PERSONA GRATA SANDER JOON

Sander Joon aprillis 2022.
Harri Rospu fotod

 

Sander Joon, palju õnne! Sinu 15-minutine lühianimatsioon „Sierra” (2022) pälvis Dresdeni 34. rahvusvahelisel lühifilmide festivalil („Filmfest Dresden”, 5.–10. aprill 2022)
ARTE parima lühifilmi auhinna, samuti noortežürii äramärkimise rahvusvahelises võistlusprogrammis. Palun selgita animatsioonimaailmaga võib-olla vaid põgusalt kursis lugejale, kuidas sa seda tulemust hindad, kui kõrge mainega festival „Filmfest Dresden” üldse on?

Aitäh! „Filmfest Dresden” on üks külastatavamaid lühifilmifestivale ja väljamüüdud saalid on sellistel festivalidel tavaline nähtus. Pole kindel, kas selle järgi tasub midagi mõõta, aga lühifilmifestivali kohta on seal ka märkimisväärne auhinnafond.

 

Millistel festivalidel seda värsket filmi juba varem on näidata jõutud? Ja mis levi osas edasi plaanis on?

„Sierra” esilinastus aasta alguses Clermont-Ferrand’i festivalil, mida on hellitavalt nimetatud lühifilmide Cannes’iks. Praeguseks on „Sierra” jõudnud rohkem kui kümne festivali kavva. Välja võib tuua Aspeni filmifestivali Ameerikas, festivali Regard” Kanadas ja Glasgow lühifilmifestivali Šotimaal, kus „Sierra” pälvis, muide, ka žürii eripreemia. Teiste seas ootavad veel ees näiteks San Francisco rahvusvaheline filmifestival (SFFILM”), goEast” ja IndieLisboa”.

Olen aga eriti õnnelik selle üle, et „Sierra” valiti animatsioonifestivali Glas” võistlusprogammi USAs, sest sealne programm on alati olnud täpselt minu maitse. (Intervjuu korrektuurifaasis saabub pressiteade, et film pälvis Berkeleys 6.–10. aprillil korraldatud programmis publikupreemia. Uskumatu!” kommenteerib režissöör. — A. T.) Eestis näeb filmi sel suvel.

 

Sain aru, et preemia tõttu hakatakse „Sierrat” nüüd ka Euroopa kultuuri kvaliteettelekanalilt Arte pidevalt eetrisse paiskama. On see nii?

Hahaa, loodame! Leping on igal juhul sõlmitud.

 

Kui üldistada, siis kuidas autorianimatsioon tänapäeval üldse levib? Kas oskaksid teha siin mingi vahekokkuvõtte? Kas peamiselt erialafestivalide ja televisiooni kaudu nagu vanasti (loe: 20. sajandil)? Või pigem interneti ja voogedastuskanalite kaudu, kuhu tänapäeval kogu ekraanipõhine vaba aja veetmine paistab nagunii lõpuks suubuvat?

Mõistagi on vaatajakogemuse mõttes suur erinevus, kas vaadata filmi kodus üksinda diivanil või koos publikuga saalis. Festivalide eelis on just pühendunud publik. Lühifilmide puhul mõjutab seansside tonaalsust tugevalt ka see, kuidas programm on üles ehitatud. „Sierra” näiteks on olnud ainsa animatsioonina küllaltki süngete lühimängufilmide kõrval, ent samas on seda näidatud ka festivali noorteprogrammis. Olenevalt kontekstist mõjub film iga kord natuke isemoodi.

Erinevalt minu varasematest filmidest rändab „Sierra” rohkem just mängufilmifestivalidel, mis on mulle huvitav kogemus. Nagu oma varasemadki filmid, nii soovin teha ka „Sierra”pärast festivalilinastuste ringi avalikuks voogedastusplatvormil. Mõneti on need kaks maailma üha rohkem kokku sulamas — filmifestivalid toimuvadki üha rohkem hübriidvormis ja sageli linastuvad filmid paralleelselt nii voogedastusplatvormidel kui ka festivalidel.

Isiklikult soovitan inimestel võimalusel filme ikka kinosaalis vaadata, kuna enamik filmitegijaid sätib oma filmi pildi ja heli lõpuks kino standardite järgi. Samas oli värskendav kuulda uue meedia kunstniku Takeshi Murata ühest intervjuust, et tema viimased lühianimatsioonid on mõeldud spetsiaalselt püstiselt mobiiliekraanilt vaatamiseks.

 

Oled „Sierra” režissöör, stsenarist ja peakunstnik. See on sinu neljas autorifilm pärast lühianimatsioone „Velodrool” (2015), „Moulinet” (2017) ja „Sounds Good” (2018). Kuidas sa „Sierra” teemani jõudsid? Mis oli peamiseks inspiratsiooniallikaks?

Mul oli tegelikult kogu aeg plaanis teha midagi isa 1980. aastatel lavastatud nukufilmiga autorallist. Ta animeeris selle 16-aastaselt oma 16-mm filmikaameraga. Algselt oli see film, sarnaselt „Sounds Goodiga”, pigem erinevate ideede kogum, humoorikas absurd autorallist. Autoralli destruktiivsuse, toksilise maskuliinsuse ja pealtvaatajate hulluse kujutamine tundus mulle esialgu piisavalt hea lähtepunkt. Töö käigus hakkas lugu aga võtma üha konkreetsemat kuju ja isa-poja vaheline suhe, mis oli põhimõtteliselt filmi allikaks, leidis oma tee ka filmi „Sierra”. Nii et seni on see minu kõige isiklikum film üldse.

 

Tõepoolest, „Sierra” näikse rääkivat metafoorselt inimese kasva(ta)misest ja sellest, et lapsed valivad vanemate kiuste lõpuks ikkagi ise endale elutee. Ometigi ei paista siin taustal luuramas mingit perekondlikku traumat vms. Olid vist ka ise pigem õnneliku lapsepõlvega laps? 

Jah, õnnelik ikka. Tegelikult isa teine suur huvi mootoritehnika kõrval ongi kino- ja filmitehnika, kuigi viimasel ajal pole ta sellega enam tegelnud. See animatsioon, mida ta noorena tegi, suunas alateadlikult ilmselt ka mind animatsiooniga tegelema. Lisaks on mu isa Priit Pärna fänn ja meil kodus olnud koomiksiraamat „Tagurpidi” (Tallinn: Kunst, 1980) oli lõpuks minul, mu õel ja mu vennal ikka päris kapsaks loetud. Paistab, et lõpuks ka see ikkagi mõjutas…

Aga mulle jäi lapsena mulje, et valmistasin isale vist pettumuse, et ma mototehnikaga tegelema ei hakanud — ja sellest siis ka selline film nagu „Sierra”.

 

Jah, „Tagurpidi” oli minulgi üsna kapsaks loetud. Ent veel eri põlvkondadest rääkides: kui öelda selges eesti keeles kuuldavalt välja sõna „auto­ralli”, siis ma ei mõtle esimesena mitte niivõrd Ott Tänaku, vaid pigem Markko Märtini peale. Kuidas sina? Ja sinu isa?

Hetkel pigem ikka Tänaku, aga Märtini ajal võrdus sõna „autoralli” ilmselt temaga. Käin selles osas vooluga kaasas. Kuigi mu filmid lähtuvad tihtipeale spordist, ma ausalt öeldes pidevalt sporti ei jälgi. Ja ka isa ei harrasta üldse tugitoolisporti, pigem läheb teeb ise krossikaga paar tiiru.

 

Palun räägi ka mulle, 1980. aastate lapsele, mis teema teil, 1990. aastate lastel, selle Ford Sierraga tegelikult ikkagi on?

Ford Sierra oli meil pereauto. See oli selline pere „reliikvia”, mis käis käest kätte lubade tegemise järjekorras: kõigepealt õde, siis vend ja lõpuks mina. Selline nostalgia teeb ju kõik asjad viimaks ilusaks. Sierral on muidugi ka selline lahe karikatuurne vorm, mis paljusid köidab.

Kusjuures, meie Sierra varastati lõpuks ära! Kummalisel kombel tundsin, et ma olin ise selles süüdi, sest ma ei hooldanud ega remontinud seda viimasel ajal. Ma ei julgenud vargusest isale isegi alguses rääkida, ta kuulis sellest hoopis raadiost. Ise olin veel üllatunud, kuidas vargad sellega üldse minema said — aku oli tühi ja ega see iga kord käivitunudki.

 

Saame niisiis rääkida põlvkondade järgnevusest? Visuaalselt mõjub „Sierra” väga efektse filmina — tänapäevane digitaalne graafika kokku segatuna analoogkaamera ajastu esteetikaga annab lõpptulemusele lausa ajaloofilosoofilise sügavuse.

Saame muidugi. Isa ja minu animatsiooni vahel on nelikümmend aastat ja neid koos vaadates tekib väike ajas rändamise tunne küll. See pani mind ette kujutama, kuidas isa toona kusagil vannitoa põrandal või köögis mudel­autodega askeldas, teadmata, kui paljude ja kui kaugete vaatajate ette tema film ühel päeval jõuab.

 

Üks põhjus, miks „Sierra”-sugust filmi on huvitav ka korduvalt vaadata, ongi minu meelest just see, et tekib mitmekihiline, „film filmis”-efekt. Intertekstuaalsus on postmodernsele kinole üldiselt muidugi omane, aga kui mõelda näiteks Quentin Tarantino peale, siis tõi seesama pidev ajas rändamise tunne kaasa veidi ootamatu tulemuse — publik hakkas justkui tagantjärele hindama tema filmides viidatud B-kategooria linateoseid, millele kriitikud olid varem ülbelt ülalt alla vaadanud. On sul ehk siis kunagi plaanis ka oma isa 16-mm amatöörfilm eraldi avalikkuse ette tuua? Või oled „Sierraga” enda jaoks teema ammendanud ja mingeid DVD extra’sid ei tasu oodata?

Tagantjärele on isegi imelik mõelda, et ma kõhklesin, kas ikka peaks isa filmi originaalkujul üldse oma filmi lisama. Kartsin, et 3D-animatsioon ja nukufilm ei sobi stiililt kokku. Nüüd on see aga publikule just kõige huvitavam osa ja minu meelest sai visuaalselt ka päris sidus. Ja tõepoolest, ka minu isa filmile on huvilisi tekkinud. Plaanin teha sellele eraldi uue helikujunduse ja seda olulisematel linastustel näidata. Arvan, et see annab „Sierrale” lisaväärtuse.

 

Uurisid oma 2018. aastal Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonnas cum laude kaitstud magistritöös põhjalikult eesti animatsioonikunstnike kohanemist digitehnoloogiatega. Intervjueerisid oma õppejõude, see tähendab, tegid rea süvausutlusi kõige varem 1970. aastatel ja kõige hiljem 1990. aastatel alustanud kolleegidega. Kui palju sa tunned endas nendega sarnasust või siis erinevust, olgu põlvkondlikku, tehnoloogilist või lausa maailmavaatelist? Või olete lihtsalt üks suur ja sõbralik animapere?

Nende juurde jutule minnes eeldasin, et nad hakkavad rääkima, kuidas digitehnoloogia kaotab animatsiooni „aura” — enam ei mingeid tekstuure, faktuure jms. Minu üllatuseks olid nad aga kõik digitehnika üle hoopis õnnelikud. See tegi nende elu nii palju lihtsamaks. Nendele olid tselluloidkilele jäänud tolmuterad ja eri kihtide alla jäävad varjud pigem nuhtlus kui kena käsitööst tekkiv lisand. Siis saingi aru, et meie suhtumises pole tegelikult mingit vahet — kõik filmitegijad tahavad oma loo, rütmi ja vormi võimalikult kerge vaevaga publikuni tuua. Mulle oli see väga inspireeriv avastus ja pani mõtlema, et tasub ise ka muutustele võimalikult vastuvõtlik olla.

 

On sul lugude osas välja kujunenud ka mingi kindel liin? Kui välja arvata paljudel rahvusvahelistel animatsioonifestivalidel parima tudengianimatsiooni auhindu pälvinud „Sounds Good”, mis monitooris ümbritsevat maailma poomi- või helioperaatori vaatenurgast (või pigem tema kõrvaklappide vahelt), siis on peaaegu kõik sinu filmid pealtnäha sporditeemalised. Miks?

Pean tähtsaks, et filmil oleks mingi kiirelt haaratav „konks”. Spordiala annab lühikese ajaga teada, millised on mängureeglid. Mulle meeldib neid reegleid murda, tuttavate olukordadega mängida, ootamatuid situatsioone luua. Sedasama saab ka muude alade ja keskkondadega teha, aga jah, olen kuidagi jäänud spordi juurde. Arvan samas, et filme mõnel teisel teemal, nagu oli „Sounds Good”, tuleb mul veel.

 

Või mine tea, kas filmi põhinarratiiv või teemavalik ongi alati see, millest animatsioon algselt tõukub. Sest näiteks sinu debüütfilmi „Velodrool” pealkiri on ju ilmselge sõnamäng. 

Minu tudengifilm „Velodrool” tõukus ikka velodroomist ja sellest, et jalgrattaspordi tipud kasutavad tihti drooge. Selle filmi pealkiri oli kuni viimase hetkeni „Velodroom”, kuid lõpus pakkus minu juhendaja Priit Pärn välja, et võiks sellega veidi mängida, näiteks anaboolsteroidiga siduda, ning nii sündiski „Velodrool”. Mulle meeldis väga ka selle sõna lõpp -drool, mis nende kahe sõna sidumisel sündis. See klappis filmi sisuga väga hästi. Ka „Sounds Goodi” lõpukaader ja pealkiri tulid tänu Pärnale. Sõnamängud sünnivad tal kerge vaevaga.

 

Animatsioon paistab olevat filmiliik, kus sürreaalsed vabaassotsiatsioonid on pigem normaalparadigma kui erand. Kas animafilmi seos luulega oleks liiga kauge paralleel?

Mitmed animarežissöörid teevadki oma filme pigem luule kui proosa põhjal. Mulle tundub samuti, et luuletuse saab animatsiooniks lihtsamini tõlkida kui mängufilmiks. Näiteks „Sounds Goodi” tehes mõtlesin sellest rohkem kui luuletusest, mitte niivõrd narratiiviga loost. Filmile antakse siis tihti eksperimentaalfilmi nimetus. Mingis mõttes klapib see hästi, sest luule on ka justkui eksperimentaalne proosa.

 

Kas sa soostuksid natuke avama oma loomeprotsessi köögipoolt? Kuidas ühe lühianimafilmi stsenaariumi näiteks päriselt kirjutama asutakse? Kas alguses oli sõna või oli alguses hoopis mõni kritseldus või juhuslik pliiatsitõmme, mõni paberil uitav Joon (no pun intended)?

Hahaa! Nojah, see algab joontest ja kritseldustest tavaliselt küll. Mulle on loomulikum pigem joonistada kui kirjutada. Loon enda jaoks huvitavaid olukordi ja hakkan neid siis järjestama ning nende vahel seoseid looma. „Sierra” puhul pidin esimest korda filmiideed stsenaariumiks kirjutama ja mõni asi kukkus teksti kujul ikka päris veider välja. Samas harjusin ära ja mõned stseenid said ka alguse tekstist endast. Nüüd ilmselt pendeldan nende kahe vahel. Aga jah, kõik saab alguse joonest.

 

Sa tegeled ka elektroonilise muusikaga. Leidsin intervjuuks valmistudes internetis surfates voogedastusplatvormilt „Soundcloud” kasutaja nimega Yoon Wanders. Oled see sina?

Mina jah. Nüüdseks on see projekt soiku jäänud, aga elektronmuusika tegemisest on mul palju kasu olnud. Režissöörina on nimelt hea aru saada, millest muusika koosneb. Ja nagu muusikas, on ka filmis rütmitunnetus ülioluline.

Yoon Wandersi tippsaavutus on muidugi teemamuusika „Plekktrummile”. Ka saatepea kontseptsioon ja animatsioon on minu sulest.

 

Oo, palju õnne! Eesti Televisiooni iganädalast kultuuriteemalist vestlussaadet jälgivad ju kümned, et mitte öelda sajad tuhanded silmapaarid. Sa oled aga samuti animeerinud ühe muusikavideo maailmakuulsale, Eestist pärit räpparile Tommy Cashile. Räägi palun, kuidas see protsess välja nägi ja kas tahaksid tulevikus rohkemgi muusikavideoid teha?

See oli täiesti õhinapõhine protsess. Selle video teine autor on Mikk Mägi. Tommy Cash oli siis just tõusev täht ja me olime väga õnnelikud, kui ta meiega ühendust võttis. See on praegu ka mu kõige rohkem vaadatud animatsioon internetis (2,8 miljonit vaatamist).

Aga kuna muusikavideoid tehakse Eestis praktiliselt tasuta või siis ainult sponsorite toel, siis see mind praegusel hetkel eriti ei tõmba. Samas vabadus, mis muusikavideo tegemisega kaasneb, on võluv küll.

 

Aga kas sind ei häiri, et need miljonid vaatajad seostavad muusikavideo visuaali pahatihti ikkagi muusikaartisti ja mitte animaatori nimega? See probleem on minu meelest peaaegu sama vana kui muusikavideo žanr ise. Näiteks Peter Gabrielil oli MTV hiilgeaegadel maailmakuulus animeeritud muusikavideo „Sledgehammer” (1986), aga kui paljud vaatajad reaalselt teadvustasid enesele, et selle tegid talle vennad Quayd — ehk siis tüübid, kes olid animatsioonimaailmas oma kuulsuse tipul?

Või teine näide: Tommy Cash on oma karjääri alguses ilmselgelt jäljendanud Aphex Twini visuaalset brändingut; minu põlvkonna inimestel on sellest raske mööda vaadata. Ent tema singlite „Come to Daddy” (1997) ja „Windowlicker” (1999) kaanekujunduse ja videod tegi ikkagi Chris Cunningham. Omal ajal oli ta võrdlemisi tuntud nimi, aga pigem kunsti-, disaini- ja reklaamimaailma inimeste seas, samas kui mõni pealiskaudsem muusikaajakirjanik võis toona vabalt arvata, et Aphex Twin teeb kõik ise.

Mind see ei häiri. Muusikavideo on koostöö artistiga ja me suhtusime sellesse kui tellimustöösse. Usun, et seda tegid ka vennad Quayd ja Chris Cunningham. Jääb lihtsalt lootus, et olulised inimesed märkavad meid ja soovitavad meid teistele projektide tegijatele.

Umbes selline on ka filmimaailm. Filmi valmimisel on kogu tähelepanu režissööril ja näitlejatel, kuigi minu meelest võiks stsenarist vähemalt sama palju tähelepanu saada. Rääkimata enamasti täiesti tähelepanuta jäävatest filmikunstnikest ja helirežissöörist.

Hea näide muusikatööstusest, kus kunstnik-animaator (Jamie Hewlett) on isegi rohkem esil kui esinejad ise (Damon Albarn), on animeeritud bänd Gorillaz. Selle 1998. aastal alanud projekti käekäik on ka mind lapsepõlvest saati köitnud ja inspireerinud.

 

Kuidas on üldse Eestis võimalik auto­rianimatsiooniga finantsilises mõttes ots otsaga kokku tulla? Žüriipoolne äramärkimine või mõni diplom rahvusvahelisel animatsioonifestivalil
on tore asi, aga aukirjaga stuudio kommunaalkulusid  ju ei tasu.

Aukirjade pealt tõesti ei teeni ja see ei tohiks olla ka eesmärk omaette. Teen enamuse ajast kommertsprojekte ja õpetan ka Eesti Kunstiakadeemias joonisfilmi animeerimist. Hetkel on käsil ka üks põnev reklaam USA tellijatega (Titmouse), kus osalistele anti vabad käed 15-sekundiste klippide animeerimiseks. Sama kliendiga lõin kaasa populaarse animaseriaali „Rick & Morty” (Warner Bros, 2013–…) reklaami tegemisel. Mulle sobib vaheldus tegelikult hästi, kuna olen selline „animatsiooninohik”, kellele meeldib vahel asju lihtsalt dünaamiliselt elama panna.

 

Huvitav, Eestis näikse ühelt poolt kenasti püsivat kunstiline-eksperimenteeriv autorianimatsiooni traditsioon, aga teisalt piirdub mõte „müüdavast” animaseriaalist endiselt peresõbralike lastefilmide kategooriaga Lotte lugude stiilis. Võikski retooriliselt küsida, kus on meie filmitööstuse vaste „Rick & Mortyle” või „BoJack Horsemanile” (Netflix, 2014–2020), mis eeldavad rohkem noorukieas ja täiskasvanud vaatajat, mitte niivõrd mudilasi.

Kuigi tean, et see pole n-ö igaühe teetass, tulevad esimesena pähe „Vanamehe” klipid. „Vanamees” on minu meelest selle ukse avanud ja ma usun, et selle eeskujul luuakse siin kindlasti midagi veel. Olen kuulnud, et ka Chintis Lundgren plaanib oma loomtegelaste lood seriaali formaati panna. Netflix on selles osas viimastel aastatel tänuväärset tööd teinud, palgates tuntud Euroopa indie-animarežissööre teemaspetsiifilistesse animatsiooniantoloogiatesse üksikuid osi tegema. Kolmeosaline „The House” (Netflix, 2022) on sellest üks hea näide.

 

Ent kui tagasi „Sierra” juurde tulla, siis räägime veel autorifilmi kategooriast. Kuidas sulle üldiselt tundub, kas siinse autorianimatsiooni tootmisbaasi olukord oli parem vene ajal, kui kõike Tallinnfilmi kinostuudios toimunut, sealhulgas nuku- ja joonisfilmide tootmist tsenseeris ja rahastas tsentraalselt Goskino, või nüüd, kui animategijad saavad arendus- ja tootmisraha küsida Eesti Filmi Instituudist ja Eesti Kultuurkapitalist ning loomingulist vabadust oleks just nagu rohkem?

Tehtud filmide põhjal tundub, et midagi oli ka ebardlikult hästi selle Goskino süsteemi juures: piirangud ja tsensuur panid loojaid loovamalt mõtlema. Tõsi, tegijad ise seda aega ilmselt niimoodi ei romantiseeriks. Samas on mul väga hea meel, et pärast Eesti taasiseseisvumist  ehitati üles praegune süsteem ja et animatsiooni hoiti au sees. Kui USA kolleegidega suhelda, siis nemad kadestavad siinseid võimalusi väga. Igatahes on see suur privileeg.

 

Millal viimati mõnda oma õppejõu ja juhendaja Priit Pärna animafilmi üle vaatasid ja miks? Või kui palju sa üldse „tselluloidanimatsiooni” ajastu filmipärandit vaatad?

Mitte tervenisti, aga näitasin tudengitele „Kolmnurka” (Tallinnfilm, 1982), sest seal on väga hea liikumis- ja rütmitunnetus. Seda näidates hakkas mulle tohutult meeldima see koht, kui Viktor end uksest välja pressib. Väga lahe koreograafia on ühte ukse avamisse mahutatud!

Aga üldiselt satun vanu asju vähe vaatama. Kui siin meie tegijate retrospektiive on tehtud, olen ikka läbi astunud ja mõne varem nägemata pärli leidnud.

 

Kui palju pead vastama minusuguste kultuuriajakirjanike stampküsimustele stiilis „Mida kujutab endast eesti animatsiooni koolkond rahvusvahelisel tasandil?”, „Kas välismaal ja/või kodumaal tuntakse eesti animatsiooni koolkonda hästi?”, „Kui kuulus või hinnatud on õigupoolest eesti animatsiooni koolkond välismaal ja/või kodumaal?” jne?

Arvan, et eesti animatsioonis esinev absurd on endiselt äratuntav ja spetsiifiline. Samas näiteks Ülo Pikkovi filmid on alates „Keha mälust” (Nukufilm, 2011) läinud aina poeetilisemaks ning alles äsja täiendas Jonas Taul meie animamaastikku minimalistliku filosoofilise looga „Üks imeline mees” (Nukufilm, 2021). Nii et ma pole kindel, kas meie praegust animatsiooni täpselt samamoodi ära tuntakse nagu varem, aga tunnen, et väikesest Eestist tulevat animatsiooni oodatakse suurtel festivalidel jätkuvalt suure huviga.

 

Vestelnud ANDREAS TROSSEK

Kaadrid filmist „Sierra”, 2022. Režissöör Sander Joon.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.