JUMALASÕNA SÜGAVALT KURGUST

MEELIS OIDSALU

Juha Jokela, „Fundamentalist”. Tõlkija: Kai Aareleid. Lavastaja: Marta Aliide Jakovski. Lavastaja juhendaja: Elmārs Seņkovs. Kunstnik: Kristel Zimmer. Kunstniku juhendaja: Ene-Liis Semper. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Osades: Liisa Saaremäel ja Erki Laur. EMTA lavakunstikooli ja Von Krahli teatri esietendus 13. XI 2021 Von Krahli salongis.

Markus — Erki Laur ja Heidi — Liisa Saaremäel.

Juha Jokela näidend „Fundamentalist” pälvis Põhjamaade näitekirjanduse auhinna ja seda asja eest. Kahe uskliku inimese, noorukese usuaktivisti Heidi (Liisa Saaremäel) ja keskea künnisel vaimuliku Markuse (Erki Laur) suhtedraama püstitab küsimusi, mis võiksid paeluda nii teolooge kui suhtenõustajaid. Lõhestumised, mida Von Krahli teatri salongis lähemalt tunnistada saab, on samas üsna julmad, neis on sügavamaid, tegelaste kehalist sätungit moondavaid kihistusi. Kuidas muidu seletada Heidi tegelaskuju esimese vaatuse käigus avalduvat veidi kanget, kurgupingetest painatud dialekti?

Noor Heidi, kes ilmselgelt surub alla oma tundeid oma mentori Markuse vastu,  pageb usuäärmuslusse, aga mõni aeg hiljem otsib taas Markuse seltsi, et temaga usulises debatis piike ristata. Ühel hetkel sööstab Heidi sarmika Markuse piigi otsa, et oma uskumiste elutsükkel psühholoogiliselt purustatuna hullumaja seinte vahel lõpetada.

Jokela tekst võimaldab mõlemal tegelasel oma lähteseisunditele küpsemana tagasi vaadata ja paneb mõtlema, et võib-olla peaksimegi vaatlema nii iseenda kui oma kaaskondlaste äärmuslikke kalduvusi tänulikult kui olulist isiksuslikku arenguetappi, mööduvat nähtust. Liisa Saaremäeli Heidi on pigem suhtesõltlane kui veendunud sektant. Tema sõltuvus sektiliidrist paistab olevat suurem kui sõltuvus Jumalast — kuidas muidu seletada tema langemist, kui Markuse uskujapositsioon on ometigi irooniline?

Mul õnnestus Liisa Saaremäeliga ka veidi arutleda Jokela tegelaste õpi­trajektooride üle ja kuigi Heidi osatäitja selle tõlgendusega ei nõustunud, tundub mulle, et Erki Lauri kehastatud moekas eksegeet Markus läbis Marta Aliide Jakovski diplomilavastuse käigus sama põhjaliku arengutee kui Heidi.

Irooniliselt sädelev Markus lõhub Heidi elu kolm korda. Esimest korda paarikümne aasta taguses minevikus, kuhu korraks, esimese vaatuse alguses, põigatakse. 18-aastasele Heidile juhumassaaži ajal kätt püksi ajav Markus rüvetab noore usulaagrilise naiivkristluse, mispeale neiu alustab elu põletamist, kuni satub piiblit sõnasõltlaslikult järgiva sekti küüsi. Teist korda ütleb Heidi usust lahti, kui ta luteri kirikus moeskismaatiku karjääri tegevat Markust manitsema saabudes taas mehesse armub. Kolmas kord murtakse Heidi vaimne selgroog siis, kui Markus ka ilmaliku armastajana temale pühendumast hoidub.

Heidi — Liisa Saaremäel ja Markus — Erki Laur.

Heidi kurk on usust kange. Marku­se usukõne on sädelev, ta käib ja räägib usukonverentsidel, müüb raamatuid, aga tema usk on peibutavalt õõnes. Erki Lauri mängitud tegelase kime edevus on äratuntav osutus lääne intellektuaali üleolekutundele.

Mõlemad tegelased paistavad sublimeerivat oma isiku kallal tegemata tööd religioosseteks kinnisideedeks ja neist ideedest lahti saades lepivad asjaoluga, et maine elu ongi pagana raske ja ainult Jeesusele seda kõike delegeerida ei ole lihtsalt õiglane, kui vähegi soovitakse siin ilmas enesega viljakas kontaktis olla.

Vaatamise ajal mõjus pigem positiivselt, et Jokela viisteist aastat tagasi kirjutatud tekst ei ole liiga päevakajaline ega vii mõtteid ühelegi konkreetsele tänasele „ususangarile”. Jokela on võtnud süveneda luteri kiriku siseellu ja esitab Markuse tegelaskuju kaudu küsimuse luteri kiriku vastuolude kohta, millest ehk liiga vähe on avalikult räägitud. Esiteks võimaldab Markuse intellektuaalset edevust luterlikku eeti­kasse kootud individualismikude. Teiseks, luterlik kristlus on oma karskusetaotluses loobunud müstitsismist, osutudes  isegi  paljudele eestlastele talumatult igavaks viisiks teispoolsusega suhestuda. Markuse usumässki on mäss jutumärkides, viis eitada oma usuleigust.

Eestis on luterluse vähest „seksikust” üritanud aktiivselt kompenseerida Urmas Viilma, oma arvamusi poliitiliselt hästi ajastav kirikujuht. Paraku mõjuvad tema mõtteavaldused — eriti Toomas Pauli särava süvaintellektuaalse kristliku esseistika taustal — lihtsalt trolliva meediakäitumisena, millega Eesti evangeelse luterliku kiriku liider end pigem erakonnapoliitilisse kui usulisse nišši on paigutanud. Usul põhinevas enesepagenduses pole midagi vääritut, erakonnapoliitiline enesepagendamine on pigem halenaljakas.

EMTA lavakunstikooli XXX lendu lõpetava Marta Aliide Jakovski režii on värvikas, tundejõuga seal juba ei koonerdata. Suuresti lavastaja ja Erki Lauri koostöös sünnib Markuse tegelasest märksa suurem sümbol, kui autor algselt taotles. Jokela tekstis on Markus pigem õrritaja-käivitaja ning areng toimub rohkem Heidiga, Jakovski aga piitsutab ka poisikeselikult bravuurikat Markust mehistuma ja hullumajas Heidiga kohtuv pastor on märksa küpsem inimene, kui Jokela näidend arvata lubaks.

Erki Laur on oma hoiakult (nagu üks teatrisõber tähele pani) oma tegelaskujust üle, tema rollikäsitlus on pigem vaatlev, kohati karikeeriv. Liisa Saaremäeli roll aga, nagu mainitud, tuleb sügavalt kurgust, toimib seestumuse piiril. Sellisena on nende kahe näol tegemist põneva duetiga.

Markus — Erki Laur ja Heidi — Liisa Saaremäel.
Jana Mätase fotod

Kannatamatus, mida näitame üles oma ligimese painete vastu, eks seegi ole ebaküpsuse ilming. Nii ma igatahes etenduse mõjul  mõtlesin — ja sellist taipamist ei teki teatris just ülearu tihti. Sel korral lõpetasin pikema mõtisklussessiooniga. Miks me õigupoolest tõrjume inimesi, kes on ilmselgelt seestunud? Ohutunne, mõistagi. Aga tsiviliseeritud ühiskonnas — ja me elame sellises — ei tohiks ei poliitiline ega usuline seestumus osutuda takistuseks vahetule suhtlusele. Kuni ei kuuluta näiteks mõne viiruse riskigruppi ja suhtluspartner ei osutu inimeseks, kes on otsustanud meditsiiniekspertide soovitusi eirates su elu ohtu seada.

Lõppenud aasta on Estonia huku uuri­mise näol näidanud, kui kaua võivad ühiselulised traumad meid painata. On selge, et kolm kümnendit ei pruugi olla piisav aeg sellise trauma unustamiseks. Estonia pardal hukkus 285 Eesti kodanikku. Koroonaviiruse surmasid on Eestis loetletud nüüdseks üle 1800. Kui küsida suvalise inimese käest, kas ta oleks valmis laskma end väheproovitud ja rekordkiirusel arendatud vaktsiiniga süstima, et vältida mitme laevatäie (ükskõik mis rahvusest) inimeste hukku, siis kahtlen, kas positiivselt vastanute arv oleks sama närune kui vaktsineeritute osakaal Eesti täisealisest elanikkonnast praegusel hetkel.

Marta Aliide Jakovski lavastus ei tegele otseselt selliste dilemmadega, aga Jokela näidendi mõlema tegelase võitlus on märksa sügavam, kui ühe pandeemia ohjeldamise meetmete arutelu kunagi olla saaks. Võib-olla ei ole meil piisavalt hingeliselt puudutavaid väljakutseid, et me meditsiiniküsimustes nii religioosseks osutume?

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist