste töötajate arvu ja ühendada heli-, valgus- ja videoosakond üheks tervikuks.

Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saali heli- ja videoseadmete kapp, kuhu iga päev asja ei ole, sest seadmeid kontrollitakse tööruumidest arvutitega võrgu kaudu.
Erakogu fotod

Olen veendunud, et mingil tasandil juhtub see nii või teisiti, aga selleks, et Eesti teatrisse üldse tekiksid vastava haridusega inimesed, on vaja juba praegu hakata looma tingimusi sellise hariduse omandamiseks. Alustada saab juba sellest, et rakendada eelmainitud kõrgkoolides infotehnoloogia alustõdede õpetamist kõigil erialadel. Ka lavastajate ja kunstnike tehnoloogilisest silmaringist sõltub väga palju: kas nad usaldavad tehnoloogiat ja kas neil on üldse aimu, kuidas saab digitaalset ja tehnoloogilist maailma ja loomemaailma koos toimima panna. Taas kord saab tõdeda, et kõige olulisem on inimressurss ja teadlikkus. Tehnoloogilised lahendused on juba ammu olemas.

 

MAIT VISNAPUU (snd 5. X 1986) lõpetas 2014. aastal EMTA magistriõppe helirežii erialal. Töötab aastast 2011 Eesti Noorsooteatris video- ja heliosakonna juhatajana ning 2020. aastast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu ja muusikatehnoloogia osakonna helirežii õppejuhina (2015–2019 helirežii lektorina). 2018. aastast on Eesti Teatrite Tehniliste Töötajate Ühenduse juhatuse liige. On õpetanud ka TÜVKAs, Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja BFMis helirežiialaseid aineid.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon