„1984”, MAAILMA VAEVANE HELI(N)

KALLE KURG

Multidimensiooniline teos „1984” George Orwelli samanimelise romaani järgi. Helilooja, libretist, dirigent: Mihkel Kerem. Režii ja montaaž: Gijs Besseling, Emlyn Stam ja Sophie Hunter. Lavastaja: Emily Ingram. Produtsent: Clementine Seely. Operaator: Paul Evans. 1. kaamera/valgus: Jack Finn Taylor. Stsenograafia ja kostüümid: Samuel Wyer. Helitehnik: Donal Sweeney. Jumestus: Chang Kim. Kujundus- ja valgustusala assistent: George Thompson. Esitajad: Willem Stam (tšello) ja New European Ensemble koosseisus James Meldrum, Felicia Van Den End, Christopher Bouwman, Ryanne Hofman, Amber Mallee, Ryan Linham, Jan Harshagen, Sebastiaan Kemner, Pepe Garcia, Rada Ovcharova, Maria Kouznetsova, Maria Nabeiro, Willem Stam, Emlyn Stam ja Marijn Van Prooijen. Näitleja: Joseph Thompson. Kestus 68 min. „1984” ingliskeelne variant on kuulatav-vaadatav OnJam TVs alates 30. IV 2021.

„1984” George Orwelli romaani järgi. Helilooja, libretist ja dirigent (Mihkel Kerem) kui Suur Vend.

 

Panen arvuti kinni, aga erutus ei vaibu. Olla inimene tundub korraga raske. New European Ensemble’i märgi all loodud „1984”¹ on nii sisult kui ka vormilt rikas ja sisendab kuulajale-vaatajale küsimusi, millele aus vastamine tekitab häbi- ja jõuetustunde, süütuna siiski süüdi olemise idee, loosungi „Inimene, see kõlab uhkelt” naeruvääristatuse. Ja veel mõnda muudki, mida ei tahaks endale tunnistada. Mihkel Keremi kui tervikteosele aluse pannud helilooja ja libretisti ning mitme teise kunstiala autorite ja teostajate koostöös sündinud düstoopia on teadaandmine inimlikkuse, helge unistuse ja õnneliku tuleviku hävitamise viisidest. Inspiratsiooniks on kasutatud George Orwelli antiutoopilises romaanis „1984” kujutatud problemaatikat, mis puudutab iga inimest ja tekitab põhjapanevaid küsimusi kogu inim­ajaloo, inimese olemuse ja maailma olemise kohta.

 

Vorm

Düstoopia algab filmipäraselt, dokumentaalselt, reaaleluliselt. Ekraanil on Edward Snowden. Oma varasemas elus ühiskonna salajase jälgimisega tegelevate asutuste teenistuses olnud Snowden on hiljem avalikustanud nende dokumente ja saanud sellega kuulsaks kogu maailmas. Nüüd on Snowden, kelle elujoonises leidub sarnasust Orwelli romaani peategelase Winston Smithiga, inimese lõhestatust ja kahestumist kujutava teose avasõna lausuja osas.

Järgnevas teemaarenduses ilmneb teose loomus veelgi karakteersemalt. Inimese lõhestatuse ja kahestumise teema avatakse nii, et 1948. aastal valminud romaanist lähtuv mänguline element seostub 2000. aastate reaaleluga. Esiteks selgub, et näitleja Joseph Thompson, kes esitleb Orwelli romaani ja selle peategelast Winston Smithi, ja tšellist Willem Stam, kes on musitseeriva ansambli solist, langevad samalaadse paine ja piina ohvriks nagu Smith. Ansambli aldimängija Emlyn Stam osutub paralleelselt ka O’Brieniks, kes romaanis on Smithi sõber ning kaitsja, samas ühtlasi tema järele nuhkija ning tema piinaja. Ja kõikjal kõike ja kõiki valvava Suure Vennana, kelle puhul romaanis ei selgu, kas tegu on totalitaarrežiimi tegeliku diktaatoriga või propagandamasina loodud näiliku hirmutisega, esitletakse ei kedagi muud kui teose põhiautorit, ansambli dirigenti ja heliloojat Mihkel Keremit! Teiseks, neisse mängulis-reaalelulistesse põhiliinidesse lõikuvad tänapäevased dokumentaalset laadi filmilõigud. Viimastest võib välja lugeda, et võimutsemise äärmuslikkust, inimesega manipuleerimist ja tõe kadumist ühiselus tuleb käsitleda aktuaalse üleilmse probleemikogumina. Samas aga näivad rusuvates võttepaikades jäädvustatud ajatud, mahajäetusele osutavad interjöörid vihjavat, et inimese probleemid on igavesed.

Mängulisus on reaalelulise ainesega vahetult seotud ka düstoopia lõpuosas ja siingi ilmneb inimese lõhestumise ja kahestumise motiiv. Dokumentaalfilmi laadis lõigud hüljatud tööstushoone moodi ruumis musitseerivast ansamblist jätavad mulje, et see on kollektiiv, mille liikmed Mihkel Keremi taktikepi all annavad muusika heaks oma parima, samas kui taamal ilmub pealetükkiva projektsioonina kangastus Keremist kui romaani tegelasest Suurest Vennast.

 

Žanr?

Mis see kõik kokku on? Teoses lõimuvad filmikunstiga näitekunst, kirjandus ja muusika. Selle senituntud funktsionaalseid skeeme ja žanriraamistusi trotsiva, samas tervikliku teose puhul, mida saab jälgida kinosaalis või televisioonis või ka arvuti vahendusel, ei tundu tavapärased määratlused sobivat. Alusmaterjal, Orwelli romaan, seob omavahel realistlikku, ulmelist, satiirilis-paroodialikku ja libadokumentaalset elementi ning eirab tunnustatud kirjanduskaanoneid. Mihkel Kerem, muusika autor, helilooja, on tunnistanud, et ta oli oma teose algselt  kavandanud tšellosümfooniaks, aga loomisprotsessis kujunenud see — tema muheda teate kohaselt — „ilma lauljata ooperiks ja näitlejaga tšellokontserdiks”².

Žanri määramisega kimbus, panen oma arusaamise teose terviklikkusest proovile selle nimetamisega „multidimensiooniliseks”, sest see termin viitab nii vormilisele mitmekihilisusele kui ka sisulisele mitmemõõtmelisusele. Multidimensioonilise teose „1984” struktuuri saab mõista kui eri väljendusvahendite (muusika, dokumentaalmeedia, teatri, filmi ja kirjandusliku teksti) kollaaži või montaaži, mida kasutatakse kindla suunitlusega tähenduskompleksi loomiseks. Saan aru nii, et sellist komponeerimisviisi õigustab taotlus sisulisi seoseid võimalikult intensiivistada. Käesoleval juhul selleks, et tuua igapäevasest globaalsest infomürast mõjuvalt nähtavale tänase inimese vaimne situatsioon.

Romaanis „1984” määravad ennustusliku fantaasia suundumuse ja ulatuvuse kirjaniku poliitilised äratundmised 1940. aastate Inglismaal, lisaks teadmine utopismi muundumisest totalitarismiks teistes riikides. Toda ennustuslikkust on multidimensioonilises teoses „1984” süvendatud mitte ainult nüüdisaja üksikasjade abil, vaid ka vihjetega toimuva globaalsele mastaabile. Aga nagu romaaniski, on kesksele kohale seatud ikka inimese-indiviidi enesetunne totalitarismi salakavalas mängus, mis taotleb inimese kui sellise tühistamist. Mis on inimese tühistamine? Tema vaba eluõiguse eitamine ja võimatuks muutmine, kui inimese enda loodud võimutsemismehhanism temast võõrandub ja taotleb tema sisemuse täielikku okupeerimist. Totalitarism ei piirdu inimese välise allutamisega, vaid üritab hõivata ta meeled, teadvuse ja südametunnistuse. Inimene peab kaduma, jääma peab kõigest hingest ise alluda ihkav Süsteemi käsundusühik.

Hetki filmivõtetelt: New European Ensemble, dirigent Mihkel Kerem ja tšellist Willem Stam.

 

Muusika

Sellise nii-öelda ideoloogilise mustri tõttu võib tunduda, et multidimensioonilises teoses „1984” on alust loov või teemaarendust juhtiv roll sõnalisel osal, just filmilikul või teaterlikul komponendil. Mulle avaldas siiski muljet hoopis see, et dokumentaalfilmilikust avangust (stseen Snowdeniga) ärgitatud algootuse kiuste hakkab teose sügavus tasapisi ilmnema teisiti. Koos ahistamisteema üha suurema pingestumisega pääseb multidimensioonilises tervikus üha mõjuvamat osa mängima muusika! Ja mitte sel formaalsel põhjusel, et loomingulooliselt on „1984” uudne mitmikstruktuur rajatud muusika kui algse vundamendi „peale” või et muusika on mitmikstruktuuris kergesti jälgitav (mida ta tõesti on), vaid vaimsusküsimuse pinnal.

Mitme kunstiala toel loodud fantaasialend pakub võimaluse tõlgendada kuuldavat-nähtavat nii, et vaimuvaenulikus suhtluskeskkonnas, kus Süsteem üritab taandada inimesed aparatuuriks, on muusika see viimane võimalus, viimne substraat, millest inimene elutusse langemise kartuses veel loodab või suudab kinni hoida. Siin pole küll romantilist tundeküllasuse väljapurskumist, „1984” muusika on motoorne. Aga kui tšellist ja piinatu Willem Stam vaevasel ilmel ning, võiks öelda, et visalt ja vihaselt oma pilli mängib, tekib tahtmatult tunne ja mõte, et ta hoiab kinni muusikast kui oma usutunnistusest ja musitseerimisest kui inimeseks jäämise ning inimesena kestmise tingimusest ning et see on tema viis vältida elutusse langemist.

Ma ei saa jätta toonitamata seda aimatava enesetunde, olemisvaeva ja elusustahte assotsiatsiooni. Kui musitseerimine sõnalis-pildiliselt kujutatud ahistamissurve kasvamise kiuste ikka jätkub, muusika ei lõpe, siis hakkad nende stseenide juures tahtmatult mõtlema, et selles ängleva muusika justkui endastmõistetavas jätkumises peitub oma sümboolika, mis vihjab hoopis enamalegi kui inimühiskond oma ajalooga, nimelt olemise sügavusele, ja ehkki see muusika ängleb, ängistab, hakkad soovima selle jätkumist. Kui muu materjal teoses seostub ‘totaalsuse’ võimutsemisega, siis muusika puhul tõrgub mu mõte seda sõna kasutamast ja pakub välja lahendi: ‘kõiksus’. Seega totaalsus vs kõiksus. Totaalsuse pretensioonikus saab inimeselt võtta kõik, aga ei suuda allutada olemise sügavust. Spekulatiivne mõttekäik, mis jääb taustaks küsimusele, kas inimesel on lootust. Kes teab, võib-olla peitub vastus sellele ikkagi lihtsalt muusika kestmises kui niisuguses.

„Koos ahistamisteema üha suurema pingestamisega pääseb multidimensioonilises tervikus üha mõjuvamat osa mängima muusika…”

 

Totaalsus

Samas on totaalse surve teema teoses ikkagi ka järelejätmatult visa. Visuaalse materjali vahendusel rammitakse kuulaja-vaataja teadvusse ärritavalt negatiivse ja kummastava tähendusega infojadasid. Sõjaväeparaadid. Wikipedia, see globaalselt kõigile tõe täiendamiseks avatud entsüklopeedia, mis paratamatult sümboliseerib ühtlasi ka tõe täiendamise alalist vajadust, tõe puudulikkust. Loosungid „Two Minutes of Hate”, „Thought Crime is Death”, „Freedom is Slavery”, „Everything is off”, „1+1= 5” kui näited, et tõde on võimu teha. Masendavad interjöörid, assotsiatsioonid kinnipidamiskohtadega, musitseerimine mahajäetud tööstushoones. Paljastavad detailid, nagu pilt pildi taga või sama nägu vastandlikes seostes.

Kogu teos osutab, et millises vormis ka ei kulgeks režiimi haardes oleva inimese elu, on kõik ikka ja alati Totaalne Sund. See ei säästa kedagi ega midagi, püüab salakavalalt tungida koguni muusika tegemisse ning ilmselt tahaks sealtkaudu pääseda ka ‘muusikasse kui sellisesse’. Assotsiatsioonidega üle külvatud kuulaja-vaataja ei pääse küsimast, kas inimesel pealetükkiva ja kõikehõlmava sunni haardes ongi enam elu või on elu asendunud millegi muuga. Too „muu” saab olla ainult totaalsusjuhtumite kuhjum, mille taga püsib kõikjal viibiv, kontrollimatu, pidevalt end tunda andev, võimutsemisvahendeid suvaliselt kasutav ja kõike üheks ja samaks alluvussüsteemiks ehk teisiti öeldes iseendaks redutseeriv Totum. Too miski, mida „1984” kuulaja-vaataja saab kirjeldada kui jälgimist, sundi, allumist ja tõetut kestmist.

Siinkohal tundub parema arusaamise mõttes mõistlik heita pilk kõnealuse düstoopia sünniks inspiratsiooni andnud romaanile. Orwelli „1984” osutab, et võim saavutab õõvastava täiuse seal, kus tema manipulatsioonide tagajärjel tekib teineteist välistavate arusaamade lahutamatu ühtsus, nn topeltmõtlemine ehk kaksisoim (oim: taip, aru). Iroonilisel kombel jääb manipuleeritud inimesele sel juhul kätte koguni kaks tõde, ainult et (nagu ka tegeliku ajaloo pinnal on näidatud) need kaks tõde tühistavad, tapavad teineteise³. Tõde kaotab sisu, valitsema pääseb tõesarnane vale ja seejuures sunnitakse vale sünnitamise aktis osalenud inimest oma tegu unustama. Asjade säherduse käigu tõttu kaotab inimene elu ja olemise pidemed. Pidetus põhjustab ängi ja aitab tõhusalt kaasa sellele, et inimene kaotab oma iseseisvuse ja taandub Süsteemi ühikuks. Inimesena ta enam ei eksisteeri, nagu teatab romaanis O’Brien. Kuidas tajub seda kõike uudse audiovisuaalse teose kuulaja-vaataja?

Esiplaanil tšellist Willem Stam ja dirigent Mihkel Kerem.

 

Vaimsus

Pideva intriigi ilmekuse ja näitlikkuse huvides on multidimensioonilise teose loojatel alatasa kasutusel ühe kunstiala esituse katkestamine ning jätkamine teisega. See mõneti provotseeriv ja lõplikke lahendusi mitte andev vormi­strateegia hoiab kuulaja-vaataja pooleldi teadmatuses ning seetõttu valvel ja ärksana. Pildile, sõnale ja muusikale omaste kunstitinglikkuste liitmine asetab kuulaja-vaataja olukorda, kus tal tuleb kuuldavat-nähtavat vastu võtta tuntud mallide ja seletusteta, seega ehk ka vahetumalt ning iseseisvamalt. Teisiti öeldes, mitte publikus osaleja ja kunstitarbija distantseeritud ja eelreguleeritud hoiakute kaudu, vaid isiklikult, intiimselt, eelarvamusvabalt, vahetult.

Kas ei ole nii, et kuulaja-vaataja muutub nõndamoodi tahtmatultki osaliseks milleski, mis on küll ühtpidi mäng, aga teistpidi ei ole? Vast polegi liialdus arvata, et lisaks võimalusele mängida mõttega teiste inimeste elu rusunemisest üritatakse kuulajat-vaatajat lausa reaaleluliselt suunata ka tema enda elu juurde — endale aru andma, kuidas inimeseks olemist ise ja isiklikult tajutakse. Et kui maailm on säherdune, kuidas siis minuga on? Ehk teisiti, mind suunatakse mõtlema selle üle, milline on inimese vaimne situatsioon üldse ja minu kui konkreetse inimese enesetunne valitseva vaimse situatsiooni haardes. Kas me tunnistame endale elutuseohtu? „1984” kõnealune audiovisuaalne variant igatahes pani nii mõnegi romaanis esile toodud ja ka elus täheldatava seiga mõtteis valusalt tuikama.

