NELIKÜMMEND SEITSE NÄIDENDIT ÜKSILDUSEST, AJALOOST, VAIMSEST TERVISEST

Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistlus

PRIIT PÕLDMA

Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistlusele laekus 47 tööd. See on viimase kahekümne kahe aasta väikseim arv — tavaliselt on võistlusnäidendite arv olnud 70–80 ringis, küündides ühel korral isegi üle saja (107 näidendit 2003. aastal). Kui 2005. aastal saabus võistlusele 61 teksti, nägi žürii liige Urmas Lennuk selles tugevat ohumärki ja ülihirmutavat tendentsi.1 Kuidas suhtuda asjasse nüüd, kas oodata või karta, nagu Lennuk küsis? Sõltub, millega rekordiliselt väikest võistlustööde arvu seletada. Kas on toimumas näitekirjanike põlvkonnavahetus — varasematel võistlustel laineid löönud autorid on aktiivselt teatriprotsessi kaasatud ega leia mahti võistlusele tekste saata, samas kui noored kirjanikud pole draama väljendusvahendeid enda jaoks veel avastanud? Kas on oma jälje jätnud koroonakriis? Ehkki esmapilgul võis tunduda, et pikad isolatsiooniperioodid pakuvad rahulikku kirjutamisaega, ei pruugi ümbritsev teadmatus ja ärevus, kodukontor ja -õpe olla soodne foon, et mahukamale loometööle keskenduda. Või on põhjus näitekirjanduse väheses prestiižis, autorite tajus, et praegune eesti teater pole kirjanduslikult suveräänsest ja terviklikust algupärandist eriti huvitatud? Omamaist dramaturgiat küll lavastatakse, kuid selle hulgas annavad tooni koosloomemeetodil sündinud fragmentaariumid, dokumentaalnäidendid, adaptatsioonid ja mõne kultuurilooliselt olulise paiga või tähtpäevaga seotud tellimustööd — tekstid, mis on valminud konkreetse lavastuse tarbeks ning sageli mõeldud „ühekordseks tarvitamiseks”. Eelmisel kolmel näidendivõistlusel (2015, 2017, 2019) auhinnatud ja ära märgitud 21 näitemängust on seni lavale jõudnud vaid kolm. Tõepoolest võib mõni potentsiaalne autor mõelda, miks luua ja läkitada võistlusele oma näidend, kui parimadki võistlustööd ei pruugi jõuda lavale ega trükki, vaid jäävad seisma käsikirjadena Eesti Teatri Agentuuri raamatukokku.2 Mõistagi ei saa algupärase dramaturgia lavastamine toimuda välisel survel, näidend peab esmalt sütitama mõnd lavastajat. Loodetavasti teevad lavastajad näidendivõistluse tekstidega põhjalikult tutvust. Viimase näidendivõistluse saagi hulgas on peale võidutööde veel vähemalt kümmekond tõsise lavapotentsiaaliga teksti. Mõni neist vajaks enne lavastamist koos autoriga arendamist, täiendamist või tihendamist, kuid kui näidendis sisaldub oluline teemapüstitus või lõikav kujund, siis on töö omadramaturgiaga vaeva väärt — kaasaegne eesti näidend peegeldab meie siinset eksistentsi sellise eheduse ja vahetusega, mida inglise, ameerika, iiri või prantsuse menuautorite muidu hästi toimivad teosed pakkuda ei suuda. Loomulikult ei kutsu ma üles kvaliteetse tõlkedramaturgia tõrjumisele ega silmaklappidega kolkapatriotismile, juhin vaid tähelepanu, et omamaine draama elab ja areneb siis, kui teater sellest kirglikult ja järjepidevalt huvitub.

 

Traumaatiline minevik kui näitekirjanduse keskne teema

Võistlusele laekunud 47 näidendit pakkusid omamoodi kokkuvõtet teemadest, mis Eesti teatris ja ühiskonnas praegu esil. Palju tegeldakse traumaatilise minevikuga, seda nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil, vastuokslike lähisuhete või traagiliste ajaloosündmuste kaudu. Mitu näidendit käsitleb vaimse tervise probleeme, mitme loo peategelased kannatavad sõnaselgelt või vihjamisi depressiooni või muude vaimse tervise häirete all. Vajadus sellistel teemadel avameelselt kõnelda on tõsine ajamärk. Mitu näidendit vaevad valulisi lähisuhteid, valdavalt vaimset vägivalda. Veidi üllatavalt on neis sageli vägivallatsejaks vanem naistegelane, dominantne ema, kes on ise kogenud väärkohtlemist ja suutmata oma tunnetega toime tulla traumeerib nüüd oma lapsi. Selliste lugude lavaletoomine aitaks taolisi suhteid ehk ühiskonnas rohkem tähele panna ja teadvustada, ühtlasi pakuksid keerukad kiindumise ja klammerdumise mustrid näitlejatele psühholoogiliselt tuumakat mängumaterjali.

Üldse rõõmustas võistlus põnevate ja mitmeplaaniliste naistegelaste rohkusega. Paljude tugevate tekstide keskmes on tänapäeva ühiskonnas elav naine, keda ei kujutata mitte niivõrd suhete kaudu meestega, vaid iseseisva, ühtaegu tugeva ja hapra isiksusena eneseotsingute, hirmude ja igatsuste rägastikus. See on küllap seotud naisautorite esiletõusuga — žürii luges ja hindas töid anonüümselt, auto­rite nimesid teadmata; hiljem selgus, et suur osa võistluse paremikku kuuluvatest töödest pärines naisautorite sulest. Üks tähelepanuväärne tekst, mis küll auhinnatute sekka ei jõudnud, Martin Nõmme näidend „Ma olen prügi. Vii mind välja”, suudab soostereotüüpe intrigeerivalt hägustada: peategelaspaar kannab nimesid ??? ja !!!, nende sugu pole määratletud ja see ei ole väljaloetav ka dialoogist. Huvitav oli jälgida ja hiljem teiste žüriiliikmetega võrrelda, millal ja milliste detailide kaudu tekkis siiski kujutlus tegelase soost ning millist rolli mängisid seejuures lugeja enda sugu, elukogemus ja hoiakud.

Aeg ja ajalugu on viimase paari-kolmekümne aasta vältel olnud eesti näitekirjanduse keskseid teemasid. Selgi võistlusel süüviti mitmes näidendis ajalukku ning tehti sügav kummardus reaalselt elanud isikutele. Näidendites äratatakse ellu tähelepanuväärseid kirjanikke, riigimehi, väejuhte, poliitvange, metsavendi jmt. Paraku kannatab mitu sellist teksti liigse pieteedi ja sellest võrsuva pateetika all. Iseäranis Teise maailmasõja ja okupatsiooniaja traumadest kõnelevad näidendid panid küsima värske vaatenurga, originaalse sõnumi järele. Sõjaaegseid ja -järgseid lugusid on viimaste aastakümnete eesti kirjanduses jutustatud väga erinevates tonaalsustes ja erinevatest rakurssidest. Ma ei kahtle, et neid tuleb jutustada veelgi, kuna seal paotub inimeseks ja eestlaseks olemise amplituud, toonaste traumade mõtestamine asetab valusasse valgusse tänased valikud ja ühiskondlikud suundumused. Selle eelduseks on aga klaar ja läbimõeldud autoripositsioon, minevikuhuviga põimunud tänasetaju — viimasest tundsin mõne näitemängu puhul puudust.

Isiklike või rahvuslike minevikupainetega tegelemine on ärgitanud vormiotsinguid: kuidas aega laval kõige huvitavamalt kujutada? Paljusid tekste läbib tinglik ja mänguline ajapoeetika: tegevus hüppab kärmelt ühest aegruumist teise, paralleelselt ja üksteisega lõikuvana kujutatakse erinevaid tegevusaegu, üks ja sama tegelane ilmub eri eluetappides ja eri kehastustes, nähes iseennast kõrvalt ning astudes oma varasema minaga dialoogi. Mitme loo tegelaskonnas on teispoolsusest naasvaid kadunukesi, vaimolendeid. Möödunuga otsitakse lepitust, vaimudelt loodetakse lunastust. Enamasti see tulebki — mitut näidendit kannab leppimise ja vabanemise narratiiv.

Päris otsekohest päevakajalisust näidendivõistlusel eriti ei kohanud; mõne üksiku poliitsatiirilise teksti sihtmärk jäi üsna abstraktseks või pärines pigem lähiminevikust kui vahetust kaasajast. Paaris näidendis, sealhulgas võidutöös, vihjatakse koroonaajale — kriisiviide teravdab suhteid ega mõju pelga flirdina päevakajalise teemaga. Põhjalikumat kriisiaja psühholoogiliste mõjude analüüsi näitemängudes veel pole, usutavasti vajab see ajalist distantsi.

Võistlusele saabus mitu südamlikku lastenäidendit, kus kujutatakse nii elu loomariigis kui ka laste ja vanemate suhteid. Mitme sümpaatse, vajaliku teemapüstitusega lasteloo puhul jäi siiski häirima sündmustiku lihtsakoeline, paljusõnaline esitusviis. Veel leidus võistlustööde seas brechtilikku allegooriat, tulevikudüstoopiat, keelemängulist absurdi, rahvalikku komöödiat ja farssi; sekka sattusid, nagu ikka, mõned visandid ja sketšid, mis alles ootavad lahtikirjutamist, et nii mahuliselt kui sisuliselt näidendi mõõt välja anda. Päris ootamatuid teemavalikuid ning uljaid vormieksperimente nägi harva. Tekstid, kus uudse vaatenurgaga liitus veenev teemaarendus, jõudsid auhindade ja äramärkimisteni. Kuigi võistlustööde hulk oli varasemast väiksem ja neid järjepanu lugedes tekkis igatsus mitmekesisema tervikpildi järele, ei jää esiletõstetud tööd millegi poolest alla eelmistel võistlustel pärjatutele — tegu on sündmuslike, isikupäraste, lavale toomist nõudvate tekstidega. Žürii, kuhu kuulusid Varja Arola, Elise Metsanurk, Ene Paaver, Tiit Palu, Jaak Prints, Hardi Volmer ja siinkirjutaja, otsustas välja anda esikoha, kaks võrdset teist kohta ning märkida ära veel kaks teksti.

 

Absurdikomöödiast poeetilise realismini

Autoriümbrikke avades osutus, et kõigi esikolmikusse jõudnud tekstide auto­rid on näitlejaharidusega. Näitlejate loodud näidendite trumbiks on tihedalt läbi töötatud dialoog, üleliigsete sõnade vältimine ning sellest võrsuv pinge väljaöeldu ja ütlemata jääva vahel. Nii pea- kui kõrvaltegelased on mitmeplaanilised, psühholoogiliselt motiveeritud ja arenevad — lavakogemusega autorid väldivad tegelaste loomist, kes täidavad peategelase loos lihtsalt abistavat funktsiooni ega ole seega kuigi huvitavad mängida.

Üks viiest tunnustatud autorist on näitekirjanikuna debütant — Heneliis Nottoni viimase paari aasta jooksul eri žanrites ja väljaannetes ilmunud tekstid annavad märku mitmekülgse, tugeva keele- ja stiilitaju ning erksa sotsiaalse närviga kirjutaja sisenemisest kultuuriväljale. Ülejäänud neli autorit on varemgi näitekirjanikuna silma paistnud: Mart Aasa tekstid on publiku ette jõudnud nii tema enda kui teiste lavastajakäe all; Katariina Libe, Kadri Lepa ja Liis Seina näidendeid on varasematel võistlustel ära märgitud — kõik nad on isikupärased ja otsingulised autorid.

Viit esiletõstetud näidendit läbib teemana üksildus ning võimalused ja võimetus seda lähisuhete kaudu ületada. Liis Seina näidend „Kutse”, üks kahest äramärgitud tekstist, kõneleb keskealisest näitlejannast, kes, kuuldes, et tal on jäänud elada loetud arv päevi, otsustab korraldada omaenda peied, et ta saaks neil ka ise kohal viibida. Näidend paelub dramaatilise lähtesituatsiooniga, autor komponeerib haaravalt nii tihedat dialoogi kui poeetilist monoloogi, mängib osavalt kordustega. Kohati muutub poeetiline ja unenäoline põhitoon veidi ühetaoliseks — tekib tunne, et samadele teemadele ja olukordadele naturalistlikumalt lähenedes oleks võimalik saavutada veelgi tugevam mõju.

