MARJA-TERTTU LÄHEB MUSABISNISESSE
November, 2021Leea ja Klaus Klemola, „Arktilised mängud”. Tõlkija: Maimu Berg. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik: Arthur Arula. Valguskunstnik: Ivar Piterskihh. Osades: Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Carita Vaikjärv, Kadri Rämmeld ja Priit Loog. Esietendus 3. IX 2021 Endla teatri suures saalis.
Kui ma neljandal või viiendal ringil Endlas Leea Klemola arktilise tragöödia esimest näidendit „Kokkola” vaatamas käisin, istusin rea otsas ja naersin kogu aeg. Naersin isegi ette, sest teadsin peast, mis juhtuma hakkab. Ja korraga märkasin, et rida, kus istusin, oli üsna ebatavaline. Iga kord, kui mina naersin, kummardus rida lipsustatud surmtõsiseid härrasmehi ettepoole, et vaadata, kuidas ja ennekõike ilmselt miks ma naeran. Seegi oli koomiline pilt. Ennekõike aga kõnekas pilt, mis ütles nii mõndagi nii Klemola äraspidise huumori kui ka Eesti teatrikülastajate statistilise keskmise kohta.
Kokkola-tetraloogia pole nõrkadele. Sel on nii tema kodumaal kui ka Eestis arvukalt fänne, kes hindavad seda kui sotsiaalselt vahedat, tugevalt musta varjundiga komöödiat, mis kriibib valusasti hinge ja millel on isegi teatav kultuslikkuse maik man — pälvis ju tema autor koguni maineka Olavi Veistäjä auhinna. 2004. aastal Tampere teatris esietendunud lavastust on nimetatud liigutavaks, julgeks, targaks ja pööraseks. Samu epiteete võinuks kasutada ka Endla lavastusest kõneldes, kuid tean siiski paljusid, isegi oma lähiringist, kelle meelest see oli labane ja arusaamatu. Oli neidki, kes poole etenduse pealt tulema tulid. Kokkola-lood on vastuolulised, nagu seda on ka nende tegevuspaik, Kokkola väikelinn.
Vastuokslik Leea Klemola
Ega autor ja lavastaja Leea Klemolagi mingi papist plika ole. Ta ilmus Soome teatripilti pärast Teatterikorkeakoulu lõpetamist 1991. aastal ja tekitas kohe elevust nii laval kui ka oma eraeluga. Meedias on olnud hiljem juttu nii tema kunagisest tabletisõltuvusest kui ka üüratutest võlgadest. Siinkirjutajal on olnud õnn näha Leea Klemola kehastatud Hamletit Aurinkoteatteris. Küllap algas Klemola mäng sugude segamisega juba siis, tollest „Hamletist”.
„Kokkolasse” on sisse kirjutatud, et naisšveitser Marja-Terttu Zeppelini peab mängima mees. Soomes on teda kehastanud Heikki Kinnunen; Pärnu Endlas mängib Marja-Terttut Andrus Vaarik. Tetraloogia neljandas osas lisandub järsku autori nõue, et Marja-Terttut terve elu armastanud vanameest Vili Tiippanainenit, keda siiani on mänginud ikka mees (Endlas Jüri Vlassov), peab seekord kehastama naisnäitleja (Kadri Rämmeld). II vaatuses selgub ka, miks see seekord ainuvõimalik on. Et mitte üllatust rikkuda, ei saa ma rohkem avaldada, kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et sellised keerdkäigud ei esine Klemolal kunagi lihtsalt efekti pärast.
Martti Piano Larsson — Sepo Seeman, Vili Autio Tiippanainen — Kadri Rämmeld ja Marja-Terttu Zeppelin — Andrus Vaarik.
Äraspidiseid näitlejavalikuid on Klemola loomingus ennegi olnud. Nii näiteks pani ta ühe oma varasema näidendi „Jessika — vabana sündinud” 12-aastast peaosalist Jessikat mängima 62-aastase Auli Poutiaineni. Võib juurelda, mida see kõik tähendab, miks see Klemolale vajalik või huvipakkuv on. Nii see, et mehed mängivad naisi ja naised mehi, kui ka see, et noort mängib vana ja vastupidi, on teatris mitmeti vabastav võte, mis tõendab taas, kui avar ja mänguline kunst teater oma olemuselt on. Ja kui väga on lavastaja Klemola tahtnud neid piire proovile panna. Vahel, nagu nüüd Vili Tiippanaineni puhul, on põhjus praktiline. Aga mitte iga kord. Võiks peaaegu öelda, et see on Klemolale diskreetsuse ja taktitunde küsimus, vajalik selleks, et sõnumit võimendada ja hea maitse piire nihutada. Et ei peaks loobuma ühestki hullust, jaburast või koguni võikast ideest, samal ajal hea maitse piiridesse siiski ära mahtudes. See on Klemolale omane õrnus ja hoolivus, püüd näitlejat ja publikut mitte piinlikku olukorda asetada.
Klemola loomingut tundvad inimesed võiksid nüüd ehk küsida, mis taktitundest saab üldse rääkida roppude, intsesti või muude äärmuslike seksiteemadega tegelevate tekstide puhul. Aga see ongi Klemola loomingu suurim paradoks. Kui vaevuda kaevuma sügavale teksti sisse ja pideva vittuilemise alla, kui taluda ära pealispindne jõhkrus ja murda end mõtte ehk teatrikeeli teise plaanini, siis räägivad Klemola näidendid ennekõike armastuseigatsusest, üksindusest, väikelinnatusast, vananemisest, surmahirmust ja, ning ennekõike, absoluutselt vääramatust lootusest õnnelikuks saada. Need näidendid on peaaegu nagu ülemlaul inimlikule empaatiale, sõnatu appikarje möödakihutavale edukale maailmale. „Edukus on parim kättemaks,” ütleb üks mu lemmiktegelasi Intijani Mikkola (Priit Loog) „Arktilistes mängudes”.
Lõputu õudus pluss õudne lõpp
Teater on suur mängimine, seda ei maksa kunagi unustada. Publik on suuteline väga kiiresti mis tahes mängureeglid omaks võtma ja nendega leppima. Võis ju olla, et „Kokkola” esietendumise ajal Endlas oli sensatsioon, et Andrus Vaarik mängib naist, aga juba õige varsti pärast etenduse algust lepiti, et see Marja-Terttu on lihtsalt selline väheke mehelik vanem naisterahvas. Kusjuures tuli meelde ka, et täpselt sellist naist on Soome laeval nähtud, samasuguste põrsablondide hõredate keemilistega ja umbes samas joobeastmes.
Järele mõeldes on selge, et palju magedam ja olmelisem ja isegi rõvedam oleks, kui seesugust Marja-Terttut kehastaks naisnäitleja. Mees võib selle tegelaskujuga teha hoopis jõledamaid tempe, lubada endale palju enamat, näiteks tolgendada roosa atlasrinnahoidja väel ringi. Kui naisnäitleja kehastuses võiks vaatepilt mõjuda võikalt, pehmendub olukord mehe vahendatuna koomiliseks ja seeläbi talutavaks. Teate ju küll seda klišeed, et paneme aga mehele kleidi selga ja suured tissid ette ning eeldame, et juba ongi naljakas. Enamasti ei ole, on lihtsalt labane. Ent ka sellele klišeele teeb Klemola oma näidenditega otsa peale, andes mõista, et kleidiga mehel või vuntsidega naisel võib laval olla sootuks sügavam tähendus. Veelgi enam, ühel hetkel ei ole sool enam tähtsust, meie ees on lihtsalt inimesed, kes tunduvad teatud olukordades koomilised ja kelle traagikale me kaasa elame.
Endla Marja-Terttu meenutab küll väliselt Andrus Vaarikut, aga sellest pole midagi. Kuigi Klemola ise kasutab oma lavastustes parukaid ja naiste kehastatud meeste puhul ka vuntse, on mind võlunud Ingomar Vihmari julgus Vaarikule naiselikkusele viitavaid detaile mitte liigselt lisada. Hoopis vastupidi — kui Heikki Kinnuneni Marja-Terttu puhul on fotode põhjal aimatav siiski püüd „kaunis olla”, on eesti variandis kõik selline maha võetud. Meie Marja-Terttu ei näi üldse aduvat, mis on ilus ja mis mitte. Ja kas ei peitu siin mitte järjekordne paradoks? Kas pole mitte igasugune kaunidus rikutud, kui inimene sellest ise teadlik on ja oma teadmist varjata ei oska? Ja vastupidi ka — olete ju tähele pannud, kui palju annab inimesele juurde see, kui ta oma välisest võluvusest sugugi ei hooli?
Marja-Terttu Zeppelin — Andrus Vaarik, Maura Zeppelin — Carita Vaikjärv, Martti Piano Larsson — Sepo Seeman, Harri Lömmarkki — Lauri Kink ja Arijoutsi Prittinen — Ago Anderson.
Näidendis räägitakse mitmel puhul karismast. See on justkui miski, mis Marja-Terttul on olemas, see seletamatu miski, mis annab talle usu, et ta võib musabisnises edu saavutada, kuigi ei oska laulda. See on see, millesse mitmed teda ümbritsevad mehed aastate jooksul kiindunud on olnud. Ja nõnda saab ka karisma kui selline hoopis selgema tähenduse — karismal ei ole välise kaunidusega vähimatki pistmist ja karismat ei taju inimesed ühtemoodi. Meenub mind vist enim naerutanud stseen „Kokkolast”, kus purjus Marja-Terttu, suured roosad alukad rebadel, peldikust välja tuleb, prožektorivalgus kumamas läbi kõvaks lakeeritud rullisoenguks sätitud hõredate blondide juuste — jah, siis olid Vaarikul veel juuksed! Jällegi: ma olin seda juba kusagil näinud. Oli homeeriliselt naljakas ja samas kohutavalt kurb. „Arktiliste mängude” plakatil on Vaarik küll parukaga, kuid õnneks lavale see ei jõudnud. Sest selline ilma juusteta, surma ihalev vana naine mõjus märksa valusamalt: olgu elamise õudus kui lõputu tahes, lõpp on igal juhul õudne.
Jääle minnakse jääma
Leea Klemola kutsus esimeses lavastuses kaasa tegema oma kaheksa aastat noorema venna Klausi (kes on olnud alates teisest Kokkola-näidendist Leea kaasautor) ja tema kaks sõpra, Jussi Rantamäki (Arijoutsi) ja filmirežissööri Juho Kuosmaneni (Lömmarkki). Nii et kui Lömmarkkist on „Arktiliste mängude” ajaks saanud filmirežissöör, siis tuleneb see üsna ilmselt sellest, et tema kehastajast Kuosmanenist sai filmirežissöör natuke enne teda. (Kuosmaneni Eesti osalusel valminud koostööfilm „Kupee nr 6” jõuab detsembris meie kinodesse.) Klemolad, Kuosmanen ja Rantamäki on ise Kokkolast pärit, millega on osaliselt seletatav ka nende lugude hingeminevus: kui jutustada väga ausalt millestki nii isiklikust, millestki, mille oled läbi elanud ja endas lõpuni kannatanud, puudutab see tingimata ka teisi. Sest lõppkokkuvõttes pole inimlikes läbielamistes midagi originaalset, need on meil kõigil ühesugused.
Ei Klaus Klemolal, Jussi Rantamäkil ega Juha Kuosmanenil olnud „Kokkolas” lavale astudes varasemat näitlejakogemust ega -koolitust. Kasutada teatrilaval „inimesi tänavalt” oli tollases soome teatripildis harukordne ja uudne. Ka see fakt haakub takkajärele „Arktiliste mängudega” — Lömmarkki kasutab oma filmides nimelt eluheidikuid. Kui see alguses võiski olla kokkuhoiu pärast, siis näidendi tegevusajaks sai elule allajäänute näitlejateks ülendamisest „filmiuuendus”, mis Lömmarkki kuulsaks tegi. Arijoutsi ütleb: „See tema film mõjub justkui kahes suunas. See mõjub nendele inimestele, kes seda näevad, aga sellel on tohutu mõju ka nendele, kes Harriga koos töötavad. Nad muutuvad. Nad muutuvad päriselt.“
Need kolm meest, Piano Larsson (Sepo Seeman), Arijoutsi Prittinen (Ago Anderson) ja Harri Lömmarkki (Lauri Kink) pärinevad justkui Kokkola edukamast kihist. Veelgi enam, jäetakse mulje, et nad on väikelinnast välja murdnud, ei kuulu enam päriselt sinna. Ent Klemolate näidendite tegelastele iseloomulikku headust kannavad nad edasi — hoolitsevad Piano eestvedamisel endiselt kõiksugu eluheidikute eest ja reageerivad kohe, kui keegi abi vajab. Väga värvikalt illustreerib seda peaaegu kõikide tegelaste reaktsioon Vili avalikustatud kohutavale faktile, et Marja-Terttul on tükk rinnas. Vili võtab selle jutuks mitmel puhul ja enamasti on teiste meeste reaktsioon ühene: „Kas ta mammograafias on käind?” või „Peab ta kiiresti mammograafi saama.” Ma pole kindel, et kõik mehed üldse teavad, mis see mammograaf on, saati siis oskavad sel moel reageerida. Aga selle näidendi tegelased pole allaandjad, nad on olukordade lahendajad, vastutuse võtjad ja hoolitsejad.
Kõik, mis on nendega vahepealsete aastate jooksul juhtunud, on äärmiselt kõnekas. Kusagilt tekstist jääb kõrva, et Maura pole seitse aastat ja neli kuud joonud — järelikult peab Eestis lavastamata tetraloogia kolmanda näidendi „New Karleby” sündmustest olema möödas umbes seitse aastat. Selle aja jooksul on osa meile tuttavaid tegelasi oma elu jõuliselt uuele rajale pööranud. Lisaks Lömmarkki filmikuulsusele on Piano, Arijoutsi ja Maura joomise maha jätnud. Pianol ja Arijoutsil näib olevat isegi raha. Nad kõik on juba harjunud oma uue elukvaliteediga, kui Gröönimaalt plartsatab tagasi Marja-Terttu, ainus, kes hakkab mingis mõttes alla andma. Ta on pettunud Gröönimaas, kus heaoluühiskond oma suures hoolekandehüsteerias ei lase kohalikel enam traditsioonilisel moel elada ega surra. Neid püütakse muudkui ära päästa — haiglasse või vanadekodusse toimetada.
Marja-Terttule on ka kliima soojenemine täiesti isiklik probleem, mitte võimalus plakatiga vehkida ja tõmmata endale tähelepanu väitega, et peame mõtlema oma lastelaste tulevikule. (Sama teema oli olulisel kohal juba ka näidendis „Külmale maale”.) Temale, kes ta igatseb külma, on juba praegu igal pool liiga soe, juba praegu on põhjamaal liiga vähe jääpanku, kuhu inimene võiks minna ja kuhu ta võiks jäädagi. Kaunis kujund: jääle minnakse sinna jääma, mitte surema.
Marja-Terttu Zeppelin — Andrus Vaarik.
Nõnda käib see näidend läbi ka olulised globaalsed teemad. Teeb seda loosungiteta, peaaegu möödaminnes. Lõppkokkuvõttes tahab ju Marja-Terttu peatada Golfi hoovuse ainult selleks, et tal endal oleks üks pisike jääpangake, kuhu minna ja jääda — tal pole üldse kavas kogu maailma ära päästa. Veel üks paradoks: isiklik mure puudutab palju rohkem kui ülemaailmne tragöödia. Aga isiklikust hädast tingitud muutus võib vallandada protsessi, mis lõpuks päästab ka maailma.
Lõpuks leiab Marja-Terttu selle maailma kõige külmema paiga üles oma tütre süles. Kui see pole kuradima traagiline, siis ma ei tea, mis üldse on.
Lugu Aafrika tähniliste hüäänide elust jäi tegemata
Ingomar Vihmar on nüüdseks Endlas lavastanud kolm lugu Klemolate tetraloogiast: „Kokkola” (2007), „Külmale maale” (2010) ja nüüd siis „Arktilised mängud”. Vahele jäi nelikteose kolmas osa „New Karleby”, kus Piano Larsson naaseb Kokkolasse pärast seda, kui uue ühiskonna ehitamine Gröönimaal on neil Marja-Terttuga nurjunud ja nende abielu purunenud. Varasemate osade värvikat tegelaskonda täiendavad selles loos võõrtöölised Aafrikast — tähnilised hüäänid.
Endlas jäi „New Karleby” tegemata arvatavasti kahel põhjusel: sealt puudub tetraloogia keskne ja kahtlemata värvikaim tegelane Marja-Terttu ning kogu kolmas lugu on väidetavalt ka kõige segasem. Ja pole kindel, et eestlased tahaksid vaadata näitemängu, mis räägib Aafrika tähniliste hüäänide elust. Juba teine näidend, „Külmale maale” jäi (vähemasti Eestis) esimesega võrreldes arusaamatumaks ega olnud ka nii vaimukas, pannes kohati proovile isegi andunud fännid. Sealgi läks tegelaste galerii ehk liigagi värvikaks, alates grööni koerast ja lõpetades neandertallastega. Loo sügavustes avanes küll Marja-Terttu traagiline katse põgeneda oma tunnete ja seksuaalsuse eest, aga see jäi vaatajale siiski mõnevõrra kaugeks. „Arktilised mängud” on aga taas kirgas, vaimukas ja tark, võib-olla isegi parem kui „Kokkola”.
Vestlusest ühe näitlejaga koorus välja, et tema arvates rapsisid ja sahmisid nad „Kokkolas” liiga palju. Ehk ongi tõsi, et „Kokkola” oma uskumatult julmade naljade ja uudsusega vaimustas tookord niikuinii, naerutas niikuinii ja tundus vist veel jaburam, kui tegelikult oli, sundides ka näitlejaid otsima abi rohkem välistest väljendusvahenditest, kogu aeg midagi tegema ja kõike kuidagi pakendama. „Arktilised mängud” on lavastuslikult ja mängulaadilt napim — ja seda võimsam.
Ingomar Vihmari tugevus lavastajana on, et tal jätkub julgust otsida absoluutset nulli, mitte midagi värvida, mitte millelegi hinnangut anda, usaldada maksimaalselt teksti mõtet. „Arktilistes mängudes” pääseb mõjule ansambel, kus kõik mängivad võrdselt sama lugu, ja ometi joonistub läbi välise koomika välja ka iga tegelase isiklik väline koomika ja sisemine traagika. Mitte keegi ei jää varju ja mitte kedagi pole ausalt öelda õiglane esile tõsta. Aga ma kavatsen teha siiski veel ühe erandi.
Intijani Mikkola (Priit Loog) on uus tegelane, keda varasemates lugudes pole. Pealispindse kirjelduse järgi on Intijani tõeline eluheidik. Ta on samuti endine šveitser, elab Vili juures ja magab põrandal madratsil. Tal on kõnedefekt ja ta on olnud kümme aastat armunud abielunaisesse, kes vaese Intijani lõpuks ikka hoopis kolmanda mehe pärast maha jätab. Piano ütleb ühes kohas Intijani ja Vili kohta: „Me peame arvesse võtma, et te olete idioodid.”
Kõige selle juures on tohutu rõõm näha, et Priit Loog sai oma sisemise looma lõpuks ometi lavale lahti lasta ja see kulmineerus publikult marulise aplausi teeninud võimsa räpiga. Võib-olla pole küll see kõige õnnestunum iseloomustus, sest tegelikult ei tee Loog seal laval midagi. Lihtsalt on. Väga kohal, väga aus ja vahetu. Kardetavasti on tema ilusa musklimehe ampluaa nüüd igavesti minevik. Intijani pani igatahes ootama: mida kõike see mees veel mängida suudab ja tulevikus mängib?
Kokkola on kokkulepe
Mis koht see siis ikkagi on, see saadana Kokkola, mille üle õde-venda Klemolad armutult irvitavad ja südames nutavad ja mis mitte kedagi jahedaks ei jäta?
Veel üks pildike teatripublikust. „Arktiliste mängude” vaheajal suitsetavad kaks keskealist prouat puhveti rõdul. Üks ütleb tõsiselt: „Ma olen seal Kokkolas olnud.” Ja teine noogutab asjasse pühendatu mitmetähenduslikku noogutust. Võib-olla oligi ütleja tolles Soome rannikulinnas käinud, aga minu kõrvus kõlas öeldu pigem filosoofiliselt. Nagu poleks mõeldud geograafilist kohta, vaid pigem Kokkolat kui üht teatavat elukeskkonda. Kus elu voolab tasases tempos omasoodu ja kus tundub, et üksikindiviidist ei sõltu midagi. Kohta, mis on jõuetuse võrdkuju. Ja ometi ka oludega mitteleppimise võrdkuju.
Oleks see vaid nii lihtne. Järjekordne paradoks peitub selles, et päris-Kokkola pole tegelikult mingi mõttetu ja umbne „depressiivne väikelinn”, ei. Kokkola on merelaheäärne kaunis linnake, lummav nagu kõik veeäärsed linnad. Sarnaneb väliselt tegelikult päris palju Pärnuga. Aga need, kes Klemolale rahu ei anna, on Kokkola inimesed. Sest siit läheb üpriski primitiivne veelahe — nende inimeste vahel, kel on töö ja raha ja suvilad mere ääres ja autod, ning nende teiste vahel, kel seda pole.