Esiteks, elame maailmas, kus hoiak „minusse see ei puutu” ei kehti, ja kui tahame ahistatuse probleemist jagu saada, peame kõigepealt tunnistama selle probleemi olemasolevaks ja omaks, isiklikuks. Teiseks, halb unenägu või horror à la „1984” ei ole üheplaaniline ja ühekordne sotsiaalne õnnetus, mis leiab aset „kusagil mujal”, vaid kõikjale tungiv ja kõigis inimestes aset leidev alaline protsess. Kolmandaks, iga ühiskonnaliiget võimu alla pressida püüdev kaval totalitarismitendents toimib varjatult ka siis, kui inimene arvab end sellest väljapoole jäävat ega taha uskuda ja tunnistada, et kõikjal toimib kahepalgelisus ja vägivald. Ja neljandaks, inimene, see sotsiaalne olend on lõpuks siiski unikaalne indiviid ja totaalne ülemvõim otsib ilmselt „individuaalset lähenemist”, et muserdada, moonutada ja hävitada just inimese-indiviidi sisemust, vaimset ja hingelist temas, ta mina ning iseolemist.

Ekraanil on Suur Vend — Mihkel Kerem.

 

Tähendus

Nende mõtete lisandina meenub, et Mihkel Keremi kui looja loomingus järgnes multidimensiooniline „1984” sümfooniale nr 3 (2013), mis on pühendatud kommunismiohvritele. Ja et pühenduse tagant avanev tragöödia ei ole mäng laval, vaid kohutav tegelikkus, poliitilise ajaloo õudusteküllane realiteet, mida düstoopialiku tinglikkusega esile manatud jubedused ei suuda kaugeltki ammendada. Siiski ei sobi teose tähendust ahendada ega asjastada, käsitleda seda liiga kitsalt kui üksnes protesti poliitilise diktatuuri vastu või antud hetke aktuaalsete probleemide kajastamist meedialike vahenditega.

Interdistsiplinaarne ja multidimensiooniline „1984” viitab võimu ja vaimu, inimsuhete ja inimese enesekäsituse motiividele kogu uuemas tsivilisatsioonis. See teos aitab vabaneda kunstlikult esile kistud optimismiavaldustest, pateetilistest võltsidest sõnadest kõigil, kes mõistavad võimalikkuse kui kunstivõtte elustavat väge. Kuulanud ja vaadanud, võtan oma äratundmise kokku nii: lõppude lõpuks prevaleerib kõigi mu äratundmiste üle Küsimus, ja see ei tule naiivsusest. Minult, meilt, igaühelt, kes fantaasiateosega „1984” kontakti saab, ei küsita ju mitte seda, kas inimese survestamine, ahistamine ja vägistamine on reaalselt võimalik, vaid hoiatavalt seda, kas me ikka anname endale aru, mis toimub.

See tungiv küsimus koos eeldusega, et meil tõesti on põhjust muretseda, murrab meie mugavustsoonist ja harjumuslikkuse kaitsekihist läbi suuresti sellepärast, et „1984” on loodud tõelise teadlikkuse ja kirega. Suurepärane režissööritöö, korralik montaaž, hea lavastajatöö teil, Gijs Besseling, Emlyn Stam ja Sophie Hunter! Orwelli vahendava näitleja Joseph Thompsoni unustamatu esinemise kõrval on meeles ka muusikute veenvad näitlejatööd. Mihkel Keremi alustpanev heliteos ei mõju filmnäidendi saatemuusikana, vaid on teos omaette. Ning New European Ensemble’i kõrgetasemeline musitseerimine, sealhulgas muidugi ka tšellist Willem Stami mäng, on sama köitev kui teose sõnalis-pildiline esitus ega kao viimase sisse ära. Kahtlemata on uudne „1984” audiovisuaalse kultuuri saavutus. Aga ikkagi…

Teose algul ilmub ekraanile Edward Snowden.

 

Teostus

Kordusmomendid? Need teevad mitmeid kunstialasid kätkeva, vormilt keerulise teose kergemini jälgitavaks. Põrutavate assotsiatsioonide tulvas aitab muusika perioodiline jätkumine kuulajal-vaatajal järje peal püsida ning monoloogistseenid, nägelikud kangastused ja dokumentaalsed pildisarjad oma teadvuses üheks tervikuks sulatada. Aeg-ajalt katkestatuna, aga ikka ja jälle jätkuvana kujuneb muusika stabilisaatoriks, sellise häälestuse hoidjaks, mis ei lase teaterlik-filmilikel stseenidel vajuda põneviku või õuduka standardite tasemele.