Liis Sein ja žüriiliige Tiit Palu.

Teine äramärgitu, Heneliis Nottoni „Emesis”, on vormilt vabavärsile liginev fragmentaarne noortenäidend, kus sündmused pigem „kummitavad kui toimuvad”, nagu märkis lavastaja Elise Metsanurk. Ses kummitamises seisneb teksti omapära: haiget tegevad minevikuvarjud ilmuvad argistes situatsioonides ehmatavalt jõuliselt. Loo keskmes on pealtnäha turvalises keskkonnas kasvanud 18–19-aastase tüdruku seksuaalvägivalla kogemus. Vorm ja sisu on puudutavas kooskõlas: katkestustest koosnev postdramaatiline struktuur annab edasi posttraumaatilist stressi kannatava noore, aga võib-olla terve põlvkonna elutaju.

Heneliis Notton.

Teine koht läks jagamisele kahe teksti vahel, mis mõlemad kujutavad ühe perekonna siseelu, kuid on stiili ja elutunde poolest diametraalselt vastandlikud. Mart Aasa „Kaksindust” kannab lennukas absurdihuumor. Peategelastes, kel nimeks Poiss 1 ja Poiss 2, võib näha kaksikuid, tõenäolisemalt aga ühe isiksuse kaht poolust. Näidend peegeldab nende kasvamist ja iseseisvumist, nende ja vanemate omavahelist võõrdumust, elu paralleelmaailmades. Kohati mõjub dialoog täiesti süüdimatu jaburdamisena, selle all on aga adutav traagiline süvahoovus. „Kaksindus” äratas mitmes žüriiliikmes lavastajavisioone, tekst sobiks nii teatrilavale, raadioeetrisse kui ka ekraanile, selle lühikesed stseenid, teravad dialoogikillud võiksid olla toormaterjaliks väga erineva kontseptsiooni ja kompositsiooniga lavastustele.

Mart Aas.

Kadri Lepa „Koju” sarnaneb nii tegevuspaiga kui stiili poolest autori esiknäidendiga „Astridi valss”, mis märgiti ära eelmisel võistlusel — seegi lugu hargneb ühes Eesti väikelinnas, moodustub argistest stseenidest, mille ümber tekib tugev poeetiline omaruum. Kui Mart Aasa peadpööritava absurdihuumori all pesitseb valus üksildustunne, siis Kadri Lepa väga realistlikus näidendis seob pereliikmeid sügav hoolimine, mida ei suudeta sõnades väljendada, kuid mis on ometi tajutav. Tegelased räägivad esmapilgul tühjast-tähjast, kuid repliikide all jooksevad selge alltekst, sõnastamata hirmud, ettevaatlikud läheduspüüded. Tegu on sügavalt eestipärase looga, mille keskmes pole kannatusterohke ajalugu, vaid meie (küllap suuresti ajaloost johtuvad) psühholoogilised eripärad: oma tunnete allasurumine, sotsiaalne kihistumine, suhtlemissuutmatus, jõuetus unistuste elluviimisel. Loodetavasti ilmub peagi lavastaja, kes tõlgib veenvalt lavakeelde nii Lepa teksti(de) olmelise kui poeetilise tasandi.

Kadri Lepp.

 

Vähemustest, enesestmõistetavalt

„Kui eesti teatrit vaadata, siis tundub, et Eestis ei elagi vähemusi,” tõdes tõlkija Varja Arola, kui pärast üht žürii koosolekut Tartust Tallinna sõitsime. Vähemuste lavale toomine ei pea tingimata tähendama spetsiifiliste vähemusprobleemidega tegelemist — vahest vajalikumgi on meeldetuletus, et elame siin ühiskonnas koos ning on probleeme ja protsesse, mis puudutavad meid kõiki, rahvusest, nahavärvist, seksuaalsest orientatsioonist, religioossest kuuluvusest vms olenemata. Erinevate vaatepunktide hõlmamine aitaks neid teemasid mitmetahulisemalt näha. Või peegeldabki teater meie sotsiaalset tegelikkust, kus erinevad sotsiaalsed grupid kohtuvad harva ning sedagi pigem konfliktisituatsioonides? Kuid kunsti roll ei pruugi piirduda reaalsuse peegeldamisega, ta võib seda ka kujundada — luua polüfoonilisemat ja empaatilisemat ühiskonda, andes hääle erinevatele sotsiaalsetele gruppidele.

See kõrvalepõige juhatab sisse esikohatöö, Katariina Libe näidendi „Võrsed”, mis kirjeldatud tühimikku hiilgavalt ja samas enesestmõistetavalt täidab. Näidendi peateemaks on pere loomise ja laste saamisega seotud hirmud ja lootused, sellega kaasnevad psühholoogilised, eksistentsiaalsed ja füsioloogilised probleemid. Loo keskmes on lesbilise tipparhitekti suhted oma biseksuaalse partneri, sõprade, kolleegide, iseendaga. Iga tegelane lisab peateemale uusi variatsioone. Stseenid on tihedad ja teravalt puänteeritud, üleminekud kiired, filmilikud. Suuri sündmusi ja järske pöördeid kujutades on autor hoidunud ülepaisutatud dramaatilisusest ja paljusõnalisusest, jäädes meeldivalt napiks ja delikaatseks. Läbiv kujundisüsteem, peategelase emotsionaalne side taimedega, mis annab näidendile ka pealkirja, on üpris üheselt tõlgendatav, kuid sellegipoolest usutav ja kõnekas — see ei mõju autori kavalalt konstrueeritud kujundite reana, vaid tegelase enda katsena oma elu kujund­likult mõtestada. Kui midagi enne „Võrsete” lavale toomist täpsustada, siis ehk keelt — kohati kõnelevad tegelased üldiselt realistliku võttestiku kohta ehk liiga ametlikult või pidulikult, on oma väljenduses üleliia korrektsed ja selged ning see kandub ka nendevahelistesse suhetesse, sõnakasutus muudab probleemid ja vahekorrad kohati liiga ühemõtteliseks. Suulise keele võimaluste kasutamine, veidi ebakonkreetsem verbaalne väljendus võimaldaks veelgi varjundirikkamat ja ambivalentsemat inimsuhete eritelu. See väike ääremärkus ei kahanda aga põrmugi „Võrsete” sündmuslikkust. Teksti, mis käsitleb üldinimlikult olulist teemat nii empaatiliselt, mitmekülgselt ja nüüdisaegselt, on eesti teatrile väga vaja! Kuuldavasti saab „Võrseid” peagi laval näha.

Katariina Libe.
Mart Laulu fotod

Lõpetuseks tahan lausuda tänu Eesti Teatri Agentuurile ja eelkõige dramaturg Heidi Aadmale, kelle visadus ja töörõõm eesti näitekirjanduse arendamisel ja levitamisel ning näidendivõistluste korraldamisel on lihtsalt imetlusväärne. Ei tahaks kujutada ette eesti teatrit ilma selleta. Suur aitäh žüriikaaslastele, kellega peetud intensiivsed vestlused siin kirjutises ühel või teisel viisil kajastuvad. Ning suurim tänu autoritele, kes on leidnud aega ja jõudu uute eestikeelsete näitemängude kirjutamiseks. Olen eespool küll kurtnud võistlusnäidendite vähesuse üle, kuid kui mõelda neile tundidele, mis autoritel on kulunud teemade selitamiseks, lugude arendamiseks ja tekstide viimistlemiseks — seejuures ilma igasuguse kindluseta, kas nad oma töö eest tähelepanu, tunnustust ja tasu pälvivad —, siis on see 47 näidendit siiski päris uskumatu ja muljetavaldav arv. On eesti kultuuri suur õnn, et on inimesi, kes tahavad ja suudavad sel maal ja selles keeles draamatekste luua.

 

Viited:

1 Urmas Lennuk 2005. Kas oodata või karta? — Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 33.

2 Esmakordselt plaanib Eesti Teatri Agentuur anda 2021. aasta näidendivõistluse võidutööd välja eraldi näidendiraamatuna. Suurepärane ja tänuväärt algatus tekstide laiemaks levitamiseks!

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.