Eks me kõik ju tahaksime võidelda ebavõrdsuse vastu ühiskonnas. Küllap enamik meist. Vähemasti tahaksime, et keegi võitleks seda võitlust meie eest, sest me ise praegu ei saa. Pole aega ja… Aga me tahaksime küll, et kõigile jätkuks toitu, et kõigil oleks tööd, katus pea kohal ja kõrval keegi, keda armastada. See pesupulbrireklaamilikult primitiivne lause ei aita muidugi mitte kedagi. „Osta meie pesupulbrit, sest see peseb kõige paremini” pole sõnumiks piisav. Nagu mitte ka „Anna pool oma rahast vaestele, sest sul on see üle”. See ei pane kedagi mõtlema, isegi mitte seda inimest, kellele seda öeldakse. Aga Klemola tekstid oma kurioossuses ja absurdsuses suudavad mõttemägesid õiges suunas nihutada.
Kummaline kokkusattumus, et „Arktilised mängud” jõudis Eestis koroona tõttu lavale vahetult enne kohalikke valimisi. Lisaks sellele, et näidendis antakse kohalikest valimistest päris groteskne pilt, võib see panna meid ka mõtlema, mille poolt me siis tegelikult tahame hääletada. Mitte kelle, vaid nimelt mille poolt.
Üks kummaline asi on veel. Räägitakse vaktsineerimisest — et keegi on vaktsineeritud ja keegi pole. See tundub peaaegu liiga otsese viitena praegusele ajale. Kuid „Arktilised mängud” pärineb koroonaeelsest ajast (esietendus Tampere Teatris 4. IX 2019). Teksti lugenuna tean, et vaktsineerimise teema on pärit autorilt ega ole lavastaja lisandus. Nii et kui Klemolad pole teksti hiljem nende lausetega täiendanud, on nad kõigele lisaks veel ka prohvetid.
Šveitserite vennaskond
Väga ilmekas kujund on Vili Tiippanaineni (Kadri Rämmeld) loodud šveitserite vennaskond. Vili, nagu ka kõik teised tegelased näidendi-Kokkolas, ei kavatse niisama alla anda. Vennaskonda on vaja, sest Kokkola linnaplatsi ääres asunud ravintola’d on kõik kinni pandud ja šveitserid ilma tööta jäänud. Tõepoolest, üllatume, tänapäeval ei ole ju enam eriti šveitsereid! Millal šveitserid ära kadusid? Miks me ei märganud? Ma ei usu, et Soome ühiskonnas sai šveitseritel olla nii määrav roll nagu kunagises Nõukogude Eestis. Siin olid nad ju lausa kuningad. Kui polnud liigset kolmekat taskus (aga mõnel pool läks rohkemgi vaja) või polnud šveitser isiklik tuttav, võis juhtuda, et lõbujanus inimesel tuligi jääda restorani ukse taha pikka järjekorda konutama. Šveitserite kui kaduva ameti pidajate traagika on Eestis ehk kõnekamgi kui Soomes.
Intijani Mikkola — Priit Loog ja Vili Autio Tiippanainen — Kadri Rämmeld.
Gabriela Urmi fotod
Nagu Kokkola-lugude tegelased üldse, ei vaeva Viligi ennast kahetsemise ega enesehaletsusega. Tuleb edasi elada. Ja nii üritab ta ehitada kaduva maailma varemetele midagi muud — ta loob šveitserite vennaskonna, millest püüab teha ka poliitilist parteid ja seista kuidagigi mingite väärtuste eest. Jah, meile tundub tema võitlus tobe ja mõttetu, aga kui vaatenurk ümber paigutada ja vaadata nii-öelda Vili perspektiivist, pole seal midagi tobedat. Tema elu armastus Marja-Terttu on üle pikkade aastate tagasi. Mis sest, et ta on esmakohtumisel sigalakku täis, et tal on näos külmakahjustused ja ta on neid püüdnud ravitseda, teipides endale näkku elusa hamstri.
Lugedes kavalehelt, et Vilit kehastab Kadri Rämmeld, tekkis mul palju küsimusi. Miks? Kuidas? Ent Rämmeld loob uskumatult veenva kidura vanamehe. Vili reibas ettevõtlikkus, tema vapper võitlus oma väärikuse eest ja tema suur kurbus, see kõik liigutab ja naerutab. Kadri Rämmeldi peas on lavastuse ainus parukas, kuid tundub, et sedagi pole vaja, see ainult segab.
Elu on traagiline ja koomiline ainult kõrvaltvaataja jaoks. See, kes püüab ellu jääda, hakkama saada ja edasi liikuda, valib enda meelest kõige paremini nende võimaluste vahel, mida antud hetk talle pakub.
Ah jaa, see Marja-Terttu musabisnisesse minek. See jäi nüüd rääkimata. Aga las ta jäädagi. Nagu Intijani ütleb: „Kui päkapikke kuuled, siis sky is the limit.”
