ENN SÄDE FOTOALBUM 3. „Lindpriid” I
Jaanuar, 2022„Lindpriid” on nagu Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ lagedal eesti filmimaastikul — paistab kaugele, aga vähesed on ta läbi lugenud või vaadanud…
„Lindpriid” on 1970/1971. aastal Eesti Telefilmis valminud neljaseerialine mängufilm, stsenarist ja režissöör Vladimir Karasjov-Orgusaar (1931–2015 Pariis), peaoperaator Rein Maran. See oli Marani esimene operaatoritöö mängufilmis. Film keelati ära ja lebas ETV ja Eesti Filmiarhiivi hoidlates peaaegu kakskümmend aastat, hoolimata sellest, et algselt pühendati ta Lenini 100. sünniaastapäevale! Kuna filmi autor jäi Cannes’i filmifestivali ajal mais 1976 Prantsusmaale, lakkas film Nõukogude Eestis otsekui olemast.
Saamata jäänud honorari või tollases keelepruugis „lavastusrahad” loeme eesti filmi sponsoreerimiseks ja see nõtke sõna jääb mind saatma ka mu edaspidistes suhetes Eesti Telefilmiga.
Me filmime 1970. aastal sündmusi, mis on toimunud viiekümne aasta eest (1920–1922), aluspõhjaks Eessaare Aadu/Jaan Anveldi „ebareaalsete fantasmide romaan” põrandaalustest kommunistidest. Või nagu Jaan Kross ironiseerib: „Kuidas nad kõik olid olnud endale võetud maailmaparandamiskohustuse ja neile pandud valetamiskohustuse vahel higised ja hädas.” ( J. Kross. „Tabamatus. Jüri Vilmsi romaan”)
Režissöör Karasjov-Orgussaar kirjutab: „…otsustasin, et teen Lindpriidest „ajaloolis-revolutsioonilise” filmi paroodia. Aga ma tahtsin ka, et see film oleks ühtlasi allegooria. Et see mõistufilm tähendaks seda, mida te just näete, ja samal ajal ka midagi muud…”
Siinsed pildid on tehtud suvel 1970 Viitna ümbruses helimehetöö kõrvalt ega pretendeeri filmi reklaamfotodeks. Kõhedaks teeb tõsiasi, et ülesvõetavad sündmused on jäänud nüüdseks juba saja aasta taha. Lennart Meri räägib kusagil ajakuristiku servast ja selle kohutavast sügavusest. Terve sajand! Ning ma olen kättpidi või kõrvapidi seal sees. See on ka minu esimene mängufilm helirežissöörina.
Praegu aga… Praegu jookseme pakku politsei eest, trükime lendlehti metsatalus, päästame kadunud hingi öisel Lasnamäel, peame räuskavaid kõnesid Tööliskeldris, lebame haavatuna haiglas ja sonime palavikus Kaarli kiriku tornipeidikus…
„Ajalugu rullib omaenese jälgedest üle.” ( J. Kross)