Ärritavad katkestused? Aga kompositsioonitervikus on põhiline muusika jätkumine ning katkestused dramaatilise pinge hoidmiseks hädavajalikud. Katkestus etenduse osana ei ole sama mis paus, mida tajutakse muusika juurde kuuluvana. „1984” multidimensioonilises keskkonnas tekitab pidev muusika katkestamine ja teiselaadse materjali sekkumine ärevust, on kui hoiatus, halb äratus ja vihje, et iga hetk võib saabuda eluks maskeeritud elutus kui halb igavik või kõikepurustav sund kui julm ajam. Hingetu masinavärk, saatanlik kius, silmanähtav kurjus on kasutusel kui teadlik võte tekitamaks kuulajas-vaatajas ahistust ja protesti ning kutsumaks teda selle kaudu kaasa elama, tundma end ühena ahistatutest ja kiusatutest.

Konstruktivistlik ja romantilisusest hoiduv laad? Aga teos ei jäta külmaks. Vähemalt minu tundetulv ei raugenud küll pärast kuulamist-vaatamist; seda õhutasid kõikvõimalikud küsimused inimesele antud elu õrnusest ja inimese julmusest iseenese ja kaasinimese vastu, aga ka masendus kibedast tõest, mida ma ehk ei ole seni tahtnud endale täiel määral tunnistada. Need emotsioonid kutsus esile teose kui aistilis-mõttelise terviku kogumõju, mitte autorite püüd vormiga efektitseda, jubedustega rabada, mingi visuaalse või sõnalise nipiga edvistada.

„Muusika ei tee ideoloogilisi avaldusi, ei loo sellesinatse maailma välist kuju, vaid on, kui lubate nii arvata, maailma sisemine heli(n).”
Gijs Besselingi fotod

 

Kahtlused

Usun, et multidimensiooniline „1984” oma allasurutud maailma kujutamise ja rusutuse kummalise lummaga ei vaju kuhugi internetlik-globaalsesse ebamäärasusse, mis kaasneb karjuvate meediasündmuste ja äärmuslike kunstieksperimentide üliküllusega. Ja mul on kuidagi ebamugav oma paari väiklase tähelepaneku pärast, mida ma ei saa siiski täiesti ignoreerida ja mille ma, tahtes ilmselgelt entusiastlike ja oskuslike autorite vastu ausaks jääda, oma mälusahtlist välja otsin ja „kahtlusteks” nimetan.

Tegeliku elu motiivide puhul jääb kripeldama mõte, et konkretiseerimine (kui Snowden välja arvata) võib juhtida üldist kujundit püüdva kuulaja-vaataja tähelepanu inimese ja inimkonna üldiste, alaliste probleemide juurest pisemate ja pinnalisemate asjade juurde, mida hakatakse põhjuseta üle tähtsustama, nagu olekski nende esile toomine peaasi. Väikest segadust võib vaatajas ehk põhjustada ka Wikipedia, selle kõigile kaastööks avatud teksti mängutoomine, sest see iseenesest edumeelne ja efektiivne näide hea tahtega tehtud koostööst kipub paraku langema ahistamistemaatika konteksti, jääma mitmemõtteliseks. Aga need pole kõike nässu ajavad detailid, vaid vaieldavused.

Olgu, kuidas on, igal juhul avaneb eri kunstialade koosmängus kaduva või kadunud tõe teema ilmekalt suurel määral seetõttu, et igaüks neist kunstialadest annab ahistatava inimese motiivile oma varjundi ja rakendatud on kõik kuulaja-vaataja meeled. Usun, et seda teost kuulates-vaadates-kuulates poleks elevil mitte ainult kirjanik George Orwell, vaid ka filosoofid, nagu Jeremy Bentham või Michel Foucault, keda vaevalt saaks pidada paranoikuteks põhjusel, et nad on ühel või teisel moel olnud seotud mõttega, et ühiskond võib muutuda panoptikoniks, kus igaüks on teiste ja lisaks ehk iseendagi nuhk. Inimõiguste teema ei vanane.

 

Kooda

„Ja siiski,” kuulen ma kõikjal viibiva ja alati kõike teadva parandamatu skeptiku kiunuvat häält, „kus on ilu?! Ja milleks ikkagi selles teoses üldse muusikat vaja on? Kui kõik on vale, kas muusika saab siis jääda õigeks?” Ma ei hakka vaidlema, kas taevast on vaja, kui elame maist elu. Muusika ei tee ideoloogilisi avaldusi, ei loo sellesinatse maailma välist kuju, vaid on, kui lubate nii arvata, maailma sisemine heli(n), mille loov inimene on avastanud ja avalikuks teinud. Tema olemasolu tingimuseks on selline jätkuvus, pidevus, voog, ühtsus, mida ei saa olla elutuses, tühjuses. Meie oma tänase maise maailmaga oleme paraku juba säärases seisundis, et vajame peatselt elustamist. Mida multidimensiooniline „1984” ennustabki.

 

Viited:

¹ 23. juunil 2021 sai Mihkel Kerem auhinna London Independent Film Awards parima originaalmuusika eest. — Vt ka: https://www.planethugill.com/2021/04/a-new-film-inspired-by-george-orwells.html

Estonian composer joins Edward Snowden in new Orwell classic film version. — ERR News 22. IV 2021. — https://news.err.ee/1608186670/estonian-composer-joins-edward-snowden-in-new-orwell-classic-film-version

² Merit Maarits 2021. Teosest „1984” inspireeritud uue filmi peaosas on Mihkel Keremi muusika. — ERRi kultuuriportaal
21. IV. — https://kultuur.err.ee/16081861 78/teosest-1984-inspireeritud-uue-filmi-peaosas-on-mihkel-keremi-muusika

³ „Inimesele, kellele sisendatakse, et ta on igal hetkel tema ise, aga samas ka mitte tema ise, vaid pidev eneseeitus, ei jää rünnaku korral moraalseks enesekaitseks enam suuremat võimalust.” — Jaan Undusk. Neetud dialektika. — Tuna 2016, nr 3, lk 2–14.

„Winstoni töö sunnib teda praktiseerima „kaksisoima” — võimet vallata samaaegselt kahte vastandlikku arvamust, mis tühistavad teineteist. Winston peab uskuma, et ta parandab vigu, kuid samas ta teab, et ta võltsib informatsiooni. Kumbki ülesanne sunnib teda otsima meetodit tõe varjamiseks. Süsteem manipuleerib Winstoniga, kuid ikkagi, Välispartei liikmena on ta osa süsteemist, mis manipuleerib teistega.” Jeffrey Meyers. „Orwell. Ühe põlvkonna painav süütunne”. Tallinn, Varrak 2005, lk 338.

Omalt poolt inimese lõhestamise ja kahestamise kohta. Märkimisväärne on, et Snowden reaalse isikuna ei tegutse kahes eri elus üheaegselt, vaid on oma saladuste avalikustamise kaudu asunud eitama eelmise eluetapi väärtusi. Aga fantaasiamudel, mille järgi nii Orwell kui ka nüüdse „1984” autorid elu vastuolusid kujutavad, eeldab just kahe elu või vähemalt kahe vastandliku, teineteist eitava rolli samaaegsust. Näiteks: Kerem muusikuna on täiesti andunud muusikale ja on samal ajal täiesti Suur Vend. Näiteks: Thompson näitlejana on õige ja ehtne, aga Süsteem soovib, et ta ei oleks näitleja, vaid osatäitja, kes oma kutsumusest tõde vahendada pidevalt lahti ütleb ja vahendab tõetut sõnumit — kui selline saab olemas olla. Selle nimel näitlejat ahistatakse, ja mis tähtis, piinatakse just ta sisemust.

Eristan panoptikumi (ld) kui vaatamisväärsuste galeriid panoptikonist (kr) kui suletud süsteemist, kus jälgitakse meelsusvange, kellele kinnitatakse, et nii on neile kõige parem.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.